sõjast

Sarajevo: see sõna jäi Ellenile kurku kinni, kui ta püüdis seda välja öelda... "Kohutav mõelda, kohutav," mõmises George Baldwin. "Wall Street kukub mürtsuga kokku... Nad sulgevad börsi, ainus võimalus." "Ja ma pole kunagi Euroopas käinudki... Sõda on vist väga erakordne vaatepilt." Sinises kleidis ja seemisnahkses mantlis Ellen nõjatus suriseva auto istmepatjadele. "Ajalugu on minu jaoks alati olnud ainult pildid kooliõpikus, kindralid peavad kõnet, tibatillukesed figuurid jooksevad, käed laiali, üle väljade, siin-seal mõni pildiallkiri."

John Dos Passos "Manhattan Transfer"

"Sa ei tea, mis on sõda, kui sa pole sõjas olnud." Selline üsnagi süüdistava tooniga mõte kõlas paar päeva tagasi. Kindlasti ei tea, mis sõda on, kui pole seda omal nahal läbi elanud. Aga tajuda seda tekstis, kellegi jutus, mõttekatkes-pildis - see annab ettekujutuse sellest, milline sõda v õ i k s olla. Elavat pilti olen tajunud kahel korral. Esimene kord siis, kui tankid Lasnamäel üle Smuuli tee silla kesklinna poole sõitsid. Teine kord aprillirahutuste esimesel ööl kesklinnast koju minnes. See vaikus, ärevus, tühjus ja valmisolek põgenemiseks-peitmiseks on peamised märksõnad, mis neist kahest päevast meelde on jäänud.

tagasikerimisest

Abiellumine ja pere loomine on nagu emigreerumine. Varem elasin oma vennaga samal maal; jagasin temaga oma väärtushinnanguid, maitset ja hoiakuid, aga siis kolisin ära. Ja olgugi et ma ei märganud, kuidas see sündis, hakkasin teise aktsendiga rääkima ja teisiti mõtlema, ja olgugi et kiindumusega oma sünnimaad meenutasin, on kõik selle jäljed minust kadunud. Nüüd aga tahan koju minna. Ma saan aru, et tegin suure vea, et uus maailm pole kaugeltki nii ilus, nagu seda ette maaliti, ja et kodus on palju vaimutervemad ja targemad inimesed kui need, kes elavad mu uues riigis. Ma tahan, et vend mind kaasa viiks. Me võiksime koju, ema-isa juurde minna. Me mõlemad oleksime seal õnnelikumad. Vend ei mõlgutanud enesetapumõtteid, kuni ta seal elas, ja mina polnud murest murtud ega süütundest näritud. See oleks vahva. Me ilmselt kaklesime selle pärast, millist teleprogrammi vaadata, aga kõiges muus... Ja me ei teeks enam neid vigu, mida me tegime varem. Me ei otsustaks, et tahame vanemaks saada ja omaenda elu elada. Me tegime proovi ja läksime omadega rappa.

(Nick Hornby "Kuidas olla hea")

Mõnikord, kui on mingi jama värskelt juhtunud, mõtlen, kas seda saaks tagasi keerata, noh, umbes nagu arvutimängu, et väike seiv, kukkumine, uuesti alustamine. Või teinekord, mis saab, kui ma midagi teen. Väiksena üritasin rattaga trepost alla sõita. Üllatavalt pikaks ajaks läks mis-saab-kui isu üle.

Tegelikult ma ei ole veider. Ega hull. Jajaa!

tõlgendamisest

Nende kujundite vahetu "tähenduslikkus", nende paigutumine vastavalt läbimõeldud kommunikatsioonistrateegiale - nende stimuleeriv spontaanne emotiivne pattern - ongi see, mis peab lugejale pakkuma tõelist lugemisrõõmu. Nii saab lugeja näiteks jälgida tolle episoodi vaikset hõõguvat mängu, kus selitub kahe pooluse, seksuaalse lävimise ning impotentsuse kui eksistentsiaalse olukorra vastasseis; Renzo kujus, Azzeccagarbuglile saadetavaid kabunais - oma ilmsuses ei vaja see sümbol kommentaare -, noormehe põgenemises üle järve (põgenedes väldib ta vahekorda, käitudes paguluse arhetüübi kohaselt, mis on selge vihje Thomas Manni Joosepile) ilmneb kastratsiooni kui lävimisvõimetuse teema, mis kestab Bergamosse põgenemiseni, kus on tiheli koos tõeliselt ilmutuslike sümbolite kogum. Renzo kastreerimisele vastandub nimelt mäe kui fallose kujutis; ja see valitseb ka Lucia stream of conciousness'i ja sisemonoloogi, mida ta peab ööajal järve ületades; me leiame siit vabalt assotsieeruvad kujundid, millele loob kontrapunkti sealsamas olev vesi - lahtine vagu, mis sulgub viivitamatult enesesse, ometi on sellesse kaevunud ka inimese ligiolemine: "nood kaks aeru, mis mõõdetud sulpsuga lõikasid asuurset järvepinda, jõnksatasid nõretavana välja ning sukeldusid jälle" - too üheselt seksuaalne kujund manab otsekohe esile selgelt bergsonliku élan vital'i, mis olemisse uurdudes ja seda läbistades toimib psüühilise kestusena - toimib vaona: "too vene lõigatud laine, mis sai ahtri taga taas ühte, jättis maha järk-järgult rannast kaugeneva kobrutava juti".

"My exagmination round his factification for incamination to reduplication
with ridecolation of a portrait of the artist of Manzoni" Umberto Eco "Minipäevikust"

No ühest korrast lugemisest ja ühest korrast ümberkirjutamisest piisab täienisti - sellele tõdemusele jõudsin siis, kui nüüd selle teist korda läbi lugesin ... tähendab ... püüdsin läbi lugeda. Mis omakorda tähendab tegelikult seda, et:

1. igasugune kirjutis, eriti kirjandusteooria, peaks olema võimalikult lihtsalt kujul lahti kirjutatud (nagu mu lõputöö juhendaja kunagi ütles). Tõeliselt sisuga mõte tegelikult, eriti kui teaduslike kirjutistega rohkem kui enda tööd kirjutades kokku puutuda.
2. kogu vaht lämmatab igasuguse tähtsamate punktide jaoks vajaliku kontsentreerumisvõime ja tulemuseks on hunnik pläkki, millest mõnikord tuleb olude sunnil ivad välja sõeluda. Taandread on ka lahedad asjad.

Üldse tundub, et teadustöö kirjutamine on üks püstitatud hüpoteesi tõestamine. Selgetel juhtudel hüpotees kas kukub või tõestub, kuid elu teatavasti on pooltoonidega. ETV näitas mingi aja eest prantslaste filmi sellest, kuidas Jaapanis tõstab kommunism pead. Hüpotees tõestati ära - riigijuhid koogutasid memoriaalmonumendi juures, paljud eitasid vägivalda hiinlaste suhtes ja äärmuslased kisasid, kuidas kõri võttis. Aga kas see tõde ka on?

Samamoodi tuleb meelde, kuidas sai eesti kirjanduse loengutes praktilisi töid läbitud. Tuli valida luuletus, selle sümbolilist tagapõhja analüüsida, määrata riimi tüüp ja muud värgendused. Analüüsimine oli lõbus: vaatasid, mis aastal luuletus kirjutatud on, ja lasid mõttel lennata... Väga hästi tuli välja. :)

pimedusest

Siin aga, selles täiesti arusaamatus keskkonnas, võõraste, vägevate inimeste juures - selle mõtte peale lõi kiriku kell nii valjusti, et kogu kirikla näis värisevat -, siin olin ma esimest korda täielikult ja abitult üksinda keset pimedust ja oma peadpööritavat teadmatust. Hirm käis mul krampidena peal ja iga üksik hoog oleks mind kergesti võinud minestama panna, kui ma seda pääseteed oleksin tundnud, ja kui ma segipööratud linade vahelt õhku ahmides vilksamisi nägin kumavat akent, vahtis kirikutorn sealt sisse nagu mingi jube pea. Aga ikkagi oli minus veel nähtavasti järel kübeke seda vürsti, keda Philip omal ajal oli ekspluateerinud, sest ma otsustasin sealsamas, et ma pean iga hinna eest valgust saama. Niisiis pugesin ma voodist välja otse hädaohu lõõskavasse leeki, mis põletas, andmata valgust. Ma seadsin tooli keset tuba laelambi alla, kavatsusega sealt pirn võtta, öölambi sisse keerata ja hommikul jälle tagasi panna. Aga kui sa voodis oled kaitsetu, siis voodist väljas, toolil keset tuba oled sa täiesti abitu ja järelikult mis tahes tumedate jõudude võimuses, mis sind varitsevad. Ma seisin selga väänates toolil, keset tuba. Küünitusin ülespoole ja sain juba pirni pihku, kui äkki mu mõlemad käed plahvatasid veripunaseks ja nende vahelt langes mu peale valgusevälk. Ma kukkusin toolilt alla, põikasin daktülirütmis tampadi-tampadi voodisse, tõmbasin põlved konksu ja teki kõrvuni.

William Golding "Vaba langemine"

Ausalt öeldes ma ei tea, miks ma olen kogu elu õudusfilme kartnud. Väiksena on see veel normaalne, kui nii saab öelda, sest siis mängib mängulisus reaalsustaju üle ja õudusfilm töötab korralikult. Aga nüüd, kus ma tean, et voodi alt vaevalt mingi karvane käsi välja ilmub ja mind sinna tirima hakkab (see, kuidas ma sinna voodi alla libisen, ilma et saaks end kuskil pidurdada, on omaette oopus)? Aga ma kardan, isegi reklaamid võtavad juhtme kokku. Ja ulmefilmid, kus on miski tundmatu verd nõudev olend - isegi kui film ise on tobe, läheb see õudne detail väga kenasti mul mälusektorisse kirja. Mõistusega võtmine ei aita, pidev vaatamine ka ei aita, ja nii ongi siis välja kujunenud selline seis, et kui on õudusfilm, siis väldin kanalit. See asi töötab. :)

Äkki töötab selline mehhanism, et kuigi õudukad on tavaliselt täielik utoopia, on neis midagi, mis võib just nüüd ja praegu juhtuda, kui keegi viitsiks piisavalt vaeva näha. Hirmutav ongi see, et need on teoreetiliselt võimalikud. Seega võiks välja arvata igasugused Jaapani ja kummitusfilmid, aga nojah, kes saaks käsi südamel öelda, et kummitusi pole olemas, kui ollakse neid ise näinud?

mängulisusest

Üldsegi mitte tähelepanuta ei saa jätta osutust, et Berliinis võiks olla inimesi ja kahtlemata ka neid, kes loevad renessansiteatri plakatit, kuid kahtlevad selle tõesuses, mitte plakati olemasolu tõesuses, vaid selle trükitähtedega esitatud sisu tõesuses ja ka tähtsuses. Nad võiksid õdutult, halva tundega ja tõrkumisi, vahest vihagagi lugeda sealt nendingut, et komöödia "Ärtusoldat" on võluv komöödia; keda ta võlub, mida ta võlub, millega ta võlub, kuidas nad jõuavad selleni, et mind võluda, pole mul tarvis end võluda lasta. Neid võib panna huuli rangelt kokku litsuma, kui nad loevad, et selles komöödias liitub veetlev huumor sügavama tähendusega. Nad ei taha veetlevat huumorit, neil on tõsine eluhoiak, meelelaad on murelik, kuid väärikas, nende sugulaste hulgas on esinenud paar surmajuhtumit. Nad ei lase end ka lollitada osutusest, et sügavam tähendus on liitunud kahetsusväärselt veetleva huumoriga. Sest nende arvates ei või veetleva huumori kahjutuks tegemine, neutraliseerimine üldse mitte teoks saada. Sügavam tähendus peab iga kord eraldi esinema. Veetlev huumor tuleb kõrvaldada, nagu roomlased kõrvaldasid Kartaago või muid linnu muul moel, mida nad enam ei suuda mäletada. Mõned inimesed ei usu üldse tükis "Ärtusoldat" peituvat sügavamat tähendust, mida ülistavad plakatitulbad. Sügavam tähendus: miks sügavam ja mitte sügav? Kas sügavam peab olema sügavam kui sügav? Nii nad norivad.

Alfred Döblin "Berliin, Alexanderplatz"

Jõulud said just justkui läbi. Mängulisuse ja mängimise aeg - vähemasti nende jaoks, kes leiavad, et punase mantliga pika habemega mees on täies elujõus ja silkab ringi. Eks see näitlemine ole lõbus nendegi jaoks, kes on avastanud midagi muud, millesse uskuda. Lastega suheldes märkab ikka üllatavalt tihti, et lapsepõlv, mis ei peaks justnagu nõnda kaugel minevikus olemagi, kipub mälestustes olevat ikka imelikult tuhmunud. Aga eks sellega ole nagu jalgrattasõiduga, või no vähemasti nii on sellega varem olnud. Unistamine on lahe, aga seda pikas plaanis vaid siis, kui tegelikkus ka ikka meeles püsib. Tsiteeriks Lotmani, kui meelde tuleks. :)

puhkusest

Miski ei masendanud teda rohkem kui mõte suvepuhkusest: see tähendas kaht nädalat sunnitud tegevusetusest, vedelemisest mõnes vihmases Inglise merekuurordis või mingigi varju otsimist hõõguval Vahemere rannal. Juba nädalavahetused olid piisavalt masendavad. Pühapäeviti igatses ta sel pärastlõunasel ajal alati pääseda tagasi tehasesse.

David Lodge "Väärt töö"

Kohati tahaks nagu nõustuda, kohati üldse mitte. Puhkus kuskil eemal võib tõepoolest üllatavalt tüütav olla, kui minna puhkama kuhugi, kus tegevusvariante on täpselt nii palju: a) magamine rannas/toas, b) välja söömaminek, c) päevitamine, d) ujumine, e) mõttetute turisminännide ostmine, f) karjale suu ammuli turistidele mõeldud "atraktsioonil" osalemine. Ja igav hakkab isegi siis, kui tegemist Bali või Madagaskari kõige šikima rannaga! Seikluspuhkaja olen, mis teha.

Teisalt jälle olen endki mingi aja tagant tabanud vabal ajal mõtlemas, et ah, midagi peaks tegema, aeg saab otsa - ja siis rabelen "puhata" mitmes suunas ja korraga ning puhkust nagu polegi olnud, tülpind tunne vaid. Õnneks on see puhata oskamatus väikse harjutamise peale peaaegu kadunud. Kahju vaid neist, kes rabelevad raha pärast (mida nad ei suudagi kuhugi kulutada, sest aega pole) end haigeks ja suudavad ka puhkuse ajal vaid töö jutuks võtta.

tolakstegemisest

Nagu ühele britile kohane, tegi ta oma parima, et päästa tüütuks kätte kippuvat õhtusööki, ning õpetas neile mängu, mille ta enda väitel oli ise leiutanud ja mille nimi oli "Tolakstegemine". Ma kinnitasin talle, et ma olen abielus selle ala maailmameistriga, aga ei, ütles tema, seda mängu saab võita vaid iseennast tolaks tehes. Asja iva on selles, et igaüks nimetab ühe raamatu, mida ta ei ole lugenud, kuid mida tema arvates on lugenud kõik teised, ning saab siis punkti igaühe eest, kes seda raamatut lugenud on. Jõudis kohale? Noh, Howard Ringbaumile igatahes ei jõudnud. Tead ju küll, missugune Howard on - tal on haiglane vajadus olla edukas ning haiglane hirm, et teda võidakse pidada ebakultuurseks, ning see mäng seadis tema kaks sundmõtet teineteisega sõjajalale, sest mängus võis võita üksnes tingimusel, et paljastad mõne lünga oma kultuuritundmises. Algul ei suutnud tema psüühika seda paradoksi üldse omaks võtta ja ta nimetas mingi sedavõrd vähetuntud kaheksateistkümnenda sajandi raamatu, et mul ei tule isegi selle nimi meelde. Muidugi jäi ta punktide jagamisel viimaseks ja vajus mossi. See on rumal mäng, ütles ta, ja keeldus järgmist ringi kaasa tegemast. "Mina passin, mina passin," ütles ta põlastavalt, täpselt nagu proua Elton Box Hillil. Aga ma nägin, kui tähelepanelikult ta mängu jälgis, kuidas kulme kibrutas ja salvrätti sõrmede vahel keerutas, kuidas mängu mõte talle koitma hakkas. Tegelikult on see täitsa lahe mäng, umbes nagu intellektuaalne lahtiriietumisega pokker. Näiteks tuli välja, et Luke Hogan ei ole lugenud "Taasleitud paradiisi". Ma tahan öelda, et ma tean küll, et see ei ole tema rida, aga lihtsalt avastus, et keegi võib saada inglise keele ja kirjanduse osakonna juhatajaks Eufoorias, ilma et ta oleks lugenud "Taasleitud paradiisi", paneb mõtlema küll, või kuidas? Ma nägin, kuidas Howard seda seedis ja näost pisut kahvatuks läks, kui taipas, et Luke räägib tõtt. Noh, kolmandal ringil, kui juhtis Sy "Hiawathaga" ja härra Swallow oli ainus peale tema, kes seda lugenud ei olnud, raksas Howard korraga rusika lauale, küünitas lõua umbes kuus jalga ette ja põrutas: ""Hamlet"!"

David Lodge "Ühest kohast teise"

Hirmus lahe idee lihtsalt, muud midagi. Lodge tundub esmapilgul olevat värske ja meeletult põnev, lugedes kipub aga kinnistuma tunne, et tegemist on Pratchettiga - lugu küll erinev, aga üldplaanis sama, ikka ja uuesti.

ülevusest

Siis juhtus minuga midagi imelist: mu vaim läks teisele poole üle. Korraga polnud ma enam aheldatud. Tõusin püsti. Olin vaba. Kunagi varem polnud ma olnud nii vaba. Kõndisin klaasakna juurde. Valgustatud linn oli väga kaugel all. Ma valitsesin maailma. Ma olin Jumal. Et olla tema vääriline, heitsin oma pilgu aknast välja. Kustutasin neoontuled. Kaugetest linnatuledest piisas, et kõik oleks hästi näha. Läksin kööki ja tõin ühe koka, mille ma ühe sõõmuga ära jõin. Tagasiteel raamatupidamisosakonda sõlmisin kingapaelad lahti ja lennutasin kingad eemale. Hüppasin kirjutuslauale, seejärel ühelt laualt teisele ja karjusin rõõmust. Olin nii kerge, et riided vaevasid mind. Võtsin need ükshaaval seljast ja loopisin enda ümber laiali. Kui olin alasti, tegin tiritamme - mina, kes ma polnud kunagi selleks võimeline olnud. Kõndisin käte peal üle üksteisega külgnevate laudade. Seejärel, pärast üht täiuslikku kukerpalli, lendasin õhku nagu põrkepall ja maandusin oma ülemuse kohale. Fubuki, ma olen Jumal. Isegi kui sa minusse ei usu, olen ma Jumal. Sina annad käske, mis ei oma suurt tähtsust. Mina valitsen. Võim ei huvita mind. Valitsemine on niivõrd palju kaunim. Sul pole aimugi, mida mu hiilgus tähendab. Hiilgus on hea. See on trompetimuusika, mida inglid minu auks mängivad. Iial varem pole mu hiilgus olnud nii võimas kui täna öösel. Kõik tänu sulle. Kui sa teaksid, et töötad minu auks!

Amélie Nothomb "Jahmatus ja värinad"

Remargi mõttes: hästi meeldivalt überirooniline raamat tegelikult.

Ah, tegelikult tuli just neid ridasid lugedes meelde üks hetk aasta 2000 juulist. Olin just peda peahoone kolmandalt korruselt alla tulnud ja astunud uue tunde saamise mõttes Kadrioru poole mitte otse tänavalt, vaid keeltemaja kaudu. Peamaja kolmanda korruse keskel, seal, kus on suured-suured klaasid, oli seinal üks hirmus pikk nimekiri. Neist, kes konkureerisid pedasse eesti filoloogiat õppima. Konkurss oli 1:15. Meeletu rodu 7. realt leidsin otsitava nime. Milline kergendus pärast seda, kui kunstiajaloo konkurss nädal tagasi nii aia taha läks (kuigi sealne numbrite suhtarv oli midagi hoopis muud)! Õues paistis päike, Eestimaa suvinäitas oma kollast poolt. Naeratus lihtsalt tekkis näole, sest viimaks oli selge, et siit enam väljajäämist karta pole, on vaid võita-võita-võita! Selle päevaga ja kõige sellega, mis järgnes, olen ma tegelikult väga rahul.

Hea on olla rahul õigete otsustega.

hetkest

Pühapäevahommikuses rongis oli vaid kolmene grupp vanamutikesi. Kui ma rongi astusin, mõõtsid mutikesed pika pilguga mind ja nartsisse mu peos. Üks neist vaatas mulle otsa ja naeratas. Naeratasin vastu. Istusin siis kõige tagumisele istmele ja silmitsesin akna taga mööda vilksatavaid vanu maju. Rong sõitis majadel nii lähedal, et puudutas peaaegu nende räästaid. Ühe maja verandal oli koguni kümme potti tomateid, nende kõrval peesitas päikese käes suur must kass. Paistsid õue peal seebimulle puhuvad pisikesed lapsed. Kuskilt kostis Ishida Ayumi laul. Isegi karri lõhn hõljus õhus. Rong liikus mööda intiimset eeslinna vilkalt nagu õmblusmasin. Tee peal tuli veel inimesi peale, aga kolm mutikest arutasid väga innukalt midagi edasi, ilma et neil oleks küll saanud.

Haruki Murakami "Norra mets"

Pakkisin täna hommikul kaasa paar purki, et minna vaatama, kas rohelise mõtlemise oaas pea maja kõrval on miraaž või rõõmus reaalsus. Üle hulga aja paistis taas päike, tänavad olid küll niisked, aga värsked. Putka juures andis pudeleid ära onkel, jäin ootele. Kohale lonkis vene tädi pisikese uudishimuliku taksiga, kes ahmis kõiki enda ümber olevaid (veidi OH-hõngulisi) lõhnu, nagu oleks ta esimest korda turvalisest kodust väljas. Tädi pöördus mu poole säravas eesti keeles - ega ta ei saaks vahele, tal ainult kaks pudelit. Taara vastuvõtja tegi nüüd juba vene keeles tädiga juttu, tundus, et tädi käigud on igapäevased. Et taksiga väljas ja et on alles kena ilm. Jätsid hüvasti ja oligi minu kord.

...

hirmust

See kord kui me läksime Larkini tänavale prantsuse kinno Vogue ja vaatasime "Sügavuse põhja", käest kinni hoidsime, suitsu tõmbasime end nii lähedastena tundsime - kuigi väljas Turu tänaval ei lubanud ta mul ennast käevangu võtta kartes, et inimesed tänaval hakkavad teda siis libuks pidama, mis olekski niimoodi paistnud ja ma olin sellest marus aga lasin tal oma tahtmist saada ja me kõndisime edasi, ma tahtsin kuhugi baari astuda ja klaasi veini võtta, tema tundis leti äärde rivistunud kaabukandjate ees hirmu, nüüd nägin ma tema neegrihirmu Ameerika ühiskonna ees millest ta alati kõneles aga käegakatsutavalt, tänavatel see ei teinud mulle kunagi muret - püüdsin teda lohutada, talle näidata et minuga koos võib ta teha mida iganes, "Tegelikult, kallim, saan ma kuulsaks meheks ja sina saad olema kuulsa mehe väärikas abikaasa nii et ära muretse" aga tema ütles "Sa ei saa aru" aga tema pisiplikalik hirm nii ahvatlev, nii söödav, me läksime koju vastu õrnade armustseenidele, kahekesi koos oma isiklikus ja salajases pimeduses -

Jack Kerouac "Pilvealused

Kui mingi aja tagant tiritakse taas lagedale homoteema, on emotsioonid ausalt öeldes samasugused. Iseenesest võiks mõelda, et ju siis eestlastel on nii meeletult palju vaba aega, et enda viha niimoodi kirja panna (kommentaatorid veebis) ja sõnastada (noor Helme "Kahvlis" tuleb meelde). Kommentaare lugedes/kuuldes tundub see viha olevat hoopis varjatud hirm selle v õ õ r a ees, seejuures hirmul endal ei tundu praegu mingit alust olevat. Demagoogia argumentum'ite jaoks lähevad utoopilised õudusmudelid aga käiku kui soe sai. Järgmise paraadini, jah? :)