(sisemistest) mägedest

Niisuguseid mägesid ja mägedes rändajaid ning sündmusi, mis nendega juhtuvad, ei leidu ainult zen-kirjanduses, vaid iga suurema religiooni lugudes. Füüsiline mägi, mis kehastab iga hinge ja tema eesmärgi vahel seisvat vaimset mäge, on lihtne ja loomulik allegooria. Niisamuti nagu nendel, kes viibivad meie selja taga orus, on enamikul inimestest vaimsed silmad eluaeg silme ees, aga nad ei lähe kunagi sinna, rahuldudes seal käinud inimeste kuulamisega ja vältides sel moel raskusi. Mõned rändavad mägedesse kogenud giidi saatel, kes teavad parimaid ja kõige vähem ohtlikke teid, mis sihtpunkti viivad. Teised, kogenumad ja umbusklikud, püüavad leida oma tee. Vähestel neist läheb see korda, kuid vahetevahel, puhtalt tänu tahtejõule, õnnele ja armule, saavad nad sellega hakkama. Pärale jõudes mõistavad nad paremini kui keegi teine, et teid ei ole ainult üks või kindel arv. Teid on sama palju kui hingi.

Robert M. Pirsig "Zen ja mootorratta hooldamise kunst. Mõlgutus väärtuste teemal"

Praktilise poole pealt on niii palju tuttavat selles teiste kuulamisega leppimises ja teiste usaldamises reisil olles. Nüüd on aga esimene päris ISE kavandatud-teostatud reis selja taga ja üllatavalt hea tunne on sees. Esmalt oli küll raske ette kujutada, et peaks ise kõik kodutöö tegemise enda kanda võtma, aga nüüd ühtäkki see enam ei loe - sest kohad, mis ette jäid, olid enda valitud, ja aeg, mis ühest kohast teise jõudmiseks kulus, oli enda aeg. Mõnus...

Kui aga nüüd endasse süveneda, siis... Mägesid on alati olnud, neid on praegugi ja neid ka on kõvasti ees. Aga kes ei roni - suurepärane kui üksi ja parim kui kaksi! - see ka mäest üle ei saa. Ja tavaliselt K2-tüüpi mägesid ette ei satu, ikka väiksemad mäed ees, mis suuremaks kasvavad. Rassimist on, aga parem ronida ja sellega endasse süveneda, kui minna kõrvalt ringiga mööda, sest muidu juhtub, et ühtäkki polegi enam teed, vaid ainult mäed.

pinkidest

Ma olen alati armastanud pinke. Pingid on tagasitõmbumise kohaks, kust elu kõrvalt vaadata, olla rahulikult maailma äärel. Nad on vaatlemise priviliegeeritud kohad, omamoodi varjupaigad, teeäärsed puhkepaigad neile, kes oskavad peatuda. Ma olen veetnud pinkidel pikki tunde maailma jälgides. Mõned pingid on suurepärased, mõned ei sobi oma kohale, mõned on täiesti uskumatus kohas, nende leidmine on nagu avastus. Pingil istuv inimene asub väljaspool reaalsust või siis eemaldub sellest. Siin istumisega kaasneb poeedi staatus ja laienenud vaatenurk elule. Kui on mõni koht, mida tormihood ei puuduta, siis on see pink.

Laurent Graff "Õnnelikud päevad"

Pink Vabaduse väljakul otse Jaani kiriku kõrval. Ideaalne raamatu lugemiseks, kuni oodatu kohale jõuab. Rohkelt varblaste ja tuvidega kaunistatud.
Pink Ateenas Lykovittose mäel, päris seal tipu juures, aga enne restorani joont. Veidi kiibakas, ümber ohakad, palavus lämmatav, linn rohkem kui lämmatav - kümneid kilomeetreid kaugusse. Aga päikeseloojang Pireuse poolega vaatega on seda ronimist ja veekulu väärt. Vist - pole proovinud.
Pink ehk pigem poeesine põikpuu Naxóse läänerannikul ranna ääres. Hirmus tolmune, nii et tolmuvarjuks sellele asetatud niiske rätt saab hallid triibud külge. Aga kui põnev vaadata, mis ümber toimub, kes mööda sõidab, kuidas tolmavat liivateed veega üle kastetakse, et see teeäärsete poepidajate kaubale tolmuga üks-null ei teeks!

kombeerinevustest

Kui üritan ühel esimestest nädalatest oma umbkeelsele korterinaabrile Jorgele ja tema sõbrale Carlosele sõnaraamatu abiga selgitada, et see musitamise komme on minu jaoks natuke imelik, ei saa nad minust aru.
"Aga mismoodi siis teie tervitate?" küsivad nad suurte silmadega.
"Me anname üksteisele kätt. Või kui kohtun hea sõbraga, keda ma pole kaua näinud, siis kallistame," selgitan mina. "Mõnikord kui kohtun omavanuse inimesega, kes on rohkem nagu tuttav, mitte sõber, siis ei anna isegi kätt."
"Aga kas seal on vahet ka, kes kallistavad ja kuidas?" uurib Jorge edasi.
"Kui on kaks kutti, siis nad kallistavad ainult väga erilistel puhkudel. Näiteks kui ühel on sünnipäev või nad on tõesti väga lähedased sõbrad, kes pole ammu kohtunud," tutvustan külmade eestlaste hingeelu. "Kallistatakse rohkem siis, kui kohtuvad kaks tüdrukut või tüdruk ja poiss."
"Te, eestlased, olete ikka puhta imelikud inimesed," arvavad noormehed seepeale. See, et nende musitamine võiks muule maailmale veider tunduda, neile pähe ei tule.

Liis Kängsepp "Minu Argentina. Vabatahtlikuna getos"

Siiani minu meelest "Minu ..." sarja parim raamat. Mõnus, süvitsi minev ja kaasa elama panev värk. Eelkõige tundub rolli mängivat just süvenemine kohalikku ellu, mis reisiraamatute juures tihtipeale kipub pealiskaudseks jääma. See on kindlasti põnev, kuidas siinne inimene sealset eluolu tajub, aga sellise tõsisema, uue mõõtme tunduvad andvat kohalikust elust rääkivad lõigud. Samal põhjusel olen vist jäänud ka Ühel Teljel Ümber Planeedi blogi lugejaks.