Moed on muutunud ja jutu kuulamise kunst on Euroopast kadunud. See on veel alles Aafrika pärismaalastel, kes ei oska lugeda; kui hakkad neile pajatama: "Oli kord mees, kes läks tasandikule ja sai seal kokku teise mehega," koondub kogu nende tähelepanu sinule ja nende mõte liigub koos meestega mööda tundmatut tasandikurada. Valged inimesed aga ei suuda pajatust kuulata, isegi kui tunnevad, et peaksid kuulama. Kui nad just ei hakka nihelema ja meenutama tegemata töid, jäävad nad magama. Needsamad inimesed küsivad sinult midagi lugemiseks ja võivad kogu õhtuks süüvida mis tahes trükisesse, mis neile on antud; nad võivad lugeda isegi kõnet. Nad on harjunud saama muljeid silmaga.
Karen Blixen "Aafrika äärel"
See on kirjutatud 20. sajandi alguses. Veider, eksole, kuidas aeg muutub, aga millegagi nõustumine pea sajand hiljem ei tundugi nii utoopiline. Sama veider on see, et isegi ju lugude kuulamisest üle saadud - lapsena õhinal räägitud sõnu ahminud, aga hiljem muutunud aina kannatamatumaks, sest aeg ju teatavasti raha ning suulisena liigub mõte palju aeglasemalt kui kirjalikult.
Teine, aga sama lugu filmide-raamatutega. Kui paljud on hüljanud lugemise ja vaatavad selle asemel filme, tuues põhjenduseks, et - raamatute lugemine võtab aega! Filmis kõik kenasti portsus koos, poolteist-kaks tundi kontsentreeritud tähelepanu ja info käes. Jälle nähtud, linnuke kirjas.
Teine, aga sama lugu filmide-raamatutega. Kui paljud on hüljanud lugemise ja vaatavad selle asemel filme, tuues põhjenduseks, et - raamatute lugemine võtab aega! Filmis kõik kenasti portsus koos, poolteist-kaks tundi kontsentreeritud tähelepanu ja info käes. Jälle nähtud, linnuke kirjas.
