lõngakeradest

Kui Giulia sireen huilatas ja laev sadamast liikuma hakkas, ulatus üle vee paarsada lõnganiiti. Inimesed hüüdsid hüvastijätusõnu, lehvitasid raevukalt, tõstsid imikud kõrgele, et nad saaksid heita veel viimase pilgu, mida nad nagunii hiljem ei mäleta. Sõukruvid pöörlesid, taskurätid laperdasid ja üleval tekil hakkasid lõngakerad keerlema. Punased, kollased, sinised, rohelised - kõik hargnesid kai suunas, alguses aeglaselt, üks pööre iga kümne sekundi tagant, siis järjest hoogsamalt ja hoogsamalt, kui laev hakkas kiirust üles võtma. Reisijad hoidsid lõngakera käes nii kaua kui võimalik ning pidasid ikka silmsidet nägudega, mis kaldal järjest ähmasemaks muutusid. Kuid lõpuks, üks teise järel, sai lõng otsa. Lõnga lõimed lehvisid vabalt ja hõljusid tuulehoogude najal.
Jeffrey Eugenides "Middlesex"

Kui kena kujund! Ja seda kõike Kreeka antiikmütoloogia taustal, kui lõngakera samuti väga tähtsat rolli täitis, tõsi, anonüümselt. Rohelise mõtlemise taustal on see muidugi eraldi ooper. Ja vägisi kipub pähe trügima mõte, et kui Pireuse sadamas iga päev sellist nalja tehtakse, oleks seal varsti päris raske liikuda. Laevadel, ma mõtlen. Inimestel oleks ehk liikumisel hoopis uus mõõde.

Muide, suvel lõngakeradega enam ei tehtud romantikat, või kui, siis väga varjatult. Nüüd näikse uus trend olevat plastprügi vettekallamine ja selle allapoole hõljumise ajal kilkamine. Võib-olla lõnga lahtikerimine ei olegi nii paha idee...

pusimisest

Iga tšempioni kohta on tuhat võistlejat ja veel kaks tuhat potentsiaalset võistlejat, kes unustasid tulla või kellel on nohu või kes tusatsesid mõne armuloo pärast või ei viitsinud avaldust täita. Hoopis tšempionid ei tea elust midagi. Võitmine pole elu, elu on kolmanda koha eest võitlemine. Aga mõistagi tulevad tellimused nendelt, kellel on pappi, võitjatelt, ja kaotajatele meeldib võitjaid takseerida, sest nad loodavad mõne nipi ära õppida. Mis vahe on miljonitega mehel ja miljoniteta mehel? Miljonid. Endasse tuleks imeda mitte seda, kuidas saavutada edu, mis juba definitsiooni järgi on väheste jahiala, vaid seda, kuidas näha läbikukkumise silmade värvi ilma võpatamata, kuidas taluda tavapärasuse halba hingeõhku. Pjedestaalil seisja peaks olema nurisematu maaler, kelle äri on pankrotti läinud, kes jääb vahele isegi siis, kui ta virutab poest väikese pudeli viskit, kellel pärast kolmekümmet aastat tööd pole ette näidata muud kui lapilised tunked, samal ajal kui tema tütart, tema ainsat rõõmu, kopsib kobalt ainsagi pennita jõhkard; just koristaja, kellel on lapsed ülal pidada, kellelt siis, kui ta rampväsinult koju läheb, varastatakse metroos kõrvarõngad, saab anda tähtsaid õppetunde: kuidas kaotada.
Tibor Fischer "Kogujate koguja"

Just sel nädalavahetusel olid iluuisutamise maailmameistrivõistlused. Vahepeal oli klipp, kus keegi noore iluuisutaja ema rääkis mingi maailmakuulsa iluuisutaja koolitustest, mainides vahepeal, et too spets rääkivat, et tema tütar tuleb veel maailmakuulsaks koolitada.

Kui palju üldse on ISE pusimist sellel alal? Kui palju on emade täitumata jäänud unistusi (või lihtsalt alati meeles mõlkunud pilte, umbes nagu kiriklik pulmatseremoonia 500 lähema sõbra ja hirmkalli valge kleidiga)? Ja kui valus on piir, kui pisikese unistus lõpeb, aga tema vanema oma veel kestab? Arvestades, et tippu jõuavad tegelikult nii vähesed, on minu jaoks ausalt öeldes etem osta lotopileteid ja miljonit ootama jääda. (30.03)

ise kogemisest

"Püüdke siis ilma tablettideta," manitses Peeter Valvur kabinetist lahkuvat habemikku. "Ja-jaa," torises see ust enda ees lahti tõugates. Rein oli elukutselt narkoloog. Ja nagu narkoloogid pahatihti ikka, oli ta paar kuud tagasi otsustanud enda peal piirituse ja mõningate uute rahustite koosmõju testida. Pöörane eksperiment lõppes patsiendina asutuses, kuhu ta ise inimestele suunamiskirju oli harjunud kirjutama. Rein kuulus nende professionaalide hulka, kes tahtsid olla veendunud selles, mida nad oma ravialustele räägivad. "Sa ei saa alkohoolikule väita, et joomine on kahjulik, seda ise surmkindlalt teadmata," tavatses Rein garderoobis salaja suitsu pahvides targutada. "Kuidas ma saaksin määrata Fenazepami, kui ma ei tea, mida selle koos viinaga manustamine võib inimorganismile põhjustada?" positsioneeris narkoloog end meie seas ravimite keerulisi nimesid korrektselt hääldades.

Mihkel Raud "Musta pori näkku"

Sattus siis heade laenajate abiga kätte eelmise aasta suurim kirjanduslik sensatsioon. Esiteks, ise osta pole seda kindlasti mõtet. Teiseks, kui keegi laenuks annab, on mõtet läbi lugeda - ikkagi samasugune imeloom, nagu Kaur Kenderi "Ebanormaalne" omal ajal oli. Kolmandaks, selle aja põlvkonna esindajale pole seda mõtet kinkida, kui just ei ole kindel, et too naljast aru saab.

Minul, kes ma sel ajal olin heal juhul isegi sündinud, oli seda igavesti vahva lugeda. Õnneks olen ma juba piisavalt vana, et teada, kellest seal jutt käib (välja arvatud mõni harv erand), nii et mingit arusaamispadrikut ka ette ei sattunud. Kuid eks oleks nõukaaja korra jms kohta rohkemgi jaganud, kui oleks teadnud.

Üldiselt on päris lõbus teada saada, kuidas Endel Jõgi - keda ma enne raamatu lugemist just üle hulgema aja kontserdil olin näinud - joomase peaga lindude keelt oskas ja Tõnis Mägi püüdis levimuusikapäevadele kainena saabuda jne jne jne. Aga raamat iseenesest on siiski sügav keskpärasus. Vormiliselt on algus väga vägev, aga siis kaob kuidagi ära, kulgeb lõpuni ja lõpeb etteaimatavalt karsklusele alusepanemisega. Ja nagu kohalikele raamatutele ikka kombeks on keel jälle täiesti vinkadi-vonkadi. Eks peaks toimetaja(te)st aru saama - ehk oli algne materjal nii "must", et toimetamisega ja parandamisega kaotati isegi järg.