kitsedest

"Ma mõtlen," ütles Nils, "et põhimõtteliselt tahab Ameerika pidada end heaks - et kõiges, mida me teeme, on meil põhimõtteliselt õigus ning et meil lasub raske kohustus kaitsta kogu vaba maailma. Neile tulemustele vastamine teeb murelikuks, sest kui selgub, et Ameerikal on ka pahupool, siis ähvardab see minu senist arusaamist Ameerikast, see on nagu avastada: "Mis! Kui ma võtan ära Ameerika eneseteadvuse ühe alussamba, kas siis kõik ülejäänu vajub kaardimajana kokku? Kas see tõepoolest ähvardab Ameerika alusmüüri?""

Jon Ronson "Mehed, kes jõllitavad kitsesid"

Pärast filmi nägemist muutus kogu see maailma aina kentsakamaks. Ja huvitav, et kui Ameerikas hoiti seda arusaadavatel põhjustel vaka all, siis näiteks Moskvas oli olemas vastav (kõrg?)haridust pakkuv instituut, kus õppejõududeks Venemaal tunnustatud sensitiivid. Huvitav, kas Eesti inimeste ülejäänud Euroopaga võrreldes kõvasti kõrgem alternatiivteadustesse (sic!) uskumise tase on seotud siinse nn Vene perioodiga?

eestlaslikust vaimust

- Päevast, ütles tüdruk, kui oli jõudnud tema juurde ja võtnud istet just sealsamas, kus tema ennist. - Ma olen Tume, lisas ta pärast väikest pausi. 
- Päevast, Tume.
- Mul on lihtsalt nimi niisugune, vanemad panid. 
- Nii ma aru saingi, vastas tema ja pühkis käeseljaga laubalt higi. 
Tume oli hetke vait, ainult vaatas. 
- Ma tean sind, ütles ta natukese aja pärast. - Sa kõndisid Villa terrassi alt läbi sel päeval, kui niisama ere päike nagu täna pööras hetkega metsikuks rajuks. 
- Ja sina olid esimene inimene siin linnas, kes mind tervitas, noogutas vend. - Tõstsid mu saabumise auks klaasi vahuveini. 
- Ma ei mõelnud seda nii.
- Muidugi, naeris vend. - Aga näed, nii tuli välja. 
- Tuli vist tõesti, nõustus Tume. 

Rein Raud "Vend"

Praegu ei tule meelde ühtegi raamatut, mis nõnda meenutaks mõnda eesti filmi või siis Vallaku novelle, mis ülikooli ajal üksipulgi lahti harutatud, või ise suvisel ajal loetud Eesti autorite novelle, mille peategelastel olid alati hästi imelikud nimed. Raamatu sündmustiku kulgemine on selline tume, natukene ebamaine, filmilik. Reisiraamatuna haakus ta üksikul saarel hüti ees võrkkiiges õõtsumisega väga hästi, ainukene häda - nagu reisiraamatute juures ikka - liigne lühidus (tundub, et liiga mahukad raamatud "tasuvad" kaasa tassida enam ära).

Paneb mõtlema sellele, kuivõrd me oma kujutame ette erilisemana, kui see on, ja kuivõrd see seda ka tegelikult on. Sest kui jätta kõrvale see venna-nüanss, on sisu ju väga me-kõik-võiksime-seal-osaleda laadis. Ning eimillestki miskit keerutada ning, vastupidi, võimetus enda tundeid kirjas väljendada, tunduvad olevat ühe mündi kaks tahku. Kui klišeelt tõukuda.

Mitte'st

Kuuekümneaastane vahva vunts elab praegu sisuliselt oma kunstitöö peal. Trepi põhitooniga harmoneeruvate erkpunaste bokserite ja plätudega, palja karvase rinnaga kõhukas kogu vedeleb päevad otsa trepil või selle kõrval mõnel pingil, kui ta just parajasti ei kõnni tähtsa näoga mööda treppi üles-alla, turistidega nagu juhuslikult jutuotsa üles võttes. 
"Aa, Eestist olete. Vaat kui tore, mina olen Tšiilist. Kunstnik olen muidu, jah, kui huvitab," poetab ta mokaotsast. Ja lööb mõnust vaat et nurru, kui kuulajalt järgneb ootuspärane reaktsioon: "Oot, et... seesama, kes selle siin valmis tegi?"

Mele Pesti ja Kristjan Jansen "Mate ja miljon mahla. 

Üheksa kuud Lõuna-Ameerikas: Argentiina, Paraguai, Boliivia, Tšiili, Brasiilia"

Enne lugemist sattus kuidagi erandlikult ette kumu ja mõtteid raamatu kohta. Oli kuulda, et pidi veidi külma kulgemisega olema, et on täiesti teistmoodi reisiraamat jne. Ise asja ette ja läbi võtnuna saab natukene nõustuda ja natukene vastu vaielda.

Esmalt stiil. Alguses kulgeb kõik kenasti lineaarselt, seejärel hakkab lisanduma ajakirjanduslikke infokaste ja ei saagi nagu aru, kas seda raamatut on autorid mõtelnud lugemismaterjalina (mida keskel ja teisel poolel olevad peaaegu et listid sama lõhuvad) või siis reisiteatmikuna (mille funktsioon jääb ähmaseks, sest seotud teksti on suhteliselt keeruline infoks lõhustada). Selle poole pealt saab kindlasti nõustuda, et sellist reisiraamatut varem ilmunud ei ole. Noh, kuigi kui järele mõelda, tuleb meelde "Minu ..." sarjast raamatuid, kus listid samamoodi sees.

Teiseks toon. On näha, et autor(id) on püüdnud vältida hinnangute andmist erinevat tüüpi reisijatele, aga seda on olnud väga keeruline vaka all hoida. Ja kohati, ning eriti nn lõppsõnas, paistab traagelniitide tagant üht ja teist. Ühes ja teises kohas läbi libisev vastandus "turistid käivad siin" / "meie läksime kohe kaugemale, sest meie ei ole ometi tüüpilised" jääb kuidagi õrnukeseks, eriti kui teisalt lastakse end täie rõõmuga üksikuplaneedi soovitustes olevatesse kohtadesse vedada. Ja kas ka ebatüüpilisus (kuigi mitte selline punktide kirjasaamine, nagu viimases peatükis kirjeldatud) ei ole ka praegu, mil tohutult keskkonna- ja kultuuriteadlikke inimesi rändab aastaid ringi, juba tüüpilisus?

Kolmandaks kirjutamise vaim. Mulle tundub, et filoloogid ei pruugi väga õnnestunult millegi kohta kirjutada, sest nad kipuvad liiga palju mõtlema ja end maha toimetama. Lugedes tekkis kohe peaaegu algusest alates paralleel "Minu Itaaliaga", mis oli samuti informatiivne ja jutustav ... aga samas tohutult kärbitud ja kammitsetud.

Kokkuvõttes - tore lugemine, aga kui soov lugeda tõesti teistmoodi reisiraamatut, siis on "Seitse maailma" ikka ostmiseks-laenamiseks olemas... ;)

mentaalrännakutest

"Mõnes mõttes olete te ka väga õnnelikud, et teid rööviti. Mõelge, kui palju suurenes seeläbi teie vabadus. Kui inimesed reisivad, siis nad mõtlevad, et saavutavad vähemalt mõneks ajaks vabadusetunde. Aga kõik materiaalselt väärtuslikud asjad, mida nad pidevalt endaga kaasas kannavad, teataval määral juba piiravadki vabadust. Ei saa jalutada üksinda tühjal tänaval, sest äkki tuleb keegi ja võtab mu kalli fotoka. Peale selle armastatakse end plaanidega piirata. Ei saa astuda sisse mõne külalislahke perekonna uksest, sest plaanide järgi on vaja minna järgmist vaatamisväärsust kaema. Mida rohkem on neid asjus, mille pärast muretseda, mida rohkem on neid konstrueeritud reegleid ja kunstlikke vajadusi, mida järgida, seda piiratum on inimene."

Patrick surus kulbi jälle supi sisse ja keerutas seda veidi. Nora oli mõttesse vajunud. Ja Patrick jätkas:

"Aga miks üldse mõeldakse nii palju omamise peale? Kõik tahavad aina rohkem saada, rohkem asju, rohkem. Aga need asjad, mida sa omad, ei jäta ju kunagi jälge sinust. Keegi ei imetle paarikümne aasta pärast sinust maha jäänud autot või telefoni. Ainult andmine on viis, kuidas teatud mõttes saavutada surematus. Vaadake, ma jutustan teile siin neid lugusid, teie jutustate neid kellelegi edasi ja võib-olla see omakordagi... Ja mina elan igavesti edasi nende lugude kaudu. Ma kandun edasi mälu kaudu. Ma elan edasi oma laste mälus ja oma lastelaste mälus ja võimalik, et veel omakorda nende laste mälus. Andmine on surematutele, saamine jääb surelike pärusmaaks."

Berit Renser, Terje Toomistu "Seitse maailma. Reisiromaan"

Kuidas seda raamatut kirjeldadagi... Noh, ma leidsin ta täitsa lampi raamatupoest, teadmata avantyristidest midagi enamat, kui et on kaks tsikki, kes suht lõdvalt ringi liiguvad ja et nad ajasid Relve hirmsasti marru. Tavaliselt ma ju raamatuid ei osta, aga Õnnepaluga koos ta kuidagi kätte tükkis ning koju kaasa jõudis. Lugemiseks läks aega julgelt üle 2 kuu, aga on need vast vägevad kuud olnud!

Raamat algas igati tüüpiliselt: kaks õhinal reisijat röövitakse lihtlabaselt paljaks kohe reisi alguses. Selle sündmusega luuakse ehk ebateadlikult alguspunkt ja läbiv joon kogu tekstis, millest ka vast just selle lõigu valik tekkis. Edasine läheb mõistest "reisiromaan" ja eriti "reisiromaan Eestis kui "Minu ..." sari" mõõõnusalt kaugele. Ausalt öeldes polegi sellist suunda värskemas kohalikus kirjanduses leidnud. Väga positiivne!

Teisalt ma tõesti ei tahaks, et nad veel midagi kirjutaksid. Mitte paha pärast, vaid sellega on lihtsalt nagu mingi koha esmakordse avastamisega - järgmised korrad tagasi pöördudes ei ole seda enam võimalik endast läbi tajuda selle eheduse ja üllatusega...