Kes ees, see... Jooksime õunapuudest ja maasikataimedest mööda fjordi poole. Mina ees. Fred järel. Fjordi ääres võtsime end riidest lahti ja hüppasime vette. Vesi oli külm, kuid me ujusime, sukeldusime ja pritsisime üksteist veega nagu kaks last.
Tead mis? ütles Fred, vett puristades. Ujumine on inimesele lähim viis lennata.
Ma pritsisin teda veega.
Ma tahan sinuga koos lennata! ütles ta.
Sulistasime külmas vees. Kaks öist ujujat. Hiljem olen mõelnud, et elus on hetki, kus kõik on küsitav, ja sa küsid endalt, miks see nii on, ning murrad pead selle üle, mis sind ees ootab. Sel ööl oli minu jaoks üks selliseid hetki ja kui veest välja tõusin, oleks mu keha nagu minevikust vabanenud, minu vana mina vallandus minust ja jäi külma fjordi edasi ujuma.
Frode Grytten "Mesilastaru laul"
Maale sõitmiseks oli vaja mingit mõnusat raamatut rongi kaasa. Kuna eelmisest oli lugemata 80 lehekülge, aga sõit kestnuks kokku viis tundi, tuli kiire ümberarvestus teha. Ja täitsa tõhusalt: pühapäeval Ülemistesse jõudnuna oli lõpuni vaid 40 lehekülge.
Igatahes... See romaan tekitas mitutpidi äratundmise. Esmalt meenutavad need Jan Kausi Loomingus ilmunud lühijutte-viive, mis on küll pisikesed, aga meeldivalt kaasahaaravad. Novelliks ka ära ei lähe (ja ega ma neid ka kannata). Teisalt aga tulevad pähe viited mingitele filmidele, kus idee täpselt sama, aga paiksemalt: kuskil mingis kohas viibib puntras koos hulk inimesi, kelle ellu ühel hetkel kaamerasilm astub. Ja kas mitte Depeche Mode'il polnud mingisuguse sarnase pildikeelega video..?
Nagu ma juba mitu korda olen täheldanud, on norra kirjanduses sellist varahommikust rõskust, aga just sellist rõskust, mis päikeselaiku astudes (mhmh, mõtetes oleme siis keset Eesti segametsa, hommik, lagendik, kuused kaugel, kased lähedal - umbes nii) ja orasheinalehtedel sillerdust vaadates soojaks-soojaks tõmbub. Vaat selline romaan.
