Varsti pärast seda tuli Sarah ja triikis mu siledaks, pressis minust kogu selle karmi värgi välja. Alles siis sain ma aru, miks oli alati nii lihtne inimesi lüüa. Sellepärast, et mul puudus kujutlusvõime. Inimese tee kaastunde või osavõtlikkuse juurde on konarlik, aga see on ainus võimalus. Et mõista oma tegude tagajärgi, peame kasutama kujutlusvõimet. Me otsustame, et teisele inimesele pudeliga pähe virutada pole hea mõte, sest me asetame ennast tema olukorda ja kujutame ette, et meile lüüakse pudeliga pähe, oh issand, oleks see vast valus! Me poeme teise inimese nahka. Kui sa seda teed - kui sa s u u d a d seda teha -, siis muutub vägivald või haiget tegemine sinu jaoks aina võimatumaks. Sa hoiad vinnas revolvrit teise meelekohal. Kui sa suudad ette näha, mis sellest peast saab, siis on sõna otseses mõttes võimatu päästikule vajutada. Ma olin inimestele rõõmsalt haiget teinud, sest mul puudus kujutlusvõime.
Robert McLiam Wilson "Eureka street"
Kõrvalt poksimist või MMA-d vaadates ikka mõtlen, et no mida - mida see pakub? Okei, professionaalsel lööja tasemel on preemiaks mõnusad sponsorlepingud, kuulsus ja raha, aga tänaval oma probleeme lahendades? Rõõm, et nüüd on kellelegi "ära tehtud"?
Mingis tõsielusarjas oli ka just meeste vahel ütlemist. Mingil hetkel viskasid mõlemad asjaosalised sajatuste saatel riided maha ja olid valmis asju selgeks ... kaklema. Teised õnnetuseks lahutasid nad enne tõsist suhtlemisse süvenemist, nii et seekord jäid vist mõlemad kaotajaks. Mis oleks aga olnud peksmise tulemus? Isased oleks ehk oma hierarhia selgeks saanud ja välja mõelnud (pro: peksnud), kellel ikkagi õigus on?
Kurat, oskaks ma mehelikult mõelda, mõtlen ma mõnikord.
