sügavamast vaatest

Hakkasime meiegi liikuma, päeva käes närtsinud, ostsime Vatikani külje alt Ingelliku tänava juurest putkast head jahedat, peaaegu ingellikkult kosutavat peaaegu-kodumaist, st Saksa õlut, jõime selle tänaval kõndides ära ja astusime metrootrepist alla. 
Olime väsinud ja kuidagi pettunud Rooma käis meile kuidagi üle jõu, me ei saanud talle pihta. Ta lihtsalt väsitas.
Aare Pilv "Ramadaan. Vahtsõliinah, Lillekülas, in Matiano, a Roma"

Selliseid raamatuid nagu see on lihtsalt rõõm lugeda. Kui veidi meelevaldne üldistus teha, siis oli seda umbkaudu sama hea lugeda kui “Seitset maailma”. Miks?
Tundub, et siinses reisikirjanduses – kui üheülbaliselt seda teost just sellesse jaotusse arvata – on puudu sügavamast sissevaatest, ka edasivaatest pealispinna alla. Selles aga peitub nii selle teose pluss- kui ka miinuspool, halvasti mõtlemata. Nimelt on see “taskutellis”, nagu autor seda ise nimetanud on, keeruline ühe portsuna läbi lugeda. Mind motiveeris öökapil järge ootav teine raamat, aga kui seda ei ole, pole mingi küsimus lugemist kuude peale venitada. Ja kas see olekski halb?
Läbiva loo punktid on autor ja tema kaaslane, asukoht muutub vähe, ongi just mõnus vahetevahel ampsata. Oma kogemusest võib öelda, et eriti mõnus on seda lugeda hommikuti trollis, kui päike on pilvepiirilt veidi kiikama hakanud, tõstes tõsisemate hammustuste vahepeal pilgu varakevadisse Tallinnasse. Ja siis sukeldudes taas varasügisesse Itaaliasse. Igavesti mõnus.