kivistumisest

Salk inimesi liiikus paigalt ning siis nägi Gabriel ema, kes istus baari tagumises otsas laua taga. Ta oli ühe mehega: Gabrieli isaga.
Gabriel vahtis neid kaht harilikku inimest, kes nõjatusid lauale ja ajasid juttu. Tema isa, sitke mees, kes tavaliselt näis olevat pinges, paistis end mõnusalt tundvat. Ühel hetkel sirutas Gabrieli ema käe välja, ütles midagi ja silitas isa kätt. See oli nagu vana foto, kivistunud kujutis möödanikust. Hetkeks nägi Gabriel, kuidas nad olid teineteisele kunagi ammu meeldinud.

Hanif Kureishi "Gabrieli and"

Päris mõni kord, kui mitte sagedamini on juhtunud, et jään seltskonnas olles või kuskil sõites kedagi silmanurgast piiluma. Omamoodi alateadlikult kõrvaltvaataja pilguga vaatama ja ehk omaette mõistatama, kes võib olla see inimene, või need inimesed, kes on nii, välja näha. Tuttavate puhul on tihti tajuda mitutpidi käitumist - ühes kohas üks, teises kohas teine. Omavahel olles on käitumine siiram, julgetakse teisele oma mõtteid kohati kärtsakaltki avaldada, seevastu "avalikkuse" ees võetakse mask. Mask, et hoolitakse teisest. Mis sest et muidu ollakse karvupidi koos või tehakse teisele haiget.
Miks peaks sellist teatrit tegema?

üleolekust

Ma muigan sellepärast, et alati, kui meie jutt puudutab raamatut, mille ta ükskord kirjutada kavatseb, omandavad asjad kohatu aspekti. Maksab tal vaid öelda "minu raamat", kui maailm kahaneb silmapilkselt Van Norden ja Co privaatmõõtmeteni. See raamat peab tulema absoluutselt originaalne ja täiuslik. See on muuhulgas üks põhjus, miks ta seda alustatud ei saa. Niipea kui tal tekib idee, hakkab ta selles kahtlema. Talle meenub, et seda on kasutanud Dostojevski, või Hamsun, või keegi teine. "Ma ei ütle, et ma tahan olla parem kui nemad, aga ma tahan olla teistsugune," seletab ta. Ja niisiis, selle asemel et asuda oma raamatu kallale, loeb ta läbi ühe kirjaniku teise järel, et olla absoluutselt kindel, et ta nende valdusi ei riiva. Ja mida rohkem ta loeb, seda põlastavamaks ta muutub. Ükski neist ei kõlba; ükski neist pole saavutanud sellist täiuslikkuse astet, nagu ta enese jaoks on eesmärgiks seadnud. Ja täiesti unustades, et ta ise pole kirjutanud ainsatki peatükki, kõneleb ta neist üleolevalt, nagu oleks olemas terve riiulitäis tema nime kandvaid raamatuid, raamatuid, mida igaüks tunneb ja mille pealkirjade nimetamine on seetõttu ülearune.

Henry Miller "Vähi pöörijoon"

Lugesin just paar päeva tagasi trollis Loomingut, kus keegi prantsuse kirjanik oli kirja pannud novellilaadse jupikese, ja ei suutnud kuidagi ära imestada, mida moodi ikkagi raamatut kirjutatakse. Okei, paned paika põhitegelased ja loo üldise käigu, siis lisad paralleelliine ja kõrvaltegelasi ja siis täpsustused ja... Aga paratamatult tekib ühel hetkel sein, lihtsa kirjeldamise-äraütlemise voog, kus sisu, keelemängu, lugemise naudingut ei ole, on ainult kulgemine. Ja kui teemaks veel midagi sellist, mida pole kunagi kogenud, aga mille jaoks pole ka ajaloolist tausta võtta (nt tegelaste psühholoogia)... Kirjanikuanne on ikka uskumatu asi.

kirjanikuandest

F. ütleb, et peamine halb asi trükitud raamatute juures on see, et niipea kui igaüks saab lugeda, mida aga tahab, otsustavad kõik ka ise kirjanikuks hakata. Ta on juba väsinud amatööridest - erus maadeuurijatest, sõduritest, prelaatidest, saadikutest, ämmaemandatest, kurtisaanidest, tennisemängijatest, armukestest, mõõgameestest, kokkadest, kuningatest (rääkimata kuninga sugulastest) - kes kogu oma elu jooksul pole lugenud midagi muud kui palveraamatuid, arveraamatuid, tosin kirja ja ühe almanahhi ja siis istuvad maha raamatut kirjutama. Just nagu nende arvamused oleks kellegi jaoks - peale nende endi - rohkem väärt kui angerja vunts.

Douglas Glover "Temake"

Raamatupoes ringikäimine on viimasel ajal osutunud üllatavalt tüütuks tegevuseks. Igasugust pahna antakse lihtsalt nii palju välja, et selle vahel mingi asjaliku ilukirjanduse leidmine võtab röögatult palju aega. Avaletil näiteks laiutavad suurte piltidega ... khm ... elulooraamatud. Või kuidas neid maireaunastete ja itaeverite enne jõule ilmuvat kammaijaad nimetataksegi? Psühholoogias tuleb aga läbi murda 10-võimalust-kuidas-tööl-edu-saavutada ja lihtne-tee-täiusliku-abieluõnne-poole üllitistest. Väliskeelses kirjanduses aga uputab Coelho ja Tolkieniga, sest seda vist keskmine eestlane võõrkeelse kirjanduse alt otsima tuleb. Nii ongi targem kohe kaduda filosoofiasse, sest imelik küll, aga sinna pole rahahimu mingil imelikul põhjusel jõudnud.

Tegelikult on muidugi põnev lugeda, mida kalur majandusest ning õpetaja kokandusest arvab, aga ainult vahelduse mõttes.

Raamatukogudes on selles mõttes hea, et riiulitele jääb tolmama vähe mõnusam kraam - pildiraamatud ju laenutatakse järjekorraga välja...