mängulisusest

Üldsegi mitte tähelepanuta ei saa jätta osutust, et Berliinis võiks olla inimesi ja kahtlemata ka neid, kes loevad renessansiteatri plakatit, kuid kahtlevad selle tõesuses, mitte plakati olemasolu tõesuses, vaid selle trükitähtedega esitatud sisu tõesuses ja ka tähtsuses. Nad võiksid õdutult, halva tundega ja tõrkumisi, vahest vihagagi lugeda sealt nendingut, et komöödia "Ärtusoldat" on võluv komöödia; keda ta võlub, mida ta võlub, millega ta võlub, kuidas nad jõuavad selleni, et mind võluda, pole mul tarvis end võluda lasta. Neid võib panna huuli rangelt kokku litsuma, kui nad loevad, et selles komöödias liitub veetlev huumor sügavama tähendusega. Nad ei taha veetlevat huumorit, neil on tõsine eluhoiak, meelelaad on murelik, kuid väärikas, nende sugulaste hulgas on esinenud paar surmajuhtumit. Nad ei lase end ka lollitada osutusest, et sügavam tähendus on liitunud kahetsusväärselt veetleva huumoriga. Sest nende arvates ei või veetleva huumori kahjutuks tegemine, neutraliseerimine üldse mitte teoks saada. Sügavam tähendus peab iga kord eraldi esinema. Veetlev huumor tuleb kõrvaldada, nagu roomlased kõrvaldasid Kartaago või muid linnu muul moel, mida nad enam ei suuda mäletada. Mõned inimesed ei usu üldse tükis "Ärtusoldat" peituvat sügavamat tähendust, mida ülistavad plakatitulbad. Sügavam tähendus: miks sügavam ja mitte sügav? Kas sügavam peab olema sügavam kui sügav? Nii nad norivad.

Alfred Döblin "Berliin, Alexanderplatz"

Jõulud said just justkui läbi. Mängulisuse ja mängimise aeg - vähemasti nende jaoks, kes leiavad, et punase mantliga pika habemega mees on täies elujõus ja silkab ringi. Eks see näitlemine ole lõbus nendegi jaoks, kes on avastanud midagi muud, millesse uskuda. Lastega suheldes märkab ikka üllatavalt tihti, et lapsepõlv, mis ei peaks justnagu nõnda kaugel minevikus olemagi, kipub mälestustes olevat ikka imelikult tuhmunud. Aga eks sellega ole nagu jalgrattasõiduga, või no vähemasti nii on sellega varem olnud. Unistamine on lahe, aga seda pikas plaanis vaid siis, kui tegelikkus ka ikka meeles püsib. Tsiteeriks Lotmani, kui meelde tuleks. :)

puhkusest

Miski ei masendanud teda rohkem kui mõte suvepuhkusest: see tähendas kaht nädalat sunnitud tegevusetusest, vedelemisest mõnes vihmases Inglise merekuurordis või mingigi varju otsimist hõõguval Vahemere rannal. Juba nädalavahetused olid piisavalt masendavad. Pühapäeviti igatses ta sel pärastlõunasel ajal alati pääseda tagasi tehasesse.

David Lodge "Väärt töö"

Kohati tahaks nagu nõustuda, kohati üldse mitte. Puhkus kuskil eemal võib tõepoolest üllatavalt tüütav olla, kui minna puhkama kuhugi, kus tegevusvariante on täpselt nii palju: a) magamine rannas/toas, b) välja söömaminek, c) päevitamine, d) ujumine, e) mõttetute turisminännide ostmine, f) karjale suu ammuli turistidele mõeldud "atraktsioonil" osalemine. Ja igav hakkab isegi siis, kui tegemist Bali või Madagaskari kõige šikima rannaga! Seikluspuhkaja olen, mis teha.

Teisalt jälle olen endki mingi aja tagant tabanud vabal ajal mõtlemas, et ah, midagi peaks tegema, aeg saab otsa - ja siis rabelen "puhata" mitmes suunas ja korraga ning puhkust nagu polegi olnud, tülpind tunne vaid. Õnneks on see puhata oskamatus väikse harjutamise peale peaaegu kadunud. Kahju vaid neist, kes rabelevad raha pärast (mida nad ei suudagi kuhugi kulutada, sest aega pole) end haigeks ja suudavad ka puhkuse ajal vaid töö jutuks võtta.