jutustamisest

ANTOINE: Ma ei taha siin olla. Sa hakkad mulle nüüd rääkima, tahad mulle rääkida, ja ma pean kuulama ja mul ei ole tahtmist sind kuulata. Ma ei taha. Ma kardan. Teie peate kõik alati rääkima, alati kogu aeg, ikka ja alati. Teie räägite ja mina pean kuulama.
Te arvate, et kui inimene midagi ei ütle, siis ta tahabki lihtsalt kuulata, aga sageli, sa ei tea seda, sageli ma vaikisin selleks, et teile eeskuju anda. 

Jean-Luc Lagarce ""Meie, kangelased", "Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama", 

"Kauge maa"" (katkend "Kaugest maast")

Mõned raamatud on sellised, et lugedes ei taha seda nagu lugeda, sest kuidagi ebamugav on, aga teisalt ei saa ka kuidagi pooleli jätta, sest siis tundub, nagu oleks millestki ilma jäänud. See raamat on kindlasti üks neist. Läbi nende kolme näidendi jäi minu jaoks kõlama selline eriline prantslaslik külmus, mis tundub eestlasele õige tuttav. Külm ollakse nii enda mõtete avaldamise, teiste kommenteerimise kui ka inimsuhete pinnal. Tundub, et sellega, et välja paista kellegi muuna, lastakse oma elu luhta ("Meie, kangelased"). Teisalt kaob see ka siis, kui elada avatuna ("Kauge maa"), sest omad ei tule enda kookonist välja, kartes ehk ühiskonna? teiste? hukkamõistu. Nõnda tekibki kolm tekstitervikut, kus dialoogi selle sügavas tähenduses näeb vaid hetkiti.

enda eest põgenemisest

Hiljem mõtlesin, et see on suur vedamine, et meie teadvus on blokeerinud kogu selle valu, mida oleme oma elu jooksul tundnud, sest kui see valu tabaks meid ühekorraga, saaksime ilmselt šoki ja sureksime kurbuse kätte. Õnneks murravad mineviku valusööstud vaid haruharva teadvuse blokaadist läbi. Võib-olla peitub siin vastus küsimusele, miks inimesed ei suuda mäletada oma eelmisi elusid. Nad ei kannataks neis sisalduvat valu lihtsalt välja.

Ülo Mattheus "India fragmendid"

Miks inimesed valivad enda sees rahu leidmiseks Indiasse pühamutesse rändamise tee? Kas ei ole see tegelikult enda eest põgenemine? Kas mingis uues kohas leiab endaga parema üksmeele kui enda harjumuspärases keskkonnas tõsiselt enda sisse vaadates?

Värskelt sai (õigustatud üliskeptilise eelhäälestusega) vaadatud "Söö, palveta, armasta" filmi, kus peategelane nendele küsimustele vastust ei otsi. Tundub, et ta isegi ei küsi neid küsimusi. Ta tunneb end naljakalt nii USA-s (krišnaiitide) palvetamise-laulmise ajal saalis kaasa õõtsudes kui ka Indias, kui juhtub hommikuse palve ajaks häälestatud äratuskella mitte kinni lööma ja ikkagi saali vantsima. Mina nägin seal sügavalt õnnetut valget naist, kes püüdis matkides hinge selguseni jõuda, sest KOHT oli ju see, kus seda peaks saama teha. Lihtsamalt kui kodus enda vastu viimaks aus olles. No ei olnud seal veenvat lahendust, imiteeriv puhastuja jäi lõpuni. Ja õnn tundus tal jäävatki leidmata. Ehk annab aeg ... midagi?

See raamat oli tõsisema tooniga ja läks rohkem "kohale". Seda kirjutab inimene, kel on kaine meel - mida ma teen siin Indias, kus elu on unenäoline ja ma ei pruugi endasse pärale jõuda -, mida samas jõudumööda püüab üle võtta hingega sisse elav pool. Ausus enda ees oli olemas. Tunnistamine, et ehk ei muutugi midagi, aga katsetada ju võiks. Ilus lugemine.

vaimust ja haigusest

Alkoholism on väga huvitav haigus. Kohutavate tagajärgedega. Ammendamatu materjal. Ole joomisega väga ettevaatlik. Purjus peaga pole Sinagi andekam kui meist keegi. Kui ma kolm kuud järjest kaine olin, tegin huvitavaid tähelepanekuid. Koos oli tore juua, kellega siis iganes, kes jõi mida iganes, mina jõin apelsinimahla. Ma panin tähele, et ükski vestluskaaslane, kes tasapisi purju jäi, ei hakanud tasapisi rääkima huvitavamat, vaimukamat, põnevamat juttu. Ei. Parimad neist rääkisid purjus peaga täpselt sama juttu, mida kainenagi. Suurem osa aga hakkas tasapisi suust välja ajama aina lollimat jura. 

Jüri Ehlvest "Palverännak"

Sellest raamatust on raske kirjutada. Kui üldiselt olen ma ajahüpped ja reaalsuse-fiktsiooni kenasti lahti hammustanud, siis siin ma jäin suhteliselt kiiresti jänni. Aga nii hea asi ka ei tundunud, et tahaks üle lugeda. Aga siiski... Kõlama jäi mõte, et kui pidevalt ja püsivalt süveneda mingitesse nüanssidesse, pisiasjadesse, siis ei pruugi sellest alguse saada mitte midagi head, vaid hoopis halba. No midagi sellist, mis tipneb esmalt kalli inimese lahkumise ja seejärel sõiduga hullumajja. Samas, kui nüüd panna kõnelema muu loetu, ei tohiks olla ka pealiskaudne, pidevalt andestav, pehmete servadega kivi nii-öelda. Hmh, piir on jätkuvalt õbluke.

kolmandast maailmast

Kiiresti hoogu koguva liikumise hüüdlause on mõneti ootamatu: "Korporatsioonid avalikuks!". Selle peamine nõue ülikoolidele rõivaid tootvatele firmadele on soov saada teada kõigi nende vabrikute nimed ja asukohad ning hakata ise neil silma peal hoidma. See, kes valmistab meile rõivad, ei pea olema saladus, ütlevad tudengid. Nad kinnitavad, et kui tekstiilitööstus on muutunud globaalseks alltöövõtjaid kasutavaks rägastikuks, siis on just firmadel kohustus tõestada, et nad (IT) ei (/IT) valmista oma tooteid orjatöövabrikutes, mitte ei pea aktivistid näitama, et neid seal valmistatakse. 

Naomi Klein "No logo. Sihikule on võetud brändihiiglased"

Varem on rõivastel hinnasildid silma alla sattunud siis, kui miskil värskelt ostetul tarvis neid ära lõigata. Senised "made in [kolmas maailm]" sildid pole tekitanud muud kui õlakehitust - muidugi, tootmine on sealkandis ju odavam, kapitalistlik loogiline käik. Nüüd aga... Esprit' poes sai kohe huviga vaadatud, kus miski on tehtud - tuli välja, et omajagu kraami Euroopas. Okei, ehk on ajad muutunud. Mötivi - "made in Turkey/Tunesia" seelikul. Monton hiilgas üldse Inglismaal toodetud tükiga (varasemast on jäänud meelde muud riigid...). Nüüd värskelt kohviubade ja laste orjatöö vabrikute filmi vaadatuna võib muidugi esialgse eufooria maha matta - ka kümme aastat pärast seda, kui see raamat välja anti, on suurkorporatsioonidel (vähemasti osal neist!) siiani ükskõik, peaasi et käive oleks korralik.

Ja millisel kohal siin on Eesti, kus meedias võetakse rõõmurõkatustega vastu järgmisi suurfirmasid, kes on otsustanud siia ehitada oma tootekoostetehased? Pessimist pakuks, et keskel - teel lääneriikidest itta-lõunasse.

loogikale allumatusest

Tegime Mo'ga väikese ringi kõrvalasuvate tänavate kaudu, et jõuda auto juurde. Ristmikul seisid sõjamasinad. Astusin USA sõduri juurde ja küsisin, kas võime autoga lahkuda. Küsisin igaks juhuks, et mitte tekitada segadust, sest tsiviilautod olid neile alati kahtlased. 
"Tahate ära minna? Aga äkki tahaksite hoopis appi jääda?"
"Appi jääda?! Meid sunniti plahvatuspaigast lahkuma, isegi kui me saaks kuidagi aidata, ei luba teie sõdurid seda."
"Ja-jaa... kuradi ajakirjanik! Said oma loo kätte, jah! Ja nüüd kaod!"
Olin ameeriklase käitumisest hämmeldunud, täielik kontrast mõnikümmend minutit enne otse plahvatuspaigal kohatud sõdurite käitumisega. Oleksin nagu hakkama saanud millegi äärmiselt alatuga. Jänki pidanuks ju teadma, et ajakirjanikel ega suvalistel tsiviilisikutel ei lubata sellistes operatsioonides osaleda. Tõenäoliselt oli mees pingest närvis ega hoolinud viisakusest. 

Ivar Soopan "Tappev uudishimu. Viis aastat Iraagi sõda - ajakirjaniku jutustus tööst kriisikoldes"

Rohkete piltidega nõrgalt ühendatud juhtumistest koostatud tekst, mis annab Iraagist kindlasti huvitava, aga minu meelest kokkuvõttes veidi liiga ühest nurgast loodud pildi. Kuhu on jäänud kohaliku elu kirjeldused? Kokkuvõttes, kui tekst läbi, oli sisse tekkinud arusaam, et tegemist on tohutult ohtliku riigiga, kuhu pole mõtet (kunagi?) minna, kui elu armas. Eks sellised kirjeldused kindlasti n-ö müüvad, aga kas see ongi kõik? Kahelda tasub alati... Kõrvale loetud blogis värskelt (teist korda) Iraani läbinute reisist kõlab aina ja aina mõte, et riigist on loodud ühtpidi mulje, aga kui inimestega suhelda, kohtab hoopis teist pilti. Kas kõrval asuv Iraan on siis nii erinev?

Tegelikult oli raamat hea, aga eestlane on selline kahtlustav juba...

analoogiast

Ja ometi on see ahvatlev mäng, mille võlule anname iga kord, kui selleks võimalus tekib, peaaegu vastupandamatult järele (kas pole nii, et reisiv Lääne inimene tunneb rõõmu, tundes idamaades ära "keskaja", Esimese maailmasõja eelses Pekingis "Louis XIV ajastu" ning austraalia või uus-guinea pärismaalaste juures "kiviaja"?), erakordselt ohtlik. Kadunud tsivilisatsioonidest tunneme vaid mõningaid aspekte, ja neidki on seda vähem, mida iidsem on vaadeldav tsivilisatsioon, sest meile on ju teada üksnes niisugused aspektid, mis on suutnud aja hävitustööle vastu panna. Niisiis kaldutakse pidama osa tervikuks, järeldama, et kui kahe (ühe praeguse ja teise kadunud) tsivilisatsiooni teatavate aspektide vahel on sarnasusi, siis valitseb analoogia kõigi aspektide vahel. Selline mõttekäik aga ei ole mitte üksnes loogiliselt põhjendamatu, vaid paljudel juhtudel kõnelevad ka faktid sellele vastu. 

Claude Lévi-Strauss "Rass ja ajalugu"

Pärast Angkoris olemist hakkas see mõte nüüd lugedes kohe eriti eredalt silma. Erinevalt Kreeka ja Rooma arhitektuurimälestistest on sealse kandi kohta infot säilinud just nii palju, kui kivisse raiutuna või teiste riikide diplomaatide kirjutistena seda on lastud säilida - ehk siis ülivähe. Ja nii ebamugav, kui see ka Lääne inimese jaoks ei ole, jääb enamik infot üldse teadmata. Nii et oli kord väga mõjukas tsivilisatsioon, kes kadus ajalukku... Selle võrra ebameeldivam on kas või Euroopas ringi liikudes vaadata neid poseerivaid "galdiaatoreid", "roomlasi" ja "muistseid ateenlasi", rääkimata T-särkidest jms turisminännist. Samas hoiab see elus omamoodi paralleelreaalsust tollest ajast, ja mida enam midagi korrata, seda enam kasvab arusaam, et nii ongi. Kui sellelt edasi astuda, siis on Lévi-Straussil kultuuride isolatsioonide koha pealt enam õigus, kui ehk võiks eeldada.

vägivallast

I looked around the store and what I saw was not encouraging. There were rows and rows of violent toys, almost as if I had wandered into a store designed for the children of the old Dexter. There were swords, knives, light sabers, machine guns, bombs, pistols and rifles that shot plastic bullets and paintballs and Nerfs, rockets that blew up your friends or your friends' whole city - aisle after aisle of training devices for recreational slaughter. No wonder our world was such a mean and violent place - and no wonder the people like I had been. If we teach children that killing is fun, can we really be surprised if now and then someone is smart enough to learn?

Jeff Lindsay "Dexter is Delicious"

Täiesti tüüpiline vaade mänguasjapoes Tallinnas: tüdrukutele nukkude ja karvaste loomade virnade kõrval kokandus-, heegeldus-, kodundusnodi, poistele peale konstruktorite jms ränk valik erinevaid tapariistu. Eri suuruses püssid, granaadid, leegiheitjad... Jääb vaid küsimus, mis toimub selle riiuli ees seisva vanema peas, kes selle meetrise mängu-tulirelva ostmise kasuks otsustab.

kitsedest

"Ma mõtlen," ütles Nils, "et põhimõtteliselt tahab Ameerika pidada end heaks - et kõiges, mida me teeme, on meil põhimõtteliselt õigus ning et meil lasub raske kohustus kaitsta kogu vaba maailma. Neile tulemustele vastamine teeb murelikuks, sest kui selgub, et Ameerikal on ka pahupool, siis ähvardab see minu senist arusaamist Ameerikast, see on nagu avastada: "Mis! Kui ma võtan ära Ameerika eneseteadvuse ühe alussamba, kas siis kõik ülejäänu vajub kaardimajana kokku? Kas see tõepoolest ähvardab Ameerika alusmüüri?""

Jon Ronson "Mehed, kes jõllitavad kitsesid"

Pärast filmi nägemist muutus kogu see maailma aina kentsakamaks. Ja huvitav, et kui Ameerikas hoiti seda arusaadavatel põhjustel vaka all, siis näiteks Moskvas oli olemas vastav (kõrg?)haridust pakkuv instituut, kus õppejõududeks Venemaal tunnustatud sensitiivid. Huvitav, kas Eesti inimeste ülejäänud Euroopaga võrreldes kõvasti kõrgem alternatiivteadustesse (sic!) uskumise tase on seotud siinse nn Vene perioodiga?

eestlaslikust vaimust

- Päevast, ütles tüdruk, kui oli jõudnud tema juurde ja võtnud istet just sealsamas, kus tema ennist. - Ma olen Tume, lisas ta pärast väikest pausi. 
- Päevast, Tume.
- Mul on lihtsalt nimi niisugune, vanemad panid. 
- Nii ma aru saingi, vastas tema ja pühkis käeseljaga laubalt higi. 
Tume oli hetke vait, ainult vaatas. 
- Ma tean sind, ütles ta natukese aja pärast. - Sa kõndisid Villa terrassi alt läbi sel päeval, kui niisama ere päike nagu täna pööras hetkega metsikuks rajuks. 
- Ja sina olid esimene inimene siin linnas, kes mind tervitas, noogutas vend. - Tõstsid mu saabumise auks klaasi vahuveini. 
- Ma ei mõelnud seda nii.
- Muidugi, naeris vend. - Aga näed, nii tuli välja. 
- Tuli vist tõesti, nõustus Tume. 

Rein Raud "Vend"

Praegu ei tule meelde ühtegi raamatut, mis nõnda meenutaks mõnda eesti filmi või siis Vallaku novelle, mis ülikooli ajal üksipulgi lahti harutatud, või ise suvisel ajal loetud Eesti autorite novelle, mille peategelastel olid alati hästi imelikud nimed. Raamatu sündmustiku kulgemine on selline tume, natukene ebamaine, filmilik. Reisiraamatuna haakus ta üksikul saarel hüti ees võrkkiiges õõtsumisega väga hästi, ainukene häda - nagu reisiraamatute juures ikka - liigne lühidus (tundub, et liiga mahukad raamatud "tasuvad" kaasa tassida enam ära).

Paneb mõtlema sellele, kuivõrd me oma kujutame ette erilisemana, kui see on, ja kuivõrd see seda ka tegelikult on. Sest kui jätta kõrvale see venna-nüanss, on sisu ju väga me-kõik-võiksime-seal-osaleda laadis. Ning eimillestki miskit keerutada ning, vastupidi, võimetus enda tundeid kirjas väljendada, tunduvad olevat ühe mündi kaks tahku. Kui klišeelt tõukuda.

Mitte'st

Kuuekümneaastane vahva vunts elab praegu sisuliselt oma kunstitöö peal. Trepi põhitooniga harmoneeruvate erkpunaste bokserite ja plätudega, palja karvase rinnaga kõhukas kogu vedeleb päevad otsa trepil või selle kõrval mõnel pingil, kui ta just parajasti ei kõnni tähtsa näoga mööda treppi üles-alla, turistidega nagu juhuslikult jutuotsa üles võttes. 
"Aa, Eestist olete. Vaat kui tore, mina olen Tšiilist. Kunstnik olen muidu, jah, kui huvitab," poetab ta mokaotsast. Ja lööb mõnust vaat et nurru, kui kuulajalt järgneb ootuspärane reaktsioon: "Oot, et... seesama, kes selle siin valmis tegi?"

Mele Pesti ja Kristjan Jansen "Mate ja miljon mahla. 

Üheksa kuud Lõuna-Ameerikas: Argentiina, Paraguai, Boliivia, Tšiili, Brasiilia"

Enne lugemist sattus kuidagi erandlikult ette kumu ja mõtteid raamatu kohta. Oli kuulda, et pidi veidi külma kulgemisega olema, et on täiesti teistmoodi reisiraamat jne. Ise asja ette ja läbi võtnuna saab natukene nõustuda ja natukene vastu vaielda.

Esmalt stiil. Alguses kulgeb kõik kenasti lineaarselt, seejärel hakkab lisanduma ajakirjanduslikke infokaste ja ei saagi nagu aru, kas seda raamatut on autorid mõtelnud lugemismaterjalina (mida keskel ja teisel poolel olevad peaaegu et listid sama lõhuvad) või siis reisiteatmikuna (mille funktsioon jääb ähmaseks, sest seotud teksti on suhteliselt keeruline infoks lõhustada). Selle poole pealt saab kindlasti nõustuda, et sellist reisiraamatut varem ilmunud ei ole. Noh, kuigi kui järele mõelda, tuleb meelde "Minu ..." sarjast raamatuid, kus listid samamoodi sees.

Teiseks toon. On näha, et autor(id) on püüdnud vältida hinnangute andmist erinevat tüüpi reisijatele, aga seda on olnud väga keeruline vaka all hoida. Ja kohati, ning eriti nn lõppsõnas, paistab traagelniitide tagant üht ja teist. Ühes ja teises kohas läbi libisev vastandus "turistid käivad siin" / "meie läksime kohe kaugemale, sest meie ei ole ometi tüüpilised" jääb kuidagi õrnukeseks, eriti kui teisalt lastakse end täie rõõmuga üksikuplaneedi soovitustes olevatesse kohtadesse vedada. Ja kas ka ebatüüpilisus (kuigi mitte selline punktide kirjasaamine, nagu viimases peatükis kirjeldatud) ei ole ka praegu, mil tohutult keskkonna- ja kultuuriteadlikke inimesi rändab aastaid ringi, juba tüüpilisus?

Kolmandaks kirjutamise vaim. Mulle tundub, et filoloogid ei pruugi väga õnnestunult millegi kohta kirjutada, sest nad kipuvad liiga palju mõtlema ja end maha toimetama. Lugedes tekkis kohe peaaegu algusest alates paralleel "Minu Itaaliaga", mis oli samuti informatiivne ja jutustav ... aga samas tohutult kärbitud ja kammitsetud.

Kokkuvõttes - tore lugemine, aga kui soov lugeda tõesti teistmoodi reisiraamatut, siis on "Seitse maailma" ikka ostmiseks-laenamiseks olemas... ;)

mentaalrännakutest

"Mõnes mõttes olete te ka väga õnnelikud, et teid rööviti. Mõelge, kui palju suurenes seeläbi teie vabadus. Kui inimesed reisivad, siis nad mõtlevad, et saavutavad vähemalt mõneks ajaks vabadusetunde. Aga kõik materiaalselt väärtuslikud asjad, mida nad pidevalt endaga kaasas kannavad, teataval määral juba piiravadki vabadust. Ei saa jalutada üksinda tühjal tänaval, sest äkki tuleb keegi ja võtab mu kalli fotoka. Peale selle armastatakse end plaanidega piirata. Ei saa astuda sisse mõne külalislahke perekonna uksest, sest plaanide järgi on vaja minna järgmist vaatamisväärsust kaema. Mida rohkem on neid asjus, mille pärast muretseda, mida rohkem on neid konstrueeritud reegleid ja kunstlikke vajadusi, mida järgida, seda piiratum on inimene."

Patrick surus kulbi jälle supi sisse ja keerutas seda veidi. Nora oli mõttesse vajunud. Ja Patrick jätkas:

"Aga miks üldse mõeldakse nii palju omamise peale? Kõik tahavad aina rohkem saada, rohkem asju, rohkem. Aga need asjad, mida sa omad, ei jäta ju kunagi jälge sinust. Keegi ei imetle paarikümne aasta pärast sinust maha jäänud autot või telefoni. Ainult andmine on viis, kuidas teatud mõttes saavutada surematus. Vaadake, ma jutustan teile siin neid lugusid, teie jutustate neid kellelegi edasi ja võib-olla see omakordagi... Ja mina elan igavesti edasi nende lugude kaudu. Ma kandun edasi mälu kaudu. Ma elan edasi oma laste mälus ja oma lastelaste mälus ja võimalik, et veel omakorda nende laste mälus. Andmine on surematutele, saamine jääb surelike pärusmaaks."

Berit Renser, Terje Toomistu "Seitse maailma. Reisiromaan"

Kuidas seda raamatut kirjeldadagi... Noh, ma leidsin ta täitsa lampi raamatupoest, teadmata avantyristidest midagi enamat, kui et on kaks tsikki, kes suht lõdvalt ringi liiguvad ja et nad ajasid Relve hirmsasti marru. Tavaliselt ma ju raamatuid ei osta, aga Õnnepaluga koos ta kuidagi kätte tükkis ning koju kaasa jõudis. Lugemiseks läks aega julgelt üle 2 kuu, aga on need vast vägevad kuud olnud!

Raamat algas igati tüüpiliselt: kaks õhinal reisijat röövitakse lihtlabaselt paljaks kohe reisi alguses. Selle sündmusega luuakse ehk ebateadlikult alguspunkt ja läbiv joon kogu tekstis, millest ka vast just selle lõigu valik tekkis. Edasine läheb mõistest "reisiromaan" ja eriti "reisiromaan Eestis kui "Minu ..." sari" mõõõnusalt kaugele. Ausalt öeldes polegi sellist suunda värskemas kohalikus kirjanduses leidnud. Väga positiivne!

Teisalt ma tõesti ei tahaks, et nad veel midagi kirjutaksid. Mitte paha pärast, vaid sellega on lihtsalt nagu mingi koha esmakordse avastamisega - järgmised korrad tagasi pöördudes ei ole seda enam võimalik endast läbi tajuda selle eheduse ja üllatusega...

segiajamisest

"Kes seletaks ära, mida tähendab olla loll?"  
"Inimkonna auväärt ajaloo vältel on vaid usumehed ja väga kõlbelised inimesed märganud seda häbiväärset segiajamist ja nad on kuulutanud, et vaenegi on inimene ja et vaeselgi on oma tarkus, arupidamine ja süda. Kui härra Hans Hansen näeb vaest meest, hakkab tal temast kahju. Küllap ei hakka ta otsekohe mõtlema, et vaene inimene on tahtejõuetu, joodik ja lollpea, kes on oma võimalused käest lasknud."  
"Härra Hanseni kohta ei oska ma öelda, aga küllap mõtleb nõnda tänapäeval igaüks, kui ta vaest inimest näeb."  
"Olge nii lahked ja kuulake mind ära," palus tulihingeline kurdinooruk. "Ma ei kavatse pikalt rääkida. Üksikuid vaeseid ehk haletsetaksegi, aga kui rahvas on vaene, mõtleb kogu maailm esimese jutiga, et see on loll ja nürimeelne rahvas ning et selle esindajad on nürid ja räpased laiskvorstid. Neid ei haletseta, vaid nende üle naerdakse. Naeruväärseks peetakse nende kultuuri, kombeid ja käitumist. Aga ühel päeval hakkavad nad oma suhtumist häbenema ja jätavad naermise järele. Ja kui sellelt vaeselt maalt tulnud võõrtöölised pühivaid nende põrandaid ja teevad kõige vastikumaid töid, hakkavad nad teesklema, nagu oleks selle rahva kultuur neile huvitav ja isegi nende omaga võrdväärne, sest nad kardavad võõrtööliste mässu."

Orhan Pamuk "Lumi"

Ma ei ole mõistnud neid "kaltsupeade" vihkajaid. Ausalt. Miks peaks elu endale nii keeruliseks mõtlema, enda niigi vähest aega raiskama millegi vihkamisele? Olemata samas üldse vihkamisalustega kokkugi puutunud, aga, ikkagi...

kohtumatusest

Ühe käega Mari külge klammerdudes vinnas ta end ülimalt ettevaatlikult rattale. Viimaks oli ta sadulas.
"Lase mind ometi lahti, laps!" karjus ta, kuid kaunis asjatult, sest Mari käsi oli preili Kjæri raudhaardes täiesti tundetuks muutunud.
"Lase ise lahti, " luksatas Mari.
"Ma lasen. Nüüd!"
Preili Kjær lasi lahti, haaras lenkstangist kinni, asetas jalad pedaalidele ning istus silmapilgu täiesti liikumatult. Sellel hetkel peatus maailm. Nii pilved taevas, vihm, teeäärsed puud kui ka mootorrattaprillide, kiivri, rattalõksudega pükste ja hallide läbimärgade juustega daam muutusid pildiks.
Seda mäletan ma terve elu, mõtles Mari.
Siis see lõppes. Preili Kjær libises ratta seljast uuesti maha ja pilved taevas jätkasid oma teekonda.

Klaus Hagerup "Üle kõige maailmas"

Kui mõnus on rattaga minna välja siis, kui on veidi tibutamist! Tumedad kummid sahisevad silme ees mööda leherägust asfalti, sekka tuleb suhinaid lombist läbisõitmisest, õhk on karge, värske, vaid ninalt tuleb näkku peksvaid piisku maha pühkida.

Rattasõit tundub mõnikord olevat pea sama mõnus kui kiikumine.

Lapsepõlvest külge jäänud?

juurdumusest

Ühe väga aukliku teelõigu ääres oli aset võtnud suur hulk lapsi lamedate, liivaga täidetud korvidega. Meie lähenedes tõstsid nad oma korvid demonstratiivselt üles, näitamaks, et olid just äsja lagunenud teed parandanud ja ootasid nüüd tasu tehtu eest. Kui Veassnar kiirust ei vähendanud, moonutas nende nägusid raev, nad tormasid kisaga meile järele ning mul tekkis tunne, et asi on tõsine ja üldse mitte laste mäng.

Carsten Jensen "Ma nägin maailma algust" (peatükk "Kambodža. Tiigritund.")

Raamat ise jäi ajapuudusel ja kohati ka huvipuudusel läbi lugemata, aga oma ajastu (reis toimus aastal 1997) taustal on seda päris põnev kõrvutada muude, varasemate ja hilisemate tekstidega. Hirmutekitavalt palju ühispunkte on, ka sellega, mis kirjutatud vaid viis aastat tagasi. Mingil määral tekib sarnaseid jooni Angkôri kohta loetuga - mis peitub nende inimeste sees, kes unustavad tuhatkond aastat ajalugu Kagu-Aasia ühe suurema impeeriumina? Ja teisalt - mis peitub nende inimeste sees, kes suudavad enda rahvale niimoodi teha? Ja ... kes on see rahvas, kes suudab seda alandlikul moel kannatada ja ka hiljem süüdlasi otsides vaadata hoopis teiste poole?

Huvitav, kas saab seda näha, mingil määral samamoodi, kui selle raamatu autor lootis näha punase khmeeri näol varjamatut julmust. Ja kas üldse tahaks?

filmilikkusest

Peitu, ütlesin endale.
Pöörasin kõrvale, ratas sõitis vastu kivi, tõusis õhku ja ma lendasin vilja sisse nagu ristilöödu. Auto oli vähem kui kahesaja meetri kaugusel.
Käula vedeles tee ääres. Haarasin esirattast kinni ja sikutasin ratta enda juurde. Surusin end maadligi. Hingamata. Liigutamata. Paludes Jeesuslapsukeselt, et nad mind ei näeks.
Jeesuslapsuke võttis mu palvet kuulda.
Kõrte vahel lamades ja, käed kuumas mullas, end parmudel süüa lastes nägin, kuidas minust möödus pruun 127.
Niccolò Ammaniti "Ma ei karda"

Naljakas raamat oli see. Esmapilgul püüdis pilgu kenasti kinni, tundus olevat ivakas, läbilugemine läks mõnusalt, aga pärast viimase lehekülje lõpetamist tekkis ahah-tunne. Et siis selline raamat. Süžeearenduse, põnevuse, tabavate kirjelduste, kulminatsiooniga. Moraaliga. Autori stiili on nimetatud filmilikuks - mida see otse loomulikult on, pilte tekib silme ette palju ja need on agarad vahetuma -, kuid ma julgeks öelda, et vähemasti selle romaani põhjal on tegemist lihtsakoeliste noortefilmidega, kus antakse pea kõik jooned ette.

painavusest

Naljakas, et nende kahe kuu jooksul ei pea ta kordagi sõrmeküüsi lõikama. Ta kärbib, tõstab, kaevab. Ta külvab üheaastasi taimi seemnepakkidest, mida vana daam talle annab - mungalilled, moonid, lillherned, petuunias. Talle meeldib kõplaga mullasõmerat vaoharja seemnetele peale keerata. Pitseerituna ei kuulu nad enam talle. Lihtsus. Millestki vabanemine teda tema enese hoolde jättes. Jumal Ise pakitud tillukesse võimsasse struktuuri, üksnes sellest enesest tingitud plahvatuste sarja, suurde aeglasse korjumisse veest ja õhust ja ränist: seda on ümmarguse kõplavarre pöördumisest peos sõnadeta tunda.
John Updike "Jookse, Jänku"

Painav raamat. Algus läks kuidagi väga raskelt, siis jäi ootele mõneks ajaks ja siis tuli lõpuspurt. Ma ei oska nimetada väga palju raamatuid, mis toovad mingid tumedad pooled endas välja, jättes pärast lõpetamist lagedale hingetuse, väsimuse ja tülpimuse tunde. See on üks teist raamatutest. Nagu mõningatest (painavatest) filmidest, mille äravaatamise üle on küll väga hea meel, aga mida enam kunagi uuesti vaadata ei taha.

kaootilisusest

Itaallased on ka horoskoobi-, numbrite- ning unenäo-usku rahvas, eelkõige Lõuna-Itaalias ning eriti Napolis. Unenägude nägemine on omakorda tihedalt seotud teise Lõuna-Itaaliale omase kultuurijoonega, milleks on üliaktiivne lotomängimine, kusjuures lotonumbrite valik sõltub paljuski sellest, mida lõunaitaallane unes nägema juhtub. Reaalselt juhtunud asjadel või teatud unenägudel - neid on umbes 90 kategooriat - on oma number ning mingit asja unes näinud napollane kasutab seda numbrit lotomängus. Itaalia kultuuris nimetatakse seda la Smorfia'ks ehk unenäonumbrite seletajaks. Unenäonumbritega lotomängimist nimetatakse ka cabala'ks.

Kristiina Praakli "Minu Itaalia. Kõige kirglikum ja kaootilisem"

Naljakas, kuidas see on esimene "Minu ..." sarja raamat, kust ei kõla läbi pea üldse armastust selle riigi vastu. Kui kolmandik raamatut oli läbi loetud, tundsin ikka veel, et miski nagu rõhub, ei ole päris õige, ja, mõtisklenud veidi asja üle, avastasin, et loen kiretut (eestlaslikku? soomlaslikku?) kirjeldust. Asja võttis kokku järelsõna, kus mõtted veel kinnitust said. Siia juurde lisada veel juba tavapärane vähene toimetamistöö ja rohkelt kirjavigu ja ei oskagi teha muud, kui õlgu kehitada.

välismaalusest

Ühel päeval tuli meie Kentmanni tänava maja kõrval minu juurde üks vanem nahksoniga mees ja tahtis mulle midagi öelda. Ta oli küürus ja käis kepiga. Vanamehel oli tihe valge vunts ning tema silmis sädeles rahulolematus.
Kui ta oleks eesti keelt kõnelnud, oleksin ma võinud talle öelda, et mul pole aimugi, millest ta räägib. Oleksin võinud seletada, et olen Ameerikast ja räägin vaid "hästi natukene eesti keel". Ent tema rääkis vene keelt, nii et mul jäi üle vaid talle vastu jõllitada nagu kurttumm.
"Bla-bla-bla, bla-bla-bla bla-bla?" küsis ta.
Ma ei vastanud midagi.
"Bla-bla! Bla-bla bla-bla?" Tema häälde sigines ärritus.
"Ma ei saa aru. Mina olen ameeriklane," ütlesin eesti keeles. Võib-olla oskas ta pisut eesti keelt. Ta elas ju ometi Tallinnas, Eesti pealinnas. Kahjuks paistis mu eesti keel teda vaid vihastavat.
"Bla-bla!" röökis ta mulle vastu ja žestikuleeris ägedalt oma kepiga. "Bla-bla-bla!"

Justin Petrone "Minu Eesti. Kas lubate elada? 1. osa"

Eks igaüks oskab tuua näiteid, kuidas keelebarjääri tõttu on tekkinud mingid jamad. Aga nii üllatav, kui see ka pole, on puueestlastel (nagu mina) võimalik täiesti mõistlikult vestelda puuvenelastega - inglise keeles. Lasnamäel käis juba aastaid koos Cartooni levikuga eestlaste ja venelaste inglisekeelekümblus, probleeme ei olnud, sai natukene selgeks eesti keelt, vene keelt ja päris palju arendada inglise keelt. Nüüd piiri ääres spaas ei olnud ka probleemi inglise keelele üle minna. Seejuures ei ole juttugi rahvustevahelisest vaenust või millestki seesugusest. Huvitav, palju üldse tekitab pimedat viha lihtsalt see, et inimesed ei saa teise keelest aru?

juurviljadest

Of course it coildn't last. I should have known that such an unnatural state of affairs had to give away, yield to the natural order of things. After all, I lived in a city where mayhem was like the sunshine, always right behind the next cloud.

Jeff Lindsay "Dearly Devoted Dexter"

Tegelikult võinuks siit näiteks võtta palju eee ... noh, paremaid kohti, aga ei tahtnud. Eks iga asjaga on kord võimalus elus midagi päris uut kogeda - selle raamatuga olid need siis õudusunenäod. Huilgavate juurviljadega peaosas. Ülekantud tähenduses.

elektrist

Maia soovil põigati ka Suurekaselt läbi - ta polnud suvilasse veel tagasi sattunudki. Nad laadisid vankrile mõndagi, mis oluline oli või laadimist vääris. Külmkapis hukkaläinu tuli ära visata ning kauasäiliv söödav-joodav kaasa võtta, sinna, kus kindlam, vanasse talumajja. Hoopis isemoodi talv oli tulekul ning suvemõis ei olnud enam in. Arvutiguru sulges hoolikalt ukse: raamatuid ja mõndagi isiklikku jäi sinna veel varjule. Paljugi tahtis sortimist, kuid polnud sobiv aeg ning Miira oli niigi väsinud. Arvutid ja ekraanid lesisid pimedatena laudadel, läbisegi ketaste ja manuaalidega, kõik aegunud nagu vibupüss tuumasõjas, selle rämpsu võis rahuliku südamega jätta tolmuma, hiirtelgi polnud neist midagi võtta. "Peab vist tõesti taluperenaiseks hakkama," tegi mõistus Maiaga võllanalja.

Enn Kasak "Vaba pattulangemise seadus"

Mul on Kasakuga mingi "värk" olnud juba siis, kui sai vabakuulajana pedas viimasel kooliaastal loenguid kuulamas käidud. Ja hiljem mingil kohalikul teadus-filosoofiakonverentsil veel ka. Temas on see mingi maagia, mis paneb asjadele veidi teise nurga alt vaatama. Samas eks seal ole ka sellist jutuvestmisoskuse meistriklassi, et kuulaja nõustub paratamatult kõigega, mida talle räägitakse, sest jutu ülesehitus on nii loogiline ja terviklik. Nüüd on muidugi veidi naiivsuse nurki maha lihvitud ja saab asjadele kainemana vaadata. Seetõttu oli seda raamatut kuidagi eriliselt nostalgiline lugeda, see võtab suuresti teaduse-kui-religiooni ning jumala-kuradi teema kokku, vahel on mördina igati asjalik lookangas. Márquezilikus võtmes.

pööratud mõtetest

Oleks naiivne arvata, et infoeeliseid kuritarvitavad ainult eksperdid või vahendajad. Maaklerid ja spetsialistid on ju lõpuks samuti ainult inimesed - aga see tähendab, et ka meie oleme valmis infot kuritarvitama, kas siis tõde rääkimata jättes või edastatavat infot olukorrale vastavaks "toimetades". Kinnisvaramaakler võib väljendit "heas korras" kuuldes silma pilgutada ja noogutada, aga oma paroolid on tegelikult meil kõigil.

Mõelge, kuidas end tööintervjuul kirjeldate, ja võrrelge seda sõnadega, mida kasutate esimesel kohtingul. (Et asi oleks veelgi naljakam, võrrelge esimesel kohtingul öeldut sellega, mida räägite samale inimesele pärast kümneaastast abielu.) Või mõelge, kuidas end tutvustaksite, kui peaksite esimest korda riigitelevisioonis esinema. Millist muljet tahaksite jätta? Võib-olla tahate mõjuta targa või kenana; ilmselt ei taha te meelde jääda õelda või kitsarinnalisena.

Steven D. Levitt, Stephen J. Dubner

"Freakonomics. Hullumajandus. Ketserist majandusteadlane uurib igapäevaelu varjatud külgi"

Esmapilgul jäi asjast täitsa pädev mulje, et jah, tõesti, nii võib olla. Samas oli täiendatud trükil õnneks olemas selline imeline lisa nagu kriitika, mis annab asjast vähekene tasakaalustatuma pildi. Samas on põnev, et asju saab nõnda seletada, eriti kuna alguses liiga pöörane seletus võib ka tegelikult õige olla. Huvitav, mismoodi autorid läheneksid vaktsineerimisele, n-ö vähempakkumistele jne? ;)

kehastumisest

Ma ei ole kunagi näinud naist, kes ei oleks paks ega inetu. Jah, mõned neist olid üsna kuradi kondised ja päris silmipimestava välimusega, aga kusagil seal ideaalsete puusade, saleda keskkoha ja ilusate rindade taga oli ikka peidus see tüse ja kohmakas siseminea "mina", kes ilmus alati välja siis, kui oli vaja ennast süüdistada või mind õigustada. Jumala eest, ma ei saa aru inimestest, kes ütlevad, et ainult sisemine ilu loeb. Niipalju, kui ma olen üldse naisi näinud, on nad seestpoolt olnud sellised Godzillad, et ka kõige inetum mees tunneks ennast nende kõrval hästi. Ja seda just naiste endi nägemuses, mida vähemalt mina ei ole suutnud küll kunagi mõjutada.

Birk Rohelend "Mu sõraline sõber"

See raamat hakkas enne silma üldse telesaatest. "OP-is" nimelt tutvustati. Meelde jäi märge, et tekstis olevad suuremad tähed ja muud märgendid ning kogu ülesehitus peaks raamatus olema selline, et kui see poes kätte võtta, oleks võimalik kohe ka lugeda ja süüvida. Noh, õnneks on olemas raamatukogud. :)

Süvenemise poole pealt oli asi eeskujulik - tekst lausa lendas käes ja igav ei hakanud. Noh, eks selline kenderlik stiil selline olegi. Aga. Kui esmalt püüdis kinni hea minekuga tekst ja uudsus (pole vist palju naiskirjanikke, kes nii hea sisseelamisega on - mehed võivad muidugi vaielda!), siis mingil hetkel tekkis "Ameerika psühho" lugemise tunne oma otsatu raevu ja mõnitamisega, seejärel aga asi kuidagi hakkas taas vedama. Ühesõnaga tubli "kolm".

Kujunduse eest aga veidi enam hinnet, Eesti raamatuturg vajab hädasti põnevalt kujundatud teoseid. Ja kui raamatul on peale tähtede vaadata ka muud, siis pole nagu häda miskit. :)

seesmusest

Arstliku komisjoni tõend vabastas Aliide aastaks ka kergemast tööst. Kui olukord seda nõuab, võib vabastust aasta pärast pikendada.

Kui Aliide astmaatiku paberid sai, sööstis õhk hooga ta kopsudesse, hapnik tegi purju, samuti pojengide joovastav lõhn, värske muru, isegi lahjad kesalilled kohisesid rinnus. Kõrvades ei vasardanud ei lindude kime kädin ega vareste kraaksumine sünnikuhunnikul. Aliide tiirutas õues, kuni nägi tähti ja talle meenus, milline oli olnud olemine kunagi kaua aega tagasi, kuidas oli tunda kergus, saaks seda ainult kogu aeg tunda. Hiisu istus, kõrvad kikkis, oma kausi juures lauda uksel ja ootas, et saaks pärast lüpsi kapatäie piimapära ja piimavahtu. Ilm hakkas paremaks minema. Halva ilmaga läks Hiisu piim alati hapuks.

Sofi Oksanen "Puhastus"

Võpsikus, kuhu metsavahelt ja üle oja hüpanuna lumes sumbates saabume, paistab esmalt vaid lumine küngas. Seejärel avaneb lume all olev katusega vundament. Paar meetrit kõrge, väike trepp viimas sisse, võlvide alla, kust vaatab vastu jäine pind. Lagunenud lukukivi ukseaval. Okastraat vedelemas. Ja taamal teine, suurem, kahe eraldi keldriga vundament, nii kõrge, et kätt välja sirutades selle ülaserva puudutada ei saa. Laotud suurtest lohmakatest kividest. Vaatab üle lumise välja. Maha jäetud.