m õ t t e l e n n u t u s e d

sügavamast vaatest

2011-03-30T11:50:00.002+03:00

Hakkasime meiegi liikuma, päeva käes närtsinud, ostsime Vatikani külje alt Ingelliku tänava juurest putkast head jahedat, peaaegu ingellikkult kosutavat peaaegu-kodumaist, st Saksa õlut, jõime selle tänaval kõndides ära ja astusime metrootrepist alla.
Olime väsinud ja kuidagi pettunud – Rooma käis meile kuidagi üle jõu, me ei saanud talle pihta. Ta lihtsalt väsitas.

Aare Pilv "Ramadaan. Vahtsõliinah, Lillekülas, in Matiano, a Roma"

Selliseid raamatuid nagu see on lihtsalt rõõm lugeda. Kui veidi meelevaldne üldistus teha, siis oli seda umbkaudu sama hea lugeda kui “Seitset maailma”. Miks?

Tundub, et siinses reisikirjanduses – kui üheülbaliselt seda teost just sellesse jaotusse arvata – on puudu sügavamast sissevaatest, ka edasivaatest pealispinna alla. Selles aga peitub nii selle teose pluss- kui ka miinuspool, halvasti mõtlemata. Nimelt on see “taskutellis”, nagu autor seda ise nimetanud on, keeruline ühe portsuna läbi lugeda. Mind motiveeris öökapil järge ootav teine raamat, aga kui seda ei ole, pole mingi küsimus lugemist kuude peale venitada. Ja kas see olekski halb?

Läbiva loo punktid on autor ja tema kaaslane, asukoht muutub vähe, ongi just mõnus vahetevahel ampsata. Oma kogemusest võib öelda, et eriti mõnus on seda lugeda hommikuti trollis, kui päike on pilvepiirilt veidi kiikama hakanud, tõstes tõsisemate hammustuste vahepeal pilgu varakevadisse Tallinnasse. Ja siis sukeldudes taas varasügisesse Itaaliasse. Igavesti mõnus.

ajas tagasiminekust

2011-02-15T10:59:00.003+02:00

Kui valitsuse hoone ja suuremate katedraalide esised välja arvata, et kühvelda Chisinaus talviti keegi tänavaid lumest puhtaks. Pärast lumetormi, mil Chisinau kesklinna suured puud lume all on justkui Narnia metsast pärit, astub julgem oma sammudega lihtsalt teistele raja sisse. Siis ei maksa unistadagi, et saad lapsekäruga õue jalutama minna. Hullem on, kui kogu see kuumaastik libedaks muutub.
Just sellepärast proovin Chisinau talvistel tänavatel kepikõndi. Poisikesed naeravad mu üle avalikult, kui konarlikul ja libedal maastikul suusakeppidega tasakaalu püüan hoida.
"Hee-hee! Kuhu suusad jäid?" hõikavad nad julgelt.
Isegi naabrimees Pertu, kellel on kehalise kasvatuse alalt ülikoolidiplom, ei usu, et kepikõnd on Põhjamaades populaarne spordiala:
"Ei ole võimalik!"

Marje Aksli "Minu Moldova. Diplomaadi naisena Euroopa vaeseimas riigis"

Värskelt sai vaadatud mullust USA koolisüsteemist tehtud dokumentaalfilmi “Waiting for Superman”. Kui võrdlustesse minna, siis erinevused Eesti ja mõne muu maailma riigiga näitavad siinset maalapikest ikka väga heas valguses. Noh, USA-ga võrreldes tulevad erinevused sisse küll põhihariduses (millest ka see film), kuid pöörduvad Eesti kahjuks jälle kõrghariduses. Miks üldse nii palju vastandama peab? Miks püüelda pidevalt mingi niikuinii kättesaamatu üli-ideaali poole? Miks mitte leppida lihtsalt väga hea eesmärgiks seadmisega? On see eestlaste “viga”?

See “Minu …” sarja raamat jääb minu jaoks viimaseks. Särts on kadunud, uudsust ja põnevust enam neis raamatutes ei näe - teisalt olen ma siiani kindel, et Argentina raamat oleks ka praegu väga hea lugemine -, seega ongi kõik.

külmast riigist, iseloomukast stiilist

2011-02-07T13:46:00.003+02:00

Ärkan vähem kui tunni aja pärast. Merevesi loksub ümber kivi.
"Hmm, minu arust siin ei olnud enne vett," arutlen endamisi, kui märkan, et vesi suundub kiirel tempol lahesopi suunas.
"Huvitav, miks ta nii kiiresti voolab?" tekib mul järgmine küsimus ning kulub umbes kümme sekundit, et mõistaksin olukorra tõsidust.
"Tõusuvesi!"
Haaran oma kotid-riided ja märkan, et vähem kui tund aega tagasi kuival jalal läbitud maa on minust sadakonna meetri kauguseni vee all. Kuna aega pole kulunud palju, kohendan plätusid ja astun jäisesse vette õndsas usus, et mind ootab jalutuskäik ehk pahkluudeni ulatuvas vees. Tegelikkuses on aga vesi vähem kui tunniga tõusnud üle kahe jala ning mu püksid on peagi hargivaheni märjad.
Alguses näpistab varbaid külm, seejärel muutuvad jalad lihtsalt tuimaks. Ma kõnnin, kannatan, vaarun, otsin ebatasasel põhjal korralikku tuge ning sajatan vaheldumisi iseennast, päikest, külma vett ja Alaskat üleüldiselt. Kui vandumisest piisaks, et keha soojaks teha, võiksin mureta olla, kahjuks aga külmetavad mu varbad tulisele keelekasutusele vaatamata.
"Kurat, pead sa nii külm olema, vuffel selline!" kajab org eestikeelsest sõimust.

Maria Kupinskaja "Minu Alaska. Kasvatamas kelgukoeri ja iseennast"

Polegi ammu üht raamatut 24 tunni jooksul läbi ahminud. Üle mõne aja üks korralik hingega "Minu ..." sarja raamat. Tundub, et ka vist esimene, mis keskendub nii jäägitult kohaliku loodusele ja seal tehtavale tööle, mitte sealsetele inimestele - väga meeldiv vaheldus. Ja hea on tunda seda tekstist õhkuvat enda sees olevat, kui teada, k u i raske selle kirjapanek olla võib. Lugemisrõõm.

Kui aga läheneda selle nurga alt, mis on või ei ole enda jaoks võimatu, siis - kas olen mina nn ebanormaalne või on seda teised - mulle selline käik ei tundu uskumatult tohutu julgustükk. Ehk on süüdlaseks liigne enesekindlus ja viimase kümne aasta jooksul tohutu sisemine küpsemine (rohelisest muu värvini jääb muidugi alatiti ruumi)? Veidi kommentaare ja arvamusi uurinuna tundub, et paljude jaoks siiski on. Mis siin rääkida, paljude jaoks on Euroopas puhkuse organiseerimiseks ise lennupiletite ostmine ja ööbimiskohtade broneeriminegi tohutu eneseületamine. Samas aga ei tahaks kindlasti kahandada selle raamatu väärtust, eriti kui ka autor ise on maininud, et tema seda väga eriliseks ei pea. Kui see ehk aitab kellegi "ree peale" ja enda unistusi teoks tegema, siis on selle raamatu ilmutamine ju vägevasti korda läinud.

Miinuseks vaid see, nagu selle sarja raamatutele kurvastavalt sagedalt omane, et keeletoimetamine ja lihtlabane korrektuur on ikka uskumatult nõrk. Ei osanud ma arvata, et loen raamatut, kus keeletoimetaja nimi ära trükitud ja esineb sõna "töödatakse". Ausalt. Okei, tähtajad olid ehk lühikesed nagu ikka ning materjali tuli ehk ebaproportsionaalsete portsudena, aga see ei seleta kindlasti seda, miks raamat on l ä b i v a l t täis toimetades sisse jäänud ja maharookimist vajavaid käändelõppe, sõnu ja kohati suisa keelelisi roppusi. Hakka või ennast oma töökoormusele vaatamata keeletoimetajaks pakkuma, ausalt. Urr.

sügavusest

2011-01-03T14:22:00.002+02:00

See vanamees ei ütle mulle midagi. Kas lähen viinaga või viinata, tema ei ütle, sest ta teab, et kui jõuan oletatavalt tõeliste luudeni, lööb mul veri pähe ning ma unustan kõik tõotused. Räägin välja, annan üles, tahan hauaplatsi teha või sammast panna, ja siis on avameelitseja õnnetuse ise kohale kutsunud. Minu isa haud on tema õnnetus.

Ene Mihkelson "Ahasveeruse uni"

Väiksena sattusin maal sügavamal metsas käies mitu korda ka ühe metsavendade punkri juurde, mis oli vaataja silmade eest puudega maskeeritud, laudadest vooderdisega ja muidu üllatavalt hästi säilinud. Saateks jutt, et olid sellised ajad, mil osa rahvast pidi metsas olema, aga käidi talude juures ka, suvel tehti põllutöid jne, aga üldiselt kodus ei oldud. Ega selle kohta suurt midagi öelda ega arvata ei osanud, suurte inimeste värk. Põnev oli mõelda küll. Mitu-mitu aastat tagasi oli Harjumaal mingi turismitalu juures metsas "avatud" atraktsioon - metsavendade punker. N-ö ekskursioon möödus sellest rohke kilkamise ja kommenteerimisega.

Nüüd, üle-eelmisel aastal sai jälle selle üksiku punkri juures käidud. Punkrikoha leiab üles vaid see, kes kohta mäletab, sest loodus on teinud oma töö, kunagisest korrapärast on saanud ebakorrapärane küngas, milles oleva augu poolitab viltu vajunud puu.

Pärast selle raamatu lugemistjäi sees kuidagi vaikseks. Ei oska nagu midagi öelda enam. Uudistada. Midagi sai ühtäkki selgeks - ja läks samamoodi igasugusest selgusest kaugele.

Selle raamatu võiks arvata siin kohustusliku kirjanduse hulka. Aga mitte (kesk)kooli, vaid hilisema aja oma sekka.

jutustamisest

2010-12-11T13:41:00.014+02:00

ANTOINE: Ma ei taha siin olla. Sa hakkad mulle nüüd rääkima, tahad mulle rääkida, ja ma pean kuulama ja mul ei ole tahtmist sind kuulata. Ma ei taha. Ma kardan. Teie peate kõik alati rääkima, alati kogu aeg, ikka ja alati. Teie räägite ja mina pean kuulama.
Te arvate, et kui inimene midagi ei ütle, siis ta tahabki lihtsalt kuulata, aga sageli, sa ei tea seda, sageli ma vaikisin selleks, et teile eeskuju anda.

Jean-Luc Lagarce ""Meie, kangelased", "Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama",

"Kauge maa"" (katkend "Kaugest maast")

Mõned raamatud on sellised, et lugedes ei taha seda nagu lugeda, sest kuidagi ebamugav on, aga teisalt ei saa ka kuidagi pooleli jätta, sest siis tundub, nagu oleks millestki ilma jäänud. See raamat on kindlasti üks neist. Läbi nende kolme näidendi jäi minu jaoks kõlama selline eriline prantslaslik külmus, mis tundub eestlasele õige tuttav. Külm ollakse nii enda mõtete avaldamise, teiste kommenteerimise kui ka inimsuhete pinnal. Tundub, et sellega, et välja paista kellegi muuna, lastakse oma elu luhta ("Meie, kangelased"). Teisalt kaob see ka siis, kui elada avatuna ("Kauge maa"), sest omad ei tule enda kookonist välja, kartes ehk ühiskonna? teiste? hukkamõistu. Nõnda tekibki kolm tekstitervikut, kus dialoogi selle sügavas tähenduses näeb vaid hetkiti.

enda eest põgenemisest

2010-11-08T13:10:00.003+02:00

Hiljem mõtlesin, et see on suur vedamine, et meie teadvus on blokeerinud kogu selle valu, mida oleme oma elu jooksul tundnud, sest kui see valu tabaks meid ühekorraga, saaksime ilmselt šoki ja sureksime kurbuse kätte. Õnneks murravad mineviku valusööstud vaid haruharva teadvuse blokaadist läbi. Võib-olla peitub siin vastus küsimusele, miks inimesed ei suuda mäletada oma eelmisi elusid. Nad ei kannataks neis sisalduvat valu lihtsalt välja.

Ülo Mattheus "India fragmendid"

Miks inimesed valivad enda sees rahu leidmiseks Indiasse pühamutesse rändamise tee? Kas ei ole see tegelikult enda eest põgenemine? Kas mingis uues kohas leiab endaga parema üksmeele kui enda harjumuspärases keskkonnas tõsiselt enda sisse vaadates?

Värskelt sai (õigustatud üliskeptilise eelhäälestusega) vaadatud "Söö, palveta, armasta" filmi, kus peategelane nendele küsimustele vastust ei otsi. Tundub, et ta isegi ei küsi neid küsimusi. Ta tunneb end naljakalt nii USA-s (krišnaiitide) palvetamise-laulmise ajal saalis kaasa õõtsudes kui ka Indias, kui juhtub hommikuse palve ajaks häälestatud äratuskella mitte kinni lööma ja ikkagi saali vantsima. Mina nägin seal sügavalt õnnetut valget naist, kes püüdis matkides hinge selguseni jõuda, sest KOHT oli ju see, kus seda peaks saama teha. Lihtsamalt kui kodus enda vastu viimaks aus olles. No ei olnud seal veenvat lahendust, imiteeriv puhastuja jäi lõpuni. Ja õnn tundus tal jäävatki leidmata. Ehk annab aeg ... midagi?

See raamat oli tõsisema tooniga ja läks rohkem "kohale". Seda kirjutab inimene, kel on kaine meel - mida ma teen siin Indias, kus elu on unenäoline ja ma ei pruugi endasse pärale jõuda -, mida samas jõudumööda püüab üle võtta hingega sisse elav pool. Ausus enda ees oli olemas. Tunnistamine, et ehk ei muutugi midagi, aga katsetada ju võiks. Ilus lugemine.

vaimust ja haigusest

2010-11-02T11:49:00.000+02:00

Alkoholism on väga huvitav haigus. Kohutavate tagajärgedega. Ammendamatu materjal. Ole joomisega väga ettevaatlik. Purjus peaga pole Sinagi andekam kui meist keegi. Kui ma kolm kuud järjest kaine olin, tegin huvitavaid tähelepanekuid. Koos oli tore juua, kellega siis iganes, kes jõi mida iganes, mina jõin apelsinimahla. Ma panin tähele, et ükski vestluskaaslane, kes tasapisi purju jäi, ei hakanud tasapisi rääkima huvitavamat, vaimukamat, põnevamat juttu. Ei. Parimad neist rääkisid purjus peaga täpselt sama juttu, mida kainenagi. Suurem osa aga hakkas tasapisi suust välja ajama aina lollimat jura.

Jüri Ehlvest "Palverännak"

Sellest raamatust on raske kirjutada. Kui üldiselt olen ma ajahüpped ja reaalsuse-fiktsiooni kenasti lahti hammustanud, siis siin ma jäin suhteliselt kiiresti jänni. Aga nii hea asi ka ei tundunud, et tahaks üle lugeda. Aga siiski... Kõlama jäi mõte, et kui pidevalt ja püsivalt süveneda mingitesse nüanssidesse, pisiasjadesse, siis ei pruugi sellest alguse saada mitte midagi head, vaid hoopis halba. No midagi sellist, mis tipneb esmalt kalli inimese lahkumise ja seejärel sõiduga hullumajja. Samas, kui nüüd panna kõnelema muu loetu, ei tohiks olla ka pealiskaudne, pidevalt andestav, pehmete servadega kivi nii-öelda. Hmh, piir on jätkuvalt õbluke.

kolmandast maailmast

2010-10-12T15:10:00.004+03:00

Kiiresti hoogu koguva liikumise hüüdlause on mõneti ootamatu: "Korporatsioonid avalikuks!". Selle peamine nõue ülikoolidele rõivaid tootvatele firmadele on soov saada teada kõigi nende vabrikute nimed ja asukohad ning hakata ise neil silma peal hoidma. See, kes valmistab meile rõivad, ei pea olema saladus, ütlevad tudengid. Nad kinnitavad, et kui tekstiilitööstus on muutunud globaalseks alltöövõtjaid kasutavaks rägastikuks, siis on just firmadel kohustus tõestada, et nad (IT) ei (/IT) valmista oma tooteid orjatöövabrikutes, mitte ei pea aktivistid näitama, et neid seal valmistatakse.

Naomi Klein "No logo. Sihikule on võetud brändihiiglased"

Varem on rõivastel hinnasildid silma alla sattunud siis, kui miskil värskelt ostetul tarvis neid ära lõigata. Senised "made in [kolmas maailm]" sildid pole tekitanud muud kui õlakehitust - muidugi, tootmine on sealkandis ju odavam, kapitalistlik loogiline käik. Nüüd aga... Esprit' poes sai kohe huviga vaadatud, kus miski on tehtud - tuli välja, et omajagu kraami Euroopas. Okei, ehk on ajad muutunud. Mötivi - "made in Turkey/Tunesia" seelikul. Monton hiilgas üldse Inglismaal toodetud tükiga (varasemast on jäänud meelde muud riigid...). Nüüd värskelt kohviubade ja laste orjatöö vabrikute filmi vaadatuna võib muidugi esialgse eufooria maha matta - ka kümme aastat pärast seda, kui see raamat välja anti, on suurkorporatsioonidel (vähemasti osal neist!) siiani ükskõik, peaasi et käive oleks korralik.

Ja millisel kohal siin on Eesti, kus meedias võetakse rõõmurõkatustega vastu järgmisi suurfirmasid, kes on otsustanud siia ehitada oma tootekoostetehased? Pessimist pakuks, et keskel - teel lääneriikidest itta-lõunasse.

loogikale allumatusest

2010-09-17T11:25:00.003+03:00

Tegime Mo'ga väikese ringi kõrvalasuvate tänavate kaudu, et jõuda auto juurde. Ristmikul seisid sõjamasinad. Astusin USA sõduri juurde ja küsisin, kas võime autoga lahkuda. Küsisin igaks juhuks, et mitte tekitada segadust, sest tsiviilautod olid neile alati kahtlased.
"Tahate ära minna? Aga äkki tahaksite hoopis appi jääda?"
"Appi jääda?! Meid sunniti plahvatuspaigast lahkuma, isegi kui me saaks kuidagi aidata, ei luba teie sõdurid seda."
"Ja-jaa... kuradi ajakirjanik! Said oma loo kätte, jah! Ja nüüd kaod!"
Olin ameeriklase käitumisest hämmeldunud, täielik kontrast mõnikümmend minutit enne otse plahvatuspaigal kohatud sõdurite käitumisega. Oleksin nagu hakkama saanud millegi äärmiselt alatuga. Jänki pidanuks ju teadma, et ajakirjanikel ega suvalistel tsiviilisikutel ei lubata sellistes operatsioonides osaleda. Tõenäoliselt oli mees pingest närvis ega hoolinud viisakusest.

Ivar Soopan "Tappev uudishimu. Viis aastat Iraagi sõda - ajakirjaniku jutustus tööst kriisikoldes"

Rohkete piltidega nõrgalt ühendatud juhtumistest koostatud tekst, mis annab Iraagist kindlasti huvitava, aga minu meelest kokkuvõttes veidi liiga ühest nurgast loodud pildi. Kuhu on jäänud kohaliku elu kirjeldused? Kokkuvõttes, kui tekst läbi, oli sisse tekkinud arusaam, et tegemist on tohutult ohtliku riigiga, kuhu pole mõtet (kunagi?) minna, kui elu armas. Eks sellised kirjeldused kindlasti n-ö müüvad, aga kas see ongi kõik? Kahelda tasub alati... Kõrvale loetud blogis värskelt (teist korda) Iraani läbinute reisist kõlab aina ja aina mõte, et riigist on loodud ühtpidi mulje, aga kui inimestega suhelda, kohtab hoopis teist pilti. Kas kõrval asuv Iraan on siis nii erinev?

Tegelikult oli raamat hea, aga eestlane on selline kahtlustav juba...

analoogiast

2010-09-17T11:20:00.003+03:00

Ja ometi on see ahvatlev mäng, mille võlule anname iga kord, kui selleks võimalus tekib, peaaegu vastupandamatult järele (kas pole nii, et reisiv Lääne inimene tunneb rõõmu, tundes idamaades ära "keskaja", Esimese maailmasõja eelses Pekingis "Louis XIV ajastu" ning austraalia või uus-guinea pärismaalaste juures "kiviaja"?), erakordselt ohtlik. Kadunud tsivilisatsioonidest tunneme vaid mõningaid aspekte, ja neidki on seda vähem, mida iidsem on vaadeldav tsivilisatsioon, sest meile on ju teada üksnes niisugused aspektid, mis on suutnud aja hävitustööle vastu panna. Niisiis kaldutakse pidama osa tervikuks, järeldama, et kui kahe (ühe praeguse ja teise kadunud) tsivilisatsiooni teatavate aspektide vahel on sarnasusi, siis valitseb analoogia kõigi aspektide vahel. Selline mõttekäik aga ei ole mitte üksnes loogiliselt põhjendamatu, vaid paljudel juhtudel kõnelevad ka faktid sellele vastu.

Claude Lévi-Strauss "Rass ja ajalugu"

Pärast Angkoris olemist hakkas see mõte nüüd lugedes kohe eriti eredalt silma. Erinevalt Kreeka ja Rooma arhitektuurimälestistest on sealse kandi kohta infot säilinud just nii palju, kui kivisse raiutuna või teiste riikide diplomaatide kirjutistena seda on lastud säilida - ehk siis ülivähe. Ja nii ebamugav, kui see ka Lääne inimese jaoks ei ole, jääb enamik infot üldse teadmata. Nii et oli kord väga mõjukas tsivilisatsioon, kes kadus ajalukku... Selle võrra ebameeldivam on kas või Euroopas ringi liikudes vaadata neid poseerivaid "galdiaatoreid", "roomlasi" ja "muistseid ateenlasi", rääkimata T-särkidest jms turisminännist. Samas hoiab see elus omamoodi paralleelreaalsust tollest ajast, ja mida enam midagi korrata, seda enam kasvab arusaam, et nii ongi. Kui sellelt edasi astuda, siis on Lévi-Straussil kultuuride isolatsioonide koha pealt enam õigus, kui ehk võiks eeldada.

vägivallast

2010-09-17T11:14:00.003+03:00

I looked around the store and what I saw was not encouraging. There were rows and rows of violent toys, almost as if I had wandered into a store designed for the children of the old Dexter. There were swords, knives, light sabers, machine guns, bombs, pistols and rifles that shot plastic bullets and paintballs and Nerfs, rockets that blew up your friends or your friends' whole city - aisle after aisle of training devices for recreational slaughter. No wonder our world was such a mean and violent place - and no wonder the people like I had been. If we teach children that killing is fun, can we really be surprised if now and then someone is smart enough to learn?

Jeff Lindsay "Dexter is Delicious"

Täiesti tüüpiline vaade mänguasjapoes Tallinnas: tüdrukutele nukkude ja karvaste loomade virnade kõrval kokandus-, heegeldus-, kodundusnodi, poistele peale konstruktorite jms ränk valik erinevaid tapariistu. Eri suuruses püssid, granaadid, leegiheitjad... Jääb vaid küsimus, mis toimub selle riiuli ees seisva vanema peas, kes selle meetrise mängu-tulirelva ostmise kasuks otsustab.

kitsedest

2010-08-29T11:31:00.002+03:00

"Ma mõtlen," ütles Nils, "et põhimõtteliselt tahab Ameerika pidada end heaks - et kõiges, mida me teeme, on meil põhimõtteliselt õigus ning et meil lasub raske kohustus kaitsta kogu vaba maailma. Neile tulemustele vastamine teeb murelikuks, sest kui selgub, et Ameerikal on ka pahupool, siis ähvardab see minu senist arusaamist Ameerikast, see on nagu avastada: "Mis! Kui ma võtan ära Ameerika eneseteadvuse ühe alussamba, kas siis kõik ülejäänu vajub kaardimajana kokku? Kas see tõepoolest ähvardab Ameerika alusmüüri?""

Jon Ronson "Mehed, kes jõllitavad kitsesid"

Pärast filmi nägemist muutus kogu see maailma aina kentsakamaks. Ja huvitav, et kui Ameerikas hoiti seda arusaadavatel põhjustel vaka all, siis näiteks Moskvas oli olemas vastav (kõrg?)haridust pakkuv instituut, kus õppejõududeks Venemaal tunnustatud sensitiivid. Huvitav, kas Eesti inimeste ülejäänud Euroopaga võrreldes kõvasti kõrgem alternatiivteadustesse (sic!) uskumise tase on seotud siinse nn Vene perioodiga?

eestlaslikust vaimust

2010-08-25T14:48:00.000+03:00

- Päevast, ütles tüdruk, kui oli jõudnud tema juurde ja võtnud istet just sealsamas, kus tema ennist. - Ma olen Tume, lisas ta pärast väikest pausi.
- Päevast, Tume.
- Mul on lihtsalt nimi niisugune, vanemad panid.
- Nii ma aru saingi, vastas tema ja pühkis käeseljaga laubalt higi.
Tume oli hetke vait, ainult vaatas.
- Ma tean sind, ütles ta natukese aja pärast. - Sa kõndisid Villa terrassi alt läbi sel päeval, kui niisama ere päike nagu täna pööras hetkega metsikuks rajuks.
- Ja sina olid esimene inimene siin linnas, kes mind tervitas, noogutas vend. - Tõstsid mu saabumise auks klaasi vahuveini.
- Ma ei mõelnud seda nii.
- Muidugi, naeris vend. - Aga näed, nii tuli välja.
- Tuli vist tõesti, nõustus Tume.

Rein Raud "Vend"

Praegu ei tule meelde ühtegi raamatut, mis nõnda meenutaks mõnda eesti filmi või siis Vallaku novelle, mis ülikooli ajal üksipulgi lahti harutatud, või ise suvisel ajal loetud Eesti autorite novelle, mille peategelastel olid alati hästi imelikud nimed. Raamatu sündmustiku kulgemine on selline tume, natukene ebamaine, filmilik. Reisiraamatuna haakus ta üksikul saarel hüti ees võrkkiiges õõtsumisega väga hästi, ainukene häda - nagu reisiraamatute juures ikka - liigne lühidus (tundub, et liiga mahukad raamatud "tasuvad" kaasa tassida enam ära).

Paneb mõtlema sellele, kuivõrd me oma kujutame ette erilisemana, kui see on, ja kuivõrd see seda ka tegelikult on. Sest kui jätta kõrvale see venna-nüanss, on sisu ju väga me-kõik-võiksime-seal-osaleda laadis. Ning eimillestki miskit keerutada ning, vastupidi, võimetus enda tundeid kirjas väljendada, tunduvad olevat ühe mündi kaks tahku. Kui klišeelt tõukuda.

Mitte'st

2010-08-23T12:00:00.002+03:00

Kuuekümneaastane vahva vunts elab praegu sisuliselt oma kunstitöö peal. Trepi põhitooniga harmoneeruvate erkpunaste bokserite ja plätudega, palja karvase rinnaga kõhukas kogu vedeleb päevad otsa trepil või selle kõrval mõnel pingil, kui ta just parajasti ei kõnni tähtsa näoga mööda treppi üles-alla, turistidega nagu juhuslikult jutuotsa üles võttes.
"Aa, Eestist olete. Vaat kui tore, mina olen Tšiilist. Kunstnik olen muidu, jah, kui huvitab," poetab ta mokaotsast. Ja lööb mõnust vaat et nurru, kui kuulajalt järgneb ootuspärane reaktsioon: "Oot, et... seesama, kes selle siin valmis tegi?"

Mele Pesti ja Kristjan Jansen "Mate ja miljon mahla.

Üheksa kuud Lõuna-Ameerikas: Argentiina, Paraguai, Boliivia, Tšiili, Brasiilia"

Enne lugemist sattus kuidagi erandlikult ette kumu ja mõtteid raamatu kohta. Oli kuulda, et pidi veidi külma kulgemisega olema, et on täiesti teistmoodi reisiraamat jne. Ise asja ette ja läbi võtnuna saab natukene nõustuda ja natukene vastu vaielda.

Esmalt stiil. Alguses kulgeb kõik kenasti lineaarselt, seejärel hakkab lisanduma ajakirjanduslikke infokaste ja ei saagi nagu aru, kas seda raamatut on autorid mõtelnud lugemismaterjalina (mida keskel ja teisel poolel olevad peaaegu et listid sama lõhuvad) või siis reisiteatmikuna (mille funktsioon jääb ähmaseks, sest seotud teksti on suhteliselt keeruline infoks lõhustada). Selle poole pealt saab kindlasti nõustuda, et sellist reisiraamatut varem ilmunud ei ole. Noh, kuigi kui järele mõelda, tuleb meelde "Minu ..." sarjast raamatuid, kus listid samamoodi sees.

Teiseks toon. On näha, et autor(id) on püüdnud vältida hinnangute andmist erinevat tüüpi reisijatele, aga seda on olnud väga keeruline vaka all hoida. Ja kohati, ning eriti nn lõppsõnas, paistab traagelniitide tagant üht ja teist. Ühes ja teises kohas läbi libisev vastandus "turistid käivad siin" / "meie läksime kohe kaugemale, sest meie ei ole ometi tüüpilised" jääb kuidagi õrnukeseks, eriti kui teisalt lastakse end täie rõõmuga üksikuplaneedi soovitustes olevatesse kohtadesse vedada. Ja kas ka ebatüüpilisus (kuigi mitte selline punktide kirjasaamine, nagu viimases peatükis kirjeldatud) ei ole ka praegu, mil tohutult keskkonna- ja kultuuriteadlikke inimesi rändab aastaid ringi, juba tüüpilisus?

Kolmandaks kirjutamise vaim. Mulle tundub, et filoloogid ei pruugi väga õnnestunult millegi kohta kirjutada, sest nad kipuvad liiga palju mõtlema ja end maha toimetama. Lugedes tekkis kohe peaaegu algusest alates paralleel "Minu Itaaliaga", mis oli samuti informatiivne ja jutustav ... aga samas tohutult kärbitud ja kammitsetud.

Kokkuvõttes - tore lugemine, aga kui soov lugeda tõesti teistmoodi reisiraamatut, siis on "Seitse maailma" ikka ostmiseks-laenamiseks olemas... ;)

mentaalrännakutest

2010-08-20T23:04:00.000+03:00

"Mõnes mõttes olete te ka väga õnnelikud, et teid rööviti. Mõelge, kui palju suurenes seeläbi teie vabadus. Kui inimesed reisivad, siis nad mõtlevad, et saavutavad vähemalt mõneks ajaks vabadusetunde. Aga kõik materiaalselt väärtuslikud asjad, mida nad pidevalt endaga kaasas kannavad, teataval määral juba piiravadki vabadust. Ei saa jalutada üksinda tühjal tänaval, sest äkki tuleb keegi ja võtab mu kalli fotoka. Peale selle armastatakse end plaanidega piirata. Ei saa astuda sisse mõne külalislahke perekonna uksest, sest plaanide järgi on vaja minna järgmist vaatamisväärsust kaema. Mida rohkem on neid asjus, mille pärast muretseda, mida rohkem on neid konstrueeritud reegleid ja kunstlikke vajadusi, mida järgida, seda piiratum on inimene."

Patrick surus kulbi jälle supi sisse ja keerutas seda veidi. Nora oli mõttesse vajunud. Ja Patrick jätkas:

"Aga miks üldse mõeldakse nii palju omamise peale? Kõik tahavad aina rohkem saada, rohkem asju, rohkem. Aga need asjad, mida sa omad, ei jäta ju kunagi jälge sinust. Keegi ei imetle paarikümne aasta pärast sinust maha jäänud autot või telefoni. Ainult andmine on viis, kuidas teatud mõttes saavutada surematus. Vaadake, ma jutustan teile siin neid lugusid, teie jutustate neid kellelegi edasi ja võib-olla see omakordagi... Ja mina elan igavesti edasi nende lugude kaudu. Ma kandun edasi mälu kaudu. Ma elan edasi oma laste mälus ja oma lastelaste mälus ja võimalik, et veel omakorda nende laste mälus. Andmine on surematutele, saamine jääb surelike pärusmaaks."

Berit Renser, Terje Toomistu "Seitse maailma. Reisiromaan"

Kuidas seda raamatut kirjeldadagi... Noh, ma leidsin ta täitsa lampi raamatupoest, teadmata avantyristidest midagi enamat, kui et on kaks tsikki, kes suht lõdvalt ringi liiguvad ja et nad ajasid Relve hirmsasti marru. Tavaliselt ma ju raamatuid ei osta, aga Õnnepaluga koos ta kuidagi kätte tükkis ning koju kaasa jõudis. Lugemiseks läks aega julgelt üle 2 kuu, aga on need vast vägevad kuud olnud!

Raamat algas igati tüüpiliselt: kaks õhinal reisijat röövitakse lihtlabaselt paljaks kohe reisi alguses. Selle sündmusega luuakse ehk ebateadlikult alguspunkt ja läbiv joon kogu tekstis, millest ka vast just selle lõigu valik tekkis. Edasine läheb mõistest "reisiromaan" ja eriti "reisiromaan Eestis kui "Minu ..." sari" mõõõnusalt kaugele. Ausalt öeldes polegi sellist suunda värskemas kohalikus kirjanduses leidnud. Väga positiivne!

Teisalt ma tõesti ei tahaks, et nad veel midagi kirjutaksid. Mitte paha pärast, vaid sellega on lihtsalt nagu mingi koha esmakordse avastamisega - järgmised korrad tagasi pöördudes ei ole seda enam võimalik endast läbi tajuda selle eheduse ja üllatusega...

segiajamisest

2010-05-26T11:13:00.000+03:00

"Kes seletaks ära, mida tähendab olla loll?"
"Inimkonna auväärt ajaloo vältel on vaid usumehed ja väga kõlbelised inimesed märganud seda häbiväärset segiajamist ja nad on kuulutanud, et vaenegi on inimene ja et vaeselgi on oma tarkus, arupidamine ja süda. Kui härra Hans Hansen näeb vaest meest, hakkab tal temast kahju. Küllap ei hakka ta otsekohe mõtlema, et vaene inimene on tahtejõuetu, joodik ja lollpea, kes on oma võimalused käest lasknud."
"Härra Hanseni kohta ei oska ma öelda, aga küllap mõtleb nõnda tänapäeval igaüks, kui ta vaest inimest näeb."
"Olge nii lahked ja kuulake mind ära," palus tulihingeline kurdinooruk. "Ma ei kavatse pikalt rääkida. Üksikuid vaeseid ehk haletsetaksegi, aga kui rahvas on vaene, mõtleb kogu maailm esimese jutiga, et see on loll ja nürimeelne rahvas ning et selle esindajad on nürid ja räpased laiskvorstid. Neid ei haletseta, vaid nende üle naerdakse. Naeruväärseks peetakse nende kultuuri, kombeid ja käitumist. Aga ühel päeval hakkavad nad oma suhtumist häbenema ja jätavad naermise järele. Ja kui sellelt vaeselt maalt tulnud võõrtöölised pühivaid nende põrandaid ja teevad kõige vastikumaid töid, hakkavad nad teesklema, nagu oleks selle rahva kultuur neile huvitav ja isegi nende omaga võrdväärne, sest nad kardavad võõrtööliste mässu."

Orhan Pamuk "Lumi"

Ma ei ole mõistnud neid "kaltsupeade" vihkajaid. Ausalt. Miks peaks elu endale nii keeruliseks mõtlema, enda niigi vähest aega raiskama millegi vihkamisele? Olemata samas üldse vihkamisalustega kokkugi puutunud, aga, ikkagi...

kohtumatusest

2010-05-26T11:09:00.000+03:00

Ühe käega Mari külge klammerdudes vinnas ta end ülimalt ettevaatlikult rattale. Viimaks oli ta sadulas.
"Lase mind ometi lahti, laps!" karjus ta, kuid kaunis asjatult, sest Mari käsi oli preili Kjæri raudhaardes täiesti tundetuks muutunud.
"Lase ise lahti, " luksatas Mari.
"Ma lasen. Nüüd!"
Preili Kjær lasi lahti, haaras lenkstangist kinni, asetas jalad pedaalidele ning istus silmapilgu täiesti liikumatult. Sellel hetkel peatus maailm. Nii pilved taevas, vihm, teeäärsed puud kui ka mootorrattaprillide, kiivri, rattalõksudega pükste ja hallide läbimärgade juustega daam muutusid pildiks.
Seda mäletan ma terve elu, mõtles Mari.
Siis see lõppes. Preili Kjær libises ratta seljast uuesti maha ja pilved taevas jätkasid oma teekonda.

Klaus Hagerup "Üle kõige maailmas"

Kui mõnus on rattaga minna välja siis, kui on veidi tibutamist! Tumedad kummid sahisevad silme ees mööda leherägust asfalti, sekka tuleb suhinaid lombist läbisõitmisest, õhk on karge, värske, vaid ninalt tuleb näkku peksvaid piisku maha pühkida.

Rattasõit tundub mõnikord olevat pea sama mõnus kui kiikumine.

Lapsepõlvest külge jäänud?

juurdumusest

2010-05-14T19:34:00.007+03:00

Ühe väga aukliku teelõigu ääres oli aset võtnud suur hulk lapsi lamedate, liivaga täidetud korvidega. Meie lähenedes tõstsid nad oma korvid demonstratiivselt üles, näitamaks, et olid just äsja lagunenud teed parandanud ja ootasid nüüd tasu tehtu eest. Kui Veassnar kiirust ei vähendanud, moonutas nende nägusid raev, nad tormasid kisaga meile järele ning mul tekkis tunne, et asi on tõsine ja üldse mitte laste mäng.

Carsten Jensen "Ma nägin maailma algust" (peatükk "Kambodža. Tiigritund.")

Raamat ise jäi ajapuudusel ja kohati ka huvipuudusel läbi lugemata, aga oma ajastu (reis toimus aastal 1997) taustal on seda päris põnev kõrvutada muude, varasemate ja hilisemate tekstidega. Hirmutekitavalt palju ühispunkte on, ka sellega, mis kirjutatud vaid viis aastat tagasi. Mingil määral tekib sarnaseid jooni Angkôri kohta loetuga - mis peitub nende inimeste sees, kes unustavad tuhatkond aastat ajalugu Kagu-Aasia ühe suurema impeeriumina? Ja teisalt - mis peitub nende inimeste sees, kes suudavad enda rahvale niimoodi teha? Ja ... kes on see rahvas, kes suudab seda alandlikul moel kannatada ja ka hiljem süüdlasi otsides vaadata hoopis teiste poole?

Huvitav, kas saab seda näha, mingil määral samamoodi, kui selle raamatu autor lootis näha punase khmeeri näol varjamatut julmust. Ja kas üldse tahaks?

filmilikkusest

2010-05-14T19:34:00.006+03:00

Peitu, ütlesin endale.
Pöörasin kõrvale, ratas sõitis vastu kivi, tõusis õhku ja ma lendasin vilja sisse nagu ristilöödu. Auto oli vähem kui kahesaja meetri kaugusel.
Käula vedeles tee ääres. Haarasin esirattast kinni ja sikutasin ratta enda juurde. Surusin end maadligi. Hingamata. Liigutamata. Paludes Jeesuslapsukeselt, et nad mind ei näeks.
Jeesuslapsuke võttis mu palvet kuulda.
Kõrte vahel lamades ja, käed kuumas mullas, end parmudel süüa lastes nägin, kuidas minust möödus pruun 127.
Niccolò Ammaniti "Ma ei karda"

Naljakas raamat oli see. Esmapilgul püüdis pilgu kenasti kinni, tundus olevat ivakas, läbilugemine läks mõnusalt, aga pärast viimase lehekülje lõpetamist tekkis ahah-tunne. Et siis selline raamat. Süžeearenduse, põnevuse, tabavate kirjelduste, kulminatsiooniga. Moraaliga. Autori stiili on nimetatud filmilikuks - mida see otse loomulikult on, pilte tekib silme ette palju ja need on agarad vahetuma -, kuid ma julgeks öelda, et vähemasti selle romaani põhjal on tegemist lihtsakoeliste noortefilmidega, kus antakse pea kõik jooned ette.

painavusest

2010-04-23T11:37:00.003+03:00

Naljakas, et nende kahe kuu jooksul ei pea ta kordagi sõrmeküüsi lõikama. Ta kärbib, tõstab, kaevab. Ta külvab üheaastasi taimi seemnepakkidest, mida vana daam talle annab - mungalilled, moonid, lillherned, petuunias. Talle meeldib kõplaga mullasõmerat vaoharja seemnetele peale keerata. Pitseerituna ei kuulu nad enam talle. Lihtsus. Millestki vabanemine teda tema enese hoolde jättes. Jumal Ise pakitud tillukesse võimsasse struktuuri, üksnes sellest enesest tingitud plahvatuste sarja, suurde aeglasse korjumisse veest ja õhust ja ränist: seda on ümmarguse kõplavarre pöördumisest peos sõnadeta tunda.
John Updike "Jookse, Jänku"

Painav raamat. Algus läks kuidagi väga raskelt, siis jäi ootele mõneks ajaks ja siis tuli lõpuspurt. Ma ei oska nimetada väga palju raamatuid, mis toovad mingid tumedad pooled endas välja, jättes pärast lõpetamist lagedale hingetuse, väsimuse ja tülpimuse tunde. See on üks teist raamatutest. Nagu mõningatest (painavatest) filmidest, mille äravaatamise üle on küll väga hea meel, aga mida enam kunagi uuesti vaadata ei taha.

kaootilisusest

2010-03-06T20:26:00.005+02:00

Itaallased on ka horoskoobi-, numbrite- ning unenäo-usku rahvas, eelkõige Lõuna-Itaalias ning eriti Napolis. Unenägude nägemine on omakorda tihedalt seotud teise Lõuna-Itaaliale omase kultuurijoonega, milleks on üliaktiivne lotomängimine, kusjuures lotonumbrite valik sõltub paljuski sellest, mida lõunaitaallane unes nägema juhtub. Reaalselt juhtunud asjadel või teatud unenägudel - neid on umbes 90 kategooriat - on oma number ning mingit asja unes näinud napollane kasutab seda numbrit lotomängus. Itaalia kultuuris nimetatakse seda la Smorfia'ks ehk unenäonumbrite seletajaks. Unenäonumbritega lotomängimist nimetatakse ka cabala'ks.

Kristiina Praakli "Minu Itaalia. Kõige kirglikum ja kaootilisem"

Naljakas, kuidas see on esimene "Minu ..." sarja raamat, kust ei kõla läbi pea üldse armastust selle riigi vastu. Kui kolmandik raamatut oli läbi loetud, tundsin ikka veel, et miski nagu rõhub, ei ole päris õige, ja, mõtisklenud veidi asja üle, avastasin, et loen kiretut (eestlaslikku? soomlaslikku?) kirjeldust. Asja võttis kokku järelsõna, kus mõtted veel kinnitust said. Siia juurde lisada veel juba tavapärane vähene toimetamistöö ja rohkelt kirjavigu ja ei oskagi teha muud, kui õlgu kehitada.

välismaalusest

2010-02-23T17:05:00.004+02:00

Ühel päeval tuli meie Kentmanni tänava maja kõrval minu juurde üks vanem nahksoniga mees ja tahtis mulle midagi öelda. Ta oli küürus ja käis kepiga. Vanamehel oli tihe valge vunts ning tema silmis sädeles rahulolematus.
Kui ta oleks eesti keelt kõnelnud, oleksin ma võinud talle öelda, et mul pole aimugi, millest ta räägib. Oleksin võinud seletada, et olen Ameerikast ja räägin vaid "hästi natukene eesti keel". Ent tema rääkis vene keelt, nii et mul jäi üle vaid talle vastu jõllitada nagu kurttumm.
"Bla-bla-bla, bla-bla-bla bla-bla?" küsis ta.
Ma ei vastanud midagi.
"Bla-bla! Bla-bla bla-bla?" Tema häälde sigines ärritus.
"Ma ei saa aru. Mina olen ameeriklane," ütlesin eesti keeles. Võib-olla oskas ta pisut eesti keelt. Ta elas ju ometi Tallinnas, Eesti pealinnas. Kahjuks paistis mu eesti keel teda vaid vihastavat.
"Bla-bla!" röökis ta mulle vastu ja žestikuleeris ägedalt oma kepiga. "Bla-bla-bla!"

Justin Petrone "Minu Eesti. Kas lubate elada? 1. osa"

Eks igaüks oskab tuua näiteid, kuidas keelebarjääri tõttu on tekkinud mingid jamad. Aga nii üllatav, kui see ka pole, on puueestlastel (nagu mina) võimalik täiesti mõistlikult vestelda puuvenelastega - inglise keeles. Lasnamäel käis juba aastaid koos Cartooni levikuga eestlaste ja venelaste inglisekeelekümblus, probleeme ei olnud, sai natukene selgeks eesti keelt, vene keelt ja päris palju arendada inglise keelt. Nüüd piiri ääres spaas ei olnud ka probleemi inglise keelele üle minna. Seejuures ei ole juttugi rahvustevahelisest vaenust või millestki seesugusest. Huvitav, palju üldse tekitab pimedat viha lihtsalt see, et inimesed ei saa teise keelest aru?

juurviljadest

2010-02-23T16:51:00.003+02:00

Of course it coildn't last. I should have known that such an unnatural state of affairs had to give away, yield to the natural order of things. After all, I lived in a city where mayhem was like the sunshine, always right behind the next cloud.

Jeff Lindsay "Dearly Devoted Dexter"

Tegelikult võinuks siit näiteks võtta palju eee ... noh, paremaid kohti, aga ei tahtnud. Eks iga asjaga on kord võimalus elus midagi päris uut kogeda - selle raamatuga olid need siis õudusunenäod. Huilgavate juurviljadega peaosas. Ülekantud tähenduses.

elektrist

2010-01-20T10:16:00.003+02:00

Maia soovil põigati ka Suurekaselt läbi - ta polnud suvilasse veel tagasi sattunudki. Nad laadisid vankrile mõndagi, mis oluline oli või laadimist vääris. Külmkapis hukkaläinu tuli ära visata ning kauasäiliv söödav-joodav kaasa võtta, sinna, kus kindlam, vanasse talumajja. Hoopis isemoodi talv oli tulekul ning suvemõis ei olnud enam in. Arvutiguru sulges hoolikalt ukse: raamatuid ja mõndagi isiklikku jäi sinna veel varjule. Paljugi tahtis sortimist, kuid polnud sobiv aeg ning Miira oli niigi väsinud. Arvutid ja ekraanid lesisid pimedatena laudadel, läbisegi ketaste ja manuaalidega, kõik aegunud nagu vibupüss tuumasõjas, selle rämpsu võis rahuliku südamega jätta tolmuma, hiirtelgi polnud neist midagi võtta. "Peab vist tõesti taluperenaiseks hakkama," tegi mõistus Maiaga võllanalja.

Enn Kasak "Vaba pattulangemise seadus"

Mul on Kasakuga mingi "värk" olnud juba siis, kui sai vabakuulajana pedas viimasel kooliaastal loenguid kuulamas käidud. Ja hiljem mingil kohalikul teadus-filosoofiakonverentsil veel ka. Temas on see mingi maagia, mis paneb asjadele veidi teise nurga alt vaatama. Samas eks seal ole ka sellist jutuvestmisoskuse meistriklassi, et kuulaja nõustub paratamatult kõigega, mida talle räägitakse, sest jutu ülesehitus on nii loogiline ja terviklik. Nüüd on muidugi veidi naiivsuse nurki maha lihvitud ja saab asjadele kainemana vaadata. Seetõttu oli seda raamatut kuidagi eriliselt nostalgiline lugeda, see võtab suuresti teaduse-kui-religiooni ning jumala-kuradi teema kokku, vahel on mördina igati asjalik lookangas. Márquezilikus võtmes.

pööratud mõtetest

2010-01-13T10:57:00.002+02:00

Oleks naiivne arvata, et infoeeliseid kuritarvitavad ainult eksperdid või vahendajad. Maaklerid ja spetsialistid on ju lõpuks samuti ainult inimesed - aga see tähendab, et ka meie oleme valmis infot kuritarvitama, kas siis tõde rääkimata jättes või edastatavat infot olukorrale vastavaks "toimetades". Kinnisvaramaakler võib väljendit "heas korras" kuuldes silma pilgutada ja noogutada, aga oma paroolid on tegelikult meil kõigil.

Mõelge, kuidas end tööintervjuul kirjeldate, ja võrrelge seda sõnadega, mida kasutate esimesel kohtingul. (Et asi oleks veelgi naljakam, võrrelge esimesel kohtingul öeldut sellega, mida räägite samale inimesele pärast kümneaastast abielu.) Või mõelge, kuidas end tutvustaksite, kui peaksite esimest korda riigitelevisioonis esinema. Millist muljet tahaksite jätta? Võib-olla tahate mõjuta targa või kenana; ilmselt ei taha te meelde jääda õelda või kitsarinnalisena.

Steven D. Levitt, Stephen J. Dubner

"Freakonomics. Hullumajandus. Ketserist majandusteadlane uurib igapäevaelu varjatud külgi"

Esmapilgul jäi asjast täitsa pädev mulje, et jah, tõesti, nii võib olla. Samas oli täiendatud trükil õnneks olemas selline imeline lisa nagu kriitika, mis annab asjast vähekene tasakaalustatuma pildi. Samas on põnev, et asju saab nõnda seletada, eriti kuna alguses liiga pöörane seletus võib ka tegelikult õige olla. Huvitav, mismoodi autorid läheneksid vaktsineerimisele, n-ö vähempakkumistele jne? ;)

kehastumisest

2010-01-04T12:51:00.004+02:00

Ma ei ole kunagi näinud naist, kes ei oleks paks ega inetu. Jah, mõned neist olid üsna kuradi kondised ja päris silmipimestava välimusega, aga kusagil seal ideaalsete puusade, saleda keskkoha ja ilusate rindade taga oli ikka peidus see tüse ja kohmakas siseminea "mina", kes ilmus alati välja siis, kui oli vaja ennast süüdistada või mind õigustada. Jumala eest, ma ei saa aru inimestest, kes ütlevad, et ainult sisemine ilu loeb. Niipalju, kui ma olen üldse naisi näinud, on nad seestpoolt olnud sellised Godzillad, et ka kõige inetum mees tunneks ennast nende kõrval hästi. Ja seda just naiste endi nägemuses, mida vähemalt mina ei ole suutnud küll kunagi mõjutada.

Birk Rohelend "Mu sõraline sõber"

See raamat hakkas enne silma üldse telesaatest. "OP-is" nimelt tutvustati. Meelde jäi märge, et tekstis olevad suuremad tähed ja muud märgendid ning kogu ülesehitus peaks raamatus olema selline, et kui see poes kätte võtta, oleks võimalik kohe ka lugeda ja süüvida. Noh, õnneks on olemas raamatukogud. :)

Süvenemise poole pealt oli asi eeskujulik - tekst lausa lendas käes ja igav ei hakanud. Noh, eks selline kenderlik stiil selline olegi. Aga. Kui esmalt püüdis kinni hea minekuga tekst ja uudsus (pole vist palju naiskirjanikke, kes nii hea sisseelamisega on - mehed võivad muidugi vaielda!), siis mingil hetkel tekkis "Ameerika psühho" lugemise tunne oma otsatu raevu ja mõnitamisega, seejärel aga asi kuidagi hakkas taas vedama. Ühesõnaga tubli "kolm".

Kujunduse eest aga veidi enam hinnet, Eesti raamatuturg vajab hädasti põnevalt kujundatud teoseid. Ja kui raamatul on peale tähtede vaadata ka muud, siis pole nagu häda miskit. :)

seesmusest

2010-01-04T12:43:00.008+02:00

Arstliku komisjoni tõend vabastas Aliide aastaks ka kergemast tööst. Kui olukord seda nõuab, võib vabastust aasta pärast pikendada.

Kui Aliide astmaatiku paberid sai, sööstis õhk hooga ta kopsudesse, hapnik tegi purju, samuti pojengide joovastav lõhn, värske muru, isegi lahjad kesalilled kohisesid rinnus. Kõrvades ei vasardanud ei lindude kime kädin ega vareste kraaksumine sünnikuhunnikul. Aliide tiirutas õues, kuni nägi tähti ja talle meenus, milline oli olnud olemine kunagi kaua aega tagasi, kuidas oli tunda kergus, saaks seda ainult kogu aeg tunda. Hiisu istus, kõrvad kikkis, oma kausi juures lauda uksel ja ootas, et saaks pärast lüpsi kapatäie piimapära ja piimavahtu. Ilm hakkas paremaks minema. Halva ilmaga läks Hiisu piim alati hapuks.

Sofi Oksanen "Puhastus"

Võpsikus, kuhu metsavahelt ja üle oja hüpanuna lumes sumbates saabume, paistab esmalt vaid lumine küngas. Seejärel avaneb lume all olev katusega vundament. Paar meetrit kõrge, väike trepp viimas sisse, võlvide alla, kust vaatab vastu jäine pind. Lagunenud lukukivi ukseaval. Okastraat vedelemas. Ja taamal teine, suurem, kahe eraldi keldriga vundament, nii kõrge, et kätt välja sirutades selle ülaserva puudutada ei saa. Laotud suurtest lohmakatest kividest. Vaatab üle lumise välja. Maha jäetud.

ostuteadusest

2009-11-25T10:13:00.005+02:00

Raamatupoodide riiulikorraldusele on tüüpiline üks ja sama viga, nimelt näeb see välja fantaasiavaene ja kohmakas. Isegi klaustrofoobiat tekitav. Kuidas võisid tüüpiliseks saada kõrged kastikonstruktsioonid? Kas seepärast, et inimesed paigutavad oma raamatuid kodus nii? Totter põhjendus - mõelge, kui kodukaupade müüjad või rõivapoodnikud otsustaksid sama mõtteviisi omaks võtta. Siis peaksime me koorimisnoa ostmiseks läbi sorima köögisahtleid või kaevama kampsuni leidmiseks kappides. Kõrgete riiulite vahele tekkinud kitsad reavahed on kõige halvem väljapanekusüsteem, mida inimene võib üldse välja mõelda.

Paco Underhill "Miks me ostame. Ostuteadus"

Järjekordne mõnus ostmist ja turundust käsitlev raamat. Samas paneb ikka mõtlema küll, kui poes ringi käia. Miks peab otsima odavamat või erilisemat kraami kõige alumistelt ja ülemistelt riiulitelt? Mismoodi mõjub valikut tehes see, kui kahe samalaadse toote juures on neist ühe hinnal punane kastike tekstiga "hea hind" vms ümber? Miks peab leivaletti jõudmiseks läbima kogu poe? Mis põhjusel hakkavad esimesena silma modellidele selga pandud riided ja viimasena jõuab tähelepanu kokkuvolditud ning laudadele asetatud asjadele? Teadlikule poes käimisele andis see igatahes mõnusa mõõtme juurde, eks näeb, mida Kleini "No logo" lisada suudab. :)

ajast

2009-11-04T10:35:00.004+02:00

Üheksale tunnile meie teadliku infotarbimise potentsiaalist konkureerib meedia kaudu meeletu hulk reklaami, uudiseid, tarbetekste ja audiovisuaalset materjali. Igas ajaühikus tekib meie tähelepanule pretendeerivat nii ema- kui ka võõrkeelset utilitaarset infot megaühikutes juurde. Isegi tugeva huvi korral oleme sunnitud oma infotarbimises tegema valikuid, sest kõike lihtsalt ei jõua jälgida. Seega on inimeste tähelepanu infoühiskonnas kõige väärtuslikum ressurss. Siinkohal on sobilik meenutada veel Briti kirjaniku John Braine'i sädelevat kalambuuri: aeg on nagu pangalaen, mida sulle antakse ainult siis, kui sul endal on nii palju, et sa seda ei vaja.

Ivo Rull "Meediamängud" (peatükk "Võitlus tähelepanu eest")

Huvitava tekstiga mees, samas tekitab lugemine veidi või enam ettevaatlikkust, sest võimekas mõistus võib teatavasti igast' trikke teha. Nii ka eile korduses nähtud "Vabariigi kodanikes", kus Rull isukalt Ühtse Eesti vastu sõna võttis, rünnates otse ja kaude Semperit. Kui on välja käidud, et testitakse mitmesuguseid demagoogia võtteid, siis ei saa ometigi eeldada, et Ühtse Eesti seltskond mängib kahtepidi: ühel hetkel "näitleb", teisel hetkel aga asetab end asjast eemale ja kommenteerib seda. Rullil tundus väga raske olla aru saavat, et kui, siis juba.

(kommentaar lisatud 5.04)

hulludest

2009-10-30T10:19:00.004+02:00

Kord saatis ema pisikese Rommi Lasnamäel asuva Pae kaupluse juurde apelsinisabasse. Järjekord ei olnudki väga pikk, aga otsekohe moodustus teine saba sõjaveteranidest, kes samuti apelsinide järele keelt limpsasid. Või siis vesistasid suud nende pereliikmed - tihtipeale oligi sellistes peredest veteranist vanaisal pidev kõrgendatud lahinguvalmidus, sest kui kuhugi toodi defitsiitsemat kaupa, visati vanaisale või vanaemale medalitega pintsak selga, võrkkaabu pähe, anti näppu "avosjka" ehk veniv sangadega turuvõrk, ning püstitati vastutusrikkas lahinguülesanne - kaubata mitte tagasi tulla! Nii ka nüüd. Päike sillerdas pimestavalt medalitega kaetud rindadelt, otsekui oleks tegemist Puškini muinasjuttudest pärit muistsete vägilaste družiinaga ja nende soomustatud rinnaplaatidega kaetud turvistega. Ja loomulikult ei liikunud see saba, kus seisid enamasti naised ja lapsed, karvavõrdki. Kui eestlased vaikisid soomeugrilikus tuimuses, siis vene naised tõstsid varsti häält: "Kas teil häbi ei ole! Lapsed seisavad järjekorras! Vaadake kui palav on! Häbi teil ei ole!" "Meie sõdisime!" pareerisid veteranid kriitikanooli, "Valasime verd ja oleme sõjasangarid!"

Roland Tõnisson "Uus ilm"

See väike huvitav täiesti toimetamata raamat sattus mu kätte kõveraid-kõveraid teid pidi. Lugejaid on sel teosel vist ka käputäis, sest asi pisikese kirjastuse üllitatud.

Aga kui rohketest kirja- ja stiilivigadest mööda vaadata, on tegemist igati kelmika lugemisega. Kahju küll, et mul vanusel veel kümmet aastat juures pole, sest siis oleks vist maas ägisedes seda lugenud, aga noh ... lapsepõlvest tuleb üht-teist meelde küll.

Sellist nõukaaja lõpu - vabariigi aja alguse kirjeldust väga ei mäletagi. Või on keegi kirjutanud aegadest-juhtumitest, kui venelastest naabrid 10 minutiga peo maha pidasid (selle sisse kuulub siis idee teke, alkoholi ostmine kõrvalt poest, joomine ja räntsakile maha magama jäämine), kui hullumajja kukkus kõrge sõjaväelane (kes oma tiitlit igal võimalikul moel raevukalt demonstreerib), kui kemples tüüpiline slaavi paar ma-armastan-sind-igavesti-ma-vihkan-sind-tapan-end-oma-õnnetu-elu-tõttu-ära (ja pärast järjekordset tüli üritab meespool end puua, kui õnnetuseks ei saa sellega hakkama, naispool peab naabrite juures esmalt leina- ja siis rõõmupidu), kui igatseti taga vana head aega (teadagi MIS aega)? Ja kõige taustaks hullumaja miljöö, mis esmalt on naljakas, aga siis paneb muige kõverduma - sest tegelik elu tundub kohati olevat sealsega võrreldes ebanormaalsem. Kõnekas on ka fakt, et see raamat on ilmunud aastal 2008. Ehk on just sel ajal ilmutamine osutamine sellele, et ega kirjeldatud ajal ja ilmumise ajal polegi suurt erinevust...

naeratuste maast

2009-10-17T14:38:00.003+03:00

Mootorrattad, õigemini mopeedid tekitavad autode vahel konstantse Browni liikumise. Neid tuleb igast suunast, nad sõidavad, tüdrukud küljetsi tagaistmel, vastassuunareal, et ummikust läbi lõiata, nad laveerivad punase tule taga seisvate autode vahel katkematu sipelgajoruna. Kitsal tänaval jõuad ükshetk köögikäru lükkavale tädikesele selja taha. Aga see võib olla ka magustoite käruletil lükkav vanameeas, või röstitud sitikate käruga külamees, või omatehtud jalgrattakäruga prügisorteerijatest abielupaar, või immigrandist ehitustööline, kollane plastkiiver peas ja eelajalooline jalgratas vänderdamas. Mööda mahuvad neist sõitma vaid mootorrattad. Ja nii see autorongkäik liigub, kuni kärutaja või jalgrattur ära keerab või kuskil nurga peal halastab ja autod endast mööda laseb.

Mai Loog "Minu Tai. Sinimustvalge jänku igaveses suves"

See koht siin on üks viisakaid, mõistlikke olukirjeldusi. Raamat ise aga oli tõupuhas tibiromaan. Sanukk noh. Aga väga ehe, mõnus ja hea minekuga, kuigi pilte vahel vähe, paistis päike tekstist läbi. Mitte silma, vaid pealaele. Soojendades.

volgist

2009-10-07T09:11:00.003+03:00

Kevadest suvve (haikutsükkel)

1. Varakevad
Tänavail lombid.
Näe, keegi on hiiregi astunud laiaks.

2. Märts
Kassid on väsind.
Ja dispanseri kempsus kiunuvad mehed.

3. Suvehari
Kõik lõõtsutavad.
Taamalt kerkib pilv nagu varbavahemust.

Peeter Volkonski "ISBN 978-9985-9980-6-9"

Ma pole pikka aega lugenud sellist tüüpi teost. Aga noh, eks neid peab ju ka sekka sattuma, kui vaja. Soovitada võib seda imelooma lugeda kindlasti, aga väikse mööndusega - seda ei tohiks mingi hinna eest osta. Ehk on mõnel sõbral see olemas, või on raamatukogus, või... Poes hakkab rahakotil valus. Sest ... alustav kirjandus on koonerdanud nii hea keeletoimetaja kui ka toimetaja pealt, palju oleks pidanud maha rookima, tihendama, vaatama pildiallkirjad (sic!) üle jne. Aga see selleks.

Raamat ise on tore. Annab Volgi eklektilisest sisust eklektilises vormis päris mõnusa sissekiike. Kogu see kaks õhtut une-eelset lugemist (oleks ma vähe enam vormis olnud, oleks ka ühe õhtuga pääsenud) oli lõbus. Luule oli eriti lõbus.

sisseprogrammeeritusest

2009-07-08T14:19:00.005+03:00

Miks ikkagi naisterahvad ulatavad sulle naeratuse saatel oma koti, et sa selle bussi tõstaksid? Kas on nad tõesti nii nõrgad, et ise ei suuda seda teha? Kahtled selles tugevasti. Enamik nendest daamidest on ju treenitud kehaga. Jooks. Jõusaal. Solaarium. Vähemuses on tublid tugeva kondiga maatüdrukud. Nad saaksid kindlasti ise ka oma kotid bussi. Või nad on lihtsalt naised, kes juba ammu sisseprogrammeeritud käitumisreeglite järgi otsivad abi meestelt? Mees on tugevam. Mees. Ja sina asusid kotte tõstma. Justnimelt varem sisseprogrammeeritud käitumismudelite järgi. Seda nimetatakse vist kasvatuseks?

Toomas Verrev "Margot"

Situatsioon naistepäevalt tööpostil. Laua taga hulk inimesi, laual šampus, miskit näksimist. Esimene laar kihisevat jooki on laiali jagatud ja mehed kuidagi tahapoole kadunud, laua lähem ümbrus on täis naisi. Ühtäkki kostab nõudlik hääl ühe nõrgema soo esindaja poolt: klaas tühi, tarvis juurde valada. Mehed on mitme-mitme meetri kaugusel, naisel aga avatud ja juba ka pooltühi pudel käeulatuses...

Raamat ise oli selline kerttu-rakkelik ajaviitmisteos, ei midagi erilist.

tarust

2009-05-08T12:12:00.003+03:00

Ma tahan ujuda, ütlesin.
Kes ees, see... Jooksime õunapuudest ja maasikataimedest mööda fjordi poole. Mina ees. Fred järel. Fjordi ääres võtsime end riidest lahti ja hüppasime vette. Vesi oli külm, kuid me ujusime, sukeldusime ja pritsisime üksteist veega nagu kaks last.
Tead mis? ütles Fred, vett puristades. Ujumine on inimesele lähim viis lennata.
Ma pritsisin teda veega.
Ma tahan sinuga koos lennata! ütles ta.
Sulistasime külmas vees. Kaks öist ujujat. Hiljem olen mõelnud, et elus on hetki, kus kõik on küsitav, ja sa küsid endalt, miks see nii on, ning murrad pead selle üle, mis sind ees ootab. Sel ööl oli minu jaoks üks selliseid hetki ja kui veest välja tõusin, oleks mu keha nagu minevikust vabanenud, minu vana mina vallandus minust ja jäi külma fjordi edasi ujuma.

Frode Grytten "Mesilastaru laul"

Maale sõitmiseks oli vaja mingit mõnusat raamatut rongi kaasa. Kuna eelmisest oli lugemata 80 lehekülge, aga sõit kestnuks kokku viis tundi, tuli kiire ümberarvestus teha. Ja täitsa tõhusalt: pühapäeval Ülemistesse jõudnuna oli lõpuni vaid 40 lehekülge.

Igatahes... See romaan tekitas mitutpidi äratundmise. Esmalt meenutavad need Jan Kausi Loomingus ilmunud lühijutte-viive, mis on küll pisikesed, aga meeldivalt kaasahaaravad. Novelliks ka ära ei lähe (ja ega ma neid ka kannata). Teisalt aga tulevad pähe viited mingitele filmidele, kus idee täpselt sama, aga paiksemalt: kuskil mingis kohas viibib puntras koos hulk inimesi, kelle ellu ühel hetkel kaamerasilm astub. Ja kas mitte Depeche Mode'il polnud mingisuguse sarnase pildikeelega video..?

Nagu ma juba mitu korda olen täheldanud, on norra kirjanduses sellist varahommikust rõskust, aga just sellist rõskust, mis päikeselaiku astudes (mhmh, mõtetes oleme siis keset Eesti segametsa, hommik, lagendik, kuused kaugel, kased lähedal - umbes nii) ja orasheinalehtedel sillerdust vaadates soojaks-soojaks tõmbub. Vaat selline romaan.

ei kunagi maale astumisest

2009-05-08T12:01:00.003+03:00

Ükskord küsisin Novecentolt, millele ta, pagan võtaks, mõtleb, kui ta mängib, mida ta näeb, pilk alatasa enda ees kinni, ühesõnaga, kuhu ta mõtetes jõuab, kui käed käivad klahvidel edasi-tagasi.
Ja tema vastas: "Täna jõudsin lõpuks ühte imeilusasse linna, kus olid lõhnavate juustega naised, kõik kohad olid täis valgust ja seal oli palju tiigreid."
Tema, ta reisis.

Alessandro Baricco "Novecento"

Kuidagi paha oleks siia panna pikemat lõiku raamatust, mille tõlkija on aastaid tõlke viimistlemisega vaeva näinud.

Aga kui põnev ja samas igav võib olla inimese elu, kes kunagi pole midagi teinud/näinud! Tervet rodu reisiblogisid jälgides on ikka väga võimas ette kujutada, kuidas näiteks elavad inimesed kuskil keset Kesk-Ameerika riiki järve keskel oleval saarel, kus pole halval juhul elektritki, aga eks samas neil ole ka mõnus näha neid, kes maailmast sinna satuvad. Äärmuste poole pealt oleks hea tuua õudusfilmi näiteks: kui ei tea, mis toimub, on asi jubedam kui siis, mil asi viimaks ära on seletatud. Teisalt aga kaob seletamisega see Miski...

Novecento pealt aga nähtub, et ehk ei olegi vaja maailma näha selleks, et teada, mis maailmas on. Kui n-ö maailm laeva peale tuleb, siis tuleb paratamatult edasi ka see info, mida kaasas kantakse. Ja lahkumata jääb ära ka kartus, et "seal mujal" on elu pettumus, või mis veel hullem - parem kui loodeti...

tšellomängust

2009-05-08T11:51:00.003+03:00

Mu süda mitte ainult ei tagunud, vaid tuksus ebaühtlaselt. Üritasin rahulikult hingata. Ta istus ilma pikemata toolile, võttis tšello jalge vahele ja hakkas mängima. Ilma nootideta. Toas oli oivaline akustika. Ma ei teadnud, mida ta mängis, aga see meenutas Gunderseni muusikat. Puhas. Sügav. Ma suudan vaevalt neid minuteid kirjeldada. Tšellohelid ei jõudnud minuni mitte kõrvade kaudu, vaid läbi jalgade. Puupõrand vibreeris kogu ulatuses. MINA vibreerisin kogu ulatuses. Ma nägin tolmu tantsisklemas akendest hoovavas valgusvoos.
Mulle meenus lapsepõlv, kui ma seisin kullatolmus vanaisa töökojas. Memphises. Ma polnud kunagi varem sellist muusikat kuulnud. Ma nägin vaimusilmas täiuslikult lihvitud teemanti, mida pöörati aeglaselt vastu valgust. Kuigi mängis vaid üks instrument, kuulsin, tundsin terves luustikus paljusid instrumente; olgugi et mängiti vaid ühes lihtsas helistikus, kuulsin harmooniaid. Alateadvuses kostis see võimsa, kõikehaaravana.
Seisin kui nui ja kuulasin, vahtisin üksisilmi omapärast nurka tema käe ja käsivarre vahel, pehmet rannet, mis hüpnotiseerivalt minu silme ees pendeldas, tema pikki sõrmi, mis üle keelte libisesid. Ja tundsin samas tugevat tõmmet toolil istuva isiku poole. Nii füüsilist, et olin sunnitud jalad harki ajama, et mitte tema poole kukkuda. Keegi ei tunne jõudu, mis kaht inimest teineteise poole tõmbab. Kuid ei mingit kahtlust: tegemist on jõuga.

Jan Kjærstad "Märgid, mis juhivad armastuseni"

See lõiguke oli osa raamatu parimast paarisleheküljest, meisterlikule tõlkijale võib tänusõnad edastada. :)

alandlikkusest

2009-04-17T11:56:00.007+03:00

"Ohvitser. Nagu minu meeski. Nad olid koos laagris. Ta pääses eluga, aga nüüd on minu pärast jälle ohver. Ma küsin Jumalalt, kuidas see on võimalik."
"Jumal ei jäta kedagi vastuseta."
"Mina kohtan ainult vaikimist. Aga ümberringi on nii palju kurjust! Nii palju kannatust!"
Preester vaikis kimbatuses. Ja aina keerutas pöidlaid. "Asjata on Jumalale pahaks panna, et inimene pole tõusnud inimlikkuseni." Ta nõjatus punase kaleviga kaetud kõrge tooli seljatoele ja hakkas rääkima, nagu räägib muuseumi ekskursioonijuht, korrates tüütuseni üht ja sedasama. Ta rääkis, et ei tohi unustada, et ühisesse heitlusse tõmmatud inimeste kannatused võivad kujutada omamoodi patukahetsust eelnevate põlvede eksimuste eest, et iga maapealset kannatust võib vaadelda kui luna teenete eest, mida pakub igavik, sest iga kannatus või ohver kergendab õnnetuse kaalukaussi, olgu või grammi võrra, ja lisab selle grammi lunastuse kaalukausile...
"Tähendab, meie peame vastutama kellegi pattude eest, auväärt preester?" Anna naelutas pilgu preestri paksudesse huultesse, mida too iga natukese aja tagant keelega niisutas.
"Maailm, see oleme meie. Jumal ohverdas oma ainusündinud poja maailmale ega takistanud tema ristisurma."
"Ja see peab olema meie lohutus?"
"Meie teeviit."
Preester kummardus ja võttis Anna käe oma ümarpehmesse pihku. "Me peame olema alandlikud ja kannatlikud ning see saab meile taevas tasutud."
"Mina otsin abi siit, maa pealt. Preester, ärge kartke, ma ei reeda mitte kellelegi selle advokaadi nime, keda te tunnete."

Andrzej Mularczyk "Post mortem. Katõn. Filmjutustus"

Selle raamatuga on selline lugu, et esimest korda kuulsin ma sellest PÖFFi ajal, kui näidati filmi nimega "Post mortem. Opowiesc katynska" (ehk "Katõn", IMDb-s). Kirjastuse tädid tegid eessõnas kõvasti reklaami, et vaat selline raamat ja väga hea tõlge ja... Kuna film nähtud, tundus ka raamatu lugemine hea idee.

Noh... Esimene ja kõige suurem viga on raamjutustusega liialdamine, kohati tüüpsüžeesse kaldumine. Naine sõidab rongiga Katõni poole, veeretab käes padrunikesta, loeb isa päevikut, vaatab vahepeal kaugusse ... ja jääb silma vastas istuvale mehele, kes teda salamahti ajalehe varjus piilub, ise mõeldes, kes on küll see naine, mida ta teeb. Kui see ei ole klišee, siis mina ei tea, mis seda võiks olla.

Samuti jäävad kõrvaltegelased, olgu siis vaimulikud või muud vene võimuga seotud, väga ühekülgseks. Sama viga oli tegelikult ka filmis, et tegelased kas olid läbivalt head/halvad või nad siis liikusid väga kiiresti ühest seisundist teise. Ka teine peategelane, Anna mehe saatusekaaslane, on kuidagi tahumata kuju, kelle sisepiinad jäävadki õhku rippuma, samuti ei ole võimalik suhestuda Vene võimu seostega.

Positiivset? Raamat ja film kindlasti täiendavad teineteist, aga ma ei kujuta ette, kas oleks väga hea idee enne raamatut lugeda. Film on eraldi ja üksi vaadatuna terviklikum, mõjuvam, eriti algus - sillal kohtuvad põgenikud, kes põgenevad venelaste ja sakslaste eest - ja lõpp, kui jõutakse tapmiste näitamise näol kulminatsiooni. Raamatu äratundmismomendid, et ah, see oli ju see kõrvaltegelane filmist, vms, on sellele head täiendused, aitavad asjal sügavamalt seeduda.

Ja lõppeks, keel kipub sellistel kiiresti (arvata võib, et PÖFFi ajaks sooviti valmis jõuda) tõlgitud raamatutel ikka kannatama. Kuigi talutavalt.

otsimistest

2009-04-17T11:49:00.004+03:00

Veronika naeris. Ta oleks otsekui püüdnud jututeemat vahetada. Ta lausus: "Ega sa ometi arvanud, et ma sind tol korral Youngstorgetil ei NÄINUD? Sinu pärast ma seal olingi."
Sellest ei saanud ma aru. Minu meelest rääkis ta mõistatuste keeles.
Kuid ta jätkas: "Kõigepealt kohtusime Frogneri trammis. Seejärel nuhkisin ma linnas pisut ringi ja sain teada, kus kohvikus sa armastad käia. Ma polnud seal kunagi varem käinud, kuid ühel päeval seadsin end sinna istuma, olles enne ostnud raamatu hispaania kunstniku Velásquezi maalidega. Ma lihtsalt istusin, lehitsesin raamatut ja ootasin."
"Mind?" Teadsin, et see oli loll küsimus.
Ta vastas peaaegu ärritunult: "Ega sa ometi arva, et sina oled ainuke, kes OTSIB? Ka mina olen osa sellest loost. Endastmõistetavalt pole ma lihtsalt liblikas, keda sina võid püüda."

Jostein Gaarder "Apelsinitüdruk"

Kunagi keskkooli ajal mainis ajalooõpetaja mitu ja mitu korda, et filosoofiast arusaamisele aitab kõvasti kaasa Jostein Gaarderi "Sophie maailma" lugemine, sest seal on kogu raamatutes raskekoeliselt kujutatu kirjas mõnusalt ja loetavalt. Kohalikus raamatukogus aga seda raamatut polnud (ja polnud ka kolm nädalat hiljem), nii et tuli millegi muuga leppida. (Remargi korras: ma ei ole loobunud!)

See "muu" pole aga midagi tüütut või igavat, mis nii paljude ühe teosega nime teinud autoreid iseloomustab. "Apelsinitüdruk" on ausalt öeldes üks igavesti vahva raamat. Tea, kas peaks seda nukratele sõpradele või halli sügise-talve-varakevade all kannatajaile kinkima hakkama?

Väga mõnusalt kirjutatud ja hea minekuga loos hakkab juba alguses nagu midagi kuskil koitma, aga "poindile" päris pihta ei saa. Ja siis mingil hetkel võtab raamat nii mõnusalt-mõnusalt ümbert kinni, et enne käest ei raatsi panna, kui see on läbi. Seejuures ei ole see lihtne hea tuju raamat, vaid paneb sügavalt kaasa mõtlema.

Kui palju juhuseid on selle taga, et SINA siia ilma tulid? :)

detektiiviromaanidest

2009-04-17T11:40:00.004+03:00

"Kas ma võiksin helistada Dembremonti?"
"Mis maakond?"
"Vosges."
"Dambremonti?" kordas ametnik. "See peaks käima Gérardmeri alla. Sel juhul..." Ta pöördus kolleegi poole. "Sa peaksid teadma... Dambremont, Vosges... Härra soovib helistada."
Teine teenistuja tõstis pea. "Dambremont? Sakslased pommitasid selle maatasa... Milleks?"
"Ühe sünnitunnistuse asjus," vastas Flavières.
"Seal ei ole enam linnavalitsust, mitte midagi ei ole... Ainult üks kivihunnik."
"Mida siis teha?"
Mees kehitas õlgu ja hakkas uuesti kirjutama. Flavières lahkus kassa juurest. Ei ole arhiive. Ei ole elanikkonna registrit. Mitte midagi peale isikutunnistuse, mis oli välja antud 1944. aasta novembris. Kas see isikutunnistus tähendas midagi? See on tõend, ainus tõend, et Renée elas samal ajal kui Madeleine... Ta kõndis kurvalt trepist alla. Tõendil oli kriips peal. Keegi ei saa kunagi tõestada, et nad elasid samal ajal, et neid oli kaks. Aga kui neid ei olnud kaks...

Pierre Boileau, Thomas Narcejac "Vertigo"

Mõnikord juhtub, et raamatukogus hakkab silma üks igavesti mõnusa näoga raamat, mille pealkiri on ka kuidagi tuttav, autor meenutab ka midagi - ja võtan selle ära ning ... khm, saan kodus kreepsu, MIS imelooma ma nüüd endaga kaasa tarinud olen.

"Vertigo" on viisakas kriminaalromaan, millest Alfred Hichcock 1958. aastal filmi tegi (IMDb-s). Ja mina sain kord üle kümne aasta taas lugeda täitsa klassikalist krimkat, kust ei puudunud imeilus müstiline naine, rivaalitsevad mehed, mõrv ja kalmistu. Iseenesest väga karm katsumus ei olnudki, aga no loodetavasti nüüd järgnevad kümmekond aastat ehk seda näppu ei satu.

Õhustiku loomise poole pealt oli vaimusilmas tekkinud pilt midagi Londoni äärelinna crescent'ide sarnast, õhustik väga Pariisi moodi ja maapiirkonnas ringilogistamised Eestile omased. Intsident kirikutornis toimus ilmselgelt Kõpu tuletornis, aga selle ümbrus oli metsasem. Väga mõnus jalutuskäik, kui teada, et Londonis ega Pariisis pole ma käinud. :)

harimisest

2009-03-28T10:13:00.004+02:00

Boussenard ja Jules Verne ei jätnud kasutamata ühtki võimalust, et lugeja teadmisi täiendada: kõige kriitilisemal momendil katkestasid nad jutulõnga, et innukalt kirjeldada mõnd mürgist taime, mõnd pärismaalaste kehakatet. Lugejana jätsin ma need õpetlikud kohad vahele, autorina toppisin oma romaanid neid täis; minu pretensiooniks oli harida oma kaasaegseid kõiges, millest ma ise midagi ei teadnud, olgu need Tulemaa elanike kombed, Aafrika taimeriik või kõrbekliima. Ootamatu juhuse läbi teineteisest lahutatud, siis enese teadmata samale pargasele sattunud ja sama laevahuku ohvriteks osutunud liblikakorjaja ja tema tütar klammerdusid sama päästerõnga külge. "Daisy!" - "Papa!" Kui oh häda! Üks haikala oli värske liha jahil väljas, ta tuli ikka lähemalt, tema kõht helkis lainetes. Kas õnnetud pääsevad surmast? Läksin võtsin "Suure Larousse'i" köite Pr-Z, tassisin selle kuhugi oma lauale, lõin õigest kohast lahti ja kirjutasin sõna-sõnalt lõikude kaupa maha: "Haid on [---]"

Jean-Paul Sartre "Sõnad"

Pisikene ääremärkus: Sartre oli selliseid teoseid luues vaid ligi 12-aastane. Kui irooniline, et matkimisega unustatakse ära arendamine, viimistlemine - kui ikka ise sellised detailid pinget ei paku, pole tarvis ka kujuteldavat lugejat - keda ta vaid ette kujutas, üldjuhul ta lõi lihtsalt loomiseks - nendega piinata.

Verne'i ma tegelikult just sel põhjusel ei olegi sallinud. Oleks ju lihtne leheküljed vahele jätta, aga vaat seda ei ole ka kunagi osanud teha. Tundub nagu petmisena, iseenda petmisena. Nii siis ongi etem lihtsalt "Seiklusjutte ..." riiulilt vaadata. Ilusad kuldsed tähed. :)

parimast filmist

2009-03-28T10:03:00.007+02:00

Siis kuulsid nad operaatori hüüatust, too puhkes korraga nutma. Ta oli unustanud filmi kaamerasse panna. See ei saanud olla võimalik. See ei saanud olla tõsi. Kuid see oli tõsi. Kõik oli tühja läinud. Iga pilk, iga ainumaski liigutus oli liiva jooksnud, kadunud, otsekui poleks nad kunagi aset leidnud, otsekui oleks kõik, mis pole filmilindile jäädvustatud, ebatõenäoline, ebareaalne, olematu. Lavastaja tõusis, jäi samale kohale seisma, istus siis uuesti maha ja peitis näo kätesse. Keegi ei julgenud sõnagi lausuda. Ja Vana, kes tookord oli olnud noor, Noor, kaunis ja ihaldatud, oli ainus, kes oli julgenud häält tõsta. - Me teeme seda lihtsalt veel üks kord, ütles ta. Kuid see ei läinud läbi. Seda ei olnud võimalik korrata. Nad pidid leidma midagi muud, uue pealkirja, teise loo. Ükskõik, mida nad ka ette ei võtnud, võrdlesid nad seda sellega, mis oli jäänud üles võtmata, ja nad ei jäänud kunagi rahule. Need ei olnud kunagi paremad kui see, mida polnud olemas. See oli asja lõpp, mõtleb Vana, ja võdiseb taas. Parim film ei olnud mitte ainult tumm, see oli ka nähtamatu.

Lars Saabye Christensen "Poolvend"

"Poolvend" on üks selle aasta põnevamaid leide. Esmapilgul ehmatas küll ära, sest mahtu on päris palju (700 lk kandis), formaat veidi suurem ja dialoogid märgitud ühes lõigus, samuti teeb mind ettevaatlikuks ühe-perekonna-lugu-läbi-mitme-sugupõlve märge, aga mingil hetkel hakkas päris hästi kulgema ja lõpuks sai ootamatult otsa.

Nüüd juba päris mitu norra autori raamatut läbi lugenuna võib juba veidi-veidi üldistama hakata, mis mulje moodne norra kirjandus jätab. "Poolvenna" järgi saab öelda, et tekstid on suhteliselt reserveeritud ja külmad, kohati süngedki, aga kujutatavad suhted, dialoogid, käigud jne mõnusalt soojad, samas pole ma siiani kohanud mingit pulbitsevat tundepuhangut või lihtsaid rangeid konstanteeringuid. Põhjamaise hõnguga on küll, aga niuksuga.

ühendamata

2009-03-16T17:45:00.004+02:00

Lastele mõeldud turismitööstus on ikka meeletu, mõtlen edasi. See on vaid üks paljudest-paljudest idakalda lõbustus- ja veeparkidest. Iga lapsevanem pingutab, et oma võsukesele seda parimat võimaldada. Näen, kuidas üks ema loeb raha ja otsib kärust lisadollarit, et kõrval kekslevale lapsele 6-dollarilist õhupalli osta.

Epp Petrone "Minu Ameerika. Reportaaže ja pihtumusi 2003-2006. 1. osa"

Ühel hommikul istusin rõdul ja meie kirikukellad hakkasid lööma, nagu nad ikka igal hommikul löövad. Ja järsku tulid mu juurde hetked teistest kirikukelladest. Mitte üks hetk, vaid palju, erinevatest aegadest ja erinevatest kohtadest. Mõtlesin, et näed, selline ongi tunne, kui sa oled vana. Ükspuha, mis juhtub - sul on selle hetkega seotud mingisugused muud kihid, emotsioonid, mälestused.

Epp Petrone "Minu Ameerika 2. Ülestähendusi unelmatemaalt 2003-2007. 2. osa"

Ausõna, ei osanud ühisosa leida. Või, siiski, ehk "USA-st"? Põnev see nägemuse muutumine tegelikult nagu lapsepõlves, kui toad olid suuremad ja asjad sügavamad. Nüüd võib rõõmuga/kurbusega tõdeda, et jah, selleks, et asjade muutumist tajuda, polegi vaja võrdlust lapsepõlvega, piisab ka kõigest paarist aastast.

Iseenesest pole ma Ameerikast senini suurt midagi pidanud. See tähendab siis, et Põhja-Ameerikast. Noh, suur riik, turumajandus, mäkdoonaldsid, Suur kanjon jne. Nii neli-viis aastat tagasi tekkis juurde uus mõõde - Muir Woods, sekvoiad, loodus. Aga siiski koos sellega tõdemus, et tõesti, nii nagu asi filmides tundub olevat, on see ka tegelikult, ei midagi väljamõeldut.

Nüüd aga, pärast selle kaksiküllitise lugemist, võib öelda, et ega väga sinna ei kisu küll. Või noh, kisub ikka, (kohati teoreetiline) reisimisnarkomaan nagu ma olen, aga alles pärast džungleid, ehitusimesid ja muud miljonid erilisused, mis tundub meerikamaa imed üle trumpavat. Niuts. :)

lõngakeradest

2009-02-27T16:12:00.004+02:00

Kui Giulia sireen huilatas ja laev sadamast liikuma hakkas, ulatus üle vee paarsada lõnganiiti. Inimesed hüüdsid hüvastijätusõnu, lehvitasid raevukalt, tõstsid imikud kõrgele, et nad saaksid heita veel viimase pilgu, mida nad nagunii hiljem ei mäleta. Sõukruvid pöörlesid, taskurätid laperdasid ja üleval tekil hakkasid lõngakerad keerlema. Punased, kollased, sinised, rohelised - kõik hargnesid kai suunas, alguses aeglaselt, üks pööre iga kümne sekundi tagant, siis järjest hoogsamalt ja hoogsamalt, kui laev hakkas kiirust üles võtma. Reisijad hoidsid lõngakera käes nii kaua kui võimalik ning pidasid ikka silmsidet nägudega, mis kaldal järjest ähmasemaks muutusid. Kuid lõpuks, üks teise järel, sai lõng otsa. Lõnga lõimed lehvisid vabalt ja hõljusid tuulehoogude najal.

Jeffrey Eugenides "Middlesex"

Kui kena kujund! Ja seda kõike Kreeka antiikmütoloogia taustal, kui lõngakera samuti väga tähtsat rolli täitis, tõsi, anonüümselt. Rohelise mõtlemise taustal on see muidugi eraldi ooper. Ja vägisi kipub pähe trügima mõte, et kui Pireuse sadamas iga päev sellist nalja tehtakse, oleks seal varsti päris raske liikuda. Laevadel, ma mõtlen. Inimestel oleks ehk liikumisel hoopis uus mõõde.

Muide, suvel lõngakeradega enam ei tehtud romantikat, või kui, siis väga varjatult. Nüüd näikse uus trend olevat plastprügi vettekallamine ja selle allapoole hõljumise ajal kilkamine. Võib-olla lõnga lahtikerimine ei olegi nii paha idee...

pusimisest

2009-02-25T11:58:00.005+02:00

Iga tšempioni kohta on tuhat võistlejat ja veel kaks tuhat potentsiaalset võistlejat, kes unustasid tulla või kellel on nohu või kes tusatsesid mõne armuloo pärast või ei viitsinud avaldust täita. Hoopis tšempionid ei tea elust midagi. Võitmine pole elu, elu on kolmanda koha eest võitlemine. Aga mõistagi tulevad tellimused nendelt, kellel on pappi, võitjatelt, ja kaotajatele meeldib võitjaid takseerida, sest nad loodavad mõne nipi ära õppida. Mis vahe on miljonitega mehel ja miljoniteta mehel? Miljonid. Endasse tuleks imeda mitte seda, kuidas saavutada edu, mis juba definitsiooni järgi on väheste jahiala, vaid seda, kuidas näha läbikukkumise silmade värvi ilma võpatamata, kuidas taluda tavapärasuse halba hingeõhku. Pjedestaalil seisja peaks olema nurisematu maaler, kelle äri on pankrotti läinud, kes jääb vahele isegi siis, kui ta virutab poest väikese pudeli viskit, kellel pärast kolmekümmet aastat tööd pole ette näidata muud kui lapilised tunked, samal ajal kui tema tütart, tema ainsat rõõmu, kopsib kobalt ainsagi pennita jõhkard; just koristaja, kellel on lapsed ülal pidada, kellelt siis, kui ta rampväsinult koju läheb, varastatakse metroos kõrvarõngad, saab anda tähtsaid õppetunde: kuidas kaotada.

Tibor Fischer "Kogujate koguja"

Just sel nädalavahetusel olid iluuisutamise maailmameistrivõistlused. Vahepeal oli klipp, kus keegi noore iluuisutaja ema rääkis mingi maailmakuulsa iluuisutaja koolitustest, mainides vahepeal, et too spets rääkivat, et tema tütar tuleb veel maailmakuulsaks koolitada.

Kui palju üldse on ISE pusimist sellel alal? Kui palju on emade täitumata jäänud unistusi (või lihtsalt alati meeles mõlkunud pilte, umbes nagu kiriklik pulmatseremoonia 500 lähema sõbra ja hirmkalli valge kleidiga)? Ja kui valus on piir, kui pisikese unistus lõpeb, aga tema vanema oma veel kestab? Arvestades, et tippu jõuavad tegelikult nii vähesed, on minu jaoks ausalt öeldes etem osta lotopileteid ja miljonit ootama jääda. (30.03)

ise kogemisest

2009-02-16T10:34:00.003+02:00

"Püüdke siis ilma tablettideta," manitses Peeter Valvur kabinetist lahkuvat habemikku. "Ja-jaa," torises see ust enda ees lahti tõugates. Rein oli elukutselt narkoloog. Ja nagu narkoloogid pahatihti ikka, oli ta paar kuud tagasi otsustanud enda peal piirituse ja mõningate uute rahustite koosmõju testida. Pöörane eksperiment lõppes patsiendina asutuses, kuhu ta ise inimestele suunamiskirju oli harjunud kirjutama. Rein kuulus nende professionaalide hulka, kes tahtsid olla veendunud selles, mida nad oma ravialustele räägivad. "Sa ei saa alkohoolikule väita, et joomine on kahjulik, seda ise surmkindlalt teadmata," tavatses Rein garderoobis salaja suitsu pahvides targutada. "Kuidas ma saaksin määrata Fenazepami, kui ma ei tea, mida selle koos viinaga manustamine võib inimorganismile põhjustada?" positsioneeris narkoloog end meie seas ravimite keerulisi nimesid korrektselt hääldades.

Mihkel Raud "Musta pori näkku"

Sattus siis heade laenajate abiga kätte eelmise aasta suurim kirjanduslik sensatsioon. Esiteks, ise osta pole seda kindlasti mõtet. Teiseks, kui keegi laenuks annab, on mõtet läbi lugeda - ikkagi samasugune imeloom, nagu Kaur Kenderi "Ebanormaalne" omal ajal oli. Kolmandaks, selle aja põlvkonna esindajale pole seda mõtet kinkida, kui just ei ole kindel, et too naljast aru saab.

Minul, kes ma sel ajal olin heal juhul isegi sündinud, oli seda igavesti vahva lugeda. Õnneks olen ma juba piisavalt vana, et teada, kellest seal jutt käib (välja arvatud mõni harv erand), nii et mingit arusaamispadrikut ka ette ei sattunud. Kuid eks oleks nõukaaja korra jms kohta rohkemgi jaganud, kui oleks teadnud.

Üldiselt on päris lõbus teada saada, kuidas Endel Jõgi - keda ma enne raamatu lugemist just üle hulgema aja kontserdil olin näinud - joomase peaga lindude keelt oskas ja Tõnis Mägi püüdis levimuusikapäevadele kainena saabuda jne jne jne. Aga raamat iseenesest on siiski sügav keskpärasus. Vormiliselt on algus väga vägev, aga siis kaob kuidagi ära, kulgeb lõpuni ja lõpeb etteaimatavalt karsklusele alusepanemisega. Ja nagu kohalikele raamatutele ikka kombeks on keel jälle täiesti vinkadi-vonkadi. Eks peaks toimetaja(te)st aru saama - ehk oli algne materjal nii "must", et toimetamisega ja parandamisega kaotati isegi järg.

rangusest

2009-01-23T11:56:00.005+02:00

Tema kähe hääl suutis selle stseeni meie jaoks ellu äratada: vana naine köögilaua taga, hõredad juuksed trikotaažist turbani all; proua Lisbon kinni pigistatud suu ja sünge ilmega tema vastas toolil; ja neli patukahetsejat, pead norgus, näperdavad nipsasju ja portselankujusid. Ei toimu mingit arutlust teemal, mida nemad tunnevad või mida nad elult ootavad; eksisteerivad ainult elluvussuhted - vanaema, ema, tütred - ja vihmane õu ning hooletusse jäetud juurviljaaed.

Jeffrey Eugenides "Süütud enesetapud"

Selle raamatuga ja sellest tehtud filmiga on küll olukord seekord veidi teisiti kui varem: enne nägin ma ära filmi (ammu-ammu), siis lugesin raamatu (nüüd) ja vaatasin kuu aega hiljem filmi (IMDb-s) uuesti üle. Kunagi jättis film väga mõjuva mälestuse just meelisklev-magusa müstika tõttu, mis kogu lugu läbis, nüüd aga andis film juurde mingid hetked, mis täiendasid raamatut, muus plaanis oli see lihtne liikuvate piltidega raamatuillustratsioon, mille pärast ma näiteks Harry Potteri filme nii kõrgelt hindan. :)

Magus-mõru nagu pärnaõietee oli ka raamat.

Kui jätta kõrvale veidi kipakas ülesehitus - miks see "elu armastuse" kutt enam selle Lisboni-tüdrukuga ei kohtunud, miks ei tekkinud kolmikus-nelikus siiski lööva massi tõttu kunagi tõsist vastupanu, miks vanemad pärast esimest enesetappu käitumist ei muutnud, miks ülejäänud tänava rahvas asja vaid omavahel sosistades jälgis -, siis oli see raamat igavesti nauditav lugemine. Kardetavasti on ka paljudel vanematel palju kõrva taha panna, et ranguse ja autoritaarsusega vaevalt et kaugele jõuab. Ja andis see ka tagapõhja, miks Ameerika filmitööstus kubiseb linateostest, kus värskelt täisikka jõudnud lollusi teevad.

idast

2008-12-29T17:59:00.004+02:00

Inimmass magab. Ainus uus heli pimeduses on mälumine: ajalehel lamanud mees on end küünarnukile püsti ajanud, avanud konservikarbi ja sööb lõmpsides nagu inimene, kel pole enam eriti hambaid suus. Sulguva plekk-kaane inetu krigin toob mu näole grimassi. Mees heidab taas pikali, otsib paberikrabinal mugavamat asendit ja hakkab peagi norskama. Üritasin küll hinnangulisust vältida, kuid asjatult, viha ja kaastunne võtavad mu üle võimust. Mõtlen inimmagmale, kes hingab seal nagu üks mees, mõtlen tema alistumusele, kuidas ta on unustanud kõik mugavused, talub seda absurdset olukorda. Kuus tundi hilinemist. Pööran end ringi, silmitsen hämarusse vajunud ootesaali. Nad võiksid siin mitu ööd veeta. Nad võiksid koguni siia elama jäädagi! Just nii, laialilaotatud ajalehele, selg vastu radiaatorit, ainsaks toiduks karp konservi. See oletus näis mulle täiesti tõepärane. Elu nendes tsivilisatsioonist tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvates alevites koosnebki ju ootamisest, leppimisest, saabaste niiskest soojusest. Ja see lumetormist ümberpiiratud jaamahoone pole muud kui kokkuvõte selle maa ajaloost. Tema sügavamast olemusest. Need avarused, mis muudavad absurdseks igasuguse tegutsemise. Liiga suured avarused, mis neelavad endasse aja, nullivad kõik tähtajad, kestused ja plaanid. Homme tähendab "võib-olla kunagi", siis, kui avarused, lumed, saatus seda võimaldavad. Fatalism...

Andreï Makine "Ühe elu muusika"

Väga sarnane Krimmiga, kus võetakse täiesti uskumatuid asju väga iseenesest mõistetavana. Okei, päris seda ei kohanud, et inimesed söögikohas lusikaga keeduviinerit haukavad, aga üllatavaid asju küll kuhjakaupa. Näiteks seda, et poodi minnes pannakse kotid enne turva nõudmisel poe eesruumis olevasse kappi luku taha. Või et halva tujuga ei ole probleem klientide peal end välja elada. Uskumatu ikka, KUI palju on pärast iseseisvuse tulekut siin muutunud - absurdne suhtumine ei olnud ju eelkõige midagi Venemaale omast, vaid midagi ajastule omast. Ega samas ei tahaks rohkem ka seda nõukogude ajastut uurima minna, korrast täiesti piisab. Aga kurb siiski.

põnevatest mõttekäikudest

2008-12-29T17:51:00.003+02:00

Oma elu hetkesündmusi kaaludes kõigume me pidevalt juhusesse uskumise ja paratamatu ettemääratuse vahe. Ent niipea kui tegemist on minevikuga, pole meil enam mingit kahtlust: meile tundub, et kõik läks nii, nagu see pidigi tõepoolest minema.

Michel Houellebecq "Elementaarosakesed"

[kommentaarita]

erinevustest

2008-12-05T11:11:00.005+02:00

"Mak, miks ta nii naljakalt räägib?" Ma lihtsalt ei saa seda küsimata jätta, kui asju tassides mehele järgneme.
Ema naeratab ja selgitab: "Sel moel, sõnu venitades, räägitakse Battambangi provintsi ümbruses."
"See kõlab naljakalt," ütlen naeru alla surudes ja võtan teadmiseks, et on ka khmeere, kes kõnelevad sõnu venitades. Olgu olukord kui tahes sünge, aga seda meest on ikkagi väga raske tõsiselt võtta.
"Seltsimehed, siia jäätegi elama," lausub külajuht nelja kõrge varjulise puu all seistes.
Olen šokeeritud. Lootsin näha mingeid varjualuseid, onne, voodeid, kus magada. Siin aga pole midagi peale puude. Näib, et selles paigas pole küll kunagi keegi elanud. Rohelus ja vaikus - loodus oma loomulikus alastuses. Puud on mulle seinaks ja taevas katuseks.
"Seltsimehed, siin lähedal on üks tiik," näitab mees käega. Enam ta hääl mind naerma ei aja.
Mõne päeva pärast tuuakse meile bambust ja palmilehti ning värskelt maha võetud puid. Puud ja põõsad raiuti maha selleks, et teha ruumi ootamatult kohale voolanud inimestele. Siia ja ümberkaudsetesse küladesse on mõne päevaga saabunud sadu inimesi.

Chanrithy Him "Mõranenud klaas kerkib pinnale. Minu lapsepõlv punaste khmeeride võimu all"

Suhteliselt valimata valitud lõik raamatu keskpaigast.

PÖFF hakkab omadega lõpusirgele jõudma. Dokumelntaalainesega filmide all on aga nähtud juba selliseid filme, et ausalt öeldes on egoistlikult hea meel, et elan just siin, mitte näiteks Aafrikas (kus valitsusvastased koolitavad lapsi välja suvalisi külaelanikke "hoiatuseks" tapma - seejuures neil käsi otsast raiudes, et nood ei saaks hääletada / Newton I. Aduaka "Ezra"), 80-ndate Iirimaal (vangid korraldavad surmani kestvaid näljastreike, et saada minimaalseidki inimõigusi / Steve McQueeni "Hunger"), Brasiilias (igapäevased inimröövid, mis on vaesemate piirkondade ümberasujate ainuke sissetulekuallikas, innustamaks sugulasi maksma saadetakse neile sageli tükk ohvrist / Jason Kohni "Send a Bullet") ega Venemaal (pole iseenesest vahet, kas kosmosesse saadetakse koer või inimene - inimese pluss on see, et ta oskab läbielatust rääkida / Aleksei German Jr.-i "Paper Soldier"). Täna Poola film "Katõn", mille tausta eitab Venemaa siiamaani.

Selle kõrval on eestlaslik ingumine, et teised teenivad rohkem või ei saa uut autot liisida, täiesti ivatu. Mille üle on siin tegelikult kurta?

(sisemistest) mägedest

2008-10-24T11:20:00.004+03:00

Niisuguseid mägesid ja mägedes rändajaid ning sündmusi, mis nendega juhtuvad, ei leidu ainult zen-kirjanduses, vaid iga suurema religiooni lugudes. Füüsiline mägi, mis kehastab iga hinge ja tema eesmärgi vahel seisvat vaimset mäge, on lihtne ja loomulik allegooria. Niisamuti nagu nendel, kes viibivad meie selja taga orus, on enamikul inimestest vaimsed silmad eluaeg silme ees, aga nad ei lähe kunagi sinna, rahuldudes seal käinud inimeste kuulamisega ja vältides sel moel raskusi. Mõned rändavad mägedesse kogenud giidi saatel, kes teavad parimaid ja kõige vähem ohtlikke teid, mis sihtpunkti viivad. Teised, kogenumad ja umbusklikud, püüavad leida oma tee. Vähestel neist läheb see korda, kuid vahetevahel, puhtalt tänu tahtejõule, õnnele ja armule, saavad nad sellega hakkama. Pärale jõudes mõistavad nad paremini kui keegi teine, et teid ei ole ainult üks või kindel arv. Teid on sama palju kui hingi.

Robert M. Pirsig "Zen ja mootorratta hooldamise kunst. Mõlgutus väärtuste teemal"

Praktilise poole pealt on niii palju tuttavat selles teiste kuulamisega leppimises ja teiste usaldamises reisil olles. Nüüd on aga esimene päris ISE kavandatud-teostatud reis selja taga ja üllatavalt hea tunne on sees. Esmalt oli küll raske ette kujutada, et peaks ise kõik kodutöö tegemise enda kanda võtma, aga nüüd ühtäkki see enam ei loe - sest kohad, mis ette jäid, olid enda valitud, ja aeg, mis ühest kohast teise jõudmiseks kulus, oli enda aeg. Mõnus...

Kui aga nüüd endasse süveneda, siis... Mägesid on alati olnud, neid on praegugi ja neid ka on kõvasti ees. Aga kes ei roni - suurepärane kui üksi ja parim kui kaksi! - see ka mäest üle ei saa. Ja tavaliselt K2-tüüpi mägesid ette ei satu, ikka väiksemad mäed ees, mis suuremaks kasvavad. Rassimist on, aga parem ronida ja sellega endasse süveneda, kui minna kõrvalt ringiga mööda, sest muidu juhtub, et ühtäkki polegi enam teed, vaid ainult mäed.

pinkidest

2008-10-19T16:23:00.004+03:00

Ma olen alati armastanud pinke. Pingid on tagasitõmbumise kohaks, kust elu kõrvalt vaadata, olla rahulikult maailma äärel. Nad on vaatlemise priviliegeeritud kohad, omamoodi varjupaigad, teeäärsed puhkepaigad neile, kes oskavad peatuda. Ma olen veetnud pinkidel pikki tunde maailma jälgides. Mõned pingid on suurepärased, mõned ei sobi oma kohale, mõned on täiesti uskumatus kohas, nende leidmine on nagu avastus. Pingil istuv inimene asub väljaspool reaalsust või siis eemaldub sellest. Siin istumisega kaasneb poeedi staatus ja laienenud vaatenurk elule. Kui on mõni koht, mida tormihood ei puuduta, siis on see pink.

Laurent Graff "Õnnelikud päevad"

Pink Vabaduse väljakul otse Jaani kiriku kõrval. Ideaalne raamatu lugemiseks, kuni oodatu kohale jõuab. Rohkelt varblaste ja tuvidega kaunistatud.
Pink Ateenas Lykovittose mäel, päris seal tipu juures, aga enne restorani joont. Veidi kiibakas, ümber ohakad, palavus lämmatav, linn rohkem kui lämmatav - kümneid kilomeetreid kaugusse. Aga päikeseloojang Pireuse poolega vaatega on seda ronimist ja veekulu väärt. Vist - pole proovinud.
Pink ehk pigem poeesine põikpuu Naxóse läänerannikul ranna ääres. Hirmus tolmune, nii et tolmuvarjuks sellele asetatud niiske rätt saab hallid triibud külge. Aga kui põnev vaadata, mis ümber toimub, kes mööda sõidab, kuidas tolmavat liivateed veega üle kastetakse, et see teeäärsete poepidajate kaubale tolmuga üks-null ei teeks!

kombeerinevustest

2008-10-19T16:17:00.004+03:00

Kui üritan ühel esimestest nädalatest oma umbkeelsele korterinaabrile Jorgele ja tema sõbrale Carlosele sõnaraamatu abiga selgitada, et see musitamise komme on minu jaoks natuke imelik, ei saa nad minust aru.
"Aga mismoodi siis teie tervitate?" küsivad nad suurte silmadega.
"Me anname üksteisele kätt. Või kui kohtun hea sõbraga, keda ma pole kaua näinud, siis kallistame," selgitan mina. "Mõnikord kui kohtun omavanuse inimesega, kes on rohkem nagu tuttav, mitte sõber, siis ei anna isegi kätt."
"Aga kas seal on vahet ka, kes kallistavad ja kuidas?" uurib Jorge edasi.
"Kui on kaks kutti, siis nad kallistavad ainult väga erilistel puhkudel. Näiteks kui ühel on sünnipäev või nad on tõesti väga lähedased sõbrad, kes pole ammu kohtunud," tutvustan külmade eestlaste hingeelu. "Kallistatakse rohkem siis, kui kohtuvad kaks tüdrukut või tüdruk ja poiss."
"Te, eestlased, olete ikka puhta imelikud inimesed," arvavad noormehed seepeale. See, et nende musitamine võiks muule maailmale veider tunduda, neile pähe ei tule.

Liis Kängsepp "Minu Argentina. Vabatahtlikuna getos"

Siiani minu meelest "Minu ..." sarja parim raamat. Mõnus, süvitsi minev ja kaasa elama panev värk. Eelkõige tundub rolli mängivat just süvenemine kohalikku ellu, mis reisiraamatute juures tihtipeale kipub pealiskaudseks jääma. See on kindlasti põnev, kuidas siinne inimene sealset eluolu tajub, aga sellise tõsisema, uue mõõtme tunduvad andvat kohalikust elust rääkivad lõigud. Samal põhjusel olen vist jäänud ka Ühel Teljel Ümber Planeedi blogi lugejaks.

kivistumisest

2008-09-02T09:22:00.007+03:00

Salk inimesi liiikus paigalt ning siis nägi Gabriel ema, kes istus baari tagumises otsas laua taga. Ta oli ühe mehega: Gabrieli isaga.
Gabriel vahtis neid kaht harilikku inimest, kes nõjatusid lauale ja ajasid juttu. Tema isa, sitke mees, kes tavaliselt näis olevat pinges, paistis end mõnusalt tundvat. Ühel hetkel sirutas Gabrieli ema käe välja, ütles midagi ja silitas isa kätt. See oli nagu vana foto, kivistunud kujutis möödanikust. Hetkeks nägi Gabriel, kuidas nad olid teineteisele kunagi ammu meeldinud.

Hanif Kureishi "Gabrieli and"

Päris mõni kord, kui mitte sagedamini on juhtunud, et jään seltskonnas olles või kuskil sõites kedagi silmanurgast piiluma. Omamoodi alateadlikult kõrvaltvaataja pilguga vaatama ja ehk omaette mõistatama, kes võib olla see inimene, või need inimesed, kes on nii, välja näha. Tuttavate puhul on tihti tajuda mitutpidi käitumist - ühes kohas üks, teises kohas teine. Omavahel olles on käitumine siiram, julgetakse teisele oma mõtteid kohati kärtsakaltki avaldada, seevastu "avalikkuse" ees võetakse mask. Mask, et hoolitakse teisest. Mis sest et muidu ollakse karvupidi koos või tehakse teisele haiget.
Miks peaks sellist teatrit tegema?

üleolekust

2008-09-02T09:14:00.004+03:00

Ma muigan sellepärast, et alati, kui meie jutt puudutab raamatut, mille ta ükskord kirjutada kavatseb, omandavad asjad kohatu aspekti. Maksab tal vaid öelda "minu raamat", kui maailm kahaneb silmapilkselt Van Norden ja Co privaatmõõtmeteni. See raamat peab tulema absoluutselt originaalne ja täiuslik. See on muuhulgas üks põhjus, miks ta seda alustatud ei saa. Niipea kui tal tekib idee, hakkab ta selles kahtlema. Talle meenub, et seda on kasutanud Dostojevski, või Hamsun, või keegi teine. "Ma ei ütle, et ma tahan olla parem kui nemad, aga ma tahan olla teistsugune," seletab ta. Ja niisiis, selle asemel et asuda oma raamatu kallale, loeb ta läbi ühe kirjaniku teise järel, et olla absoluutselt kindel, et ta nende valdusi ei riiva. Ja mida rohkem ta loeb, seda põlastavamaks ta muutub. Ükski neist ei kõlba; ükski neist pole saavutanud sellist täiuslikkuse astet, nagu ta enese jaoks on eesmärgiks seadnud. Ja täiesti unustades, et ta ise pole kirjutanud ainsatki peatükki, kõneleb ta neist üleolevalt, nagu oleks olemas terve riiulitäis tema nime kandvaid raamatuid, raamatuid, mida igaüks tunneb ja mille pealkirjade nimetamine on seetõttu ülearune.

Henry Miller "Vähi pöörijoon"

Lugesin just paar päeva tagasi trollis Loomingut, kus keegi prantsuse kirjanik oli kirja pannud novellilaadse jupikese, ja ei suutnud kuidagi ära imestada, mida moodi ikkagi raamatut kirjutatakse. Okei, paned paika põhitegelased ja loo üldise käigu, siis lisad paralleelliine ja kõrvaltegelasi ja siis täpsustused ja... Aga paratamatult tekib ühel hetkel sein, lihtsa kirjeldamise-äraütlemise voog, kus sisu, keelemängu, lugemise naudingut ei ole, on ainult kulgemine. Ja kui teemaks veel midagi sellist, mida pole kunagi kogenud, aga mille jaoks pole ka ajaloolist tausta võtta (nt tegelaste psühholoogia)... Kirjanikuanne on ikka uskumatu asi.

kirjanikuandest

2008-09-02T09:08:00.005+03:00

F. ütleb, et peamine halb asi trükitud raamatute juures on see, et niipea kui igaüks saab lugeda, mida aga tahab, otsustavad kõik ka ise kirjanikuks hakata. Ta on juba väsinud amatööridest - erus maadeuurijatest, sõduritest, prelaatidest, saadikutest, ämmaemandatest, kurtisaanidest, tennisemängijatest, armukestest, mõõgameestest, kokkadest, kuningatest (rääkimata kuninga sugulastest) - kes kogu oma elu jooksul pole lugenud midagi muud kui palveraamatuid, arveraamatuid, tosin kirja ja ühe almanahhi ja siis istuvad maha raamatut kirjutama. Just nagu nende arvamused oleks kellegi jaoks - peale nende endi - rohkem väärt kui angerja vunts.

Douglas Glover "Temake"

Raamatupoes ringikäimine on viimasel ajal osutunud üllatavalt tüütuks tegevuseks. Igasugust pahna antakse lihtsalt nii palju välja, et selle vahel mingi asjaliku ilukirjanduse leidmine võtab röögatult palju aega. Avaletil näiteks laiutavad suurte piltidega ... khm ... elulooraamatud. Või kuidas neid maireaunastete ja itaeverite enne jõule ilmuvat kammaijaad nimetataksegi? Psühholoogias tuleb aga läbi murda 10-võimalust-kuidas-tööl-edu-saavutada ja lihtne-tee-täiusliku-abieluõnne-poole üllitistest. Väliskeelses kirjanduses aga uputab Coelho ja Tolkieniga, sest seda vist keskmine eestlane võõrkeelse kirjanduse alt otsima tuleb. Nii ongi targem kohe kaduda filosoofiasse, sest imelik küll, aga sinna pole rahahimu mingil imelikul põhjusel jõudnud.

Tegelikult on muidugi põnev lugeda, mida kalur majandusest ning õpetaja kokandusest arvab, aga ainult vahelduse mõttes.

Raamatukogudes on selles mõttes hea, et riiulitele jääb tolmama vähe mõnusam kraam - pildiraamatud ju laenutatakse järjekorraga välja...

[pealkirjata]

2008-07-29T13:27:00.007+03:00

Skorpion

Naxós, Plaka rand, hommik nii kella 8 paiku. Keerame suurelt teelt kõrvale ranna liivavaalude vahele, kus veel madalal olev päike on tekitanud pikad varjud. Düüni päikselisel poolel lösutab kodutu, kes teeb silmad päris kiiresti lahti, kui kaks põhjamaist inimest rattaid liivas suhistades mööda lähevad. Teispool on aga mõnusa kallakuga liivamägi, mille alla just hea ennast rätiku peale lösutama sättida vaatega sinisele veele. Maas on veidrad jäljed. Nagu siblimine, aga teistmoodi, juures pikemad kriipsud. Pärast mõningat ringisiiberdamist ja feta-salaamivõileiva näksimist eksib pilk kaugemale. Silmanurgast võib ühtäkki märgata kiiret-kiiret liikumist ja otse rätikute kõrval oleva pisikese põõsa alla. Liivavärvi pisikene skorpion otsib palava päikese eest varju.

Tuut

Naxós, Hora, õhtu kella 22 ajal. Voodis hakkab uni vaikselt võimust võtma, kui tüüpilise kiirendamise-pidurdamise-tuututamise vahele lükkub midagi muud. Kaugusest tundub lähenevat sõiduk, mis laseb nii 5-10 sekundi tagant signaali. Meie majast läheb samuti huilates mööda. Rollerijuht kasutab lihtsalt ennetamistaktikat - enne tänavanurgani jõudmist laseb signaali, et teiselt poolt tulev sõiduk teaks, et siit nüüd tuleb ja ei tasu ette sõita. Hora tänavad, nagu saarte tänavad üldiselt, on aga lühikesed, kitsukesed ja äravahetamiseni sama laiusega...

Tuuleveski

Mykonos, Hora (?), kella 16 ajal päeval. Võileib on otsustavalt meeltesse pugenud, aga niisama keset tänavat trepi peal süüa on nagu niru, mis sest et trepid kutsuvad sõbralikult nagu alati. Rohelust on vaja. Laevalt oli nagu näha, et keset linna midagi rohelist on, aga kitsukesed tänavad visklevad ühele ja teisele poole ning puid kätte ei anna. Seegi, mis leitud, on piiratud hoonetega ja nimetatud mingi hotelli siseõueks. No hoidku siis endale. Varasem reisitarkus ütleb, et kui minna mäge mööda üles (= linnast välja), siis varem või hiljem tekivad pea kohale puud. Järsud trepid ja kentsakad kõrvaltänavad võtavadki ühel hetkel suuna sinna, kust paistab midagi vaatega ja sööma-istumise-kõlbulisega. Tuuleveski. Kaugel veel teinegi. Mis kõrgemal, sel parem vaade. Istume tuuleveski lävepakule maha - vaevalt, et siin nüüd jahvatamiseks läheb, hea varju ja tuulevaikust ära kasutada. Pea kolmanda ampsu pealt astub ligi vanamees, kõlistab käes võtmekimpu. Kõrval pinkidel istudes avaneb kogu Kreeka tuuleveskite esmapilgul ebaloogiline maailm - keskelt jooksvate nööride küljest seob vanamees lahti purjed ja kinnitab need paelaga serva külge, ükshaaval, esmalt vähe, siis - vaadates, kuidas tuul tundub - veidi rohkem. Töö tehtud, toetab ta veski ääres süvendil end vastu valget hoonet, kutsub enda juurde truult tema kannul käinud punaka kassi ja jääb mõnusalt unelema, loom silitava käe all nurrumas.

Leto Svet

Paros, Parikia kõrvaltänavad, kella 14 paiku. Turismitsoon tundub olevat juba päris kaugele jäänud olevat, sest mahajäetud maju on aina enam. Sellele vaatamata paistab kogu kompott väga mõnus - valgetelt seintelt kaarduvad alla/üles metsviinapuuväädid, põõsad õitsevad erkroosalt ja kiviteed on jätkuvalt valgete ringidega kaetud. Ainult et majadel on luugid läbipaistvad, krohv veidi maha kukkunud ja kohati pole katuseid. Ühtäkki, just möödumise ajal, hakkab ühes aknataguses hõiskama: "Le-to svet! Eto leto svet!"

Ärge ainult lahkuge!

Naxós, Hora, kalarestoran Meze2, kella 22 paiku. "Palun, kas te saaksite arve anda?" "Jaa, muidugi, aga ma ütlen teile praegu ainult numbri, mul on väga kiire. Aga vaadake, et te siis kohe ära ei lähe, ma saadan teile lauda kaks kitron'it!" Saame numbri kätte, hakkame raha otsima. Kõik klapib, summa kenasti koos, tippi ei julge aga jätta, sest kõrvallauas seesama turske mees patsutas meespoole õlale ja lükkas igasuguse jootraha tagasi. Nüüd läheneb ta uuesti, sest on juhtunud sealtsamast just mööda minema. "Vaadake, ma nüüd võtan selle raha siit kaasa, seda 40 senti ma ei taha, las olla täpne summa, vahet pole. Ärge kindlasti nüüd ära minge, vaid oodake joogid ära, eks!"

Ja ei oskagi veel keelt?

Ateena, restoran Plaka servas otse akropoli all, kella 19 paiku. Lauda ilmub noor kutt tellimust võtma ja pöördub meie poole kreeka keeles. Me kehitame õlgu, küsime, et mis-mis, tema vastab - kreeka keeles. Ja jääb küsivalt meie poole vaatama. Teeme kiire ümberarvestuse ja uurime, kas inglise keel sobiks ehk paremini, sest oleme küll siin kolm nädalat juba olnud, aga keeleoskust veel tulnud pole. Kreeklane imestab kelmikalt, seekord inglise keeles: kuidas te siis ikka veel kreeka keelt ei oska?!

ettekujutusvõimest

2008-06-12T20:56:00.004+03:00

Ükskõik kui palju ja kui kõvasti ma teda lõin, ta oli nii purjus, et ei tundnud mingit valu. Lõpuks lõin ma ta täiesti oimetuks. Kui ta seal räpasel kõnniteel lebas, nägu verine ja lõhki, kõht paljas, oleksin ma tahtnud iseendale ühe täie anda.
Varsti pärast seda tuli Sarah ja triikis mu siledaks, pressis minust kogu selle karmi värgi välja. Alles siis sain ma aru, miks oli alati nii lihtne inimesi lüüa. Sellepärast, et mul puudus kujutlusvõime. Inimese tee kaastunde või osavõtlikkuse juurde on konarlik, aga see on ainus võimalus. Et mõista oma tegude tagajärgi, peame kasutama kujutlusvõimet. Me otsustame, et teisele inimesele pudeliga pähe virutada pole hea mõte, sest me asetame ennast tema olukorda ja kujutame ette, et meile lüüakse pudeliga pähe, oh issand, oleks see vast valus! Me poeme teise inimese nahka. Kui sa seda teed - kui sa s u u d a d seda teha -, siis muutub vägivald või haiget tegemine sinu jaoks aina võimatumaks. Sa hoiad vinnas revolvrit teise meelekohal. Kui sa suudad ette näha, mis sellest peast saab, siis on sõna otseses mõttes võimatu päästikule vajutada. Ma olin inimestele rõõmsalt haiget teinud, sest mul puudus kujutlusvõime.

Robert McLiam Wilson "Eureka street"

Kõrvalt poksimist või MMA-d vaadates ikka mõtlen, et no mida - mida see pakub? Okei, professionaalsel lööja tasemel on preemiaks mõnusad sponsorlepingud, kuulsus ja raha, aga tänaval oma probleeme lahendades? Rõõm, et nüüd on kellelegi "ära tehtud"?

Mingis tõsielusarjas oli ka just meeste vahel ütlemist. Mingil hetkel viskasid mõlemad asjaosalised sajatuste saatel riided maha ja olid valmis asju selgeks ... kaklema. Teised õnnetuseks lahutasid nad enne tõsist suhtlemisse süvenemist, nii et seekord jäid vist mõlemad kaotajaks. Mis oleks aga olnud peksmise tulemus? Isased oleks ehk oma hierarhia selgeks saanud ja välja mõelnud (pro: peksnud), kellel ikkagi õigus on?

Kurat, oskaks ma mehelikult mõelda, mõtlen ma mõnikord.

tööst

2008-05-16T11:10:00.004+03:00

Esimene tüdruk, kellele ma hoidjakoha suhtes helistasin, oli vaimustusest oimetu. "Oo mu jumal!" üürgas ta, kui palusin tal büroosse vestlusele tulla. "Oo mu jumal! Kas see on tõsi? Oo mu jumal!" "Eee... on see ei või jaa?" "Taevake, jaa. Jah, jah, jah. Runwaysse? Oo mu jumal. Kui ma sellest oma tuttavatele räägin. Nad kukuvad pikali. Nad surevad ära. Öelge, kuhu ma pean tulema ja millal?" "Te mõistate, et Miranda viibib praegu välismaal ega saa teiega isiklikult kohtuda?" "Jah. Täiesti." "Ja te teate, et jutt käib lapsehoidja kohast Miranda kahele tütrele? Et sellel pole vähimatki pistmist ajakirjaga?" Piiga ohkas, nagu harjutaks end selle kurva tõsiasjaga. "Jah, muidugi. Lapsehoidja, ma saan aru." Noh, ei saanud ta aru tuhkagi, sest vaatamata vastavale välimusele (pikk, laitmatult hoolitsetud, küllaldase elegantsiga riietatud ja tõsise alatoitumuse all kannatav) esitas ta pidevalt küsimusi selle kohta, millised tööülesanded nõuavad tema kohalolekut büroos. Kostitasin teda pilvise pilguga, kuid ta ei paistnud hoomavat. "Eee... mitte ükski. Mäletate, me rääkisime sellest juba. Ma valin vestluse põhjal Mirandale kandidaate välja ja juhuse tahtel teen seda büroos, aga sellega asi piirdub. Kaksikud ei ela siin." "Õigus, õigus," pomises ta, aga ma olin ta juba maha kandnud.

Lauren Weisberger "Saatan kannab Pradat"

Mõnikord juhtub sekka ka selliseid raamatuid, mille lugemist ei taha väga ausalt kohe tunnistada, aga samas on neil selline taust, et peaks ikka vist lugema, saab siis vähemasti irvitada. Nagu Coelhoga lugu on näiteks. Ja Pratchettiga.

Aga kui tööst rääkida, siis ... läks mõtte selle peale, kuidas endal samuti esimese hooga on juhe kokku jooksnud, sees vaid tunne, mida lisaraha kuu kohta aasta eest teeb, ja ise valmis asja pikalt mõtlemata vastu võtma. Siiani on õnneks (või kahjuks, mõnikord) mõistus rahanumbrite nägemisest võitu saanud ja olen mõtlemisaja võtnud. Kohati on juhtunud ka seda, et olen hiljem kahetsenud, aga samas on jälle tunne hea - jääb küll mingi summa tulemata, aga eelarvega olen niikuinii plussis ja selle asemel on vaba aeg. Muidugi on ka pangetamisi olnud, palju õnne mulle tasuta tööna tehtud kolme raamatu eest, kurask. Jajah...

imiteerimisest

2008-04-21T16:11:00.003+03:00

"Kui ma ootan valgusfoori punase tule taga, siis ma mõnikord mõtlen, kas peaksin tuld eirates ületama tänava," ütleb ta. "Siis teeb seda keegi teine ja seega ka mina. See on teatav imitatsioon. Ma saan loa tegutseda kelleltki, kes sooritab kõrvalekalduva teo. Kas see otsus on teadlik? Ma ei tea. Võib-olla hiljem oleksin suuteline erinevuse üle mõtisklema, kuid teo sooritamise ajal, ma ei tea, kas keegi meist oskab öelda, kui palju meie otsusest on teadlik ja kui palju alateadlik. Inimese otsused on peened ja keerukad ning neist ei saada kuigi hästi aru." Suitsiidi puhul, väidab Phillips, mõjub kellegi kuulsa otsus endalt elu võtta samamoodi: see annab teistele inimestele, eriti ebaküpsuse või vaimse haiguse tõttu vihjetele vastuvõtlikumatele loa samuti sooritada seda kõrvalekalduvat tegu. "Suitsiidilood on nagu loomulik reklaam inimese probleemide teatavaks lahenduseks," jätkab Phillips.

Malcolm Gladwell "Läbimurdepunkt. Sellest, kuidas väikestel asjadel võib suur mõju olla"

Laupäeval oli põnev hetk. Park Lepistiku kandis. Linnud lendavad, päike piilub puuokste vahelt, vesi voolab, kohati tatsab mööda inimesi. Kauguses hakkab mingi vares jõu- ja ilunumbreid tegema, aga on nii kaugel, et vaid kaamera zoomiga saab teda üles võtta. Mõeldud-tehtud. Vares tunneb end mugavalt, sopsutab tiibu ja krääksub, kõrvalt mööda minevad inimesed vaatavad ka vasakule - mida too seal filmib. Järjest, kõik möödujad. Peaks selle Kummi-Tarzani asja kunagi ka ära tegema, saab massistseeni :)

tööelustiilist

2008-04-19T10:53:00.006+03:00

Oh, ma olen tüdind. Lääne inimestel on alati rääkida targad jutud, kuidas elus peab tegema vaid seda, mis meeldib, ja kes ei tee, on loll. Aga kui uurida, selgub, et siuke rääkija ei julge isegi uuringufirmas küsitlejana ajutist tööd teha, kardab, et curriculum vitae keerab perse. Tim pani kah sama joga. Seda esimest, et tal ühed tuttavad kolisid Aafrikasse, praevad ja müüvad pannkooke, muud tööd ei tee, suhtlevad inimestega ja on väga õnnelikud. Vihjasin, et mitmel pool Aafrikas on näljahädad, aga Tim ajas vastu - kõik on suhtumise küsimus, nii kuidas mõtled, nii läheb. Türa. Ma ei hakanud seletama. Aga. Mais. Aber. No. Viis aastat veel, ja sa, türa, kardad oma töökoha vahele kuuajalist pausi jätta - et kuidas puhkamist uuele võimalikule tööandjale selgitada. Inised uhkelt, et küll kestavad tööpäevad kaua, passid oma linnalähedasse koju jõudmiseks ummikus, jood reedel kolm õlut ning ongi kõik. Persses on su pannkoogid.

Vahur Afanasjev "Kosmos"

Vahelduva eduga satub taas ette veider mõttemall "olla nagu teised", olgu see siis palga eest töö meeldivusele lõivu maksmine, poes üle-hulga-aja-millegi-ostmine või hetk, kui leian end kodus keset täielikku raamatutega ummistatud segamini tohuvabohu, laest kiikamas suvaline lamp. Teiste jaoks / väljanäitavalt elamine on kindlasti ka lahe, aga samas võtab ressurssi ning kokkuvõttes kellele see ikka korda läheb. Endale läheb teistele mõeldes käitumine kindlasti korda, aga kas just hästi?

nagu vanastist

2008-04-09T22:48:00.004+03:00

"See on solk," ütles ta mulle alati. "Tead, Leemet, mina ei usu, et see üldse kellelegi maitseb. Lihtsalt üks eputamine on see leivasöömine. Tahetakse kole peened välja näha ja võõramaalaste moodi elada. Hea küpse põdrakints on hoopis teine asi. Tule aga tule nüüd sööma, mu laps! Kelle jaoks ma need kintsud siis küpsetasin?"
Isa oli ilmselt teist meelt. Tema tahtis olla uue aja inimene ja uue aja inimene pidi elama külas, lageda taeva ja päikese all, mitte hämaras metsas. Ta pidi kasvatama rukist, töötama terve suve nagu mingi räpane sipelgas, selleks et saaks sügisel tähtsa näoga leiba kugistama ja olla sedasi võõramaalaste sarnane.

Andrus Kivirähk "Rehepapp"

Leib on ka muidugi tore asi, aga tegelikult meenub hoopis hiina toit. Pulkadega söömine on ju igati asjalik, sest annab sellise erilise hõngu asjale juurde. Siiski kohtab mõnikord kergitatud kulme, kui kuskil söögikohas pulki nõuda. Harjumused-harjumused.

Kiviräha see romaan tundub üldse olevat irooniline, kui vaadata tagasi minevikust kinnihoidmisele, teisalt aga ironiseerib samamoodi mineviku minnalaskmist. Tea siis, mida ta öelda tahab. Noh, samas, enda ideeliider võiks ideaalis ikka ise olla.

sõjast

2008-03-03T15:33:00.002+02:00

Sarajevo: see sõna jäi Ellenile kurku kinni, kui ta püüdis seda välja öelda... "Kohutav mõelda, kohutav," mõmises George Baldwin. "Wall Street kukub mürtsuga kokku... Nad sulgevad börsi, ainus võimalus." "Ja ma pole kunagi Euroopas käinudki... Sõda on vist väga erakordne vaatepilt." Sinises kleidis ja seemisnahkses mantlis Ellen nõjatus suriseva auto istmepatjadele. "Ajalugu on minu jaoks alati olnud ainult pildid kooliõpikus, kindralid peavad kõnet, tibatillukesed figuurid jooksevad, käed laiali, üle väljade, siin-seal mõni pildiallkiri."

John Dos Passos "Manhattan Transfer"

"Sa ei tea, mis on sõda, kui sa pole sõjas olnud." Selline üsnagi süüdistava tooniga mõte kõlas paar päeva tagasi. Kindlasti ei tea, mis sõda on, kui pole seda omal nahal läbi elanud. Aga tajuda seda tekstis, kellegi jutus, mõttekatkes-pildis - see annab ettekujutuse sellest, milline sõda v õ i k s olla. Elavat pilti olen tajunud kahel korral. Esimene kord siis, kui tankid Lasnamäel üle Smuuli tee silla kesklinna poole sõitsid. Teine kord aprillirahutuste esimesel ööl kesklinnast koju minnes. See vaikus, ärevus, tühjus ja valmisolek põgenemiseks-peitmiseks on peamised märksõnad, mis neist kahest päevast meelde on jäänud.

tagasikerimisest

2008-01-24T16:15:00.002+02:00

Abiellumine ja pere loomine on nagu emigreerumine. Varem elasin oma vennaga samal maal; jagasin temaga oma väärtushinnanguid, maitset ja hoiakuid, aga siis kolisin ära. Ja olgugi et ma ei märganud, kuidas see sündis, hakkasin teise aktsendiga rääkima ja teisiti mõtlema, ja olgugi et kiindumusega oma sünnimaad meenutasin, on kõik selle jäljed minust kadunud. Nüüd aga tahan koju minna. Ma saan aru, et tegin suure vea, et uus maailm pole kaugeltki nii ilus, nagu seda ette maaliti, ja et kodus on palju vaimutervemad ja targemad inimesed kui need, kes elavad mu uues riigis. Ma tahan, et vend mind kaasa viiks. Me võiksime koju, ema-isa juurde minna. Me mõlemad oleksime seal õnnelikumad. Vend ei mõlgutanud enesetapumõtteid, kuni ta seal elas, ja mina polnud murest murtud ega süütundest näritud. See oleks vahva. Me ilmselt kaklesime selle pärast, millist teleprogrammi vaadata, aga kõiges muus... Ja me ei teeks enam neid vigu, mida me tegime varem. Me ei otsustaks, et tahame vanemaks saada ja omaenda elu elada. Me tegime proovi ja läksime omadega rappa.

(Nick Hornby "Kuidas olla hea")

Mõnikord, kui on mingi jama värskelt juhtunud, mõtlen, kas seda saaks tagasi keerata, noh, umbes nagu arvutimängu, et väike seiv, kukkumine, uuesti alustamine. Või teinekord, mis saab, kui ma midagi teen. Väiksena üritasin rattaga trepost alla sõita. Üllatavalt pikaks ajaks läks mis-saab-kui isu üle.

Tegelikult ma ei ole veider. Ega hull. Jajaa!

tõlgendamisest

2008-01-18T10:54:00.001+02:00

Nende kujundite vahetu "tähenduslikkus", nende paigutumine vastavalt läbimõeldud kommunikatsioonistrateegiale - nende stimuleeriv spontaanne emotiivne pattern - ongi see, mis peab lugejale pakkuma tõelist lugemisrõõmu. Nii saab lugeja näiteks jälgida tolle episoodi vaikset hõõguvat mängu, kus selitub kahe pooluse, seksuaalse lävimise ning impotentsuse kui eksistentsiaalse olukorra vastasseis; Renzo kujus, Azzeccagarbuglile saadetavaid kabunais - oma ilmsuses ei vaja see sümbol kommentaare -, noormehe põgenemises üle järve (põgenedes väldib ta vahekorda, käitudes paguluse arhetüübi kohaselt, mis on selge vihje Thomas Manni Joosepile) ilmneb kastratsiooni kui lävimisvõimetuse teema, mis kestab Bergamosse põgenemiseni, kus on tiheli koos tõeliselt ilmutuslike sümbolite kogum. Renzo kastreerimisele vastandub nimelt mäe kui fallose kujutis; ja see valitseb ka Lucia stream of conciousness'i ja sisemonoloogi, mida ta peab ööajal järve ületades; me leiame siit vabalt assotsieeruvad kujundid, millele loob kontrapunkti sealsamas olev vesi - lahtine vagu, mis sulgub viivitamatult enesesse, ometi on sellesse kaevunud ka inimese ligiolemine: "nood kaks aeru, mis mõõdetud sulpsuga lõikasid asuurset järvepinda, jõnksatasid nõretavana välja ning sukeldusid jälle" - too üheselt seksuaalne kujund manab otsekohe esile selgelt bergsonliku élan vital'i, mis olemisse uurdudes ja seda läbistades toimib psüühilise kestusena - toimib vaona: "too vene lõigatud laine, mis sai ahtri taga taas ühte, jättis maha järk-järgult rannast kaugeneva kobrutava juti".

"My exagmination round his factification for incamination to reduplication
with ridecolation of a portrait of the artist of Manzoni" Umberto Eco "Minipäevikust"

No ühest korrast lugemisest ja ühest korrast ümberkirjutamisest piisab täienisti - sellele tõdemusele jõudsin siis, kui nüüd selle teist korda läbi lugesin ... tähendab ... püüdsin läbi lugeda. Mis omakorda tähendab tegelikult seda, et:

1. igasugune kirjutis, eriti kirjandusteooria, peaks olema võimalikult lihtsalt kujul lahti kirjutatud (nagu mu lõputöö juhendaja kunagi ütles). Tõeliselt sisuga mõte tegelikult, eriti kui teaduslike kirjutistega rohkem kui enda tööd kirjutades kokku puutuda.
2. kogu vaht lämmatab igasuguse tähtsamate punktide jaoks vajaliku kontsentreerumisvõime ja tulemuseks on hunnik pläkki, millest mõnikord tuleb olude sunnil ivad välja sõeluda. Taandread on ka lahedad asjad.

Üldse tundub, et teadustöö kirjutamine on üks püstitatud hüpoteesi tõestamine. Selgetel juhtudel hüpotees kas kukub või tõestub, kuid elu teatavasti on pooltoonidega. ETV näitas mingi aja eest prantslaste filmi sellest, kuidas Jaapanis tõstab kommunism pead. Hüpotees tõestati ära - riigijuhid koogutasid memoriaalmonumendi juures, paljud eitasid vägivalda hiinlaste suhtes ja äärmuslased kisasid, kuidas kõri võttis. Aga kas see tõde ka on?

Samamoodi tuleb meelde, kuidas sai eesti kirjanduse loengutes praktilisi töid läbitud. Tuli valida luuletus, selle sümbolilist tagapõhja analüüsida, määrata riimi tüüp ja muud värgendused. Analüüsimine oli lõbus: vaatasid, mis aastal luuletus kirjutatud on, ja lasid mõttel lennata... Väga hästi tuli välja. :)

pimedusest

2008-01-18T10:34:00.001+02:00

Siin aga, selles täiesti arusaamatus keskkonnas, võõraste, vägevate inimeste juures - selle mõtte peale lõi kiriku kell nii valjusti, et kogu kirikla näis värisevat -, siin olin ma esimest korda täielikult ja abitult üksinda keset pimedust ja oma peadpööritavat teadmatust. Hirm käis mul krampidena peal ja iga üksik hoog oleks mind kergesti võinud minestama panna, kui ma seda pääseteed oleksin tundnud, ja kui ma segipööratud linade vahelt õhku ahmides vilksamisi nägin kumavat akent, vahtis kirikutorn sealt sisse nagu mingi jube pea. Aga ikkagi oli minus veel nähtavasti järel kübeke seda vürsti, keda Philip omal ajal oli ekspluateerinud, sest ma otsustasin sealsamas, et ma pean iga hinna eest valgust saama. Niisiis pugesin ma voodist välja otse hädaohu lõõskavasse leeki, mis põletas, andmata valgust. Ma seadsin tooli keset tuba laelambi alla, kavatsusega sealt pirn võtta, öölambi sisse keerata ja hommikul jälle tagasi panna. Aga kui sa voodis oled kaitsetu, siis voodist väljas, toolil keset tuba oled sa täiesti abitu ja järelikult mis tahes tumedate jõudude võimuses, mis sind varitsevad. Ma seisin selga väänates toolil, keset tuba. Küünitusin ülespoole ja sain juba pirni pihku, kui äkki mu mõlemad käed plahvatasid veripunaseks ja nende vahelt langes mu peale valgusevälk. Ma kukkusin toolilt alla, põikasin daktülirütmis tampadi-tampadi voodisse, tõmbasin põlved konksu ja teki kõrvuni.

William Golding "Vaba langemine"

Ausalt öeldes ma ei tea, miks ma olen kogu elu õudusfilme kartnud. Väiksena on see veel normaalne, kui nii saab öelda, sest siis mängib mängulisus reaalsustaju üle ja õudusfilm töötab korralikult. Aga nüüd, kus ma tean, et voodi alt vaevalt mingi karvane käsi välja ilmub ja mind sinna tirima hakkab (see, kuidas ma sinna voodi alla libisen, ilma et saaks end kuskil pidurdada, on omaette oopus)? Aga ma kardan, isegi reklaamid võtavad juhtme kokku. Ja ulmefilmid, kus on miski tundmatu verd nõudev olend - isegi kui film ise on tobe, läheb see õudne detail väga kenasti mul mälusektorisse kirja. Mõistusega võtmine ei aita, pidev vaatamine ka ei aita, ja nii ongi siis välja kujunenud selline seis, et kui on õudusfilm, siis väldin kanalit. See asi töötab. :)

Äkki töötab selline mehhanism, et kuigi õudukad on tavaliselt täielik utoopia, on neis midagi, mis võib just nüüd ja praegu juhtuda, kui keegi viitsiks piisavalt vaeva näha. Hirmutav ongi see, et need on teoreetiliselt võimalikud. Seega võiks välja arvata igasugused Jaapani ja kummitusfilmid, aga nojah, kes saaks käsi südamel öelda, et kummitusi pole olemas, kui ollakse neid ise näinud?

mängulisusest

2007-12-29T17:43:00.001+02:00

Üldsegi mitte tähelepanuta ei saa jätta osutust, et Berliinis võiks olla inimesi ja kahtlemata ka neid, kes loevad renessansiteatri plakatit, kuid kahtlevad selle tõesuses, mitte plakati olemasolu tõesuses, vaid selle trükitähtedega esitatud sisu tõesuses ja ka tähtsuses. Nad võiksid õdutult, halva tundega ja tõrkumisi, vahest vihagagi lugeda sealt nendingut, et komöödia "Ärtusoldat" on võluv komöödia; keda ta võlub, mida ta võlub, millega ta võlub, kuidas nad jõuavad selleni, et mind võluda, pole mul tarvis end võluda lasta. Neid võib panna huuli rangelt kokku litsuma, kui nad loevad, et selles komöödias liitub veetlev huumor sügavama tähendusega. Nad ei taha veetlevat huumorit, neil on tõsine eluhoiak, meelelaad on murelik, kuid väärikas, nende sugulaste hulgas on esinenud paar surmajuhtumit. Nad ei lase end ka lollitada osutusest, et sügavam tähendus on liitunud kahetsusväärselt veetleva huumoriga. Sest nende arvates ei või veetleva huumori kahjutuks tegemine, neutraliseerimine üldse mitte teoks saada. Sügavam tähendus peab iga kord eraldi esinema. Veetlev huumor tuleb kõrvaldada, nagu roomlased kõrvaldasid Kartaago või muid linnu muul moel, mida nad enam ei suuda mäletada. Mõned inimesed ei usu üldse tükis "Ärtusoldat" peituvat sügavamat tähendust, mida ülistavad plakatitulbad. Sügavam tähendus: miks sügavam ja mitte sügav? Kas sügavam peab olema sügavam kui sügav? Nii nad norivad.

Alfred Döblin "Berliin, Alexanderplatz"

Jõulud said just justkui läbi. Mängulisuse ja mängimise aeg - vähemasti nende jaoks, kes leiavad, et punase mantliga pika habemega mees on täies elujõus ja silkab ringi. Eks see näitlemine ole lõbus nendegi jaoks, kes on avastanud midagi muud, millesse uskuda. Lastega suheldes märkab ikka üllatavalt tihti, et lapsepõlv, mis ei peaks justnagu nõnda kaugel minevikus olemagi, kipub mälestustes olevat ikka imelikult tuhmunud. Aga eks sellega ole nagu jalgrattasõiduga, või no vähemasti nii on sellega varem olnud. Unistamine on lahe, aga seda pikas plaanis vaid siis, kui tegelikkus ka ikka meeles püsib. Tsiteeriks Lotmani, kui meelde tuleks. :)

puhkusest

2007-12-03T21:44:00.001+02:00

Miski ei masendanud teda rohkem kui mõte suvepuhkusest: see tähendas kaht nädalat sunnitud tegevusetusest, vedelemisest mõnes vihmases Inglise merekuurordis või mingigi varju otsimist hõõguval Vahemere rannal. Juba nädalavahetused olid piisavalt masendavad. Pühapäeviti igatses ta sel pärastlõunasel ajal alati pääseda tagasi tehasesse.

David Lodge "Väärt töö"

Kohati tahaks nagu nõustuda, kohati üldse mitte. Puhkus kuskil eemal võib tõepoolest üllatavalt tüütav olla, kui minna puhkama kuhugi, kus tegevusvariante on täpselt nii palju: a) magamine rannas/toas, b) välja söömaminek, c) päevitamine, d) ujumine, e) mõttetute turisminännide ostmine, f) karjale suu ammuli turistidele mõeldud "atraktsioonil" osalemine. Ja igav hakkab isegi siis, kui tegemist Bali või Madagaskari kõige šikima rannaga! Seikluspuhkaja olen, mis teha.

Teisalt jälle olen endki mingi aja tagant tabanud vabal ajal mõtlemas, et ah, midagi peaks tegema, aeg saab otsa - ja siis rabelen "puhata" mitmes suunas ja korraga ning puhkust nagu polegi olnud, tülpind tunne vaid. Õnneks on see puhata oskamatus väikse harjutamise peale peaaegu kadunud. Kahju vaid neist, kes rabelevad raha pärast (mida nad ei suudagi kuhugi kulutada, sest aega pole) end haigeks ja suudavad ka puhkuse ajal vaid töö jutuks võtta.

tolakstegemisest

2007-11-23T10:07:00.001+02:00

Nagu ühele britile kohane, tegi ta oma parima, et päästa tüütuks kätte kippuvat õhtusööki, ning õpetas neile mängu, mille ta enda väitel oli ise leiutanud ja mille nimi oli "Tolakstegemine". Ma kinnitasin talle, et ma olen abielus selle ala maailmameistriga, aga ei, ütles tema, seda mängu saab võita vaid iseennast tolaks tehes. Asja iva on selles, et igaüks nimetab ühe raamatu, mida ta ei ole lugenud, kuid mida tema arvates on lugenud kõik teised, ning saab siis punkti igaühe eest, kes seda raamatut lugenud on. Jõudis kohale? Noh, Howard Ringbaumile igatahes ei jõudnud. Tead ju küll, missugune Howard on - tal on haiglane vajadus olla edukas ning haiglane hirm, et teda võidakse pidada ebakultuurseks, ning see mäng seadis tema kaks sundmõtet teineteisega sõjajalale, sest mängus võis võita üksnes tingimusel, et paljastad mõne lünga oma kultuuritundmises. Algul ei suutnud tema psüühika seda paradoksi üldse omaks võtta ja ta nimetas mingi sedavõrd vähetuntud kaheksateistkümnenda sajandi raamatu, et mul ei tule isegi selle nimi meelde. Muidugi jäi ta punktide jagamisel viimaseks ja vajus mossi. See on rumal mäng, ütles ta, ja keeldus järgmist ringi kaasa tegemast. "Mina passin, mina passin," ütles ta põlastavalt, täpselt nagu proua Elton Box Hillil. Aga ma nägin, kui tähelepanelikult ta mängu jälgis, kuidas kulme kibrutas ja salvrätti sõrmede vahel keerutas, kuidas mängu mõte talle koitma hakkas. Tegelikult on see täitsa lahe mäng, umbes nagu intellektuaalne lahtiriietumisega pokker. Näiteks tuli välja, et Luke Hogan ei ole lugenud "Taasleitud paradiisi". Ma tahan öelda, et ma tean küll, et see ei ole tema rida, aga lihtsalt avastus, et keegi võib saada inglise keele ja kirjanduse osakonna juhatajaks Eufoorias, ilma et ta oleks lugenud "Taasleitud paradiisi", paneb mõtlema küll, või kuidas? Ma nägin, kuidas Howard seda seedis ja näost pisut kahvatuks läks, kui taipas, et Luke räägib tõtt. Noh, kolmandal ringil, kui juhtis Sy "Hiawathaga" ja härra Swallow oli ainus peale tema, kes seda lugenud ei olnud, raksas Howard korraga rusika lauale, küünitas lõua umbes kuus jalga ette ja põrutas: ""Hamlet"!"

David Lodge "Ühest kohast teise"

Hirmus lahe idee lihtsalt, muud midagi. Lodge tundub esmapilgul olevat värske ja meeletult põnev, lugedes kipub aga kinnistuma tunne, et tegemist on Pratchettiga - lugu küll erinev, aga üldplaanis sama, ikka ja uuesti.

ülevusest

2007-10-27T15:34:00.001+03:00

Siis juhtus minuga midagi imelist: mu vaim läks teisele poole üle. Korraga polnud ma enam aheldatud. Tõusin püsti. Olin vaba. Kunagi varem polnud ma olnud nii vaba. Kõndisin klaasakna juurde. Valgustatud linn oli väga kaugel all. Ma valitsesin maailma. Ma olin Jumal. Et olla tema vääriline, heitsin oma pilgu aknast välja. Kustutasin neoontuled. Kaugetest linnatuledest piisas, et kõik oleks hästi näha. Läksin kööki ja tõin ühe koka, mille ma ühe sõõmuga ära jõin. Tagasiteel raamatupidamisosakonda sõlmisin kingapaelad lahti ja lennutasin kingad eemale. Hüppasin kirjutuslauale, seejärel ühelt laualt teisele ja karjusin rõõmust. Olin nii kerge, et riided vaevasid mind. Võtsin need ükshaaval seljast ja loopisin enda ümber laiali. Kui olin alasti, tegin tiritamme - mina, kes ma polnud kunagi selleks võimeline olnud. Kõndisin käte peal üle üksteisega külgnevate laudade. Seejärel, pärast üht täiuslikku kukerpalli, lendasin õhku nagu põrkepall ja maandusin oma ülemuse kohale. Fubuki, ma olen Jumal. Isegi kui sa minusse ei usu, olen ma Jumal. Sina annad käske, mis ei oma suurt tähtsust. Mina valitsen. Võim ei huvita mind. Valitsemine on niivõrd palju kaunim. Sul pole aimugi, mida mu hiilgus tähendab. Hiilgus on hea. See on trompetimuusika, mida inglid minu auks mängivad. Iial varem pole mu hiilgus olnud nii võimas kui täna öösel. Kõik tänu sulle. Kui sa teaksid, et töötad minu auks!

Amélie Nothomb "Jahmatus ja värinad"

Remargi mõttes: hästi meeldivalt überirooniline raamat tegelikult.

Ah, tegelikult tuli just neid ridasid lugedes meelde üks hetk aasta 2000 juulist. Olin just peda peahoone kolmandalt korruselt alla tulnud ja astunud uue tunde saamise mõttes Kadrioru poole mitte otse tänavalt, vaid keeltemaja kaudu. Peamaja kolmanda korruse keskel, seal, kus on suured-suured klaasid, oli seinal üks hirmus pikk nimekiri. Neist, kes konkureerisid pedasse eesti filoloogiat õppima. Konkurss oli 1:15. Meeletu rodu 7. realt leidsin otsitava nime. Milline kergendus pärast seda, kui kunstiajaloo konkurss nädal tagasi nii aia taha läks (kuigi sealne numbrite suhtarv oli midagi hoopis muud)! Õues paistis päike, Eestimaa suvinäitas oma kollast poolt. Naeratus lihtsalt tekkis näole, sest viimaks oli selge, et siit enam väljajäämist karta pole, on vaid võita-võita-võita! Selle päevaga ja kõige sellega, mis järgnes, olen ma tegelikult väga rahul.

Hea on olla rahul õigete otsustega.

hetkest

2007-10-27T15:28:00.001+03:00

Pühapäevahommikuses rongis oli vaid kolmene grupp vanamutikesi. Kui ma rongi astusin, mõõtsid mutikesed pika pilguga mind ja nartsisse mu peos. Üks neist vaatas mulle otsa ja naeratas. Naeratasin vastu. Istusin siis kõige tagumisele istmele ja silmitsesin akna taga mööda vilksatavaid vanu maju. Rong sõitis majadel nii lähedal, et puudutas peaaegu nende räästaid. Ühe maja verandal oli koguni kümme potti tomateid, nende kõrval peesitas päikese käes suur must kass. Paistsid õue peal seebimulle puhuvad pisikesed lapsed. Kuskilt kostis Ishida Ayumi laul. Isegi karri lõhn hõljus õhus. Rong liikus mööda intiimset eeslinna vilkalt nagu õmblusmasin. Tee peal tuli veel inimesi peale, aga kolm mutikest arutasid väga innukalt midagi edasi, ilma et neil oleks küll saanud.

Haruki Murakami "Norra mets"

Pakkisin täna hommikul kaasa paar purki, et minna vaatama, kas rohelise mõtlemise oaas pea maja kõrval on miraaž või rõõmus reaalsus. Üle hulga aja paistis taas päike, tänavad olid küll niisked, aga värsked. Putka juures andis pudeleid ära onkel, jäin ootele. Kohale lonkis vene tädi pisikese uudishimuliku taksiga, kes ahmis kõiki enda ümber olevaid (veidi OH-hõngulisi) lõhnu, nagu oleks ta esimest korda turvalisest kodust väljas. Tädi pöördus mu poole säravas eesti keeles - ega ta ei saaks vahele, tal ainult kaks pudelit. Taara vastuvõtja tegi nüüd juba vene keeles tädiga juttu, tundus, et tädi käigud on igapäevased. Et taksiga väljas ja et on alles kena ilm. Jätsid hüvasti ja oligi minu kord.

...

hirmust

2007-10-19T11:21:00.002+03:00

See kord kui me läksime Larkini tänavale prantsuse kinno Vogue ja vaatasime "Sügavuse põhja", käest kinni hoidsime, suitsu tõmbasime end nii lähedastena tundsime - kuigi väljas Turu tänaval ei lubanud ta mul ennast käevangu võtta kartes, et inimesed tänaval hakkavad teda siis libuks pidama, mis olekski niimoodi paistnud ja ma olin sellest marus aga lasin tal oma tahtmist saada ja me kõndisime edasi, ma tahtsin kuhugi baari astuda ja klaasi veini võtta, tema tundis leti äärde rivistunud kaabukandjate ees hirmu, nüüd nägin ma tema neegrihirmu Ameerika ühiskonna ees millest ta alati kõneles aga käegakatsutavalt, tänavatel see ei teinud mulle kunagi muret - püüdsin teda lohutada, talle näidata et minuga koos võib ta teha mida iganes, "Tegelikult, kallim, saan ma kuulsaks meheks ja sina saad olema kuulsa mehe väärikas abikaasa nii et ära muretse" aga tema ütles "Sa ei saa aru" aga tema pisiplikalik hirm nii ahvatlev, nii söödav, me läksime koju vastu õrnade armustseenidele, kahekesi koos oma isiklikus ja salajases pimeduses -

Jack Kerouac "Pilvealused

Kui mingi aja tagant tiritakse taas lagedale homoteema, on emotsioonid ausalt öeldes samasugused. Iseenesest võiks mõelda, et ju siis eestlastel on nii meeletult palju vaba aega, et enda viha niimoodi kirja panna (kommentaatorid veebis) ja sõnastada (noor Helme "Kahvlis" tuleb meelde). Kommentaare lugedes/kuuldes tundub see viha olevat hoopis varjatud hirm selle v õ õ r a ees, seejuures hirmul endal ei tundu praegu mingit alust olevat. Demagoogia argumentum'ite jaoks lähevad utoopilised õudusmudelid aga käiku kui soe sai. Järgmise paraadini, jah? :)

progressist

2007-10-12T13:07:00.001+03:00

Ta kuulab, kuidas Schubert sulnilt hääbub ja paisub. Tänav on tore ja linn, elavate ja kõigi millalgi siin elanud surnute suurejooneline saavutus, on samuti tore ning elujõuline. See ei lase end hõlpsasti hävitada. See on liiga hea, et minna lasta. Enamiku inimeste jaoks on elu sajandite jooksul järjest paremaks läinud, hoolimata praegustest narkomaanidest ja kerjustest. Õhk on parem ja Thamesis hüppavad lõhed ja saarmad tulevad tagasi. Igal tasemel, materiaalsel, meditsiinilisel, intellektuaalsel, meelelisel, on elu enamiku inimeste jaoks paremaks läinud.
Õppejõud, kes Daisyt ülikoolis harisid, arvasid, et progressiidee on vanamoeline ja naeruväärne. Nördinult haarab Perowne parema käega roolist kõvemini kinni. Talle tuleb meelde paar rida Medawarilt, mehel, keda ta imetleb: "Progressilootuse põlastamine on suurim aplus, vaimuvaesuse ja mõttenigeluse viimane sõna." Jah, ta rumal, ta laseb sellel saja-aasta-väitel end lollitada.
Daisy viimasel semestril käis ta tema kolledžis avatud uste päeval. Sealsetele noortele õppejõududele meeldib moodsat elu dramatiseerida katastroofide jadana. See on nende stiil, nende laad etendada õpetust. Et oleks popp ega professionaalne pidada moodsa eluseisundi osaks rõugete väljajuurimist. Või demokraatia levikut viimasel ajal. Õhtul pidas üks neist loengu meie tehnoloogilise tarbijatsivilisatsiooni väljavaadetest: pole head. Ent kui praegune elukorraldus nüüd minema pühitakse, vaatab tulevik meile kindlasti kui jumalatele, vähemalt selles linnas, õnnelikele jumalatele, keda on õnnistatud supermarketite küllusesarvedega, kättesaadava teabe voogudega, soojade riietega, mis midagi ei kaalu, kauakestva elueaga, imetabaste masinatega.

Ian McEwan "Laupäev"

Nojah, kümme punkti ja täistabamus. Mida ma lõputöös paljude muude oluliste asjade kõrval tõestasingi? Õige!

Tegelikult tuleb kohati ka McEwani "väikse inimesega" nõustuda, aga veidike piire ületades. Noo, võtaks midagi sellist maist. Näiteks autod. Lähevad aina paremaks, turvalisemaks ja kiiremaks. Samas aga hukub Eestis liikluses kohutav kogus inimesi just seetõttu, et ollakse autole liiga kindlad, unustades, et rooli ja tooli vahel on inimene ikka selliseks jäänud nagu auto loomise aegadest alates. Või siis riided-kodutarbed: valikut nagu on, aga samas lõpeb kõik otsatus ostuhüsteerias, mis kulmineerub hullude päevade ja ennastunustava ostmise öödega.

Eks rohelisus ole aga ka omamoodi progress, kui võtta aluseks musta kulla ümber toimunu. Kas aga selles plaanis oldaks sinnamaani jõutud, kui nafta ei lõppeks ja Maa pealt saaks jääke kuhugi mujale (segamatusse) kohta kupatada?

Mnjaa. Progress.

must be'st

2007-10-03T12:45:00.001+03:00

Reeglid on keerulised, neil on mitu vormi. Lisaks töötamisele tuleb kindlasti sooritada sisseostud, rahaautomaatidest tuleb võtta raha (ja sageli peate enne tükk aega ootama). Ja eelkõige peate vaatama, et oleks makstud ametiasutustele, kes korraldavad teie elu mitmesuguseid tahke. Tagatipuks võite te haigeks jääda, mis toob kaasa lisakulutusi ja uusi formaalsusi.
Ometigi jääb teile ka vaba aega. Mida sellega peale hakata? Kuidas seda kulutada? Kas pühendada see ligimestele? Kuid ausalt öeldes ei huvita ligimesed teid mitte sugugi. Kuulata muusikat? See oli lahendus, kuid pikapeale tuleb teil tunnistada, et muusika liigutab teid üha vähem.
Majapidamistööd, selle kõige laiemas tähenduses, võib olla väljapääs. Kuid ometi ei suuda miski välistada üha sagenevaid hetki, mil omavahel segunevad täielik üksindus, universaalse tühjuse tunnetamine ja aimdus, et teie elu sarnaneb üha enam valulise ja pöördumatu läbikukkumisega, ja see tekitab teile tõelisi kannatusi.
Ja ometigi ei taha te veel ära surra.

Michel Houellebecq "Võitlusvälja laienemine"

Huh, loodetavasti ei jõua ma nende ridadega kunagi ühele meelele. Tegelikult tundub see meenutavat The Simsi, kus elu kiirendatud kujul tähendab töö leidmist, enda oskuste lihvimist, samal ajal sõpradega social skill'i arendamist, mõnega lähedasemaks saamist, armastuse leidmist, laste saamist, töötamist, et saada paremaid asju, veel töötamist, veel töötamist, vananemist, surma. Whoa! Inimene polegi masinast nii kaugel. Vähemasti mängus! (Ja loodetavasti mitte päriselus.)

mõtlematusest

2007-09-28T11:28:00.001+03:00

See oli teisipäev. See oli lihtsalt üks teisipäev. Magnus teab, et enam ei tule ühtki lihtsalt üht teisipäeva. Vanasti olid nädalas lihtsalt päevad, kus kõik tundus olevat normaalne. Nüüd on selle tunde peale hämmastav mõelda. Nad läksid mööda koridori, läksid lihtsalt peatrepist alla ja siis mööda koridori, nagu oleks parajasti iga teine vana hea teisipäev. Magnusel oli seljas see, mis ta hommikul selga oli pannud. Need olid lihtsalt riided. Tollal ei tähendanud riided midagi muud kui riideid. Kas ta kandis noid sokke? Ta teab, et noid pükse kandis ta küll. Ta kandis raudselt noid kingi. Need on tema koolipüksid. Need on tema koolikingad. See oli lihtsalt nali. Nad kõik naersid, kui naljakas see olema hakkab. Tema ise naeris. Tema oli see, kes ukse lahti lükkas. Ta tunneb ikka veel, kuidas see uks nüüd talle oma tulekindlate hingede küljes tugevalt vastu surub. Nad kasutasid üht uut skännerit. Aga sellega oleks hakkama saanud isegi laps, isegi vana masinaga. See oli täiesti kerge protseduur. Aga nad mõlemad olid arvutivõhikud. Nad ei oleks osanud seda teha, kui ta poleks neile näidanud. Kõigepealt skännisid nad tüdruku sisse. Siis skännisid nad sisse teise pildi. Siis vedasid nad pea teisele pildile. Siis meilisid nad jpeg meililistile. Siis nad tegid edasi oma asju, riided, kingad, koolikoridorid, kodu, nädalapäevad, päev päeva järel, päevade kaupa. Ühel sellisel päeval tappis tüdruk ennast ära.

Ali Smith "Juhuslik"

Tegelikult on mõtlematute tegudega hakkama saanud ju igaüks. Kes kergemal, kes raskemal kujul. Ja päris raskel. Kergema vastupanu teed minejad muidugi toovad ettekäändeks/vabanduseks saatuse. Kavalad. Tõesta seda samamoodi kui jumala olemasolekut/puudumist! ;) Ah, ausalt öeldes tunduvad mõtlematud teod olevat seotud kas halva enesetundega või siis puhtakujulise egoismiga (mis muidugi on mingist piirist alates juba vägagi teadlik tegevus, aga senimaani...). Põhimõtteliselt on lihtne öelda, et olgem teiste vastu hoolivamad ja mõelgem enne, kui midagi ütleme-teeme. Samas ei tundugi see rohujuure tasandilt vaadates nii erilisel raske olevat ju...?

sügisballist

2007-09-17T11:36:00.001+03:00

Ta elas Mustamäe keskel, kuuendal korrusel suures paneelmajas keset samasuguseid maju, ühes majas koos mitmesaja teise inimesega. Ta ei tundnud neid inimesi, kui välja arvata mõned väliselt huvitavamad, isikupärasemad inimesed, kes talle meelde jäid kas maja ees tänaval, õues või liftis. (Ühe abielupaariga oli ta kord kaheks tunniks lifti kinni jäänud, tundnud nii ühist õhupuudust kui ka ühist kusehäda, mis on veel piinlikum.) Kõik need nägupidi-tuttavad tundsid tedagi, aga nad ei andnud seda kuidagi väliselt mõista ja Eero vastas neile samaga. Oli küll üks eriliselt sümpaatne vanamees, keda Eero oli algul püüdnud visalt teretada, ei tea miks, aga vanamees oli umbusklik, ei vastanud, ja Eero loobus peagi - milleks kena vanameest teretamisega hirmutada?

Mati Unt "Sügisball"

Veider asi see inimese üksiolek. Filmi vaadates võib vähegi depressiivsema laadiga inimene endale tõepoolest otsa peale teha, samas oli filmis üksioleku teema äärmuseni tiritud, nagu Lasnamäegi. Tuuline-vesine sügis ei sobi ei Lasnamäele ega inimese hinge. Lasta end filmidel või muusikal või kirjandusel endasse sügist tuua tundub olevat laskja nõrkus. Kuigi eks selliseid meeleolusid on kohati väga tervendav endast läbi lasta. Nagu "Sügisballigi", mille järel tahaks end kuhugi krõnksu tõmmata ja lohutamatult nutta või testida Pirital külme tuule käes seistes, kui palju külma jõuab enne kannatada, kui... Jah, mis kui. Ei tea isegi.

pühast

2007-09-14T12:33:00.001+03:00

Ning kui te otsite Püha ja tahate eemalduda Rõve-Rüvedast, siis palun, pakun teile mõningaid oma lemmikuid: Püha vahetuimaks ilminguks on siiski Looming. Maalikunstist: ikoonid nii Bütsantsis kui Venemaal, Andrei Rubljof, ja edasi: da Vinci, Botticelli, El Greco, Monet, van Gogh, Gauguin, Picasso, Vlaminck. Metafüüsiline maal. Strindbergi nägemused. Luule: Homeros, Vergilius, Byron, Goethe, Hölderlin, Baudelaire (mitte ajada segi Rõveda varjuga!). Filmikunstis on püha puudutanud Tarkovski, Kurosawa, Scorsese, Pasolini, kuigi tema on rüve ja see-eest on tema pärast-elu raske. Heliloomingus Bach (Brandenburg), Beethoven (5. ja 9.), Chopin (sonaadid). Kirjanduses Dickens, Marquez, Borges, Bulgakov, Dostojevski, Gide, Joyce. Aga seda on teile vist palju. Hea, kui te Kenderist aru saate.

Jan Kaus "Õndsate tund"

Ikka ja jälle eristatakse madalat ja kõrget kultuuri, halbu ja häid kirjanikke, halbu ja häid muusikuid, kunstnikke, meediategelasi, poliitikuid... Mis parata, isegi teen mõnikord vahet sellel, mida hinnatakse kõrgemalt ja mida madalamalt. Paljude "võrdlejatega" võrreldes olen aga olnud ehk ausam - tunnistanud, et Harry Potter (originaalis) on mulle läbivalt meeldinud ja kohati jääb taldriku taga ette ka "Vaprate ja ilusate" tegevusrohke muinasjutumaailm. Palju on aga neid, kes vihkavad avalikult Coelhot, SL Õhtulehte, Kruudat jne, kuid tegelikult hoiavad end salamisi vihatuga kursis, on omaette küsimus.

iseolekust

2007-09-07T14:36:00.001+03:00

"Kuule, miks see kõik, mida nimetatakse kõrgeks kunstiks," viipasin ma Kusturica filmi suunas, "peab jääma tavalisele vaatajale arusaamatuks?"
"Miks sa seda arvad?" küsis Aa-bee ja kohendas oma kleiti. Mu pilk uitas raamatuid täispressitud riiulitel. "Kogemuse põhjal, erinevad kunstialad kaugenevad üha rohkem tavalisest vaatajast või kuulajast. Kunstialad nii-öelda spetsialiseeruvad, nõuavad üha rohkem vaimset kujundujumist, eelteadmisi, ettevalmistust. Kas see pole häiriv? Kas see ei tee sind murelikuks, et kas või sinu näidendite mõistmiseks peab vaataja teadma pisut põhjalikumalt näiteks ajalugu?"
"Ei, ei tee." Aa-bee kehitas õlgu. "Minu meelest ei peaks inimene, kes ei tunne ajaloo või ühiskonna vastu huvi, üleüldse oma nina teatrisse pistma. Või ükskõik kuhu mujale."
"Seda ma ütlengi, et sinu teater või sinu arusaam teatrist eeldab mingit eristaatust. Pühendunute lõbu. See on nagu kaasaegne kontseptuaalne kunst, mingid performansid ja installatsioonid, mida saadab mingi arusaamatu prantsuse mõtlejate abrakadabra: kõlab ilusti, aga aru ei saa ka hambaarsti ähvardusel. Galeriides kondavad ringi ainult pikkade seelikutega kunstitudengid või kuivetud kunstikriitikud. Või need, kes käivad ainult avamisel, sest siis saab tasuta veini ja viinamarju, mis on ju iseenesest üks ja seesama.

Jan Kaus "Tema"

Just nüüd hiljuti lugesin Postimehes "Sügisballi" arvustust, kus kommentaatorid järjest hurjutasid, et midagi ei saa aru ja tuleb ikka normaalsele inimesele, mitte elitaarsele filmikriitikkonnale kirjutada. Samuti naerdi limpsikinos selliste kohtade peal, mis olid tegelikult pisaramaigulised. Ja paar aastat tagasi nõuti, et Sirp värviliseks muutuks - sest kes neid mustvalgel kukkuvaid tekstiplokke ikka lugeda viitsib.

Muidugi ei tohi kunstil-kirjandusel lasta kaduda omaette nišši, kus liikumist mõistavad vaid need, kes asjaga süvitsi tegelevad. Teisalt ei tohiks ka liigselt läheneda keskmisele inimesele. Et oleks latt, kust saaks üle hüpata, et oleks arenemise ruum. Tekiks küsimus, mida see tähendab, mitte käega löömise tunne - niikuinii aru ei saa... Samas - looming on ikka selline, nagu looja seda endast väljutab, lootuses, et on keegi, kes näeb, vaatab, vaimustub.

muusikast

2007-09-02T22:13:00.002+03:00

Kongide lähedalt kostab täna õhtul Muzakit. See surub ka minu pikali ja matab mu sõprade kõrvale, kurat võtaks. See laulab: "I beg your par-den, I never promised you a rose gar-den." Kuumad ilmad toovad need va kuradi hitid endaga kaasa, alati ühtemoodi taustamuusika ja monosaundina. Saatus. Nagu - pange tähele - siis, kui miskit su elus juhtub, armud kellessegi või miskit, haagib end alati mingi lauluviis külge. Saatuse lauluviisid. Olge selle värgiga ettevaatlikud.

DBC Pierre "Väike jumal Texasest"

Noh. Tõepoolest, kui meenutama hakata, meenub mõndagi, ja just muusika kipub meenutama. Eric Benét' ja Faith Evansi "Georgy Porgy" kuskil Hollywoodi suitsuhaisustes saalides aastal 2000 midagi. Siis The Verve'i "Bitter Sweet Symphony", The Banglesi "Eternal Flame", All Saintsi "Never Ever". Airi kolme kauamängiva kompott päikeseloojangu ajal Tallinna suunas sõites. Roxette'i ja The Prodigy plaadid, kui klassiga kuskile Lõuna-Eesti rappa sõidetud. Roppröögatu arv vene pophitte Krimmis, ime küll, et nendega võis isegi harjuda. The Beatles Kesk-Türgis Ankarasse logistades. Ivo Linna nädal hiljem sealsamas. Ja muidugi lugematud kontserdid ja esinejad, kes meelde kõlama jäänud.

Imelik asi on see muusikaline mälu.

kuulamisest

2007-08-16T23:02:00.001+03:00

Moed on muutunud ja jutu kuulamise kunst on Euroopast kadunud. See on veel alles Aafrika pärismaalastel, kes ei oska lugeda; kui hakkad neile pajatama: "Oli kord mees, kes läks tasandikule ja sai seal kokku teise mehega," koondub kogu nende tähelepanu sinule ja nende mõte liigub koos meestega mööda tundmatut tasandikurada. Valged inimesed aga ei suuda pajatust kuulata, isegi kui tunnevad, et peaksid kuulama. Kui nad just ei hakka nihelema ja meenutama tegemata töid, jäävad nad magama. Needsamad inimesed küsivad sinult midagi lugemiseks ja võivad kogu õhtuks süüvida mis tahes trükisesse, mis neile on antud; nad võivad lugeda isegi kõnet. Nad on harjunud saama muljeid silmaga.

Karen Blixen "Aafrika äärel"

See on kirjutatud 20. sajandi alguses. Veider, eksole, kuidas aeg muutub, aga millegagi nõustumine pea sajand hiljem ei tundugi nii utoopiline. Sama veider on see, et isegi ju lugude kuulamisest üle saadud - lapsena õhinal räägitud sõnu ahminud, aga hiljem muutunud aina kannatamatumaks, sest aeg ju teatavasti raha ning suulisena liigub mõte palju aeglasemalt kui kirjalikult.

Teine, aga sama lugu filmide-raamatutega. Kui paljud on hüljanud lugemise ja vaatavad selle asemel filme, tuues põhjenduseks, et - raamatute lugemine võtab aega! Filmis kõik kenasti portsus koos, poolteist-kaks tundi kontsentreeritud tähelepanu ja info käes. Jälle nähtud, linnuke kirjas.