painavusest

Naljakas, et nende kahe kuu jooksul ei pea ta kordagi sõrmeküüsi lõikama. Ta kärbib, tõstab, kaevab. Ta külvab üheaastasi taimi seemnepakkidest, mida vana daam talle annab - mungalilled, moonid, lillherned, petuunias. Talle meeldib kõplaga mullasõmerat vaoharja seemnetele peale keerata. Pitseerituna ei kuulu nad enam talle. Lihtsus. Millestki vabanemine teda tema enese hoolde jättes. Jumal Ise pakitud tillukesse võimsasse struktuuri, üksnes sellest enesest tingitud plahvatuste sarja, suurde aeglasse korjumisse veest ja õhust ja ränist: seda on ümmarguse kõplavarre pöördumisest peos sõnadeta tunda.
John Updike "Jookse, Jänku"

Painav raamat. Algus läks kuidagi väga raskelt, siis jäi ootele mõneks ajaks ja siis tuli lõpuspurt. Ma ei oska nimetada väga palju raamatuid, mis toovad mingid tumedad pooled endas välja, jättes pärast lõpetamist lagedale hingetuse, väsimuse ja tülpimuse tunde. See on üks teist raamatutest. Nagu mõningatest (painavatest) filmidest, mille äravaatamise üle on küll väga hea meel, aga mida enam kunagi uuesti vaadata ei taha.