tarust

Ma tahan ujuda, ütlesin.
Kes ees, see...
Jooksime õunapuudest ja maasikataimedest mööda fjordi poole. Mina ees. Fred järel. Fjordi ääres võtsime end riidest lahti ja hüppasime vette. Vesi oli külm, kuid me ujusime, sukeldusime ja pritsisime üksteist veega nagu kaks last.
Tead mis? ütles Fred, vett puristades. Ujumine on inimesele lähim viis lennata.

Ma pritsisin teda veega.

Ma tahan sinuga koos lennata! ütles ta.

Sulistasime külmas vees. Kaks öist ujujat.
Hiljem olen mõelnud, et elus on hetki, kus kõik on küsitav, ja sa küsid endalt, miks see nii on, ning murrad pead selle üle, mis sind ees ootab. Sel ööl oli minu jaoks üks selliseid hetki ja kui veest välja tõusin, oleks mu keha nagu minevikust vabanenud, minu vana mina vallandus minust ja jäi külma fjordi edasi ujuma.
Frode Grytten "Mesilastaru laul"

Maale sõitmiseks oli vaja mingit mõnusat raamatut rongi kaasa. Kuna eelmisest oli lugemata 80 lehekülge, aga sõit kestnuks kokku viis tundi, tuli kiire ümberarvestus teha. Ja täitsa tõhusalt: pühapäeval Ülemistesse jõudnuna oli lõpuni vaid 40 lehekülge.

Igatahes... See romaan tekitas mitutpidi äratundmise. Esmalt meenutavad need Jan Kausi Loomingus ilmunud lühijutte-viive, mis on küll pisikesed, aga meeldivalt kaasahaaravad. Novelliks ka ära ei lähe (ja ega ma neid ka kannata). Teisalt aga tulevad pähe viited mingitele filmidele, kus idee täpselt sama, aga paiksemalt: kuskil mingis kohas viibib puntras koos hulk inimesi, kelle ellu ühel hetkel kaamerasilm astub. Ja kas mitte Depeche Mode'il polnud mingisuguse sarnase pildikeelega video..?

Nagu ma juba mitu korda olen täheldanud, on norra kirjanduses sellist varahommikust rõskust, aga just sellist rõskust, mis päikeselaiku astudes (mhmh, mõtetes oleme siis keset Eesti segametsa, hommik, lagendik, kuused kaugel, kased lähedal - umbes nii) ja orasheinalehtedel sillerdust vaadates soojaks-soojaks tõmbub. Vaat selline romaan.

ei kunagi maale astumisest

Ükskord küsisin Novecentolt, millele ta, pagan võtaks, mõtleb, kui ta mängib, mida ta näeb, pilk alatasa enda ees kinni, ühesõnaga, kuhu ta mõtetes jõuab, kui käed käivad klahvidel edasi-tagasi.
Ja tema vastas: "Täna jõudsin lõpuks ühte imeilusasse linna, kus olid lõhnavate juustega naised, kõik kohad olid täis valgust ja seal oli palju tiigreid."

Tema, ta reisis.
Alessandro Baricco "Novecento"

Kuidagi paha oleks siia panna pikemat lõiku raamatust, mille tõlkija on aastaid tõlke viimistlemisega vaeva näinud.

Aga kui põnev ja samas igav võib olla inimese elu, kes kunagi pole midagi teinud/näinud! Tervet rodu reisiblogisid jälgides on ikka väga võimas ette kujutada, kuidas näiteks elavad inimesed kuskil keset Kesk-Ameerika riiki järve keskel oleval saarel, kus pole halval juhul elektritki, aga eks samas neil ole ka mõnus näha neid, kes maailmast sinna satuvad. Äärmuste poole pealt oleks hea tuua õudusfilmi näiteks: kui ei tea, mis toimub, on asi jubedam kui siis, mil asi viimaks ära on seletatud. Teisalt aga kaob seletamisega see Miski...

Novecento pealt aga nähtub, et ehk ei olegi vaja maailma näha selleks, et teada, mis maailmas on. Kui n-ö maailm laeva peale tuleb, siis tuleb paratamatult edasi ka see info, mida kaasas kantakse. Ja lahkumata jääb ära ka kartus, et "seal mujal" on elu pettumus, või mis veel hullem - parem kui loodeti...

tšellomängust

Mu süda mitte ainult ei tagunud, vaid tuksus ebaühtlaselt. Üritasin rahulikult hingata. Ta istus ilma pikemata toolile, võttis tšello jalge vahele ja hakkas mängima. Ilma nootideta. Toas oli oivaline akustika. Ma ei teadnud, mida ta mängis, aga see meenutas Gunderseni muusikat. Puhas. Sügav. Ma suudan vaevalt neid minuteid kirjeldada. Tšellohelid ei jõudnud minuni mitte kõrvade kaudu, vaid läbi jalgade. Puupõrand vibreeris kogu ulatuses. MINA vibreerisin kogu ulatuses. Ma nägin tolmu tantsisklemas akendest hoovavas valgusvoos.
Mulle meenus lapsepõlv, kui ma seisin kullatolmus vanaisa töökojas. Memphises. Ma polnud kunagi varem sellist muusikat kuulnud. Ma nägin vaimusilmas täiuslikult lihvitud teemanti, mida pöörati aeglaselt vastu valgust. Kuigi mängis vaid üks instrument, kuulsin, tundsin terves luustikus paljusid instrumente; olgugi et mängiti vaid ühes lihtsas helistikus, kuulsin harmooniaid. Alateadvuses kostis see võimsa, kõikehaaravana.

Seisin kui nui ja kuulasin, vahtisin üksisilmi omapärast nurka tema käe ja käsivarre vahel, pehmet rannet, mis hüpnotiseerivalt minu silme ees pendeldas, tema pikki sõrmi, mis üle keelte libisesid. Ja tundsin samas tugevat tõmmet toolil istuva isiku poole. Nii füüsilist, et olin sunnitud jalad harki ajama, et mitte tema poole kukkuda. Keegi ei tunne jõudu, mis kaht inimest teineteise poole tõmbab. Kuid ei mingit kahtlust: tegemist on jõuga.
Jan Kjærstad "Märgid, mis juhivad armastuseni"

See lõiguke oli osa raamatu parimast paarisleheküljest, meisterlikule tõlkijale võib tänusõnad edastada. :)