sügavamast vaatest

Hakkasime meiegi liikuma, päeva käes närtsinud, ostsime Vatikani külje alt Ingelliku tänava juurest putkast head jahedat, peaaegu ingellikkult kosutavat peaaegu-kodumaist, st Saksa õlut, jõime selle tänaval kõndides ära ja astusime metrootrepist alla. 
Olime väsinud ja kuidagi pettunud – Rooma käis meile kuidagi üle jõu, me ei saanud talle pihta. Ta lihtsalt väsitas.

Aare Pilv "Ramadaan. Vahtsõliinah, Lillekülas, in Matiano, a Roma"

Selliseid raamatuid nagu see on lihtsalt rõõm lugeda. Kui veidi meelevaldne üldistus teha, siis oli seda umbkaudu sama hea lugeda kui “Seitset maailma”. Miks?

Tundub, et siinses reisikirjanduses – kui üheülbaliselt seda teost just sellesse jaotusse arvata – on puudu sügavamast sissevaatest, ka edasivaatest pealispinna alla. Selles aga peitub nii selle teose pluss- kui ka miinuspool, halvasti mõtlemata. Nimelt on see “taskutellis”, nagu autor seda ise nimetanud on, keeruline ühe portsuna läbi lugeda. Mind motiveeris öökapil järge ootav teine raamat, aga kui seda ei ole, pole mingi küsimus lugemist kuude peale venitada. Ja kas see olekski halb?

Läbiva loo punktid on autor ja tema kaaslane, asukoht muutub vähe, ongi just mõnus vahetevahel ampsata. Oma kogemusest võib öelda, et eriti mõnus on seda lugeda hommikuti trollis, kui päike on pilvepiirilt veidi kiikama hakanud, tõstes tõsisemate hammustuste vahepeal pilgu varakevadisse Tallinnasse. Ja siis sukeldudes taas varasügisesse Itaaliasse. Igavesti mõnus.

ajas tagasiminekust

Kui valitsuse hoone ja suuremate katedraalide esised välja arvata, et kühvelda Chisinaus talviti keegi tänavaid lumest puhtaks. Pärast lumetormi, mil Chisinau kesklinna suured puud lume all on justkui Narnia metsast pärit, astub julgem oma sammudega lihtsalt teistele raja sisse. Siis ei maksa unistadagi, et saad lapsekäruga õue jalutama minna. Hullem on, kui kogu see kuumaastik libedaks muutub. 
Just sellepärast proovin Chisinau talvistel tänavatel kepikõndi. Poisikesed naeravad mu üle avalikult, kui konarlikul ja libedal maastikul suusakeppidega tasakaalu püüan hoida. 
"Hee-hee! Kuhu suusad jäid?" hõikavad nad julgelt. 
Isegi naabrimees Pertu, kellel on kehalise kasvatuse alalt ülikoolidiplom, ei usu, et kepikõnd on Põhjamaades populaarne spordiala:
"Ei ole võimalik!"

Marje Aksli "Minu Moldova. Diplomaadi naisena Euroopa vaeseimas riigis"

Värskelt sai vaadatud mullust USA koolisüsteemist tehtud dokumentaalfilmi “Waiting for Superman”. Kui võrdlustesse minna, siis erinevused Eesti ja mõne muu maailma riigiga näitavad siinset maalapikest ikka väga heas valguses. Noh, USA-ga võrreldes tulevad erinevused sisse küll põhihariduses (millest ka see film), kuid pöörduvad Eesti kahjuks jälle kõrghariduses. Miks üldse nii palju vastandama peab? Miks püüelda pidevalt mingi niikuinii kättesaamatu üli-ideaali poole? Miks mitte leppida lihtsalt väga hea eesmärgiks seadmisega? On see eestlaste “viga”?

See “Minu …” sarja raamat jääb minu jaoks viimaseks. Särts on kadunud, uudsust ja põnevust enam neis raamatutes ei näe - teisalt olen ma siiani kindel, et Argentina raamat oleks ka praegu väga hea lugemine -, seega ongi kõik.

külmast riigist, iseloomukast stiilist

Ärkan vähem kui tunni aja pärast. Merevesi loksub ümber kivi. 
"Hmm, minu arust siin ei olnud enne vett," arutlen endamisi, kui märkan, et vesi suundub kiirel tempol lahesopi suunas. 
"Huvitav, miks ta nii kiiresti voolab?" tekib mul järgmine küsimus ning kulub umbes kümme sekundit, et mõistaksin olukorra tõsidust. 
"Tõusuvesi!"
Haaran oma kotid-riided ja märkan, et vähem kui tund aega tagasi kuival jalal läbitud maa on minust sadakonna meetri kauguseni vee all. Kuna aega pole kulunud palju, kohendan plätusid ja astun jäisesse vette õndsas usus, et mind ootab jalutuskäik ehk pahkluudeni ulatuvas vees. Tegelikkuses on aga vesi vähem kui tunniga tõusnud üle kahe jala ning mu püksid on peagi hargivaheni märjad. 
Alguses näpistab varbaid külm, seejärel muutuvad jalad lihtsalt tuimaks. Ma kõnnin, kannatan, vaarun, otsin ebatasasel põhjal korralikku tuge ning sajatan vaheldumisi iseennast, päikest, külma vett ja Alaskat üleüldiselt. Kui vandumisest piisaks, et keha soojaks teha, võiksin mureta olla, kahjuks aga külmetavad mu varbad tulisele keelekasutusele vaatamata. 
"Kurat, pead sa nii külm olema, vuffel selline!" kajab org eestikeelsest sõimust.

Maria Kupinskaja "Minu Alaska. Kasvatamas kelgukoeri ja iseennast"

Polegi ammu üht raamatut 24 tunni jooksul läbi ahminud. Üle mõne aja üks korralik hingega "Minu ..." sarja raamat. Tundub, et ka vist esimene, mis keskendub nii jäägitult kohaliku loodusele ja seal tehtavale tööle, mitte sealsetele inimestele - väga meeldiv vaheldus. Ja hea on tunda seda tekstist õhkuvat enda sees olevat, kui teada,  k u i  raske selle kirjapanek olla võib. Lugemisrõõm.

Kui aga läheneda selle nurga alt, mis on või ei ole enda jaoks võimatu, siis - kas olen mina nn ebanormaalne või on seda teised - mulle selline käik ei tundu uskumatult tohutu julgustükk. Ehk on süüdlaseks liigne enesekindlus ja viimase kümne aasta jooksul tohutu sisemine küpsemine (rohelisest muu värvini jääb muidugi alatiti ruumi)? Veidi kommentaare ja arvamusi uurinuna tundub, et paljude jaoks siiski on. Mis siin rääkida, paljude jaoks on Euroopas puhkuse organiseerimiseks ise lennupiletite ostmine ja ööbimiskohtade broneeriminegi tohutu eneseületamine. Samas aga ei tahaks kindlasti kahandada selle raamatu väärtust, eriti kui ka autor ise on maininud, et tema seda väga eriliseks ei pea. Kui see ehk aitab kellegi "ree peale" ja enda unistusi teoks tegema, siis on selle raamatu ilmutamine ju vägevasti korda läinud.

Miinuseks vaid see, nagu selle sarja raamatutele kurvastavalt sagedalt omane, et keeletoimetamine ja lihtlabane korrektuur on ikka uskumatult nõrk. Ei osanud ma arvata, et loen raamatut, kus keeletoimetaja nimi ära trükitud ja esineb sõna "töödatakse". Ausalt. Okei, tähtajad olid ehk lühikesed nagu ikka ning materjali tuli ehk ebaproportsionaalsete portsudena, aga see ei seleta kindlasti seda, miks raamat on  l ä b i v a l t  täis toimetades sisse jäänud ja maharookimist vajavaid käändelõppe, sõnu ja kohati suisa keelelisi roppusi. Hakka või ennast oma töökoormusele vaatamata keeletoimetajaks pakkuma, ausalt. Urr.

sügavusest

See vanamees ei ütle mulle midagi. Kas lähen viinaga või viinata, tema ei ütle, sest ta teab, et kui jõuan oletatavalt tõeliste luudeni, lööb mul veri pähe ning ma unustan kõik tõotused. Räägin välja, annan üles, tahan hauaplatsi teha või sammast panna, ja siis on avameelitseja õnnetuse ise kohale kutsunud. Minu isa haud on tema õnnetus.

Ene Mihkelson "Ahasveeruse uni"

Väiksena sattusin maal sügavamal metsas käies mitu korda ka ühe metsavendade punkri juurde, mis oli vaataja silmade eest puudega maskeeritud, laudadest vooderdisega ja muidu üllatavalt hästi säilinud. Saateks jutt, et olid sellised ajad, mil osa rahvast pidi metsas olema, aga käidi talude juures ka, suvel tehti põllutöid jne, aga üldiselt kodus ei oldud. Ega selle kohta suurt midagi öelda ega arvata ei osanud, suurte inimeste värk. Põnev oli mõelda küll. Mitu-mitu aastat tagasi oli Harjumaal mingi turismitalu juures metsas "avatud" atraktsioon - metsavendade punker. N-ö ekskursioon möödus sellest rohke kilkamise ja kommenteerimisega.

Nüüd, üle-eelmisel aastal sai jälle selle üksiku punkri juures käidud. Punkrikoha leiab üles vaid see, kes kohta mäletab, sest loodus on teinud oma töö, kunagisest korrapärast on saanud ebakorrapärane küngas, milles oleva augu poolitab viltu vajunud puu.  

Pärast selle raamatu lugemistjäi sees kuidagi vaikseks. Ei oska nagu midagi öelda enam. Uudistada. Midagi sai ühtäkki selgeks - ja läks samamoodi igasugusest selgusest kaugele.

Selle raamatu võiks arvata siin kohustusliku kirjanduse hulka. Aga mitte (kesk)kooli, vaid hilisema aja oma sekka.