alandlikkusest

"Ohvitser. Nagu minu meeski. Nad olid koos laagris. Ta pääses eluga, aga nüüd on minu pärast jälle ohver. Ma küsin Jumalalt, kuidas see on võimalik."
"Jumal ei jäta kedagi vastuseta."
"Mina kohtan ainult vaikimist. Aga ümberringi on nii palju kurjust! Nii palju kannatust!"
Preester vaikis kimbatuses. Ja aina keerutas pöidlaid. "Asjata on Jumalale pahaks panna, et inimene pole tõusnud inimlikkuseni." Ta nõjatus punase kaleviga kaetud kõrge tooli seljatoele ja hakkas rääkima, nagu räägib muuseumi ekskursioonijuht, korrates tüütuseni üht ja sedasama. Ta rääkis, et ei tohi unustada, et ühisesse heitlusse tõmmatud inimeste kannatused võivad kujutada omamoodi patukahetsust eelnevate põlvede eksimuste eest, et iga maapealset kannatust võib vaadelda kui luna teenete eest, mida pakub igavik, sest iga kannatus või ohver kergendab õnnetuse kaalukaussi, olgu või grammi võrra, ja lisab selle grammi lunastuse kaalukausile...
"Tähendab, meie peame vastutama kellegi pattude eest, auväärt preester?" Anna naelutas pilgu preestri paksudesse huultesse, mida too iga natukese aja tagant keelega niisutas.
"Maailm, see oleme meie. Jumal ohverdas oma ainusündinud poja maailmale ega takistanud tema ristisurma."
"Ja see peab olema meie lohutus?"
"Meie teeviit."
Preester kummardus ja võttis Anna käe oma ümarpehmesse pihku. "Me peame olema alandlikud ja kannatlikud ning see saab meile taevas tasutud."
"Mina otsin abi siit, maa pealt. Preester, ärge kartke, ma ei reeda mitte kellelegi selle advokaadi nime, keda te tunnete."

Andrzej Mularczyk "Post mortem. Katõn. Filmjutustus"

Selle raamatuga on selline lugu, et esimest korda kuulsin ma sellest PÖFFi ajal, kui näidati filmi nimega "Post mortem. Opowiesc katynska" (ehk "Katõn", IMDb-s). Kirjastuse tädid tegid eessõnas kõvasti reklaami, et vaat selline raamat ja väga hea tõlge ja... Kuna film nähtud, tundus ka raamatu lugemine hea idee.

Noh... Esimene ja kõige suurem viga on raamjutustusega liialdamine, kohati tüüpsüžeesse kaldumine. Naine sõidab rongiga Katõni poole, veeretab käes padrunikesta, loeb isa päevikut, vaatab vahepeal kaugusse ... ja jääb silma vastas istuvale mehele, kes teda salamahti ajalehe varjus piilub, ise mõeldes, kes on küll see naine, mida ta teeb. Kui see ei ole klišee, siis mina ei tea, mis seda võiks olla.

Samuti jäävad kõrvaltegelased, olgu siis vaimulikud või muud vene võimuga seotud, väga ühekülgseks. Sama viga oli tegelikult ka filmis, et tegelased kas olid läbivalt head/halvad või nad siis liikusid väga kiiresti ühest seisundist teise. Ka teine peategelane, Anna mehe saatusekaaslane, on kuidagi tahumata kuju, kelle sisepiinad jäävadki õhku rippuma, samuti ei ole võimalik suhestuda Vene võimu seostega.

Positiivset? Raamat ja film kindlasti täiendavad teineteist, aga ma ei kujuta ette, kas oleks väga hea idee enne raamatut lugeda. Film on eraldi ja üksi vaadatuna terviklikum, mõjuvam, eriti algus - sillal kohtuvad põgenikud, kes põgenevad venelaste ja sakslaste eest - ja lõpp, kui jõutakse tapmiste näitamise näol kulminatsiooni. Raamatu äratundmismomendid, et ah, see oli ju see kõrvaltegelane filmist, vms, on sellele head täiendused, aitavad asjal sügavamalt seeduda.

Ja lõppeks, keel kipub sellistel kiiresti (arvata võib, et PÖFFi ajaks sooviti valmis jõuda) tõlgitud raamatutel ikka kannatama. Kuigi talutavalt.

otsimistest

Veronika naeris. Ta oleks otsekui püüdnud jututeemat vahetada. Ta lausus: "Ega sa ometi arvanud, et ma sind tol korral Youngstorgetil ei NÄINUD? Sinu pärast ma seal olingi."
Sellest ei saanud ma aru. Minu meelest rääkis ta mõistatuste keeles.
Kuid ta jätkas: "Kõigepealt kohtusime Frogneri trammis. Seejärel nuhkisin ma linnas pisut ringi ja sain teada, kus kohvikus sa armastad käia. Ma polnud seal kunagi varem käinud, kuid ühel päeval seadsin end sinna istuma, olles enne ostnud raamatu hispaania kunstniku Velásquezi maalidega. Ma lihtsalt istusin, lehitsesin raamatut ja ootasin."
"Mind?" Teadsin, et see oli loll küsimus.
Ta vastas peaaegu ärritunult: "Ega sa ometi arva, et sina oled ainuke, kes OTSIB? Ka mina olen osa sellest loost. Endastmõistetavalt pole ma lihtsalt liblikas, keda sina võid püüda."

Jostein Gaarder "Apelsinitüdruk"

Kunagi keskkooli ajal mainis ajalooõpetaja mitu ja mitu korda, et filosoofiast arusaamisele aitab kõvasti kaasa Jostein Gaarderi "Sophie maailma" lugemine, sest seal on kogu raamatutes raskekoeliselt kujutatu kirjas mõnusalt ja loetavalt. Kohalikus raamatukogus aga seda raamatut polnud (ja polnud ka kolm nädalat hiljem), nii et tuli millegi muuga leppida. (Remargi korras: ma ei ole loobunud!)

See "muu" pole aga midagi tüütut või igavat, mis nii paljude ühe teosega nime teinud autoreid iseloomustab. "Apelsinitüdruk" on ausalt öeldes üks igavesti vahva raamat. Tea, kas peaks seda nukratele sõpradele või halli sügise-talve-varakevade all kannatajaile kinkima hakkama?

Väga mõnusalt kirjutatud ja hea minekuga loos hakkab juba alguses nagu midagi kuskil koitma, aga "poindile" päris pihta ei saa. Ja siis mingil hetkel võtab raamat nii mõnusalt-mõnusalt ümbert kinni, et enne käest ei raatsi panna, kui see on läbi. Seejuures ei ole see lihtne hea tuju raamat, vaid paneb sügavalt kaasa mõtlema.

Kui palju juhuseid on selle taga, et SINA siia ilma tulid? :)

detektiiviromaanidest

"Kas ma võiksin helistada Dembremonti?"
"Mis maakond?"
"Vosges."
"Dambremonti?" kordas ametnik. "See peaks käima Gérardmeri alla. Sel juhul..." Ta pöördus kolleegi poole. "Sa peaksid teadma... Dambremont, Vosges... Härra soovib helistada."
Teine teenistuja tõstis pea. "Dambremont? Sakslased pommitasid selle maatasa... Milleks?"
"Ühe sünnitunnistuse asjus," vastas Flavières.
"Seal ei ole enam linnavalitsust, mitte midagi ei ole... Ainult üks kivihunnik."
"Mida siis teha?"
Mees kehitas õlgu ja hakkas uuesti kirjutama. Flavières lahkus kassa juurest. Ei ole arhiive. Ei ole elanikkonna registrit. Mitte midagi peale isikutunnistuse, mis oli välja antud 1944. aasta novembris. Kas see isikutunnistus tähendas midagi? See on tõend, ainus tõend, et Renée elas samal ajal kui Madeleine... Ta kõndis kurvalt trepist alla. Tõendil oli kriips peal. Keegi ei saa kunagi tõestada, et nad elasid samal ajal, et neid oli kaks. Aga kui neid ei olnud kaks...

Pierre Boileau, Thomas Narcejac "Vertigo"

Mõnikord juhtub, et raamatukogus hakkab silma üks igavesti mõnusa näoga raamat, mille pealkiri on ka kuidagi tuttav, autor meenutab ka midagi - ja võtan selle ära ning ... khm, saan kodus kreepsu, MIS imelooma ma nüüd endaga kaasa tarinud olen.

"Vertigo" on viisakas kriminaalromaan, millest Alfred Hichcock 1958. aastal filmi tegi (IMDb-s). Ja mina sain kord üle kümne aasta taas lugeda täitsa klassikalist krimkat, kust ei puudunud imeilus müstiline naine, rivaalitsevad mehed, mõrv ja kalmistu. Iseenesest väga karm katsumus ei olnudki, aga no loodetavasti nüüd järgnevad kümmekond aastat ehk seda näppu ei satu.

Õhustiku loomise poole pealt oli vaimusilmas tekkinud pilt midagi Londoni äärelinna crescent'ide sarnast, õhustik väga Pariisi moodi ja maapiirkonnas ringilogistamised Eestile omased. Intsident kirikutornis toimus ilmselgelt Kõpu tuletornis, aga selle ümbrus oli metsasem. Väga mõnus jalutuskäik, kui teada, et Londonis ega Pariisis pole ma käinud. :)