idast

Inimmass magab. Ainus uus heli pimeduses on mälumine: ajalehel lamanud mees on end küünarnukile püsti ajanud, avanud konservikarbi ja sööb lõmpsides nagu inimene, kel pole enam eriti hambaid suus. Sulguva plekk-kaane inetu krigin toob mu näole grimassi. Mees heidab taas pikali, otsib paberikrabinal mugavamat asendit ja hakkab peagi norskama. Üritasin küll hinnangulisust vältida, kuid asjatult, viha ja kaastunne võtavad mu üle võimust. Mõtlen inimmagmale, kes hingab seal nagu üks mees, mõtlen tema alistumusele, kuidas ta on unustanud kõik mugavused, talub seda absurdset olukorda. Kuus tundi hilinemist. Pööran end ringi, silmitsen hämarusse vajunud ootesaali. Nad võiksid siin mitu ööd veeta. Nad võiksid koguni siia elama jäädagi! Just nii, laialilaotatud ajalehele, selg vastu radiaatorit, ainsaks toiduks karp konservi. See oletus näis mulle täiesti tõepärane. Elu nendes tsivilisatsioonist tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvates alevites koosnebki ju ootamisest, leppimisest, saabaste niiskest soojusest. Ja see lumetormist ümberpiiratud jaamahoone pole muud kui kokkuvõte selle maa ajaloost. Tema sügavamast olemusest. Need avarused, mis muudavad absurdseks igasuguse tegutsemise. Liiga suured avarused, mis neelavad endasse aja, nullivad kõik tähtajad, kestused ja plaanid. Homme tähendab "võib-olla kunagi", siis, kui avarused, lumed, saatus seda võimaldavad. Fatalism...

Andreï Makine "Ühe elu muusika"

Väga sarnane Krimmiga, kus võetakse täiesti uskumatuid asju väga iseenesest mõistetavana. Okei, päris seda ei kohanud, et inimesed söögikohas lusikaga keeduviinerit haukavad, aga üllatavaid asju küll kuhjakaupa. Näiteks seda, et poodi minnes pannakse kotid enne turva nõudmisel poe eesruumis olevasse kappi luku taha. Või et halva tujuga ei ole probleem klientide peal end välja elada. Uskumatu ikka, KUI palju on pärast iseseisvuse tulekut siin muutunud - absurdne suhtumine ei olnud ju eelkõige midagi Venemaale omast, vaid midagi ajastule omast. Ega samas ei tahaks rohkem ka seda nõukogude ajastut uurima minna, korrast täiesti piisab. Aga kurb siiski.

põnevatest mõttekäikudest

Oma elu hetkesündmusi kaaludes kõigume me pidevalt juhusesse uskumise ja paratamatu ettemääratuse vahe. Ent niipea kui tegemist on minevikuga, pole meil enam mingit kahtlust: meile tundub, et kõik läks nii, nagu see pidigi tõepoolest minema.

Michel Houellebecq "Elementaarosakesed"

[kommentaarita]

erinevustest

"Mak, miks ta nii naljakalt räägib?" Ma lihtsalt ei saa seda küsimata jätta, kui asju tassides mehele järgneme.
Ema naeratab ja selgitab: "Sel moel, sõnu venitades, räägitakse Battambangi provintsi ümbruses."
"See kõlab naljakalt," ütlen naeru alla surudes ja võtan teadmiseks, et on ka khmeere, kes kõnelevad sõnu venitades. Olgu olukord kui tahes sünge, aga seda meest on ikkagi väga raske tõsiselt võtta.
"Seltsimehed, siia jäätegi elama," lausub külajuht nelja kõrge varjulise puu all seistes.
Olen šokeeritud. Lootsin näha mingeid varjualuseid, onne, voodeid, kus magada. Siin aga pole midagi peale puude. Näib, et selles paigas pole küll kunagi keegi elanud. Rohelus ja vaikus - loodus oma loomulikus alastuses. Puud on mulle seinaks ja taevas katuseks.
"Seltsimehed, siin lähedal on üks tiik," näitab mees käega. Enam ta hääl mind naerma ei aja.
Mõne päeva pärast tuuakse meile bambust ja palmilehti ning värskelt maha võetud puid. Puud ja põõsad raiuti maha selleks, et teha ruumi ootamatult kohale voolanud inimestele. Siia ja ümberkaudsetesse küladesse on mõne päevaga saabunud sadu inimesi.

Chanrithy Him "Mõranenud klaas kerkib pinnale. Minu lapsepõlv punaste khmeeride võimu all"

Suhteliselt valimata valitud lõik raamatu keskpaigast.

PÖFF hakkab omadega lõpusirgele jõudma. Dokumelntaalainesega filmide all on aga nähtud juba selliseid filme, et ausalt öeldes on egoistlikult hea meel, et elan just siin, mitte näiteks Aafrikas (kus valitsusvastased koolitavad lapsi välja suvalisi külaelanikke "hoiatuseks" tapma - seejuures neil käsi otsast raiudes, et nood ei saaks hääletada / Newton I. Aduaka "Ezra"), 80-ndate Iirimaal (vangid korraldavad surmani kestvaid näljastreike, et saada minimaalseidki inimõigusi / Steve McQueeni "Hunger"), Brasiilias (igapäevased inimröövid, mis on vaesemate piirkondade ümberasujate ainuke sissetulekuallikas, innustamaks sugulasi maksma saadetakse neile sageli tükk ohvrist / Jason Kohni "Send a Bullet") ega Venemaal (pole iseenesest vahet, kas kosmosesse saadetakse koer või inimene - inimese pluss on see, et ta oskab läbielatust rääkida / Aleksei German Jr.-i "Paper Soldier"). Täna Poola film "Katõn", mille tausta eitab Venemaa siiamaani.

Selle kõrval on eestlaslik ingumine, et teised teenivad rohkem või ei saa uut autot liisida, täiesti ivatu. Mille üle on siin tegelikult kurta?

(sisemistest) mägedest

Niisuguseid mägesid ja mägedes rändajaid ning sündmusi, mis nendega juhtuvad, ei leidu ainult zen-kirjanduses, vaid iga suurema religiooni lugudes. Füüsiline mägi, mis kehastab iga hinge ja tema eesmärgi vahel seisvat vaimset mäge, on lihtne ja loomulik allegooria. Niisamuti nagu nendel, kes viibivad meie selja taga orus, on enamikul inimestest vaimsed silmad eluaeg silme ees, aga nad ei lähe kunagi sinna, rahuldudes seal käinud inimeste kuulamisega ja vältides sel moel raskusi. Mõned rändavad mägedesse kogenud giidi saatel, kes teavad parimaid ja kõige vähem ohtlikke teid, mis sihtpunkti viivad. Teised, kogenumad ja umbusklikud, püüavad leida oma tee. Vähestel neist läheb see korda, kuid vahetevahel, puhtalt tänu tahtejõule, õnnele ja armule, saavad nad sellega hakkama. Pärale jõudes mõistavad nad paremini kui keegi teine, et teid ei ole ainult üks või kindel arv. Teid on sama palju kui hingi.

Robert M. Pirsig "Zen ja mootorratta hooldamise kunst. Mõlgutus väärtuste teemal"

Praktilise poole pealt on niii palju tuttavat selles teiste kuulamisega leppimises ja teiste usaldamises reisil olles. Nüüd on aga esimene päris ISE kavandatud-teostatud reis selja taga ja üllatavalt hea tunne on sees. Esmalt oli küll raske ette kujutada, et peaks ise kõik kodutöö tegemise enda kanda võtma, aga nüüd ühtäkki see enam ei loe - sest kohad, mis ette jäid, olid enda valitud, ja aeg, mis ühest kohast teise jõudmiseks kulus, oli enda aeg. Mõnus...

Kui aga nüüd endasse süveneda, siis... Mägesid on alati olnud, neid on praegugi ja neid ka on kõvasti ees. Aga kes ei roni - suurepärane kui üksi ja parim kui kaksi! - see ka mäest üle ei saa. Ja tavaliselt K2-tüüpi mägesid ette ei satu, ikka väiksemad mäed ees, mis suuremaks kasvavad. Rassimist on, aga parem ronida ja sellega endasse süveneda, kui minna kõrvalt ringiga mööda, sest muidu juhtub, et ühtäkki polegi enam teed, vaid ainult mäed.

pinkidest

Ma olen alati armastanud pinke. Pingid on tagasitõmbumise kohaks, kust elu kõrvalt vaadata, olla rahulikult maailma äärel. Nad on vaatlemise priviliegeeritud kohad, omamoodi varjupaigad, teeäärsed puhkepaigad neile, kes oskavad peatuda. Ma olen veetnud pinkidel pikki tunde maailma jälgides. Mõned pingid on suurepärased, mõned ei sobi oma kohale, mõned on täiesti uskumatus kohas, nende leidmine on nagu avastus. Pingil istuv inimene asub väljaspool reaalsust või siis eemaldub sellest. Siin istumisega kaasneb poeedi staatus ja laienenud vaatenurk elule. Kui on mõni koht, mida tormihood ei puuduta, siis on see pink.

Laurent Graff "Õnnelikud päevad"

Pink Vabaduse väljakul otse Jaani kiriku kõrval. Ideaalne raamatu lugemiseks, kuni oodatu kohale jõuab. Rohkelt varblaste ja tuvidega kaunistatud.
Pink Ateenas Lykovittose mäel, päris seal tipu juures, aga enne restorani joont. Veidi kiibakas, ümber ohakad, palavus lämmatav, linn rohkem kui lämmatav - kümneid kilomeetreid kaugusse. Aga päikeseloojang Pireuse poolega vaatega on seda ronimist ja veekulu väärt. Vist - pole proovinud.
Pink ehk pigem poeesine põikpuu Naxóse läänerannikul ranna ääres. Hirmus tolmune, nii et tolmuvarjuks sellele asetatud niiske rätt saab hallid triibud külge. Aga kui põnev vaadata, mis ümber toimub, kes mööda sõidab, kuidas tolmavat liivateed veega üle kastetakse, et see teeäärsete poepidajate kaubale tolmuga üks-null ei teeks!

kombeerinevustest

Kui üritan ühel esimestest nädalatest oma umbkeelsele korterinaabrile Jorgele ja tema sõbrale Carlosele sõnaraamatu abiga selgitada, et see musitamise komme on minu jaoks natuke imelik, ei saa nad minust aru.
"Aga mismoodi siis teie tervitate?" küsivad nad suurte silmadega.
"Me anname üksteisele kätt. Või kui kohtun hea sõbraga, keda ma pole kaua näinud, siis kallistame," selgitan mina. "Mõnikord kui kohtun omavanuse inimesega, kes on rohkem nagu tuttav, mitte sõber, siis ei anna isegi kätt."
"Aga kas seal on vahet ka, kes kallistavad ja kuidas?" uurib Jorge edasi.
"Kui on kaks kutti, siis nad kallistavad ainult väga erilistel puhkudel. Näiteks kui ühel on sünnipäev või nad on tõesti väga lähedased sõbrad, kes pole ammu kohtunud," tutvustan külmade eestlaste hingeelu. "Kallistatakse rohkem siis, kui kohtuvad kaks tüdrukut või tüdruk ja poiss."
"Te, eestlased, olete ikka puhta imelikud inimesed," arvavad noormehed seepeale. See, et nende musitamine võiks muule maailmale veider tunduda, neile pähe ei tule.

Liis Kängsepp "Minu Argentina. Vabatahtlikuna getos"

Siiani minu meelest "Minu ..." sarja parim raamat. Mõnus, süvitsi minev ja kaasa elama panev värk. Eelkõige tundub rolli mängivat just süvenemine kohalikku ellu, mis reisiraamatute juures tihtipeale kipub pealiskaudseks jääma. See on kindlasti põnev, kuidas siinne inimene sealset eluolu tajub, aga sellise tõsisema, uue mõõtme tunduvad andvat kohalikust elust rääkivad lõigud. Samal põhjusel olen vist jäänud ka Ühel Teljel Ümber Planeedi blogi lugejaks.

kivistumisest

Salk inimesi liiikus paigalt ning siis nägi Gabriel ema, kes istus baari tagumises otsas laua taga. Ta oli ühe mehega: Gabrieli isaga.
Gabriel vahtis neid kaht harilikku inimest, kes nõjatusid lauale ja ajasid juttu. Tema isa, sitke mees, kes tavaliselt näis olevat pinges, paistis end mõnusalt tundvat. Ühel hetkel sirutas Gabrieli ema käe välja, ütles midagi ja silitas isa kätt. See oli nagu vana foto, kivistunud kujutis möödanikust. Hetkeks nägi Gabriel, kuidas nad olid teineteisele kunagi ammu meeldinud.

Hanif Kureishi "Gabrieli and"

Päris mõni kord, kui mitte sagedamini on juhtunud, et jään seltskonnas olles või kuskil sõites kedagi silmanurgast piiluma. Omamoodi alateadlikult kõrvaltvaataja pilguga vaatama ja ehk omaette mõistatama, kes võib olla see inimene, või need inimesed, kes on nii, välja näha. Tuttavate puhul on tihti tajuda mitutpidi käitumist - ühes kohas üks, teises kohas teine. Omavahel olles on käitumine siiram, julgetakse teisele oma mõtteid kohati kärtsakaltki avaldada, seevastu "avalikkuse" ees võetakse mask. Mask, et hoolitakse teisest. Mis sest et muidu ollakse karvupidi koos või tehakse teisele haiget.
Miks peaks sellist teatrit tegema?

üleolekust

Ma muigan sellepärast, et alati, kui meie jutt puudutab raamatut, mille ta ükskord kirjutada kavatseb, omandavad asjad kohatu aspekti. Maksab tal vaid öelda "minu raamat", kui maailm kahaneb silmapilkselt Van Norden ja Co privaatmõõtmeteni. See raamat peab tulema absoluutselt originaalne ja täiuslik. See on muuhulgas üks põhjus, miks ta seda alustatud ei saa. Niipea kui tal tekib idee, hakkab ta selles kahtlema. Talle meenub, et seda on kasutanud Dostojevski, või Hamsun, või keegi teine. "Ma ei ütle, et ma tahan olla parem kui nemad, aga ma tahan olla teistsugune," seletab ta. Ja niisiis, selle asemel et asuda oma raamatu kallale, loeb ta läbi ühe kirjaniku teise järel, et olla absoluutselt kindel, et ta nende valdusi ei riiva. Ja mida rohkem ta loeb, seda põlastavamaks ta muutub. Ükski neist ei kõlba; ükski neist pole saavutanud sellist täiuslikkuse astet, nagu ta enese jaoks on eesmärgiks seadnud. Ja täiesti unustades, et ta ise pole kirjutanud ainsatki peatükki, kõneleb ta neist üleolevalt, nagu oleks olemas terve riiulitäis tema nime kandvaid raamatuid, raamatuid, mida igaüks tunneb ja mille pealkirjade nimetamine on seetõttu ülearune.

Henry Miller "Vähi pöörijoon"

Lugesin just paar päeva tagasi trollis Loomingut, kus keegi prantsuse kirjanik oli kirja pannud novellilaadse jupikese, ja ei suutnud kuidagi ära imestada, mida moodi ikkagi raamatut kirjutatakse. Okei, paned paika põhitegelased ja loo üldise käigu, siis lisad paralleelliine ja kõrvaltegelasi ja siis täpsustused ja... Aga paratamatult tekib ühel hetkel sein, lihtsa kirjeldamise-äraütlemise voog, kus sisu, keelemängu, lugemise naudingut ei ole, on ainult kulgemine. Ja kui teemaks veel midagi sellist, mida pole kunagi kogenud, aga mille jaoks pole ka ajaloolist tausta võtta (nt tegelaste psühholoogia)... Kirjanikuanne on ikka uskumatu asi.

kirjanikuandest

F. ütleb, et peamine halb asi trükitud raamatute juures on see, et niipea kui igaüks saab lugeda, mida aga tahab, otsustavad kõik ka ise kirjanikuks hakata. Ta on juba väsinud amatööridest - erus maadeuurijatest, sõduritest, prelaatidest, saadikutest, ämmaemandatest, kurtisaanidest, tennisemängijatest, armukestest, mõõgameestest, kokkadest, kuningatest (rääkimata kuninga sugulastest) - kes kogu oma elu jooksul pole lugenud midagi muud kui palveraamatuid, arveraamatuid, tosin kirja ja ühe almanahhi ja siis istuvad maha raamatut kirjutama. Just nagu nende arvamused oleks kellegi jaoks - peale nende endi - rohkem väärt kui angerja vunts.

Douglas Glover "Temake"

Raamatupoes ringikäimine on viimasel ajal osutunud üllatavalt tüütuks tegevuseks. Igasugust pahna antakse lihtsalt nii palju välja, et selle vahel mingi asjaliku ilukirjanduse leidmine võtab röögatult palju aega. Avaletil näiteks laiutavad suurte piltidega ... khm ... elulooraamatud. Või kuidas neid maireaunastete ja itaeverite enne jõule ilmuvat kammaijaad nimetataksegi? Psühholoogias tuleb aga läbi murda 10-võimalust-kuidas-tööl-edu-saavutada ja lihtne-tee-täiusliku-abieluõnne-poole üllitistest. Väliskeelses kirjanduses aga uputab Coelho ja Tolkieniga, sest seda vist keskmine eestlane võõrkeelse kirjanduse alt otsima tuleb. Nii ongi targem kohe kaduda filosoofiasse, sest imelik küll, aga sinna pole rahahimu mingil imelikul põhjusel jõudnud.

Tegelikult on muidugi põnev lugeda, mida kalur majandusest ning õpetaja kokandusest arvab, aga ainult vahelduse mõttes.

Raamatukogudes on selles mõttes hea, et riiulitele jääb tolmama vähe mõnusam kraam - pildiraamatud ju laenutatakse järjekorraga välja...

[pealkirjata]

Skorpion

Naxós, Plaka rand, hommik nii kella 8 paiku. Keerame suurelt teelt kõrvale ranna liivavaalude vahele, kus veel madalal olev päike on tekitanud pikad varjud. Düüni päikselisel poolel lösutab kodutu, kes teeb silmad päris kiiresti lahti, kui kaks põhjamaist inimest rattaid liivas suhistades mööda lähevad. Teispool on aga mõnusa kallakuga liivamägi, mille alla just hea ennast rätiku peale lösutama sättida vaatega sinisele veele. Maas on veidrad jäljed. Nagu siblimine, aga teistmoodi, juures pikemad kriipsud. Pärast mõningat ringisiiberdamist ja feta-salaamivõileiva näksimist eksib pilk kaugemale. Silmanurgast võib ühtäkki märgata kiiret-kiiret liikumist ja otse rätikute kõrval oleva pisikese põõsa alla. Liivavärvi pisikene skorpion otsib palava päikese eest varju.

Tuut

Naxós, Hora, õhtu kella 22 ajal. Voodis hakkab uni vaikselt võimust võtma, kui tüüpilise kiirendamise-pidurdamise-tuututamise vahele lükkub midagi muud. Kaugusest tundub lähenevat sõiduk, mis laseb nii 5-10 sekundi tagant signaali. Meie majast läheb samuti huilates mööda. Rollerijuht kasutab lihtsalt ennetamistaktikat - enne tänavanurgani jõudmist laseb signaali, et teiselt poolt tulev sõiduk teaks, et siit nüüd tuleb ja ei tasu ette sõita. Hora tänavad, nagu saarte tänavad üldiselt, on aga lühikesed, kitsukesed ja äravahetamiseni sama laiusega...

Tuuleveski

Mykonos, Hora (?), kella 16 ajal päeval. Võileib on otsustavalt meeltesse pugenud, aga niisama keset tänavat trepi peal süüa on nagu niru, mis sest et trepid kutsuvad sõbralikult nagu alati. Rohelust on vaja. Laevalt oli nagu näha, et keset linna midagi rohelist on, aga kitsukesed tänavad visklevad ühele ja teisele poole ning puid kätte ei anna. Seegi, mis leitud, on piiratud hoonetega ja nimetatud mingi hotelli siseõueks. No hoidku siis endale. Varasem reisitarkus ütleb, et kui minna mäge mööda üles (= linnast välja), siis varem või hiljem tekivad pea kohale puud. Järsud trepid ja kentsakad kõrvaltänavad võtavadki ühel hetkel suuna sinna, kust paistab midagi vaatega ja sööma-istumise-kõlbulisega. Tuuleveski. Kaugel veel teinegi. Mis kõrgemal, sel parem vaade. Istume tuuleveski lävepakule maha - vaevalt, et siin nüüd jahvatamiseks läheb, hea varju ja tuulevaikust ära kasutada. Pea kolmanda ampsu pealt astub ligi vanamees, kõlistab käes võtmekimpu. Kõrval pinkidel istudes avaneb kogu Kreeka tuuleveskite esmapilgul ebaloogiline maailm - keskelt jooksvate nööride küljest seob vanamees lahti purjed ja kinnitab need paelaga serva külge, ükshaaval, esmalt vähe, siis - vaadates, kuidas tuul tundub - veidi rohkem. Töö tehtud, toetab ta veski ääres süvendil end vastu valget hoonet, kutsub enda juurde truult tema kannul käinud punaka kassi ja jääb mõnusalt unelema, loom silitava käe all nurrumas.

Leto Svet

Paros, Parikia kõrvaltänavad, kella 14 paiku. Turismitsoon tundub olevat juba päris kaugele jäänud olevat, sest mahajäetud maju on aina enam. Sellele vaatamata paistab kogu kompott väga mõnus - valgetelt seintelt kaarduvad alla/üles metsviinapuuväädid, põõsad õitsevad erkroosalt ja kiviteed on jätkuvalt valgete ringidega kaetud. Ainult et majadel on luugid läbipaistvad, krohv veidi maha kukkunud ja kohati pole katuseid. Ühtäkki, just möödumise ajal, hakkab ühes aknataguses hõiskama: "Le-to svet! Eto leto svet!"

Ärge ainult lahkuge!

Naxós, Hora, kalarestoran Meze2, kella 22 paiku. "Palun, kas te saaksite arve anda?" "Jaa, muidugi, aga ma ütlen teile praegu ainult numbri, mul on väga kiire. Aga vaadake, et te siis kohe ära ei lähe, ma saadan teile lauda kaks kitron'it!" Saame numbri kätte, hakkame raha otsima. Kõik klapib, summa kenasti koos, tippi ei julge aga jätta, sest kõrvallauas seesama turske mees patsutas meespoole õlale ja lükkas igasuguse jootraha tagasi. Nüüd läheneb ta uuesti, sest on juhtunud sealtsamast just mööda minema. "Vaadake, ma nüüd võtan selle raha siit kaasa, seda 40 senti ma ei taha, las olla täpne summa, vahet pole. Ärge kindlasti nüüd ära minge, vaid oodake joogid ära, eks!"

Ja ei oskagi veel keelt?

Ateena, restoran Plaka servas otse akropoli all, kella 19 paiku. Lauda ilmub noor kutt tellimust võtma ja pöördub meie poole kreeka keeles. Me kehitame õlgu, küsime, et mis-mis, tema vastab - kreeka keeles. Ja jääb küsivalt meie poole vaatama. Teeme kiire ümberarvestuse ja uurime, kas inglise keel sobiks ehk paremini, sest oleme küll siin kolm nädalat juba olnud, aga keeleoskust veel tulnud pole. Kreeklane imestab kelmikalt, seekord inglise keeles: kuidas te siis ikka veel kreeka keelt ei oska?!

ettekujutusvõimest

Ükskõik kui palju ja kui kõvasti ma teda lõin, ta oli nii purjus, et ei tundnud mingit valu. Lõpuks lõin ma ta täiesti oimetuks. Kui ta seal räpasel kõnniteel lebas, nägu verine ja lõhki, kõht paljas, oleksin ma tahtnud iseendale ühe täie anda.
Varsti pärast seda tuli Sarah ja triikis mu siledaks, pressis minust kogu selle karmi värgi välja. Alles siis sain ma aru, miks oli alati nii lihtne inimesi lüüa. Sellepärast, et mul puudus kujutlusvõime. Inimese tee kaastunde või osavõtlikkuse juurde on konarlik, aga see on ainus võimalus. Et mõista oma tegude tagajärgi, peame kasutama kujutlusvõimet. Me otsustame, et teisele inimesele pudeliga pähe virutada pole hea mõte, sest me asetame ennast tema olukorda ja kujutame ette, et meile lüüakse pudeliga pähe, oh issand, oleks see vast valus! Me poeme teise inimese nahka. Kui sa seda teed - kui sa s u u d a d seda teha -, siis muutub vägivald või haiget tegemine sinu jaoks aina võimatumaks. Sa hoiad vinnas revolvrit teise meelekohal. Kui sa suudad ette näha, mis sellest peast saab, siis on sõna otseses mõttes võimatu päästikule vajutada. Ma olin inimestele rõõmsalt haiget teinud, sest mul puudus kujutlusvõime.

Robert McLiam Wilson "Eureka street"

Kõrvalt poksimist või MMA-d vaadates ikka mõtlen, et no mida - mida see pakub? Okei, professionaalsel lööja tasemel on preemiaks mõnusad sponsorlepingud, kuulsus ja raha, aga tänaval oma probleeme lahendades? Rõõm, et nüüd on kellelegi "ära tehtud"?

Mingis tõsielusarjas oli ka just meeste vahel ütlemist. Mingil hetkel viskasid mõlemad asjaosalised sajatuste saatel riided maha ja olid valmis asju selgeks ... kaklema. Teised õnnetuseks lahutasid nad enne tõsist suhtlemisse süvenemist, nii et seekord jäid vist mõlemad kaotajaks. Mis oleks aga olnud peksmise tulemus? Isased oleks ehk oma hierarhia selgeks saanud ja välja mõelnud (pro: peksnud), kellel ikkagi õigus on?

Kurat, oskaks ma mehelikult mõelda, mõtlen ma mõnikord.

tööst

Esimene tüdruk, kellele ma hoidjakoha suhtes helistasin, oli vaimustusest oimetu. "Oo mu jumal!" üürgas ta, kui palusin tal büroosse vestlusele tulla. "Oo mu jumal! Kas see on tõsi? Oo mu jumal!" "Eee... on see ei või jaa?" "Taevake, jaa. Jah, jah, jah. Runwaysse? Oo mu jumal. Kui ma sellest oma tuttavatele räägin. Nad kukuvad pikali. Nad surevad ära. Öelge, kuhu ma pean tulema ja millal?" "Te mõistate, et Miranda viibib praegu välismaal ega saa teiega isiklikult kohtuda?" "Jah. Täiesti." "Ja te teate, et jutt käib lapsehoidja kohast Miranda kahele tütrele? Et sellel pole vähimatki pistmist ajakirjaga?" Piiga ohkas, nagu harjutaks end selle kurva tõsiasjaga. "Jah, muidugi. Lapsehoidja, ma saan aru." Noh, ei saanud ta aru tuhkagi, sest vaatamata vastavale välimusele (pikk, laitmatult hoolitsetud, küllaldase elegantsiga riietatud ja tõsise alatoitumuse all kannatav) esitas ta pidevalt küsimusi selle kohta, millised tööülesanded nõuavad tema kohalolekut büroos. Kostitasin teda pilvise pilguga, kuid ta ei paistnud hoomavat. "Eee... mitte ükski. Mäletate, me rääkisime sellest juba. Ma valin vestluse põhjal Mirandale kandidaate välja ja juhuse tahtel teen seda büroos, aga sellega asi piirdub. Kaksikud ei ela siin." "Õigus, õigus," pomises ta, aga ma olin ta juba maha kandnud.

Lauren Weisberger "Saatan kannab Pradat"

Mõnikord juhtub sekka ka selliseid raamatuid, mille lugemist ei taha väga ausalt kohe tunnistada, aga samas on neil selline taust, et peaks ikka vist lugema, saab siis vähemasti irvitada. Nagu Coelhoga lugu on näiteks. Ja Pratchettiga.

Aga kui tööst rääkida, siis ... läks mõtte selle peale, kuidas endal samuti esimese hooga on juhe kokku jooksnud, sees vaid tunne, mida lisaraha kuu kohta aasta eest teeb, ja ise valmis asja pikalt mõtlemata vastu võtma. Siiani on õnneks (või kahjuks, mõnikord) mõistus rahanumbrite nägemisest võitu saanud ja olen mõtlemisaja võtnud. Kohati on juhtunud ka seda, et olen hiljem kahetsenud, aga samas on jälle tunne hea - jääb küll mingi summa tulemata, aga eelarvega olen niikuinii plussis ja selle asemel on vaba aeg. Muidugi on ka pangetamisi olnud, palju õnne mulle tasuta tööna tehtud kolme raamatu eest, kurask. Jajah...

imiteerimisest

"Kui ma ootan valgusfoori punase tule taga, siis ma mõnikord mõtlen, kas peaksin tuld eirates ületama tänava," ütleb ta. "Siis teeb seda keegi teine ja seega ka mina. See on teatav imitatsioon. Ma saan loa tegutseda kelleltki, kes sooritab kõrvalekalduva teo. Kas see otsus on teadlik? Ma ei tea. Võib-olla hiljem oleksin suuteline erinevuse üle mõtisklema, kuid teo sooritamise ajal, ma ei tea, kas keegi meist oskab öelda, kui palju meie otsusest on teadlik ja kui palju alateadlik. Inimese otsused on peened ja keerukad ning neist ei saada kuigi hästi aru." Suitsiidi puhul, väidab Phillips, mõjub kellegi kuulsa otsus endalt elu võtta samamoodi: see annab teistele inimestele, eriti ebaküpsuse või vaimse haiguse tõttu vihjetele vastuvõtlikumatele loa samuti sooritada seda kõrvalekalduvat tegu. "Suitsiidilood on nagu loomulik reklaam inimese probleemide teatavaks lahenduseks," jätkab Phillips.

Malcolm Gladwell "Läbimurdepunkt. Sellest, kuidas väikestel asjadel võib suur mõju olla"

Laupäeval oli põnev hetk. Park Lepistiku kandis. Linnud lendavad, päike piilub puuokste vahelt, vesi voolab, kohati tatsab mööda inimesi. Kauguses hakkab mingi vares jõu- ja ilunumbreid tegema, aga on nii kaugel, et vaid kaamera zoomiga saab teda üles võtta. Mõeldud-tehtud. Vares tunneb end mugavalt, sopsutab tiibu ja krääksub, kõrvalt mööda minevad inimesed vaatavad ka vasakule - mida too seal filmib. Järjest, kõik möödujad. Peaks selle Kummi-Tarzani asja kunagi ka ära tegema, saab massistseeni :)

tööelustiilist

Oh, ma olen tüdind. Lääne inimestel on alati rääkida targad jutud, kuidas elus peab tegema vaid seda, mis meeldib, ja kes ei tee, on loll. Aga kui uurida, selgub, et siuke rääkija ei julge isegi uuringufirmas küsitlejana ajutist tööd teha, kardab, et curriculum vitae keerab perse. Tim pani kah sama joga. Seda esimest, et tal ühed tuttavad kolisid Aafrikasse, praevad ja müüvad pannkooke, muud tööd ei tee, suhtlevad inimestega ja on väga õnnelikud. Vihjasin, et mitmel pool Aafrikas on näljahädad, aga Tim ajas vastu - kõik on suhtumise küsimus, nii kuidas mõtled, nii läheb. Türa. Ma ei hakanud seletama. Aga. Mais. Aber. No. Viis aastat veel, ja sa, türa, kardad oma töökoha vahele kuuajalist pausi jätta - et kuidas puhkamist uuele võimalikule tööandjale selgitada. Inised uhkelt, et küll kestavad tööpäevad kaua, passid oma linnalähedasse koju jõudmiseks ummikus, jood reedel kolm õlut ning ongi kõik. Persses on su pannkoogid.

Vahur Afanasjev "Kosmos"

Vahelduva eduga satub taas ette veider mõttemall "olla nagu teised", olgu see siis palga eest töö meeldivusele lõivu maksmine, poes üle-hulga-aja-millegi-ostmine või hetk, kui leian end kodus keset täielikku raamatutega ummistatud segamini tohuvabohu, laest kiikamas suvaline lamp. Teiste jaoks / väljanäitavalt elamine on kindlasti ka lahe, aga samas võtab ressurssi ning kokkuvõttes kellele see ikka korda läheb. Endale läheb teistele mõeldes käitumine kindlasti korda, aga kas just hästi?

nagu vanastist

"See on solk," ütles ta mulle alati. "Tead, Leemet, mina ei usu, et see üldse kellelegi maitseb. Lihtsalt üks eputamine on see leivasöömine. Tahetakse kole peened välja näha ja võõramaalaste moodi elada. Hea küpse põdrakints on hoopis teine asi. Tule aga tule nüüd sööma, mu laps! Kelle jaoks ma need kintsud siis küpsetasin?"
Isa oli ilmselt teist meelt. Tema tahtis olla uue aja inimene ja uue aja inimene pidi elama külas, lageda taeva ja päikese all, mitte hämaras metsas. Ta pidi kasvatama rukist, töötama terve suve nagu mingi räpane sipelgas, selleks et saaks sügisel tähtsa näoga leiba kugistama ja olla sedasi võõramaalaste sarnane.

Andrus Kivirähk "Rehepapp"

Leib on ka muidugi tore asi, aga tegelikult meenub hoopis hiina toit. Pulkadega söömine on ju igati asjalik, sest annab sellise erilise hõngu asjale juurde. Siiski kohtab mõnikord kergitatud kulme, kui kuskil söögikohas pulki nõuda. Harjumused-harjumused.

Kiviräha see romaan tundub üldse olevat irooniline, kui vaadata tagasi minevikust kinnihoidmisele, teisalt aga ironiseerib samamoodi mineviku minnalaskmist. Tea siis, mida ta öelda tahab. Noh, samas, enda ideeliider võiks ideaalis ikka ise olla.

sõjast

Sarajevo: see sõna jäi Ellenile kurku kinni, kui ta püüdis seda välja öelda... "Kohutav mõelda, kohutav," mõmises George Baldwin. "Wall Street kukub mürtsuga kokku... Nad sulgevad börsi, ainus võimalus." "Ja ma pole kunagi Euroopas käinudki... Sõda on vist väga erakordne vaatepilt." Sinises kleidis ja seemisnahkses mantlis Ellen nõjatus suriseva auto istmepatjadele. "Ajalugu on minu jaoks alati olnud ainult pildid kooliõpikus, kindralid peavad kõnet, tibatillukesed figuurid jooksevad, käed laiali, üle väljade, siin-seal mõni pildiallkiri."

John Dos Passos "Manhattan Transfer"

"Sa ei tea, mis on sõda, kui sa pole sõjas olnud." Selline üsnagi süüdistava tooniga mõte kõlas paar päeva tagasi. Kindlasti ei tea, mis sõda on, kui pole seda omal nahal läbi elanud. Aga tajuda seda tekstis, kellegi jutus, mõttekatkes-pildis - see annab ettekujutuse sellest, milline sõda v õ i k s olla. Elavat pilti olen tajunud kahel korral. Esimene kord siis, kui tankid Lasnamäel üle Smuuli tee silla kesklinna poole sõitsid. Teine kord aprillirahutuste esimesel ööl kesklinnast koju minnes. See vaikus, ärevus, tühjus ja valmisolek põgenemiseks-peitmiseks on peamised märksõnad, mis neist kahest päevast meelde on jäänud.

tagasikerimisest

Abiellumine ja pere loomine on nagu emigreerumine. Varem elasin oma vennaga samal maal; jagasin temaga oma väärtushinnanguid, maitset ja hoiakuid, aga siis kolisin ära. Ja olgugi et ma ei märganud, kuidas see sündis, hakkasin teise aktsendiga rääkima ja teisiti mõtlema, ja olgugi et kiindumusega oma sünnimaad meenutasin, on kõik selle jäljed minust kadunud. Nüüd aga tahan koju minna. Ma saan aru, et tegin suure vea, et uus maailm pole kaugeltki nii ilus, nagu seda ette maaliti, ja et kodus on palju vaimutervemad ja targemad inimesed kui need, kes elavad mu uues riigis. Ma tahan, et vend mind kaasa viiks. Me võiksime koju, ema-isa juurde minna. Me mõlemad oleksime seal õnnelikumad. Vend ei mõlgutanud enesetapumõtteid, kuni ta seal elas, ja mina polnud murest murtud ega süütundest näritud. See oleks vahva. Me ilmselt kaklesime selle pärast, millist teleprogrammi vaadata, aga kõiges muus... Ja me ei teeks enam neid vigu, mida me tegime varem. Me ei otsustaks, et tahame vanemaks saada ja omaenda elu elada. Me tegime proovi ja läksime omadega rappa.

(Nick Hornby "Kuidas olla hea")

Mõnikord, kui on mingi jama värskelt juhtunud, mõtlen, kas seda saaks tagasi keerata, noh, umbes nagu arvutimängu, et väike seiv, kukkumine, uuesti alustamine. Või teinekord, mis saab, kui ma midagi teen. Väiksena üritasin rattaga trepost alla sõita. Üllatavalt pikaks ajaks läks mis-saab-kui isu üle.

Tegelikult ma ei ole veider. Ega hull. Jajaa!

tõlgendamisest

Nende kujundite vahetu "tähenduslikkus", nende paigutumine vastavalt läbimõeldud kommunikatsioonistrateegiale - nende stimuleeriv spontaanne emotiivne pattern - ongi see, mis peab lugejale pakkuma tõelist lugemisrõõmu. Nii saab lugeja näiteks jälgida tolle episoodi vaikset hõõguvat mängu, kus selitub kahe pooluse, seksuaalse lävimise ning impotentsuse kui eksistentsiaalse olukorra vastasseis; Renzo kujus, Azzeccagarbuglile saadetavaid kabunais - oma ilmsuses ei vaja see sümbol kommentaare -, noormehe põgenemises üle järve (põgenedes väldib ta vahekorda, käitudes paguluse arhetüübi kohaselt, mis on selge vihje Thomas Manni Joosepile) ilmneb kastratsiooni kui lävimisvõimetuse teema, mis kestab Bergamosse põgenemiseni, kus on tiheli koos tõeliselt ilmutuslike sümbolite kogum. Renzo kastreerimisele vastandub nimelt mäe kui fallose kujutis; ja see valitseb ka Lucia stream of conciousness'i ja sisemonoloogi, mida ta peab ööajal järve ületades; me leiame siit vabalt assotsieeruvad kujundid, millele loob kontrapunkti sealsamas olev vesi - lahtine vagu, mis sulgub viivitamatult enesesse, ometi on sellesse kaevunud ka inimese ligiolemine: "nood kaks aeru, mis mõõdetud sulpsuga lõikasid asuurset järvepinda, jõnksatasid nõretavana välja ning sukeldusid jälle" - too üheselt seksuaalne kujund manab otsekohe esile selgelt bergsonliku élan vital'i, mis olemisse uurdudes ja seda läbistades toimib psüühilise kestusena - toimib vaona: "too vene lõigatud laine, mis sai ahtri taga taas ühte, jättis maha järk-järgult rannast kaugeneva kobrutava juti".

"My exagmination round his factification for incamination to reduplication
with ridecolation of a portrait of the artist of Manzoni" Umberto Eco "Minipäevikust"

No ühest korrast lugemisest ja ühest korrast ümberkirjutamisest piisab täienisti - sellele tõdemusele jõudsin siis, kui nüüd selle teist korda läbi lugesin ... tähendab ... püüdsin läbi lugeda. Mis omakorda tähendab tegelikult seda, et:

1. igasugune kirjutis, eriti kirjandusteooria, peaks olema võimalikult lihtsalt kujul lahti kirjutatud (nagu mu lõputöö juhendaja kunagi ütles). Tõeliselt sisuga mõte tegelikult, eriti kui teaduslike kirjutistega rohkem kui enda tööd kirjutades kokku puutuda.
2. kogu vaht lämmatab igasuguse tähtsamate punktide jaoks vajaliku kontsentreerumisvõime ja tulemuseks on hunnik pläkki, millest mõnikord tuleb olude sunnil ivad välja sõeluda. Taandread on ka lahedad asjad.

Üldse tundub, et teadustöö kirjutamine on üks püstitatud hüpoteesi tõestamine. Selgetel juhtudel hüpotees kas kukub või tõestub, kuid elu teatavasti on pooltoonidega. ETV näitas mingi aja eest prantslaste filmi sellest, kuidas Jaapanis tõstab kommunism pead. Hüpotees tõestati ära - riigijuhid koogutasid memoriaalmonumendi juures, paljud eitasid vägivalda hiinlaste suhtes ja äärmuslased kisasid, kuidas kõri võttis. Aga kas see tõde ka on?

Samamoodi tuleb meelde, kuidas sai eesti kirjanduse loengutes praktilisi töid läbitud. Tuli valida luuletus, selle sümbolilist tagapõhja analüüsida, määrata riimi tüüp ja muud värgendused. Analüüsimine oli lõbus: vaatasid, mis aastal luuletus kirjutatud on, ja lasid mõttel lennata... Väga hästi tuli välja. :)

pimedusest

Siin aga, selles täiesti arusaamatus keskkonnas, võõraste, vägevate inimeste juures - selle mõtte peale lõi kiriku kell nii valjusti, et kogu kirikla näis värisevat -, siin olin ma esimest korda täielikult ja abitult üksinda keset pimedust ja oma peadpööritavat teadmatust. Hirm käis mul krampidena peal ja iga üksik hoog oleks mind kergesti võinud minestama panna, kui ma seda pääseteed oleksin tundnud, ja kui ma segipööratud linade vahelt õhku ahmides vilksamisi nägin kumavat akent, vahtis kirikutorn sealt sisse nagu mingi jube pea. Aga ikkagi oli minus veel nähtavasti järel kübeke seda vürsti, keda Philip omal ajal oli ekspluateerinud, sest ma otsustasin sealsamas, et ma pean iga hinna eest valgust saama. Niisiis pugesin ma voodist välja otse hädaohu lõõskavasse leeki, mis põletas, andmata valgust. Ma seadsin tooli keset tuba laelambi alla, kavatsusega sealt pirn võtta, öölambi sisse keerata ja hommikul jälle tagasi panna. Aga kui sa voodis oled kaitsetu, siis voodist väljas, toolil keset tuba oled sa täiesti abitu ja järelikult mis tahes tumedate jõudude võimuses, mis sind varitsevad. Ma seisin selga väänates toolil, keset tuba. Küünitusin ülespoole ja sain juba pirni pihku, kui äkki mu mõlemad käed plahvatasid veripunaseks ja nende vahelt langes mu peale valgusevälk. Ma kukkusin toolilt alla, põikasin daktülirütmis tampadi-tampadi voodisse, tõmbasin põlved konksu ja teki kõrvuni.

William Golding "Vaba langemine"

Ausalt öeldes ma ei tea, miks ma olen kogu elu õudusfilme kartnud. Väiksena on see veel normaalne, kui nii saab öelda, sest siis mängib mängulisus reaalsustaju üle ja õudusfilm töötab korralikult. Aga nüüd, kus ma tean, et voodi alt vaevalt mingi karvane käsi välja ilmub ja mind sinna tirima hakkab (see, kuidas ma sinna voodi alla libisen, ilma et saaks end kuskil pidurdada, on omaette oopus)? Aga ma kardan, isegi reklaamid võtavad juhtme kokku. Ja ulmefilmid, kus on miski tundmatu verd nõudev olend - isegi kui film ise on tobe, läheb see õudne detail väga kenasti mul mälusektorisse kirja. Mõistusega võtmine ei aita, pidev vaatamine ka ei aita, ja nii ongi siis välja kujunenud selline seis, et kui on õudusfilm, siis väldin kanalit. See asi töötab. :)

Äkki töötab selline mehhanism, et kuigi õudukad on tavaliselt täielik utoopia, on neis midagi, mis võib just nüüd ja praegu juhtuda, kui keegi viitsiks piisavalt vaeva näha. Hirmutav ongi see, et need on teoreetiliselt võimalikud. Seega võiks välja arvata igasugused Jaapani ja kummitusfilmid, aga nojah, kes saaks käsi südamel öelda, et kummitusi pole olemas, kui ollakse neid ise näinud?