idast

Inimmass magab. Ainus uus heli pimeduses on mälumine: ajalehel lamanud mees on end küünarnukile püsti ajanud, avanud konservikarbi ja sööb lõmpsides nagu inimene, kel pole enam eriti hambaid suus. Sulguva plekk-kaane inetu krigin toob mu näole grimassi. Mees heidab taas pikali, otsib paberikrabinal mugavamat asendit ja hakkab peagi norskama. Üritasin küll hinnangulisust vältida, kuid asjatult, viha ja kaastunne võtavad mu üle võimust. Mõtlen inimmagmale, kes hingab seal nagu üks mees, mõtlen tema alistumusele, kuidas ta on unustanud kõik mugavused, talub seda absurdset olukorda. Kuus tundi hilinemist. Pööran end ringi, silmitsen hämarusse vajunud ootesaali. Nad võiksid siin mitu ööd veeta. Nad võiksid koguni siia elama jäädagi! Just nii, laialilaotatud ajalehele, selg vastu radiaatorit, ainsaks toiduks karp konservi. See oletus näis mulle täiesti tõepärane. Elu nendes tsivilisatsioonist tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvates alevites koosnebki ju ootamisest, leppimisest, saabaste niiskest soojusest. Ja see lumetormist ümberpiiratud jaamahoone pole muud kui kokkuvõte selle maa ajaloost. Tema sügavamast olemusest. Need avarused, mis muudavad absurdseks igasuguse tegutsemise. Liiga suured avarused, mis neelavad endasse aja, nullivad kõik tähtajad, kestused ja plaanid. Homme tähendab "võib-olla kunagi", siis, kui avarused, lumed, saatus seda võimaldavad. Fatalism...
Andreï Makine "Ühe elu muusika"

Väga sarnane Krimmiga, kus võetakse täiesti uskumatuid asju väga iseenesest mõistetavana. Okei, päris seda ei kohanud, et inimesed söögikohas lusikaga keeduviinerit haukavad, aga üllatavaid asju küll kuhjakaupa. Näiteks seda, et poodi minnes pannakse kotid enne turva nõudmisel poe eesruumis olevasse kappi luku taha. Või et halva tujuga ei ole probleem klientide peal end välja elada. Uskumatu ikka, KUI palju on pärast iseseisvuse tulekut siin muutunud - absurdne suhtumine ei olnud ju eelkõige midagi Venemaale omast, vaid midagi ajastule omast. Ega samas ei tahaks rohkem ka seda nõukogude ajastut uurima minna, korrast täiesti piisab. Aga kurb siiski.

põnevatest mõttekäikudest

Oma elu hetkesündmusi kaaludes kõigume me pidevalt juhusesse uskumise ja paratamatu ettemääratuse vahe. Ent niipea kui tegemist on minevikuga, pole meil enam mingit kahtlust: meile tundub, et kõik läks nii, nagu see pidigi tõepoolest minema.
Michel Houellebecq "Elementaarosakesed"

[kommentaarita]

erinevustest

"Mak, miks ta nii naljakalt räägib?" Ma lihtsalt ei saa seda küsimata jätta, kui asju tassides mehele järgneme.
Ema naeratab ja selgitab: "Sel moel, sõnu venitades, räägitakse Battambangi provintsi ümbruses."
"See kõlab naljakalt," ütlen naeru alla surudes ja võtan teadmiseks, et on ka khmeere, kes kõnelevad sõnu venitades. Olgu olukord kui tahes sünge, aga seda meest on ikkagi väga raske tõsiselt võtta.
"Seltsimehed, siia jäätegi elama," lausub külajuht nelja kõrge varjulise puu all seistes.
Olen šokeeritud. Lootsin näha mingeid varjualuseid, onne, voodeid, kus magada. Siin aga pole midagi peale puude. Näib, et selles paigas pole küll kunagi keegi elanud. Rohelus ja vaikus - loodus oma loomulikus alastuses. Puud on mulle seinaks ja taevas katuseks.
"Seltsimehed, siin lähedal on üks tiik," näitab mees käega. Enam ta hääl mind naerma ei aja.
Mõne päeva pärast tuuakse meile bambust ja palmilehti ning värskelt maha võetud puid. Puud ja põõsad raiuti maha selleks, et teha ruumi ootamatult kohale voolanud inimestele. Siia ja ümberkaudsetesse küladesse on mõne päevaga saabunud sadu inimesi.
Chanrithy Him "Mõranenud klaas kerkib pinnale. Minu lapsepõlv punaste khmeeride võimu all"

Suhteliselt valimata valitud lõik raamatu keskpaigast.

PÖFF hakkab omadega lõpusirgele jõudma. Dokumelntaalainesega filmide all on aga nähtud juba selliseid filme, et ausalt öeldes on egoistlikult hea meel, et elan just siin, mitte näiteks Aafrikas (kus valitsusvastased koolitavad lapsi välja suvalisi külaelanikke "hoiatuseks" tapma - seejuures neil käsi otsast raiudes, et nood ei saaks hääletada / Newton I. Aduaka "Ezra"), 80-ndate Iirimaal (vangid korraldavad surmani kestvaid näljastreike, et saada minimaalseidki inimõigusi / Steve McQueeni "Hunger"), Brasiilias (igapäevased inimröövid, mis on vaesemate piirkondade ümberasujate ainuke sissetulekuallikas, innustamaks sugulasi maksma saadetakse neile sageli tükk ohvrist / Jason Kohni "Send a Bullet") ega Venemaal (pole iseenesest vahet, kas kosmosesse saadetakse koer või inimene - inimese pluss on see, et ta oskab läbielatust rääkida / Aleksei German Jr.-i "Paper Soldier"). Täna Poola film "Katõn", mille tausta eitab Venemaa siiamaani.

Selle kõrval on eestlaslik ingumine, et teised teenivad rohkem või ei saa uut autot liisida, täiesti ivatu. Mille üle on siin tegelikult kurta?