Kui ta oleks eesti keelt kõnelnud, oleksin ma võinud talle öelda, et mul pole aimugi, millest ta räägib. Oleksin võinud seletada, et olen Ameerikast ja räägin vaid "hästi natukene eesti keel". Ent tema rääkis vene keelt, nii et mul jäi üle vaid talle vastu jõllitada nagu kurttumm.
"Bla-bla-bla, bla-bla-bla bla-bla?" küsis ta.
Ma ei vastanud midagi.
"Bla-bla! Bla-bla bla-bla?" Tema häälde sigines ärritus.
"Ma ei saa aru. Mina olen ameeriklane," ütlesin eesti keeles. Võib-olla oskas ta pisut eesti keelt. Ta elas ju ometi Tallinnas, Eesti pealinnas. Kahjuks paistis mu eesti keel teda vaid vihastavat.
"Bla-bla!" röökis ta mulle vastu ja žestikuleeris ägedalt oma kepiga. "Bla-bla-bla!"
Justin Petrone "Minu Eesti. Kas lubate elada? 1. osa"
Eks igaüks oskab tuua näiteid, kuidas keelebarjääri tõttu on tekkinud mingid jamad. Aga nii üllatav, kui see ka pole, on puueestlastel (nagu mina) võimalik täiesti mõistlikult vestelda puuvenelastega - inglise keeles. Lasnamäel käis juba aastaid koos Cartooni levikuga eestlaste ja venelaste inglisekeelekümblus, probleeme ei olnud, sai natukene selgeks eesti keelt, vene keelt ja päris palju arendada inglise keelt. Nüüd piiri ääres spaas ei olnud ka probleemi inglise keelele üle minna. Seejuures ei ole juttugi rahvustevahelisest vaenust või millestki seesugusest. Huvitav, palju üldse tekitab pimedat viha lihtsalt see, et inimesed ei saa teise keelest aru?
