hulludest

Kord saatis ema pisikese Rommi Lasnamäel asuva Pae kaupluse juurde apelsinisabasse. Järjekord ei olnudki väga pikk, aga otsekohe moodustus teine saba sõjaveteranidest, kes samuti apelsinide järele keelt limpsasid. Või siis vesistasid suud nende pereliikmed - tihtipeale oligi sellistes peredest veteranist vanaisal pidev kõrgendatud lahinguvalmidus, sest kui kuhugi toodi defitsiitsemat kaupa, visati vanaisale või vanaemale medalitega pintsak selga, võrkkaabu pähe, anti näppu "avosjka" ehk veniv sangadega turuvõrk, ning püstitati vastutusrikkas lahinguülesanne - kaubata mitte tagasi tulla! Nii ka nüüd. Päike sillerdas pimestavalt medalitega kaetud rindadelt, otsekui oleks tegemist Puškini muinasjuttudest pärit muistsete vägilaste družiinaga ja nende soomustatud rinnaplaatidega kaetud turvistega. Ja loomulikult ei liikunud see saba, kus seisid enamasti naised ja lapsed, karvavõrdki. Kui eestlased vaikisid soomeugrilikus tuimuses, siis vene naised tõstsid varsti häält: "Kas teil häbi ei ole! Lapsed seisavad järjekorras! Vaadake kui palav on! Häbi teil ei ole!" "Meie sõdisime!" pareerisid veteranid kriitikanooli, "Valasime verd ja oleme sõjasangarid!"
Roland Tõnisson "Uus ilm"

See väike huvitav täiesti toimetamata raamat sattus mu kätte kõveraid-kõveraid teid pidi. Lugejaid on sel teosel vist ka käputäis, sest asi pisikese kirjastuse üllitatud.

Aga kui rohketest kirja- ja stiilivigadest mööda vaadata, on tegemist igati kelmika lugemisega. Kahju küll, et mul vanusel veel kümmet aastat juures pole, sest siis oleks vist maas ägisedes seda lugenud, aga noh ... lapsepõlvest tuleb üht-teist meelde küll.

Sellist nõukaaja lõpu - vabariigi aja alguse kirjeldust väga ei mäletagi. Või on keegi kirjutanud aegadest-juhtumitest, kui venelastest naabrid 10 minutiga peo maha pidasid (selle sisse kuulub siis idee teke, alkoholi ostmine kõrvalt poest, joomine ja räntsakile maha magama jäämine), kui hullumajja kukkus kõrge sõjaväelane (kes oma tiitlit igal võimalikul moel raevukalt demonstreerib), kui kemples tüüpiline slaavi paar ma-armastan-sind-igavesti-ma-vihkan-sind-tapan-end-oma-õnnetu-elu-tõttu-ära (ja pärast järjekordset tüli üritab meespool end puua, kui õnnetuseks ei saa sellega hakkama, naispool peab naabrite juures esmalt leina- ja siis rõõmupidu), kui igatseti taga vana head aega (teadagi MIS aega)? Ja kõige taustaks hullumaja miljöö, mis esmalt on naljakas, aga siis paneb muige kõverduma - sest tegelik elu tundub kohati olevat sealsega võrreldes ebanormaalsem. Kõnekas on ka fakt, et see raamat on ilmunud aastal 2008. Ehk on just sel ajal ilmutamine osutamine sellele, et ega kirjeldatud ajal ja ilmumise ajal polegi suurt erinevust...

naeratuste maast

Mootorrattad, õigemini mopeedid tekitavad autode vahel konstantse Browni liikumise. Neid tuleb igast suunast, nad sõidavad, tüdrukud küljetsi tagaistmel, vastassuunareal, et ummikust läbi lõiata, nad laveerivad punase tule taga seisvate autode vahel katkematu sipelgajoruna. Kitsal tänaval jõuad ükshetk köögikäru lükkavale tädikesele selja taha. Aga see võib olla ka magustoite käruletil lükkav vanameeas, või röstitud sitikate käruga külamees, või omatehtud jalgrattakäruga prügisorteerijatest abielupaar, või immigrandist ehitustööline, kollane plastkiiver peas ja eelajalooline jalgratas vänderdamas. Mööda mahuvad neist sõitma vaid mootorrattad. Ja nii see autorongkäik liigub, kuni kärutaja või jalgrattur ära keerab või kuskil nurga peal halastab ja autod endast mööda laseb.
Mai Loog "Minu Tai. Sinimustvalge jänku igaveses suves"

See koht siin on üks viisakaid, mõistlikke olukirjeldusi. Raamat ise aga oli tõupuhas tibiromaan. Sanukk noh. Aga väga ehe, mõnus ja hea minekuga, kuigi pilte vahel vähe, paistis päike tekstist läbi. Mitte silma, vaid pealaele. Soojendades.

volgist


Kevadest suvve
(haikutsükkel)

1.
Varakevad
Tänavail lombid.

Näe, keegi on hiiregi
astunud laiaks.

2.
Märts
Kassid on väsind.
Ja dispanseri kempsus
kiunuvad mehed.

3.
Suvehari
Kõik lõõtsutavad.

Taamalt kerkib pilv nagu
varbavahemust.
Peeter Volkonski "ISBN 978-9985-9980-6-9"

Ma pole pikka aega lugenud sellist tüüpi teost. Aga noh, eks neid peab ju ka sekka sattuma, kui vaja. Soovitada võib seda imelooma lugeda kindlasti, aga väikse mööndusega - seda ei tohiks mingi hinna eest osta. Ehk on mõnel sõbral see olemas, või on raamatukogus, või... Poes hakkab rahakotil valus. Sest ... alustav kirjandus on koonerdanud nii hea keeletoimetaja kui ka toimetaja pealt, palju oleks pidanud maha rookima, tihendama, vaatama pildiallkirjad (sic!) üle jne. Aga see selleks.

Raamat ise on tore. Annab Volgi eklektilisest sisust eklektilises vormis päris mõnusa sissekiike. Kogu see kaks õhtut une-eelset lugemist (oleks ma vähe enam vormis olnud, oleks ka ühe õhtuga pääsenud) oli lõbus. Luule oli eriti lõbus.