[pealkirjata]

Skorpion

Naxós, Plaka rand, hommik nii kella 8 paiku. Keerame suurelt teelt kõrvale ranna liivavaalude vahele, kus veel madalal olev päike on tekitanud pikad varjud. Düüni päikselisel poolel lösutab kodutu, kes teeb silmad päris kiiresti lahti, kui kaks põhjamaist inimest rattaid liivas suhistades mööda lähevad. Teispool on aga mõnusa kallakuga liivamägi, mille alla just hea ennast rätiku peale lösutama sättida vaatega sinisele veele. Maas on veidrad jäljed. Nagu siblimine, aga teistmoodi, juures pikemad kriipsud. Pärast mõningat ringisiiberdamist ja feta-salaamivõileiva näksimist eksib pilk kaugemale. Silmanurgast võib ühtäkki märgata kiiret-kiiret liikumist ja otse rätikute kõrval oleva pisikese põõsa alla. Liivavärvi pisikene skorpion otsib palava päikese eest varju.

Tuut

Naxós, Hora, õhtu kella 22 ajal. Voodis hakkab uni vaikselt võimust võtma, kui tüüpilise kiirendamise-pidurdamise-tuututamise vahele lükkub midagi muud. Kaugusest tundub lähenevat sõiduk, mis laseb nii 5-10 sekundi tagant signaali. Meie majast läheb samuti huilates mööda. Rollerijuht kasutab lihtsalt ennetamistaktikat - enne tänavanurgani jõudmist laseb signaali, et teiselt poolt tulev sõiduk teaks, et siit nüüd tuleb ja ei tasu ette sõita. Hora tänavad, nagu saarte tänavad üldiselt, on aga lühikesed, kitsukesed ja äravahetamiseni sama laiusega...

Tuuleveski

Mykonos, Hora (?), kella 16 ajal päeval. Võileib on otsustavalt meeltesse pugenud, aga niisama keset tänavat trepi peal süüa on nagu niru, mis sest et trepid kutsuvad sõbralikult nagu alati. Rohelust on vaja. Laevalt oli nagu näha, et keset linna midagi rohelist on, aga kitsukesed tänavad visklevad ühele ja teisele poole ning puid kätte ei anna. Seegi, mis leitud, on piiratud hoonetega ja nimetatud mingi hotelli siseõueks. No hoidku siis endale. Varasem reisitarkus ütleb, et kui minna mäge mööda üles (= linnast välja), siis varem või hiljem tekivad pea kohale puud. Järsud trepid ja kentsakad kõrvaltänavad võtavadki ühel hetkel suuna sinna, kust paistab midagi vaatega ja sööma-istumise-kõlbulisega. Tuuleveski. Kaugel veel teinegi. Mis kõrgemal, sel parem vaade. Istume tuuleveski lävepakule maha - vaevalt, et siin nüüd jahvatamiseks läheb, hea varju ja tuulevaikust ära kasutada. Pea kolmanda ampsu pealt astub ligi vanamees, kõlistab käes võtmekimpu. Kõrval pinkidel istudes avaneb kogu Kreeka tuuleveskite esmapilgul ebaloogiline maailm - keskelt jooksvate nööride küljest seob vanamees lahti purjed ja kinnitab need paelaga serva külge, ükshaaval, esmalt vähe, siis - vaadates, kuidas tuul tundub - veidi rohkem. Töö tehtud, toetab ta veski ääres süvendil end vastu valget hoonet, kutsub enda juurde truult tema kannul käinud punaka kassi ja jääb mõnusalt unelema, loom silitava käe all nurrumas.

Leto Svet

Paros, Parikia kõrvaltänavad, kella 14 paiku. Turismitsoon tundub olevat juba päris kaugele jäänud olevat, sest mahajäetud maju on aina enam. Sellele vaatamata paistab kogu kompott väga mõnus - valgetelt seintelt kaarduvad alla/üles metsviinapuuväädid, põõsad õitsevad erkroosalt ja kiviteed on jätkuvalt valgete ringidega kaetud. Ainult et majadel on luugid läbipaistvad, krohv veidi maha kukkunud ja kohati pole katuseid. Ühtäkki, just möödumise ajal, hakkab ühes aknataguses hõiskama: "Le-to svet! Eto leto svet!"

Ärge ainult lahkuge!

Naxós, Hora, kalarestoran Meze2, kella 22 paiku. "Palun, kas te saaksite arve anda?" "Jaa, muidugi, aga ma ütlen teile praegu ainult numbri, mul on väga kiire. Aga vaadake, et te siis kohe ära ei lähe, ma saadan teile lauda kaks kitron'it!" Saame numbri kätte, hakkame raha otsima. Kõik klapib, summa kenasti koos, tippi ei julge aga jätta, sest kõrvallauas seesama turske mees patsutas meespoole õlale ja lükkas igasuguse jootraha tagasi. Nüüd läheneb ta uuesti, sest on juhtunud sealtsamast just mööda minema. "Vaadake, ma nüüd võtan selle raha siit kaasa, seda 40 senti ma ei taha, las olla täpne summa, vahet pole. Ärge kindlasti nüüd ära minge, vaid oodake joogid ära, eks!"

Ja ei oskagi veel keelt?

Ateena, restoran Plaka servas otse akropoli all, kella 19 paiku. Lauda ilmub noor kutt tellimust võtma ja pöördub meie poole kreeka keeles. Me kehitame õlgu, küsime, et mis-mis, tema vastab - kreeka keeles. Ja jääb küsivalt meie poole vaatama. Teeme kiire ümberarvestuse ja uurime, kas inglise keel sobiks ehk paremini, sest oleme küll siin kolm nädalat juba olnud, aga keeleoskust veel tulnud pole. Kreeklane imestab kelmikalt, seekord inglise keeles: kuidas te siis ikka veel kreeka keelt ei oska?!