segiajamisest

"Kes seletaks ära, mida tähendab olla loll?"  
"Inimkonna auväärt ajaloo vältel on vaid usumehed ja väga kõlbelised inimesed märganud seda häbiväärset segiajamist ja nad on kuulutanud, et vaenegi on inimene ja et vaeselgi on oma tarkus, arupidamine ja süda. Kui härra Hans Hansen näeb vaest meest, hakkab tal temast kahju. Küllap ei hakka ta otsekohe mõtlema, et vaene inimene on tahtejõuetu, joodik ja lollpea, kes on oma võimalused käest lasknud."  
"Härra Hanseni kohta ei oska ma öelda, aga küllap mõtleb nõnda tänapäeval igaüks, kui ta vaest inimest näeb."  
"Olge nii lahked ja kuulake mind ära," palus tulihingeline kurdinooruk. "Ma ei kavatse pikalt rääkida. Üksikuid vaeseid ehk haletsetaksegi, aga kui rahvas on vaene, mõtleb kogu maailm esimese jutiga, et see on loll ja nürimeelne rahvas ning et selle esindajad on nürid ja räpased laiskvorstid. Neid ei haletseta, vaid nende üle naerdakse. Naeruväärseks peetakse nende kultuuri, kombeid ja käitumist. Aga ühel päeval hakkavad nad oma suhtumist häbenema ja jätavad naermise järele. Ja kui sellelt vaeselt maalt tulnud võõrtöölised pühivaid nende põrandaid ja teevad kõige vastikumaid töid, hakkavad nad teesklema, nagu oleks selle rahva kultuur neile huvitav ja isegi nende omaga võrdväärne, sest nad kardavad võõrtööliste mässu."

Orhan Pamuk "Lumi"

Ma ei ole mõistnud neid "kaltsupeade" vihkajaid. Ausalt. Miks peaks elu endale nii keeruliseks mõtlema, enda niigi vähest aega raiskama millegi vihkamisele? Olemata samas üldse vihkamisalustega kokkugi puutunud, aga, ikkagi...

kohtumatusest

Ühe käega Mari külge klammerdudes vinnas ta end ülimalt ettevaatlikult rattale. Viimaks oli ta sadulas.
"Lase mind ometi lahti, laps!" karjus ta, kuid kaunis asjatult, sest Mari käsi oli preili Kjæri raudhaardes täiesti tundetuks muutunud.
"Lase ise lahti, " luksatas Mari.
"Ma lasen. Nüüd!"
Preili Kjær lasi lahti, haaras lenkstangist kinni, asetas jalad pedaalidele ning istus silmapilgu täiesti liikumatult. Sellel hetkel peatus maailm. Nii pilved taevas, vihm, teeäärsed puud kui ka mootorrattaprillide, kiivri, rattalõksudega pükste ja hallide läbimärgade juustega daam muutusid pildiks.
Seda mäletan ma terve elu, mõtles Mari.
Siis see lõppes. Preili Kjær libises ratta seljast uuesti maha ja pilved taevas jätkasid oma teekonda.

Klaus Hagerup "Üle kõige maailmas"

Kui mõnus on rattaga minna välja siis, kui on veidi tibutamist! Tumedad kummid sahisevad silme ees mööda leherägust asfalti, sekka tuleb suhinaid lombist läbisõitmisest, õhk on karge, värske, vaid ninalt tuleb näkku peksvaid piisku maha pühkida.

Rattasõit tundub mõnikord olevat pea sama mõnus kui kiikumine.

Lapsepõlvest külge jäänud?

juurdumusest

Ühe väga aukliku teelõigu ääres oli aset võtnud suur hulk lapsi lamedate, liivaga täidetud korvidega. Meie lähenedes tõstsid nad oma korvid demonstratiivselt üles, näitamaks, et olid just äsja lagunenud teed parandanud ja ootasid nüüd tasu tehtu eest. Kui Veassnar kiirust ei vähendanud, moonutas nende nägusid raev, nad tormasid kisaga meile järele ning mul tekkis tunne, et asi on tõsine ja üldse mitte laste mäng.

Carsten Jensen "Ma nägin maailma algust" (peatükk "Kambodža. Tiigritund.")

Raamat ise jäi ajapuudusel ja kohati ka huvipuudusel läbi lugemata, aga oma ajastu (reis toimus aastal 1997) taustal on seda päris põnev kõrvutada muude, varasemate ja hilisemate tekstidega. Hirmutekitavalt palju ühispunkte on, ka sellega, mis kirjutatud vaid viis aastat tagasi. Mingil määral tekib sarnaseid jooni Angkôri kohta loetuga - mis peitub nende inimeste sees, kes unustavad tuhatkond aastat ajalugu Kagu-Aasia ühe suurema impeeriumina? Ja teisalt - mis peitub nende inimeste sees, kes suudavad enda rahvale niimoodi teha? Ja ... kes on see rahvas, kes suudab seda alandlikul moel kannatada ja ka hiljem süüdlasi otsides vaadata hoopis teiste poole?

Huvitav, kas saab seda näha, mingil määral samamoodi, kui selle raamatu autor lootis näha punase khmeeri näol varjamatut julmust. Ja kas üldse tahaks?

filmilikkusest

Peitu, ütlesin endale.
Pöörasin kõrvale, ratas sõitis vastu kivi, tõusis õhku ja ma lendasin vilja sisse nagu ristilöödu. Auto oli vähem kui kahesaja meetri kaugusel.
Käula vedeles tee ääres. Haarasin esirattast kinni ja sikutasin ratta enda juurde. Surusin end maadligi. Hingamata. Liigutamata. Paludes Jeesuslapsukeselt, et nad mind ei näeks.
Jeesuslapsuke võttis mu palvet kuulda.
Kõrte vahel lamades ja, käed kuumas mullas, end parmudel süüa lastes nägin, kuidas minust möödus pruun 127.
Niccolò Ammaniti "Ma ei karda"

Naljakas raamat oli see. Esmapilgul püüdis pilgu kenasti kinni, tundus olevat ivakas, läbilugemine läks mõnusalt, aga pärast viimase lehekülje lõpetamist tekkis ahah-tunne. Et siis selline raamat. Süžeearenduse, põnevuse, tabavate kirjelduste, kulminatsiooniga. Moraaliga. Autori stiili on nimetatud filmilikuks - mida see otse loomulikult on, pilte tekib silme ette palju ja need on agarad vahetuma -, kuid ma julgeks öelda, et vähemasti selle romaani põhjal on tegemist lihtsakoeliste noortefilmidega, kus antakse pea kõik jooned ette.