Ärkan vähem kui tunni aja pärast. Merevesi loksub ümber kivi.
"Hmm, minu arust siin ei olnud enne vett," arutlen endamisi, kui märkan, et vesi suundub kiirel tempol lahesopi suunas.
"Huvitav, miks ta nii kiiresti voolab?" tekib mul järgmine küsimus ning kulub umbes kümme sekundit, et mõistaksin olukorra tõsidust.
"Tõusuvesi!"
Haaran oma kotid-riided ja märkan, et vähem kui tund aega tagasi kuival jalal läbitud maa on minust sadakonna meetri kauguseni vee all. Kuna aega pole kulunud palju, kohendan plätusid ja astun jäisesse vette õndsas usus, et mind ootab jalutuskäik ehk pahkluudeni ulatuvas vees. Tegelikkuses on aga vesi vähem kui tunniga tõusnud üle kahe jala ning mu püksid on peagi hargivaheni märjad.
Alguses näpistab varbaid külm, seejärel muutuvad jalad lihtsalt tuimaks. Ma kõnnin, kannatan, vaarun, otsin ebatasasel põhjal korralikku tuge ning sajatan vaheldumisi iseennast, päikest, külma vett ja Alaskat üleüldiselt. Kui vandumisest piisaks, et keha soojaks teha, võiksin mureta olla, kahjuks aga külmetavad mu varbad tulisele keelekasutusele vaatamata.
"Kurat, pead sa nii külm olema, vuffel selline!" kajab org eestikeelsest sõimust.
Maria Kupinskaja "Minu Alaska. Kasvatamas kelgukoeri ja iseennast"
Polegi ammu üht raamatut 24 tunni jooksul läbi ahminud. Üle mõne aja üks korralik hingega "Minu ..." sarja raamat. Tundub, et ka vist esimene, mis keskendub nii jäägitult kohaliku loodusele ja seal tehtavale tööle, mitte sealsetele inimestele - väga meeldiv vaheldus. Ja hea on tunda seda tekstist õhkuvat enda sees olevat, kui teada, k u i raske selle kirjapanek olla võib. Lugemisrõõm.
Kui aga läheneda selle nurga alt, mis on või ei ole enda jaoks võimatu, siis - kas olen mina nn ebanormaalne või on seda teised - mulle selline käik ei tundu uskumatult tohutu julgustükk. Ehk on süüdlaseks liigne enesekindlus ja viimase kümne aasta jooksul tohutu sisemine küpsemine (rohelisest muu värvini jääb muidugi alatiti ruumi)? Veidi kommentaare ja arvamusi uurinuna tundub, et paljude jaoks siiski on. Mis siin rääkida, paljude jaoks on Euroopas puhkuse organiseerimiseks ise lennupiletite ostmine ja ööbimiskohtade broneeriminegi tohutu eneseületamine. Samas aga ei tahaks kindlasti kahandada selle raamatu väärtust, eriti kui ka autor ise on maininud, et tema seda väga eriliseks ei pea. Kui see ehk aitab kellegi "ree peale" ja enda unistusi teoks tegema, siis on selle raamatu ilmutamine ju vägevasti korda läinud.
Miinuseks vaid see, nagu selle sarja raamatutele kurvastavalt sagedalt omane, et keeletoimetamine ja lihtlabane korrektuur on ikka uskumatult nõrk. Ei osanud ma arvata, et loen raamatut, kus keeletoimetaja nimi ära trükitud ja esineb sõna "töödatakse". Ausalt. Okei, tähtajad olid ehk lühikesed nagu ikka ning materjali tuli ehk ebaproportsionaalsete portsudena, aga see ei seleta kindlasti seda, miks raamat on l ä b i v a l t täis toimetades sisse jäänud ja maharookimist vajavaid käändelõppe, sõnu ja kohati suisa keelelisi roppusi. Hakka või ennast oma töökoormusele vaatamata keeletoimetajaks pakkuma, ausalt. Urr.
