loogikale allumatusest

Tegime Mo'ga väikese ringi kõrvalasuvate tänavate kaudu, et jõuda auto juurde. Ristmikul seisid sõjamasinad. Astusin USA sõduri juurde ja küsisin, kas võime autoga lahkuda. Küsisin igaks juhuks, et mitte tekitada segadust, sest tsiviilautod olid neile alati kahtlased. 
"Tahate ära minna? Aga äkki tahaksite hoopis appi jääda?"
"Appi jääda?! Meid sunniti plahvatuspaigast lahkuma, isegi kui me saaks kuidagi aidata, ei luba teie sõdurid seda."
"Ja-jaa... kuradi ajakirjanik! Said oma loo kätte, jah! Ja nüüd kaod!"
Olin ameeriklase käitumisest hämmeldunud, täielik kontrast mõnikümmend minutit enne otse plahvatuspaigal kohatud sõdurite käitumisega. Oleksin nagu hakkama saanud millegi äärmiselt alatuga. Jänki pidanuks ju teadma, et ajakirjanikel ega suvalistel tsiviilisikutel ei lubata sellistes operatsioonides osaleda. Tõenäoliselt oli mees pingest närvis ega hoolinud viisakusest. 

Ivar Soopan "Tappev uudishimu. Viis aastat Iraagi sõda - ajakirjaniku jutustus tööst kriisikoldes"

Rohkete piltidega nõrgalt ühendatud juhtumistest koostatud tekst, mis annab Iraagist kindlasti huvitava, aga minu meelest kokkuvõttes veidi liiga ühest nurgast loodud pildi. Kuhu on jäänud kohaliku elu kirjeldused? Kokkuvõttes, kui tekst läbi, oli sisse tekkinud arusaam, et tegemist on tohutult ohtliku riigiga, kuhu pole mõtet (kunagi?) minna, kui elu armas. Eks sellised kirjeldused kindlasti n-ö müüvad, aga kas see ongi kõik? Kahelda tasub alati... Kõrvale loetud blogis värskelt (teist korda) Iraani läbinute reisist kõlab aina ja aina mõte, et riigist on loodud ühtpidi mulje, aga kui inimestega suhelda, kohtab hoopis teist pilti. Kas kõrval asuv Iraan on siis nii erinev?

Tegelikult oli raamat hea, aga eestlane on selline kahtlustav juba...

analoogiast

Ja ometi on see ahvatlev mäng, mille võlule anname iga kord, kui selleks võimalus tekib, peaaegu vastupandamatult järele (kas pole nii, et reisiv Lääne inimene tunneb rõõmu, tundes idamaades ära "keskaja", Esimese maailmasõja eelses Pekingis "Louis XIV ajastu" ning austraalia või uus-guinea pärismaalaste juures "kiviaja"?), erakordselt ohtlik. Kadunud tsivilisatsioonidest tunneme vaid mõningaid aspekte, ja neidki on seda vähem, mida iidsem on vaadeldav tsivilisatsioon, sest meile on ju teada üksnes niisugused aspektid, mis on suutnud aja hävitustööle vastu panna. Niisiis kaldutakse pidama osa tervikuks, järeldama, et kui kahe (ühe praeguse ja teise kadunud) tsivilisatsiooni teatavate aspektide vahel on sarnasusi, siis valitseb analoogia kõigi aspektide vahel. Selline mõttekäik aga ei ole mitte üksnes loogiliselt põhjendamatu, vaid paljudel juhtudel kõnelevad ka faktid sellele vastu. 

Claude Lévi-Strauss "Rass ja ajalugu"

Pärast Angkoris olemist hakkas see mõte nüüd lugedes kohe eriti eredalt silma. Erinevalt Kreeka ja Rooma arhitektuurimälestistest on sealse kandi kohta infot säilinud just nii palju, kui kivisse raiutuna või teiste riikide diplomaatide kirjutistena seda on lastud säilida - ehk siis ülivähe. Ja nii ebamugav, kui see ka Lääne inimese jaoks ei ole, jääb enamik infot üldse teadmata. Nii et oli kord väga mõjukas tsivilisatsioon, kes kadus ajalukku... Selle võrra ebameeldivam on kas või Euroopas ringi liikudes vaadata neid poseerivaid "galdiaatoreid", "roomlasi" ja "muistseid ateenlasi", rääkimata T-särkidest jms turisminännist. Samas hoiab see elus omamoodi paralleelreaalsust tollest ajast, ja mida enam midagi korrata, seda enam kasvab arusaam, et nii ongi. Kui sellelt edasi astuda, siis on Lévi-Straussil kultuuride isolatsioonide koha pealt enam õigus, kui ehk võiks eeldada.

vägivallast

I looked around the store and what I saw was not encouraging. There were rows and rows of violent toys, almost as if I had wandered into a store designed for the children of the old Dexter. There were swords, knives, light sabers, machine guns, bombs, pistols and rifles that shot plastic bullets and paintballs and Nerfs, rockets that blew up your friends or your friends' whole city - aisle after aisle of training devices for recreational slaughter. No wonder our world was such a mean and violent place - and no wonder the people like I had been. If we teach children that killing is fun, can we really be surprised if now and then someone is smart enough to learn?

Jeff Lindsay "Dexter is Delicious"

Täiesti tüüpiline vaade mänguasjapoes Tallinnas: tüdrukutele nukkude ja karvaste loomade virnade kõrval kokandus-, heegeldus-, kodundusnodi, poistele peale konstruktorite jms ränk valik erinevaid tapariistu. Eri suuruses püssid, granaadid, leegiheitjad... Jääb vaid küsimus, mis toimub selle riiuli ees seisva vanema peas, kes selle meetrise mängu-tulirelva ostmise kasuks otsustab.