kolmandast maailmast

Kiiresti hoogu koguva liikumise hüüdlause on mõneti ootamatu: "Korporatsioonid avalikuks!". Selle peamine nõue ülikoolidele rõivaid tootvatele firmadele on soov saada teada kõigi nende vabrikute nimed ja asukohad ning hakata ise neil silma peal hoidma. See, kes valmistab meile rõivad, ei pea olema saladus, ütlevad tudengid. Nad kinnitavad, et kui tekstiilitööstus on muutunud globaalseks alltöövõtjaid kasutavaks rägastikuks, siis on just firmadel kohustus tõestada, et nad (IT) ei (/IT) valmista oma tooteid orjatöövabrikutes, mitte ei pea aktivistid näitama, et neid seal valmistatakse. 

Naomi Klein "No logo. Sihikule on võetud brändihiiglased"

Varem on rõivastel hinnasildid silma alla sattunud siis, kui miskil värskelt ostetul tarvis neid ära lõigata. Senised "made in [kolmas maailm]" sildid pole tekitanud muud kui õlakehitust - muidugi, tootmine on sealkandis ju odavam, kapitalistlik loogiline käik. Nüüd aga... Esprit' poes sai kohe huviga vaadatud, kus miski on tehtud - tuli välja, et omajagu kraami Euroopas. Okei, ehk on ajad muutunud. Mötivi - "made in Turkey/Tunesia" seelikul. Monton hiilgas üldse Inglismaal toodetud tükiga (varasemast on jäänud meelde muud riigid...). Nüüd värskelt kohviubade ja laste orjatöö vabrikute filmi vaadatuna võib muidugi esialgse eufooria maha matta - ka kümme aastat pärast seda, kui see raamat välja anti, on suurkorporatsioonidel (vähemasti osal neist!) siiani ükskõik, peaasi et käive oleks korralik.

Ja millisel kohal siin on Eesti, kus meedias võetakse rõõmurõkatustega vastu järgmisi suurfirmasid, kes on otsustanud siia ehitada oma tootekoostetehased? Pessimist pakuks, et keskel - teel lääneriikidest itta-lõunasse.