ettekujutusvõimest

Ükskõik kui palju ja kui kõvasti ma teda lõin, ta oli nii purjus, et ei tundnud mingit valu. Lõpuks lõin ma ta täiesti oimetuks. Kui ta seal räpasel kõnniteel lebas, nägu verine ja lõhki, kõht paljas, oleksin ma tahtnud iseendale ühe täie anda.
Varsti pärast seda tuli Sarah ja triikis mu siledaks, pressis minust kogu selle karmi värgi välja. Alles siis sain ma aru, miks oli alati nii lihtne inimesi lüüa. Sellepärast, et mul puudus kujutlusvõime. Inimese tee kaastunde või osavõtlikkuse juurde on konarlik, aga see on ainus võimalus. Et mõista oma tegude tagajärgi, peame kasutama kujutlusvõimet. Me otsustame, et teisele inimesele pudeliga pähe virutada pole hea mõte, sest me asetame ennast tema olukorda ja kujutame ette, et meile lüüakse pudeliga pähe, oh issand, oleks see vast valus! Me poeme teise inimese nahka. Kui sa seda teed - kui sa s u u d a d seda teha -, siis muutub vägivald või haiget tegemine sinu jaoks aina võimatumaks. Sa hoiad vinnas revolvrit teise meelekohal. Kui sa suudad ette näha, mis sellest peast saab, siis on sõna otseses mõttes võimatu päästikule vajutada. Ma olin inimestele rõõmsalt haiget teinud, sest mul puudus kujutlusvõime.

Robert McLiam Wilson "Eureka street"

Kõrvalt poksimist või MMA-d vaadates ikka mõtlen, et no mida - mida see pakub? Okei, professionaalsel lööja tasemel on preemiaks mõnusad sponsorlepingud, kuulsus ja raha, aga tänaval oma probleeme lahendades? Rõõm, et nüüd on kellelegi "ära tehtud"?

Mingis tõsielusarjas oli ka just meeste vahel ütlemist. Mingil hetkel viskasid mõlemad asjaosalised sajatuste saatel riided maha ja olid valmis asju selgeks ... kaklema. Teised õnnetuseks lahutasid nad enne tõsist suhtlemisse süvenemist, nii et seekord jäid vist mõlemad kaotajaks. Mis oleks aga olnud peksmise tulemus? Isased oleks ehk oma hierarhia selgeks saanud ja välja mõelnud (pro: peksnud), kellel ikkagi õigus on?

Kurat, oskaks ma mehelikult mõelda, mõtlen ma mõnikord.

tööst

Esimene tüdruk, kellele ma hoidjakoha suhtes helistasin, oli vaimustusest oimetu. "Oo mu jumal!" üürgas ta, kui palusin tal büroosse vestlusele tulla. "Oo mu jumal! Kas see on tõsi? Oo mu jumal!" "Eee... on see ei või jaa?" "Taevake, jaa. Jah, jah, jah. Runwaysse? Oo mu jumal. Kui ma sellest oma tuttavatele räägin. Nad kukuvad pikali. Nad surevad ära. Öelge, kuhu ma pean tulema ja millal?" "Te mõistate, et Miranda viibib praegu välismaal ega saa teiega isiklikult kohtuda?" "Jah. Täiesti." "Ja te teate, et jutt käib lapsehoidja kohast Miranda kahele tütrele? Et sellel pole vähimatki pistmist ajakirjaga?" Piiga ohkas, nagu harjutaks end selle kurva tõsiasjaga. "Jah, muidugi. Lapsehoidja, ma saan aru." Noh, ei saanud ta aru tuhkagi, sest vaatamata vastavale välimusele (pikk, laitmatult hoolitsetud, küllaldase elegantsiga riietatud ja tõsise alatoitumuse all kannatav) esitas ta pidevalt küsimusi selle kohta, millised tööülesanded nõuavad tema kohalolekut büroos. Kostitasin teda pilvise pilguga, kuid ta ei paistnud hoomavat. "Eee... mitte ükski. Mäletate, me rääkisime sellest juba. Ma valin vestluse põhjal Mirandale kandidaate välja ja juhuse tahtel teen seda büroos, aga sellega asi piirdub. Kaksikud ei ela siin." "Õigus, õigus," pomises ta, aga ma olin ta juba maha kandnud.

Lauren Weisberger "Saatan kannab Pradat"

Mõnikord juhtub sekka ka selliseid raamatuid, mille lugemist ei taha väga ausalt kohe tunnistada, aga samas on neil selline taust, et peaks ikka vist lugema, saab siis vähemasti irvitada. Nagu Coelhoga lugu on näiteks. Ja Pratchettiga.

Aga kui tööst rääkida, siis ... läks mõtte selle peale, kuidas endal samuti esimese hooga on juhe kokku jooksnud, sees vaid tunne, mida lisaraha kuu kohta aasta eest teeb, ja ise valmis asja pikalt mõtlemata vastu võtma. Siiani on õnneks (või kahjuks, mõnikord) mõistus rahanumbrite nägemisest võitu saanud ja olen mõtlemisaja võtnud. Kohati on juhtunud ka seda, et olen hiljem kahetsenud, aga samas on jälle tunne hea - jääb küll mingi summa tulemata, aga eelarvega olen niikuinii plussis ja selle asemel on vaba aeg. Muidugi on ka pangetamisi olnud, palju õnne mulle tasuta tööna tehtud kolme raamatu eest, kurask. Jajah...

imiteerimisest

"Kui ma ootan valgusfoori punase tule taga, siis ma mõnikord mõtlen, kas peaksin tuld eirates ületama tänava," ütleb ta. "Siis teeb seda keegi teine ja seega ka mina. See on teatav imitatsioon. Ma saan loa tegutseda kelleltki, kes sooritab kõrvalekalduva teo. Kas see otsus on teadlik? Ma ei tea. Võib-olla hiljem oleksin suuteline erinevuse üle mõtisklema, kuid teo sooritamise ajal, ma ei tea, kas keegi meist oskab öelda, kui palju meie otsusest on teadlik ja kui palju alateadlik. Inimese otsused on peened ja keerukad ning neist ei saada kuigi hästi aru." Suitsiidi puhul, väidab Phillips, mõjub kellegi kuulsa otsus endalt elu võtta samamoodi: see annab teistele inimestele, eriti ebaküpsuse või vaimse haiguse tõttu vihjetele vastuvõtlikumatele loa samuti sooritada seda kõrvalekalduvat tegu. "Suitsiidilood on nagu loomulik reklaam inimese probleemide teatavaks lahenduseks," jätkab Phillips.

Malcolm Gladwell "Läbimurdepunkt. Sellest, kuidas väikestel asjadel võib suur mõju olla"

Laupäeval oli põnev hetk. Park Lepistiku kandis. Linnud lendavad, päike piilub puuokste vahelt, vesi voolab, kohati tatsab mööda inimesi. Kauguses hakkab mingi vares jõu- ja ilunumbreid tegema, aga on nii kaugel, et vaid kaamera zoomiga saab teda üles võtta. Mõeldud-tehtud. Vares tunneb end mugavalt, sopsutab tiibu ja krääksub, kõrvalt mööda minevad inimesed vaatavad ka vasakule - mida too seal filmib. Järjest, kõik möödujad. Peaks selle Kummi-Tarzani asja kunagi ka ära tegema, saab massistseeni :)

tööelustiilist

Oh, ma olen tüdind. Lääne inimestel on alati rääkida targad jutud, kuidas elus peab tegema vaid seda, mis meeldib, ja kes ei tee, on loll. Aga kui uurida, selgub, et siuke rääkija ei julge isegi uuringufirmas küsitlejana ajutist tööd teha, kardab, et curriculum vitae keerab perse. Tim pani kah sama joga. Seda esimest, et tal ühed tuttavad kolisid Aafrikasse, praevad ja müüvad pannkooke, muud tööd ei tee, suhtlevad inimestega ja on väga õnnelikud. Vihjasin, et mitmel pool Aafrikas on näljahädad, aga Tim ajas vastu - kõik on suhtumise küsimus, nii kuidas mõtled, nii läheb. Türa. Ma ei hakanud seletama. Aga. Mais. Aber. No. Viis aastat veel, ja sa, türa, kardad oma töökoha vahele kuuajalist pausi jätta - et kuidas puhkamist uuele võimalikule tööandjale selgitada. Inised uhkelt, et küll kestavad tööpäevad kaua, passid oma linnalähedasse koju jõudmiseks ummikus, jood reedel kolm õlut ning ongi kõik. Persses on su pannkoogid.

Vahur Afanasjev "Kosmos"

Vahelduva eduga satub taas ette veider mõttemall "olla nagu teised", olgu see siis palga eest töö meeldivusele lõivu maksmine, poes üle-hulga-aja-millegi-ostmine või hetk, kui leian end kodus keset täielikku raamatutega ummistatud segamini tohuvabohu, laest kiikamas suvaline lamp. Teiste jaoks / väljanäitavalt elamine on kindlasti ka lahe, aga samas võtab ressurssi ning kokkuvõttes kellele see ikka korda läheb. Endale läheb teistele mõeldes käitumine kindlasti korda, aga kas just hästi?

nagu vanastist

"See on solk," ütles ta mulle alati. "Tead, Leemet, mina ei usu, et see üldse kellelegi maitseb. Lihtsalt üks eputamine on see leivasöömine. Tahetakse kole peened välja näha ja võõramaalaste moodi elada. Hea küpse põdrakints on hoopis teine asi. Tule aga tule nüüd sööma, mu laps! Kelle jaoks ma need kintsud siis küpsetasin?"
Isa oli ilmselt teist meelt. Tema tahtis olla uue aja inimene ja uue aja inimene pidi elama külas, lageda taeva ja päikese all, mitte hämaras metsas. Ta pidi kasvatama rukist, töötama terve suve nagu mingi räpane sipelgas, selleks et saaks sügisel tähtsa näoga leiba kugistama ja olla sedasi võõramaalaste sarnane.

Andrus Kivirähk "Rehepapp"

Leib on ka muidugi tore asi, aga tegelikult meenub hoopis hiina toit. Pulkadega söömine on ju igati asjalik, sest annab sellise erilise hõngu asjale juurde. Siiski kohtab mõnikord kergitatud kulme, kui kuskil söögikohas pulki nõuda. Harjumused-harjumused.

Kiviräha see romaan tundub üldse olevat irooniline, kui vaadata tagasi minevikust kinnihoidmisele, teisalt aga ironiseerib samamoodi mineviku minnalaskmist. Tea siis, mida ta öelda tahab. Noh, samas, enda ideeliider võiks ideaalis ikka ise olla.

sõjast

Sarajevo: see sõna jäi Ellenile kurku kinni, kui ta püüdis seda välja öelda... "Kohutav mõelda, kohutav," mõmises George Baldwin. "Wall Street kukub mürtsuga kokku... Nad sulgevad börsi, ainus võimalus." "Ja ma pole kunagi Euroopas käinudki... Sõda on vist väga erakordne vaatepilt." Sinises kleidis ja seemisnahkses mantlis Ellen nõjatus suriseva auto istmepatjadele. "Ajalugu on minu jaoks alati olnud ainult pildid kooliõpikus, kindralid peavad kõnet, tibatillukesed figuurid jooksevad, käed laiali, üle väljade, siin-seal mõni pildiallkiri."

John Dos Passos "Manhattan Transfer"

"Sa ei tea, mis on sõda, kui sa pole sõjas olnud." Selline üsnagi süüdistava tooniga mõte kõlas paar päeva tagasi. Kindlasti ei tea, mis sõda on, kui pole seda omal nahal läbi elanud. Aga tajuda seda tekstis, kellegi jutus, mõttekatkes-pildis - see annab ettekujutuse sellest, milline sõda v õ i k s olla. Elavat pilti olen tajunud kahel korral. Esimene kord siis, kui tankid Lasnamäel üle Smuuli tee silla kesklinna poole sõitsid. Teine kord aprillirahutuste esimesel ööl kesklinnast koju minnes. See vaikus, ärevus, tühjus ja valmisolek põgenemiseks-peitmiseks on peamised märksõnad, mis neist kahest päevast meelde on jäänud.

tagasikerimisest

Abiellumine ja pere loomine on nagu emigreerumine. Varem elasin oma vennaga samal maal; jagasin temaga oma väärtushinnanguid, maitset ja hoiakuid, aga siis kolisin ära. Ja olgugi et ma ei märganud, kuidas see sündis, hakkasin teise aktsendiga rääkima ja teisiti mõtlema, ja olgugi et kiindumusega oma sünnimaad meenutasin, on kõik selle jäljed minust kadunud. Nüüd aga tahan koju minna. Ma saan aru, et tegin suure vea, et uus maailm pole kaugeltki nii ilus, nagu seda ette maaliti, ja et kodus on palju vaimutervemad ja targemad inimesed kui need, kes elavad mu uues riigis. Ma tahan, et vend mind kaasa viiks. Me võiksime koju, ema-isa juurde minna. Me mõlemad oleksime seal õnnelikumad. Vend ei mõlgutanud enesetapumõtteid, kuni ta seal elas, ja mina polnud murest murtud ega süütundest näritud. See oleks vahva. Me ilmselt kaklesime selle pärast, millist teleprogrammi vaadata, aga kõiges muus... Ja me ei teeks enam neid vigu, mida me tegime varem. Me ei otsustaks, et tahame vanemaks saada ja omaenda elu elada. Me tegime proovi ja läksime omadega rappa.

(Nick Hornby "Kuidas olla hea")

Mõnikord, kui on mingi jama värskelt juhtunud, mõtlen, kas seda saaks tagasi keerata, noh, umbes nagu arvutimängu, et väike seiv, kukkumine, uuesti alustamine. Või teinekord, mis saab, kui ma midagi teen. Väiksena üritasin rattaga trepost alla sõita. Üllatavalt pikaks ajaks läks mis-saab-kui isu üle.

Tegelikult ma ei ole veider. Ega hull. Jajaa!

tõlgendamisest

Nende kujundite vahetu "tähenduslikkus", nende paigutumine vastavalt läbimõeldud kommunikatsioonistrateegiale - nende stimuleeriv spontaanne emotiivne pattern - ongi see, mis peab lugejale pakkuma tõelist lugemisrõõmu. Nii saab lugeja näiteks jälgida tolle episoodi vaikset hõõguvat mängu, kus selitub kahe pooluse, seksuaalse lävimise ning impotentsuse kui eksistentsiaalse olukorra vastasseis; Renzo kujus, Azzeccagarbuglile saadetavaid kabunais - oma ilmsuses ei vaja see sümbol kommentaare -, noormehe põgenemises üle järve (põgenedes väldib ta vahekorda, käitudes paguluse arhetüübi kohaselt, mis on selge vihje Thomas Manni Joosepile) ilmneb kastratsiooni kui lävimisvõimetuse teema, mis kestab Bergamosse põgenemiseni, kus on tiheli koos tõeliselt ilmutuslike sümbolite kogum. Renzo kastreerimisele vastandub nimelt mäe kui fallose kujutis; ja see valitseb ka Lucia stream of conciousness'i ja sisemonoloogi, mida ta peab ööajal järve ületades; me leiame siit vabalt assotsieeruvad kujundid, millele loob kontrapunkti sealsamas olev vesi - lahtine vagu, mis sulgub viivitamatult enesesse, ometi on sellesse kaevunud ka inimese ligiolemine: "nood kaks aeru, mis mõõdetud sulpsuga lõikasid asuurset järvepinda, jõnksatasid nõretavana välja ning sukeldusid jälle" - too üheselt seksuaalne kujund manab otsekohe esile selgelt bergsonliku élan vital'i, mis olemisse uurdudes ja seda läbistades toimib psüühilise kestusena - toimib vaona: "too vene lõigatud laine, mis sai ahtri taga taas ühte, jättis maha järk-järgult rannast kaugeneva kobrutava juti".

"My exagmination round his factification for incamination to reduplication
with ridecolation of a portrait of the artist of Manzoni" Umberto Eco "Minipäevikust"

No ühest korrast lugemisest ja ühest korrast ümberkirjutamisest piisab täienisti - sellele tõdemusele jõudsin siis, kui nüüd selle teist korda läbi lugesin ... tähendab ... püüdsin läbi lugeda. Mis omakorda tähendab tegelikult seda, et:

1. igasugune kirjutis, eriti kirjandusteooria, peaks olema võimalikult lihtsalt kujul lahti kirjutatud (nagu mu lõputöö juhendaja kunagi ütles). Tõeliselt sisuga mõte tegelikult, eriti kui teaduslike kirjutistega rohkem kui enda tööd kirjutades kokku puutuda.
2. kogu vaht lämmatab igasuguse tähtsamate punktide jaoks vajaliku kontsentreerumisvõime ja tulemuseks on hunnik pläkki, millest mõnikord tuleb olude sunnil ivad välja sõeluda. Taandread on ka lahedad asjad.

Üldse tundub, et teadustöö kirjutamine on üks püstitatud hüpoteesi tõestamine. Selgetel juhtudel hüpotees kas kukub või tõestub, kuid elu teatavasti on pooltoonidega. ETV näitas mingi aja eest prantslaste filmi sellest, kuidas Jaapanis tõstab kommunism pead. Hüpotees tõestati ära - riigijuhid koogutasid memoriaalmonumendi juures, paljud eitasid vägivalda hiinlaste suhtes ja äärmuslased kisasid, kuidas kõri võttis. Aga kas see tõde ka on?

Samamoodi tuleb meelde, kuidas sai eesti kirjanduse loengutes praktilisi töid läbitud. Tuli valida luuletus, selle sümbolilist tagapõhja analüüsida, määrata riimi tüüp ja muud värgendused. Analüüsimine oli lõbus: vaatasid, mis aastal luuletus kirjutatud on, ja lasid mõttel lennata... Väga hästi tuli välja. :)

pimedusest

Siin aga, selles täiesti arusaamatus keskkonnas, võõraste, vägevate inimeste juures - selle mõtte peale lõi kiriku kell nii valjusti, et kogu kirikla näis värisevat -, siin olin ma esimest korda täielikult ja abitult üksinda keset pimedust ja oma peadpööritavat teadmatust. Hirm käis mul krampidena peal ja iga üksik hoog oleks mind kergesti võinud minestama panna, kui ma seda pääseteed oleksin tundnud, ja kui ma segipööratud linade vahelt õhku ahmides vilksamisi nägin kumavat akent, vahtis kirikutorn sealt sisse nagu mingi jube pea. Aga ikkagi oli minus veel nähtavasti järel kübeke seda vürsti, keda Philip omal ajal oli ekspluateerinud, sest ma otsustasin sealsamas, et ma pean iga hinna eest valgust saama. Niisiis pugesin ma voodist välja otse hädaohu lõõskavasse leeki, mis põletas, andmata valgust. Ma seadsin tooli keset tuba laelambi alla, kavatsusega sealt pirn võtta, öölambi sisse keerata ja hommikul jälle tagasi panna. Aga kui sa voodis oled kaitsetu, siis voodist väljas, toolil keset tuba oled sa täiesti abitu ja järelikult mis tahes tumedate jõudude võimuses, mis sind varitsevad. Ma seisin selga väänates toolil, keset tuba. Küünitusin ülespoole ja sain juba pirni pihku, kui äkki mu mõlemad käed plahvatasid veripunaseks ja nende vahelt langes mu peale valgusevälk. Ma kukkusin toolilt alla, põikasin daktülirütmis tampadi-tampadi voodisse, tõmbasin põlved konksu ja teki kõrvuni.

William Golding "Vaba langemine"

Ausalt öeldes ma ei tea, miks ma olen kogu elu õudusfilme kartnud. Väiksena on see veel normaalne, kui nii saab öelda, sest siis mängib mängulisus reaalsustaju üle ja õudusfilm töötab korralikult. Aga nüüd, kus ma tean, et voodi alt vaevalt mingi karvane käsi välja ilmub ja mind sinna tirima hakkab (see, kuidas ma sinna voodi alla libisen, ilma et saaks end kuskil pidurdada, on omaette oopus)? Aga ma kardan, isegi reklaamid võtavad juhtme kokku. Ja ulmefilmid, kus on miski tundmatu verd nõudev olend - isegi kui film ise on tobe, läheb see õudne detail väga kenasti mul mälusektorisse kirja. Mõistusega võtmine ei aita, pidev vaatamine ka ei aita, ja nii ongi siis välja kujunenud selline seis, et kui on õudusfilm, siis väldin kanalit. See asi töötab. :)

Äkki töötab selline mehhanism, et kuigi õudukad on tavaliselt täielik utoopia, on neis midagi, mis võib just nüüd ja praegu juhtuda, kui keegi viitsiks piisavalt vaeva näha. Hirmutav ongi see, et need on teoreetiliselt võimalikud. Seega võiks välja arvata igasugused Jaapani ja kummitusfilmid, aga nojah, kes saaks käsi südamel öelda, et kummitusi pole olemas, kui ollakse neid ise näinud?

mängulisusest

Üldsegi mitte tähelepanuta ei saa jätta osutust, et Berliinis võiks olla inimesi ja kahtlemata ka neid, kes loevad renessansiteatri plakatit, kuid kahtlevad selle tõesuses, mitte plakati olemasolu tõesuses, vaid selle trükitähtedega esitatud sisu tõesuses ja ka tähtsuses. Nad võiksid õdutult, halva tundega ja tõrkumisi, vahest vihagagi lugeda sealt nendingut, et komöödia "Ärtusoldat" on võluv komöödia; keda ta võlub, mida ta võlub, millega ta võlub, kuidas nad jõuavad selleni, et mind võluda, pole mul tarvis end võluda lasta. Neid võib panna huuli rangelt kokku litsuma, kui nad loevad, et selles komöödias liitub veetlev huumor sügavama tähendusega. Nad ei taha veetlevat huumorit, neil on tõsine eluhoiak, meelelaad on murelik, kuid väärikas, nende sugulaste hulgas on esinenud paar surmajuhtumit. Nad ei lase end ka lollitada osutusest, et sügavam tähendus on liitunud kahetsusväärselt veetleva huumoriga. Sest nende arvates ei või veetleva huumori kahjutuks tegemine, neutraliseerimine üldse mitte teoks saada. Sügavam tähendus peab iga kord eraldi esinema. Veetlev huumor tuleb kõrvaldada, nagu roomlased kõrvaldasid Kartaago või muid linnu muul moel, mida nad enam ei suuda mäletada. Mõned inimesed ei usu üldse tükis "Ärtusoldat" peituvat sügavamat tähendust, mida ülistavad plakatitulbad. Sügavam tähendus: miks sügavam ja mitte sügav? Kas sügavam peab olema sügavam kui sügav? Nii nad norivad.

Alfred Döblin "Berliin, Alexanderplatz"

Jõulud said just justkui läbi. Mängulisuse ja mängimise aeg - vähemasti nende jaoks, kes leiavad, et punase mantliga pika habemega mees on täies elujõus ja silkab ringi. Eks see näitlemine ole lõbus nendegi jaoks, kes on avastanud midagi muud, millesse uskuda. Lastega suheldes märkab ikka üllatavalt tihti, et lapsepõlv, mis ei peaks justnagu nõnda kaugel minevikus olemagi, kipub mälestustes olevat ikka imelikult tuhmunud. Aga eks sellega ole nagu jalgrattasõiduga, või no vähemasti nii on sellega varem olnud. Unistamine on lahe, aga seda pikas plaanis vaid siis, kui tegelikkus ka ikka meeles püsib. Tsiteeriks Lotmani, kui meelde tuleks. :)