Ene Mihkelson "Ahasveeruse uni"
Väiksena sattusin maal sügavamal metsas käies mitu korda ka ühe metsavendade punkri juurde, mis oli vaataja silmade eest puudega maskeeritud, laudadest vooderdisega ja muidu üllatavalt hästi säilinud. Saateks jutt, et olid sellised ajad, mil osa rahvast pidi metsas olema, aga käidi talude juures ka, suvel tehti põllutöid jne, aga üldiselt kodus ei oldud. Ega selle kohta suurt midagi öelda ega arvata ei osanud, suurte inimeste värk. Põnev oli mõelda küll. Mitu-mitu aastat tagasi oli Harjumaal mingi turismitalu juures metsas "avatud" atraktsioon - metsavendade punker. N-ö ekskursioon möödus sellest rohke kilkamise ja kommenteerimisega.
Nüüd, üle-eelmisel aastal sai jälle selle üksiku punkri juures käidud. Punkrikoha leiab üles vaid see, kes kohta mäletab, sest loodus on teinud oma töö, kunagisest korrapärast on saanud ebakorrapärane küngas, milles oleva augu poolitab viltu vajunud puu.
Pärast selle raamatu lugemistjäi sees kuidagi vaikseks. Ei oska nagu midagi öelda enam. Uudistada. Midagi sai ühtäkki selgeks - ja läks samamoodi igasugusest selgusest kaugele.
Selle raamatu võiks arvata siin kohustusliku kirjanduse hulka. Aga mitte (kesk)kooli, vaid hilisema aja oma sekka.
