Te arvate, et kui inimene midagi ei ütle, siis ta tahabki lihtsalt kuulata, aga sageli, sa ei tea seda, sageli ma vaikisin selleks, et teile eeskuju anda.
Jean-Luc Lagarce ""Meie, kangelased", "Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama",
"Kauge maa"" (katkend "Kaugest maast")
Mõned raamatud on sellised, et lugedes ei taha seda nagu lugeda, sest kuidagi ebamugav on, aga teisalt ei saa ka kuidagi pooleli jätta, sest siis tundub, nagu oleks millestki ilma jäänud. See raamat on kindlasti üks neist. Läbi nende kolme näidendi jäi minu jaoks kõlama selline eriline prantslaslik külmus, mis tundub eestlasele õige tuttav. Külm ollakse nii enda mõtete avaldamise, teiste kommenteerimise kui ka inimsuhete pinnal. Tundub, et sellega, et välja paista kellegi muuna, lastakse oma elu luhta ("Meie, kangelased"). Teisalt kaob see ka siis, kui elada avatuna ("Kauge maa"), sest omad ei tule enda kookonist välja, kartes ehk ühiskonna? teiste? hukkamõistu. Nõnda tekibki kolm tekstitervikut, kus dialoogi selle sügavas tähenduses näeb vaid hetkiti.
