kivistumisest

Salk inimesi liiikus paigalt ning siis nägi Gabriel ema, kes istus baari tagumises otsas laua taga. Ta oli ühe mehega: Gabrieli isaga.
Gabriel vahtis neid kaht harilikku inimest, kes nõjatusid lauale ja ajasid juttu. Tema isa, sitke mees, kes tavaliselt näis olevat pinges, paistis end mõnusalt tundvat. Ühel hetkel sirutas Gabrieli ema käe välja, ütles midagi ja silitas isa kätt. See oli nagu vana foto, kivistunud kujutis möödanikust. Hetkeks nägi Gabriel, kuidas nad olid teineteisele kunagi ammu meeldinud.

Hanif Kureishi "Gabrieli and"

Päris mõni kord, kui mitte sagedamini on juhtunud, et jään seltskonnas olles või kuskil sõites kedagi silmanurgast piiluma. Omamoodi alateadlikult kõrvaltvaataja pilguga vaatama ja ehk omaette mõistatama, kes võib olla see inimene, või need inimesed, kes on nii, välja näha. Tuttavate puhul on tihti tajuda mitutpidi käitumist - ühes kohas üks, teises kohas teine. Omavahel olles on käitumine siiram, julgetakse teisele oma mõtteid kohati kärtsakaltki avaldada, seevastu "avalikkuse" ees võetakse mask. Mask, et hoolitakse teisest. Mis sest et muidu ollakse karvupidi koos või tehakse teisele haiget.
Miks peaks sellist teatrit tegema?

üleolekust

Ma muigan sellepärast, et alati, kui meie jutt puudutab raamatut, mille ta ükskord kirjutada kavatseb, omandavad asjad kohatu aspekti. Maksab tal vaid öelda "minu raamat", kui maailm kahaneb silmapilkselt Van Norden ja Co privaatmõõtmeteni. See raamat peab tulema absoluutselt originaalne ja täiuslik. See on muuhulgas üks põhjus, miks ta seda alustatud ei saa. Niipea kui tal tekib idee, hakkab ta selles kahtlema. Talle meenub, et seda on kasutanud Dostojevski, või Hamsun, või keegi teine. "Ma ei ütle, et ma tahan olla parem kui nemad, aga ma tahan olla teistsugune," seletab ta. Ja niisiis, selle asemel et asuda oma raamatu kallale, loeb ta läbi ühe kirjaniku teise järel, et olla absoluutselt kindel, et ta nende valdusi ei riiva. Ja mida rohkem ta loeb, seda põlastavamaks ta muutub. Ükski neist ei kõlba; ükski neist pole saavutanud sellist täiuslikkuse astet, nagu ta enese jaoks on eesmärgiks seadnud. Ja täiesti unustades, et ta ise pole kirjutanud ainsatki peatükki, kõneleb ta neist üleolevalt, nagu oleks olemas terve riiulitäis tema nime kandvaid raamatuid, raamatuid, mida igaüks tunneb ja mille pealkirjade nimetamine on seetõttu ülearune.

Henry Miller "Vähi pöörijoon"

Lugesin just paar päeva tagasi trollis Loomingut, kus keegi prantsuse kirjanik oli kirja pannud novellilaadse jupikese, ja ei suutnud kuidagi ära imestada, mida moodi ikkagi raamatut kirjutatakse. Okei, paned paika põhitegelased ja loo üldise käigu, siis lisad paralleelliine ja kõrvaltegelasi ja siis täpsustused ja... Aga paratamatult tekib ühel hetkel sein, lihtsa kirjeldamise-äraütlemise voog, kus sisu, keelemängu, lugemise naudingut ei ole, on ainult kulgemine. Ja kui teemaks veel midagi sellist, mida pole kunagi kogenud, aga mille jaoks pole ka ajaloolist tausta võtta (nt tegelaste psühholoogia)... Kirjanikuanne on ikka uskumatu asi.

kirjanikuandest

F. ütleb, et peamine halb asi trükitud raamatute juures on see, et niipea kui igaüks saab lugeda, mida aga tahab, otsustavad kõik ka ise kirjanikuks hakata. Ta on juba väsinud amatööridest - erus maadeuurijatest, sõduritest, prelaatidest, saadikutest, ämmaemandatest, kurtisaanidest, tennisemängijatest, armukestest, mõõgameestest, kokkadest, kuningatest (rääkimata kuninga sugulastest) - kes kogu oma elu jooksul pole lugenud midagi muud kui palveraamatuid, arveraamatuid, tosin kirja ja ühe almanahhi ja siis istuvad maha raamatut kirjutama. Just nagu nende arvamused oleks kellegi jaoks - peale nende endi - rohkem väärt kui angerja vunts.

Douglas Glover "Temake"

Raamatupoes ringikäimine on viimasel ajal osutunud üllatavalt tüütuks tegevuseks. Igasugust pahna antakse lihtsalt nii palju välja, et selle vahel mingi asjaliku ilukirjanduse leidmine võtab röögatult palju aega. Avaletil näiteks laiutavad suurte piltidega ... khm ... elulooraamatud. Või kuidas neid maireaunastete ja itaeverite enne jõule ilmuvat kammaijaad nimetataksegi? Psühholoogias tuleb aga läbi murda 10-võimalust-kuidas-tööl-edu-saavutada ja lihtne-tee-täiusliku-abieluõnne-poole üllitistest. Väliskeelses kirjanduses aga uputab Coelho ja Tolkieniga, sest seda vist keskmine eestlane võõrkeelse kirjanduse alt otsima tuleb. Nii ongi targem kohe kaduda filosoofiasse, sest imelik küll, aga sinna pole rahahimu mingil imelikul põhjusel jõudnud.

Tegelikult on muidugi põnev lugeda, mida kalur majandusest ning õpetaja kokandusest arvab, aga ainult vahelduse mõttes.

Raamatukogudes on selles mõttes hea, et riiulitele jääb tolmama vähe mõnusam kraam - pildiraamatud ju laenutatakse järjekorraga välja...

[pealkirjata]

Skorpion

Naxós, Plaka rand, hommik nii kella 8 paiku. Keerame suurelt teelt kõrvale ranna liivavaalude vahele, kus veel madalal olev päike on tekitanud pikad varjud. Düüni päikselisel poolel lösutab kodutu, kes teeb silmad päris kiiresti lahti, kui kaks põhjamaist inimest rattaid liivas suhistades mööda lähevad. Teispool on aga mõnusa kallakuga liivamägi, mille alla just hea ennast rätiku peale lösutama sättida vaatega sinisele veele. Maas on veidrad jäljed. Nagu siblimine, aga teistmoodi, juures pikemad kriipsud. Pärast mõningat ringisiiberdamist ja feta-salaamivõileiva näksimist eksib pilk kaugemale. Silmanurgast võib ühtäkki märgata kiiret-kiiret liikumist ja otse rätikute kõrval oleva pisikese põõsa alla. Liivavärvi pisikene skorpion otsib palava päikese eest varju.

Tuut

Naxós, Hora, õhtu kella 22 ajal. Voodis hakkab uni vaikselt võimust võtma, kui tüüpilise kiirendamise-pidurdamise-tuututamise vahele lükkub midagi muud. Kaugusest tundub lähenevat sõiduk, mis laseb nii 5-10 sekundi tagant signaali. Meie majast läheb samuti huilates mööda. Rollerijuht kasutab lihtsalt ennetamistaktikat - enne tänavanurgani jõudmist laseb signaali, et teiselt poolt tulev sõiduk teaks, et siit nüüd tuleb ja ei tasu ette sõita. Hora tänavad, nagu saarte tänavad üldiselt, on aga lühikesed, kitsukesed ja äravahetamiseni sama laiusega...

Tuuleveski

Mykonos, Hora (?), kella 16 ajal päeval. Võileib on otsustavalt meeltesse pugenud, aga niisama keset tänavat trepi peal süüa on nagu niru, mis sest et trepid kutsuvad sõbralikult nagu alati. Rohelust on vaja. Laevalt oli nagu näha, et keset linna midagi rohelist on, aga kitsukesed tänavad visklevad ühele ja teisele poole ning puid kätte ei anna. Seegi, mis leitud, on piiratud hoonetega ja nimetatud mingi hotelli siseõueks. No hoidku siis endale. Varasem reisitarkus ütleb, et kui minna mäge mööda üles (= linnast välja), siis varem või hiljem tekivad pea kohale puud. Järsud trepid ja kentsakad kõrvaltänavad võtavadki ühel hetkel suuna sinna, kust paistab midagi vaatega ja sööma-istumise-kõlbulisega. Tuuleveski. Kaugel veel teinegi. Mis kõrgemal, sel parem vaade. Istume tuuleveski lävepakule maha - vaevalt, et siin nüüd jahvatamiseks läheb, hea varju ja tuulevaikust ära kasutada. Pea kolmanda ampsu pealt astub ligi vanamees, kõlistab käes võtmekimpu. Kõrval pinkidel istudes avaneb kogu Kreeka tuuleveskite esmapilgul ebaloogiline maailm - keskelt jooksvate nööride küljest seob vanamees lahti purjed ja kinnitab need paelaga serva külge, ükshaaval, esmalt vähe, siis - vaadates, kuidas tuul tundub - veidi rohkem. Töö tehtud, toetab ta veski ääres süvendil end vastu valget hoonet, kutsub enda juurde truult tema kannul käinud punaka kassi ja jääb mõnusalt unelema, loom silitava käe all nurrumas.

Leto Svet

Paros, Parikia kõrvaltänavad, kella 14 paiku. Turismitsoon tundub olevat juba päris kaugele jäänud olevat, sest mahajäetud maju on aina enam. Sellele vaatamata paistab kogu kompott väga mõnus - valgetelt seintelt kaarduvad alla/üles metsviinapuuväädid, põõsad õitsevad erkroosalt ja kiviteed on jätkuvalt valgete ringidega kaetud. Ainult et majadel on luugid läbipaistvad, krohv veidi maha kukkunud ja kohati pole katuseid. Ühtäkki, just möödumise ajal, hakkab ühes aknataguses hõiskama: "Le-to svet! Eto leto svet!"

Ärge ainult lahkuge!

Naxós, Hora, kalarestoran Meze2, kella 22 paiku. "Palun, kas te saaksite arve anda?" "Jaa, muidugi, aga ma ütlen teile praegu ainult numbri, mul on väga kiire. Aga vaadake, et te siis kohe ära ei lähe, ma saadan teile lauda kaks kitron'it!" Saame numbri kätte, hakkame raha otsima. Kõik klapib, summa kenasti koos, tippi ei julge aga jätta, sest kõrvallauas seesama turske mees patsutas meespoole õlale ja lükkas igasuguse jootraha tagasi. Nüüd läheneb ta uuesti, sest on juhtunud sealtsamast just mööda minema. "Vaadake, ma nüüd võtan selle raha siit kaasa, seda 40 senti ma ei taha, las olla täpne summa, vahet pole. Ärge kindlasti nüüd ära minge, vaid oodake joogid ära, eks!"

Ja ei oskagi veel keelt?

Ateena, restoran Plaka servas otse akropoli all, kella 19 paiku. Lauda ilmub noor kutt tellimust võtma ja pöördub meie poole kreeka keeles. Me kehitame õlgu, küsime, et mis-mis, tema vastab - kreeka keeles. Ja jääb küsivalt meie poole vaatama. Teeme kiire ümberarvestuse ja uurime, kas inglise keel sobiks ehk paremini, sest oleme küll siin kolm nädalat juba olnud, aga keeleoskust veel tulnud pole. Kreeklane imestab kelmikalt, seekord inglise keeles: kuidas te siis ikka veel kreeka keelt ei oska?!

ettekujutusvõimest

Ükskõik kui palju ja kui kõvasti ma teda lõin, ta oli nii purjus, et ei tundnud mingit valu. Lõpuks lõin ma ta täiesti oimetuks. Kui ta seal räpasel kõnniteel lebas, nägu verine ja lõhki, kõht paljas, oleksin ma tahtnud iseendale ühe täie anda.
Varsti pärast seda tuli Sarah ja triikis mu siledaks, pressis minust kogu selle karmi värgi välja. Alles siis sain ma aru, miks oli alati nii lihtne inimesi lüüa. Sellepärast, et mul puudus kujutlusvõime. Inimese tee kaastunde või osavõtlikkuse juurde on konarlik, aga see on ainus võimalus. Et mõista oma tegude tagajärgi, peame kasutama kujutlusvõimet. Me otsustame, et teisele inimesele pudeliga pähe virutada pole hea mõte, sest me asetame ennast tema olukorda ja kujutame ette, et meile lüüakse pudeliga pähe, oh issand, oleks see vast valus! Me poeme teise inimese nahka. Kui sa seda teed - kui sa s u u d a d seda teha -, siis muutub vägivald või haiget tegemine sinu jaoks aina võimatumaks. Sa hoiad vinnas revolvrit teise meelekohal. Kui sa suudad ette näha, mis sellest peast saab, siis on sõna otseses mõttes võimatu päästikule vajutada. Ma olin inimestele rõõmsalt haiget teinud, sest mul puudus kujutlusvõime.

Robert McLiam Wilson "Eureka street"

Kõrvalt poksimist või MMA-d vaadates ikka mõtlen, et no mida - mida see pakub? Okei, professionaalsel lööja tasemel on preemiaks mõnusad sponsorlepingud, kuulsus ja raha, aga tänaval oma probleeme lahendades? Rõõm, et nüüd on kellelegi "ära tehtud"?

Mingis tõsielusarjas oli ka just meeste vahel ütlemist. Mingil hetkel viskasid mõlemad asjaosalised sajatuste saatel riided maha ja olid valmis asju selgeks ... kaklema. Teised õnnetuseks lahutasid nad enne tõsist suhtlemisse süvenemist, nii et seekord jäid vist mõlemad kaotajaks. Mis oleks aga olnud peksmise tulemus? Isased oleks ehk oma hierarhia selgeks saanud ja välja mõelnud (pro: peksnud), kellel ikkagi õigus on?

Kurat, oskaks ma mehelikult mõelda, mõtlen ma mõnikord.

tööst

Esimene tüdruk, kellele ma hoidjakoha suhtes helistasin, oli vaimustusest oimetu. "Oo mu jumal!" üürgas ta, kui palusin tal büroosse vestlusele tulla. "Oo mu jumal! Kas see on tõsi? Oo mu jumal!" "Eee... on see ei või jaa?" "Taevake, jaa. Jah, jah, jah. Runwaysse? Oo mu jumal. Kui ma sellest oma tuttavatele räägin. Nad kukuvad pikali. Nad surevad ära. Öelge, kuhu ma pean tulema ja millal?" "Te mõistate, et Miranda viibib praegu välismaal ega saa teiega isiklikult kohtuda?" "Jah. Täiesti." "Ja te teate, et jutt käib lapsehoidja kohast Miranda kahele tütrele? Et sellel pole vähimatki pistmist ajakirjaga?" Piiga ohkas, nagu harjutaks end selle kurva tõsiasjaga. "Jah, muidugi. Lapsehoidja, ma saan aru." Noh, ei saanud ta aru tuhkagi, sest vaatamata vastavale välimusele (pikk, laitmatult hoolitsetud, küllaldase elegantsiga riietatud ja tõsise alatoitumuse all kannatav) esitas ta pidevalt küsimusi selle kohta, millised tööülesanded nõuavad tema kohalolekut büroos. Kostitasin teda pilvise pilguga, kuid ta ei paistnud hoomavat. "Eee... mitte ükski. Mäletate, me rääkisime sellest juba. Ma valin vestluse põhjal Mirandale kandidaate välja ja juhuse tahtel teen seda büroos, aga sellega asi piirdub. Kaksikud ei ela siin." "Õigus, õigus," pomises ta, aga ma olin ta juba maha kandnud.

Lauren Weisberger "Saatan kannab Pradat"

Mõnikord juhtub sekka ka selliseid raamatuid, mille lugemist ei taha väga ausalt kohe tunnistada, aga samas on neil selline taust, et peaks ikka vist lugema, saab siis vähemasti irvitada. Nagu Coelhoga lugu on näiteks. Ja Pratchettiga.

Aga kui tööst rääkida, siis ... läks mõtte selle peale, kuidas endal samuti esimese hooga on juhe kokku jooksnud, sees vaid tunne, mida lisaraha kuu kohta aasta eest teeb, ja ise valmis asja pikalt mõtlemata vastu võtma. Siiani on õnneks (või kahjuks, mõnikord) mõistus rahanumbrite nägemisest võitu saanud ja olen mõtlemisaja võtnud. Kohati on juhtunud ka seda, et olen hiljem kahetsenud, aga samas on jälle tunne hea - jääb küll mingi summa tulemata, aga eelarvega olen niikuinii plussis ja selle asemel on vaba aeg. Muidugi on ka pangetamisi olnud, palju õnne mulle tasuta tööna tehtud kolme raamatu eest, kurask. Jajah...

imiteerimisest

"Kui ma ootan valgusfoori punase tule taga, siis ma mõnikord mõtlen, kas peaksin tuld eirates ületama tänava," ütleb ta. "Siis teeb seda keegi teine ja seega ka mina. See on teatav imitatsioon. Ma saan loa tegutseda kelleltki, kes sooritab kõrvalekalduva teo. Kas see otsus on teadlik? Ma ei tea. Võib-olla hiljem oleksin suuteline erinevuse üle mõtisklema, kuid teo sooritamise ajal, ma ei tea, kas keegi meist oskab öelda, kui palju meie otsusest on teadlik ja kui palju alateadlik. Inimese otsused on peened ja keerukad ning neist ei saada kuigi hästi aru." Suitsiidi puhul, väidab Phillips, mõjub kellegi kuulsa otsus endalt elu võtta samamoodi: see annab teistele inimestele, eriti ebaküpsuse või vaimse haiguse tõttu vihjetele vastuvõtlikumatele loa samuti sooritada seda kõrvalekalduvat tegu. "Suitsiidilood on nagu loomulik reklaam inimese probleemide teatavaks lahenduseks," jätkab Phillips.

Malcolm Gladwell "Läbimurdepunkt. Sellest, kuidas väikestel asjadel võib suur mõju olla"

Laupäeval oli põnev hetk. Park Lepistiku kandis. Linnud lendavad, päike piilub puuokste vahelt, vesi voolab, kohati tatsab mööda inimesi. Kauguses hakkab mingi vares jõu- ja ilunumbreid tegema, aga on nii kaugel, et vaid kaamera zoomiga saab teda üles võtta. Mõeldud-tehtud. Vares tunneb end mugavalt, sopsutab tiibu ja krääksub, kõrvalt mööda minevad inimesed vaatavad ka vasakule - mida too seal filmib. Järjest, kõik möödujad. Peaks selle Kummi-Tarzani asja kunagi ka ära tegema, saab massistseeni :)

tööelustiilist

Oh, ma olen tüdind. Lääne inimestel on alati rääkida targad jutud, kuidas elus peab tegema vaid seda, mis meeldib, ja kes ei tee, on loll. Aga kui uurida, selgub, et siuke rääkija ei julge isegi uuringufirmas küsitlejana ajutist tööd teha, kardab, et curriculum vitae keerab perse. Tim pani kah sama joga. Seda esimest, et tal ühed tuttavad kolisid Aafrikasse, praevad ja müüvad pannkooke, muud tööd ei tee, suhtlevad inimestega ja on väga õnnelikud. Vihjasin, et mitmel pool Aafrikas on näljahädad, aga Tim ajas vastu - kõik on suhtumise küsimus, nii kuidas mõtled, nii läheb. Türa. Ma ei hakanud seletama. Aga. Mais. Aber. No. Viis aastat veel, ja sa, türa, kardad oma töökoha vahele kuuajalist pausi jätta - et kuidas puhkamist uuele võimalikule tööandjale selgitada. Inised uhkelt, et küll kestavad tööpäevad kaua, passid oma linnalähedasse koju jõudmiseks ummikus, jood reedel kolm õlut ning ongi kõik. Persses on su pannkoogid.

Vahur Afanasjev "Kosmos"

Vahelduva eduga satub taas ette veider mõttemall "olla nagu teised", olgu see siis palga eest töö meeldivusele lõivu maksmine, poes üle-hulga-aja-millegi-ostmine või hetk, kui leian end kodus keset täielikku raamatutega ummistatud segamini tohuvabohu, laest kiikamas suvaline lamp. Teiste jaoks / väljanäitavalt elamine on kindlasti ka lahe, aga samas võtab ressurssi ning kokkuvõttes kellele see ikka korda läheb. Endale läheb teistele mõeldes käitumine kindlasti korda, aga kas just hästi?

nagu vanastist

"See on solk," ütles ta mulle alati. "Tead, Leemet, mina ei usu, et see üldse kellelegi maitseb. Lihtsalt üks eputamine on see leivasöömine. Tahetakse kole peened välja näha ja võõramaalaste moodi elada. Hea küpse põdrakints on hoopis teine asi. Tule aga tule nüüd sööma, mu laps! Kelle jaoks ma need kintsud siis küpsetasin?"
Isa oli ilmselt teist meelt. Tema tahtis olla uue aja inimene ja uue aja inimene pidi elama külas, lageda taeva ja päikese all, mitte hämaras metsas. Ta pidi kasvatama rukist, töötama terve suve nagu mingi räpane sipelgas, selleks et saaks sügisel tähtsa näoga leiba kugistama ja olla sedasi võõramaalaste sarnane.

Andrus Kivirähk "Rehepapp"

Leib on ka muidugi tore asi, aga tegelikult meenub hoopis hiina toit. Pulkadega söömine on ju igati asjalik, sest annab sellise erilise hõngu asjale juurde. Siiski kohtab mõnikord kergitatud kulme, kui kuskil söögikohas pulki nõuda. Harjumused-harjumused.

Kiviräha see romaan tundub üldse olevat irooniline, kui vaadata tagasi minevikust kinnihoidmisele, teisalt aga ironiseerib samamoodi mineviku minnalaskmist. Tea siis, mida ta öelda tahab. Noh, samas, enda ideeliider võiks ideaalis ikka ise olla.

sõjast

Sarajevo: see sõna jäi Ellenile kurku kinni, kui ta püüdis seda välja öelda... "Kohutav mõelda, kohutav," mõmises George Baldwin. "Wall Street kukub mürtsuga kokku... Nad sulgevad börsi, ainus võimalus." "Ja ma pole kunagi Euroopas käinudki... Sõda on vist väga erakordne vaatepilt." Sinises kleidis ja seemisnahkses mantlis Ellen nõjatus suriseva auto istmepatjadele. "Ajalugu on minu jaoks alati olnud ainult pildid kooliõpikus, kindralid peavad kõnet, tibatillukesed figuurid jooksevad, käed laiali, üle väljade, siin-seal mõni pildiallkiri."

John Dos Passos "Manhattan Transfer"

"Sa ei tea, mis on sõda, kui sa pole sõjas olnud." Selline üsnagi süüdistava tooniga mõte kõlas paar päeva tagasi. Kindlasti ei tea, mis sõda on, kui pole seda omal nahal läbi elanud. Aga tajuda seda tekstis, kellegi jutus, mõttekatkes-pildis - see annab ettekujutuse sellest, milline sõda v õ i k s olla. Elavat pilti olen tajunud kahel korral. Esimene kord siis, kui tankid Lasnamäel üle Smuuli tee silla kesklinna poole sõitsid. Teine kord aprillirahutuste esimesel ööl kesklinnast koju minnes. See vaikus, ärevus, tühjus ja valmisolek põgenemiseks-peitmiseks on peamised märksõnad, mis neist kahest päevast meelde on jäänud.