hulludest

Kord saatis ema pisikese Rommi Lasnamäel asuva Pae kaupluse juurde apelsinisabasse. Järjekord ei olnudki väga pikk, aga otsekohe moodustus teine saba sõjaveteranidest, kes samuti apelsinide järele keelt limpsasid. Või siis vesistasid suud nende pereliikmed - tihtipeale oligi sellistes peredest veteranist vanaisal pidev kõrgendatud lahinguvalmidus, sest kui kuhugi toodi defitsiitsemat kaupa, visati vanaisale või vanaemale medalitega pintsak selga, võrkkaabu pähe, anti näppu "avosjka" ehk veniv sangadega turuvõrk, ning püstitati vastutusrikkas lahinguülesanne - kaubata mitte tagasi tulla! Nii ka nüüd. Päike sillerdas pimestavalt medalitega kaetud rindadelt, otsekui oleks tegemist Puškini muinasjuttudest pärit muistsete vägilaste družiinaga ja nende soomustatud rinnaplaatidega kaetud turvistega. Ja loomulikult ei liikunud see saba, kus seisid enamasti naised ja lapsed, karvavõrdki. Kui eestlased vaikisid soomeugrilikus tuimuses, siis vene naised tõstsid varsti häält: "Kas teil häbi ei ole! Lapsed seisavad järjekorras! Vaadake kui palav on! Häbi teil ei ole!" "Meie sõdisime!" pareerisid veteranid kriitikanooli, "Valasime verd ja oleme sõjasangarid!"

Roland Tõnisson "Uus ilm"

See väike huvitav täiesti toimetamata raamat sattus mu kätte kõveraid-kõveraid teid pidi. Lugejaid on sel teosel vist ka käputäis, sest asi pisikese kirjastuse üllitatud.

Aga kui rohketest kirja- ja stiilivigadest mööda vaadata, on tegemist igati kelmika lugemisega. Kahju küll, et mul vanusel veel kümmet aastat juures pole, sest siis oleks vist maas ägisedes seda lugenud, aga noh ... lapsepõlvest tuleb üht-teist meelde küll.

Sellist nõukaaja lõpu - vabariigi aja alguse kirjeldust väga ei mäletagi. Või on keegi kirjutanud aegadest-juhtumitest, kui venelastest naabrid 10 minutiga peo maha pidasid (selle sisse kuulub siis idee teke, alkoholi ostmine kõrvalt poest, joomine ja räntsakile maha magama jäämine), kui hullumajja kukkus kõrge sõjaväelane (kes oma tiitlit igal võimalikul moel raevukalt demonstreerib), kui kemples tüüpiline slaavi paar ma-armastan-sind-igavesti-ma-vihkan-sind-tapan-end-oma-õnnetu-elu-tõttu-ära (ja pärast järjekordset tüli üritab meespool end puua, kui õnnetuseks ei saa sellega hakkama, naispool peab naabrite juures esmalt leina- ja siis rõõmupidu), kui igatseti taga vana head aega (teadagi MIS aega)? Ja kõige taustaks hullumaja miljöö, mis esmalt on naljakas, aga siis paneb muige kõverduma - sest tegelik elu tundub kohati olevat sealsega võrreldes ebanormaalsem. Kõnekas on ka fakt, et see raamat on ilmunud aastal 2008. Ehk on just sel ajal ilmutamine osutamine sellele, et ega kirjeldatud ajal ja ilmumise ajal polegi suurt erinevust...

naeratuste maast

Mootorrattad, õigemini mopeedid tekitavad autode vahel konstantse Browni liikumise. Neid tuleb igast suunast, nad sõidavad, tüdrukud küljetsi tagaistmel, vastassuunareal, et ummikust läbi lõiata, nad laveerivad punase tule taga seisvate autode vahel katkematu sipelgajoruna. Kitsal tänaval jõuad ükshetk köögikäru lükkavale tädikesele selja taha. Aga see võib olla ka magustoite käruletil lükkav vanameeas, või röstitud sitikate käruga külamees, või omatehtud jalgrattakäruga prügisorteerijatest abielupaar, või immigrandist ehitustööline, kollane plastkiiver peas ja eelajalooline jalgratas vänderdamas. Mööda mahuvad neist sõitma vaid mootorrattad. Ja nii see autorongkäik liigub, kuni kärutaja või jalgrattur ära keerab või kuskil nurga peal halastab ja autod endast mööda laseb.

Mai Loog "Minu Tai. Sinimustvalge jänku igaveses suves"

See koht siin on üks viisakaid, mõistlikke olukirjeldusi. Raamat ise aga oli tõupuhas tibiromaan. Sanukk noh. Aga väga ehe, mõnus ja hea minekuga, kuigi pilte vahel vähe, paistis päike tekstist läbi. Mitte silma, vaid pealaele. Soojendades.

volgist

Kevadest suvve (haikutsükkel)

1. Varakevad
Tänavail lombid.
Näe, keegi on hiiregi astunud laiaks.

2. Märts
Kassid on väsind.
Ja dispanseri kempsus kiunuvad mehed.

3. Suvehari
Kõik lõõtsutavad.
Taamalt kerkib pilv nagu varbavahemust.

Peeter Volkonski "ISBN 978-9985-9980-6-9"

Ma pole pikka aega lugenud sellist tüüpi teost. Aga noh, eks neid peab ju ka sekka sattuma, kui vaja. Soovitada võib seda imelooma lugeda kindlasti, aga väikse mööndusega - seda ei tohiks mingi hinna eest osta. Ehk on mõnel sõbral see olemas, või on raamatukogus, või... Poes hakkab rahakotil valus. Sest ... alustav kirjandus on koonerdanud nii hea keeletoimetaja kui ka toimetaja pealt, palju oleks pidanud maha rookima, tihendama, vaatama pildiallkirjad (sic!) üle jne. Aga see selleks.

Raamat ise on tore. Annab Volgi eklektilisest sisust eklektilises vormis päris mõnusa sissekiike. Kogu see kaks õhtut une-eelset lugemist (oleks ma vähe enam vormis olnud, oleks ka ühe õhtuga pääsenud) oli lõbus. Luule oli eriti lõbus.

sisseprogrammeeritusest

Miks ikkagi naisterahvad ulatavad sulle naeratuse saatel oma koti, et sa selle bussi tõstaksid? Kas on nad tõesti nii nõrgad, et ise ei suuda seda teha? Kahtled selles tugevasti. Enamik nendest daamidest on ju treenitud kehaga. Jooks. Jõusaal. Solaarium. Vähemuses on tublid tugeva kondiga maatüdrukud. Nad saaksid kindlasti ise ka oma kotid bussi. Või nad on lihtsalt naised, kes juba ammu sisseprogrammeeritud käitumisreeglite järgi otsivad abi meestelt? Mees on tugevam. Mees. Ja sina asusid kotte tõstma. Justnimelt varem sisseprogrammeeritud käitumismudelite järgi. Seda nimetatakse vist kasvatuseks?

Toomas Verrev "Margot"

Situatsioon naistepäevalt tööpostil. Laua taga hulk inimesi, laual šampus, miskit näksimist. Esimene laar kihisevat jooki on laiali jagatud ja mehed kuidagi tahapoole kadunud, laua lähem ümbrus on täis naisi. Ühtäkki kostab nõudlik hääl ühe nõrgema soo esindaja poolt: klaas tühi, tarvis juurde valada. Mehed on mitme-mitme meetri kaugusel, naisel aga avatud ja juba ka pooltühi pudel käeulatuses...

Raamat ise oli selline kerttu-rakkelik ajaviitmisteos, ei midagi erilist.

tarust

Ma tahan ujuda, ütlesin.
Kes ees, see... Jooksime õunapuudest ja maasikataimedest mööda fjordi poole. Mina ees. Fred järel. Fjordi ääres võtsime end riidest lahti ja hüppasime vette. Vesi oli külm, kuid me ujusime, sukeldusime ja pritsisime üksteist veega nagu kaks last.
Tead mis? ütles Fred, vett puristades. Ujumine on inimesele lähim viis lennata.
Ma pritsisin teda veega.
Ma tahan sinuga koos lennata! ütles ta.
Sulistasime külmas vees. Kaks öist ujujat. Hiljem olen mõelnud, et elus on hetki, kus kõik on küsitav, ja sa küsid endalt, miks see nii on, ning murrad pead selle üle, mis sind ees ootab. Sel ööl oli minu jaoks üks selliseid hetki ja kui veest välja tõusin, oleks mu keha nagu minevikust vabanenud, minu vana mina vallandus minust ja jäi külma fjordi edasi ujuma.

Frode Grytten "Mesilastaru laul"

Maale sõitmiseks oli vaja mingit mõnusat raamatut rongi kaasa. Kuna eelmisest oli lugemata 80 lehekülge, aga sõit kestnuks kokku viis tundi, tuli kiire ümberarvestus teha. Ja täitsa tõhusalt: pühapäeval Ülemistesse jõudnuna oli lõpuni vaid 40 lehekülge.

Igatahes... See romaan tekitas mitutpidi äratundmise. Esmalt meenutavad need Jan Kausi Loomingus ilmunud lühijutte-viive, mis on küll pisikesed, aga meeldivalt kaasahaaravad. Novelliks ka ära ei lähe (ja ega ma neid ka kannata). Teisalt aga tulevad pähe viited mingitele filmidele, kus idee täpselt sama, aga paiksemalt: kuskil mingis kohas viibib puntras koos hulk inimesi, kelle ellu ühel hetkel kaamerasilm astub. Ja kas mitte Depeche Mode'il polnud mingisuguse sarnase pildikeelega video..?

Nagu ma juba mitu korda olen täheldanud, on norra kirjanduses sellist varahommikust rõskust, aga just sellist rõskust, mis päikeselaiku astudes (mhmh, mõtetes oleme siis keset Eesti segametsa, hommik, lagendik, kuused kaugel, kased lähedal - umbes nii) ja orasheinalehtedel sillerdust vaadates soojaks-soojaks tõmbub. Vaat selline romaan.

ei kunagi maale astumisest

Ükskord küsisin Novecentolt, millele ta, pagan võtaks, mõtleb, kui ta mängib, mida ta näeb, pilk alatasa enda ees kinni, ühesõnaga, kuhu ta mõtetes jõuab, kui käed käivad klahvidel edasi-tagasi.
Ja tema vastas: "Täna jõudsin lõpuks ühte imeilusasse linna, kus olid lõhnavate juustega naised, kõik kohad olid täis valgust ja seal oli palju tiigreid."
Tema, ta reisis.

Alessandro Baricco "Novecento"

Kuidagi paha oleks siia panna pikemat lõiku raamatust, mille tõlkija on aastaid tõlke viimistlemisega vaeva näinud.

Aga kui põnev ja samas igav võib olla inimese elu, kes kunagi pole midagi teinud/näinud! Tervet rodu reisiblogisid jälgides on ikka väga võimas ette kujutada, kuidas näiteks elavad inimesed kuskil keset Kesk-Ameerika riiki järve keskel oleval saarel, kus pole halval juhul elektritki, aga eks samas neil ole ka mõnus näha neid, kes maailmast sinna satuvad. Äärmuste poole pealt oleks hea tuua õudusfilmi näiteks: kui ei tea, mis toimub, on asi jubedam kui siis, mil asi viimaks ära on seletatud. Teisalt aga kaob seletamisega see Miski...

Novecento pealt aga nähtub, et ehk ei olegi vaja maailma näha selleks, et teada, mis maailmas on. Kui n-ö maailm laeva peale tuleb, siis tuleb paratamatult edasi ka see info, mida kaasas kantakse. Ja lahkumata jääb ära ka kartus, et "seal mujal" on elu pettumus, või mis veel hullem - parem kui loodeti...

tšellomängust

Mu süda mitte ainult ei tagunud, vaid tuksus ebaühtlaselt. Üritasin rahulikult hingata. Ta istus ilma pikemata toolile, võttis tšello jalge vahele ja hakkas mängima. Ilma nootideta. Toas oli oivaline akustika. Ma ei teadnud, mida ta mängis, aga see meenutas Gunderseni muusikat. Puhas. Sügav. Ma suudan vaevalt neid minuteid kirjeldada. Tšellohelid ei jõudnud minuni mitte kõrvade kaudu, vaid läbi jalgade. Puupõrand vibreeris kogu ulatuses. MINA vibreerisin kogu ulatuses. Ma nägin tolmu tantsisklemas akendest hoovavas valgusvoos.
Mulle meenus lapsepõlv, kui ma seisin kullatolmus vanaisa töökojas. Memphises. Ma polnud kunagi varem sellist muusikat kuulnud. Ma nägin vaimusilmas täiuslikult lihvitud teemanti, mida pöörati aeglaselt vastu valgust. Kuigi mängis vaid üks instrument, kuulsin, tundsin terves luustikus paljusid instrumente; olgugi et mängiti vaid ühes lihtsas helistikus, kuulsin harmooniaid. Alateadvuses kostis see võimsa, kõikehaaravana.
Seisin kui nui ja kuulasin, vahtisin üksisilmi omapärast nurka tema käe ja käsivarre vahel, pehmet rannet, mis hüpnotiseerivalt minu silme ees pendeldas, tema pikki sõrmi, mis üle keelte libisesid. Ja tundsin samas tugevat tõmmet toolil istuva isiku poole. Nii füüsilist, et olin sunnitud jalad harki ajama, et mitte tema poole kukkuda. Keegi ei tunne jõudu, mis kaht inimest teineteise poole tõmbab. Kuid ei mingit kahtlust: tegemist on jõuga.

Jan Kjærstad "Märgid, mis juhivad armastuseni"

See lõiguke oli osa raamatu parimast paarisleheküljest, meisterlikule tõlkijale võib tänusõnad edastada. :)

alandlikkusest

"Ohvitser. Nagu minu meeski. Nad olid koos laagris. Ta pääses eluga, aga nüüd on minu pärast jälle ohver. Ma küsin Jumalalt, kuidas see on võimalik."
"Jumal ei jäta kedagi vastuseta."
"Mina kohtan ainult vaikimist. Aga ümberringi on nii palju kurjust! Nii palju kannatust!"
Preester vaikis kimbatuses. Ja aina keerutas pöidlaid. "Asjata on Jumalale pahaks panna, et inimene pole tõusnud inimlikkuseni." Ta nõjatus punase kaleviga kaetud kõrge tooli seljatoele ja hakkas rääkima, nagu räägib muuseumi ekskursioonijuht, korrates tüütuseni üht ja sedasama. Ta rääkis, et ei tohi unustada, et ühisesse heitlusse tõmmatud inimeste kannatused võivad kujutada omamoodi patukahetsust eelnevate põlvede eksimuste eest, et iga maapealset kannatust võib vaadelda kui luna teenete eest, mida pakub igavik, sest iga kannatus või ohver kergendab õnnetuse kaalukaussi, olgu või grammi võrra, ja lisab selle grammi lunastuse kaalukausile...
"Tähendab, meie peame vastutama kellegi pattude eest, auväärt preester?" Anna naelutas pilgu preestri paksudesse huultesse, mida too iga natukese aja tagant keelega niisutas.
"Maailm, see oleme meie. Jumal ohverdas oma ainusündinud poja maailmale ega takistanud tema ristisurma."
"Ja see peab olema meie lohutus?"
"Meie teeviit."
Preester kummardus ja võttis Anna käe oma ümarpehmesse pihku. "Me peame olema alandlikud ja kannatlikud ning see saab meile taevas tasutud."
"Mina otsin abi siit, maa pealt. Preester, ärge kartke, ma ei reeda mitte kellelegi selle advokaadi nime, keda te tunnete."

Andrzej Mularczyk "Post mortem. Katõn. Filmjutustus"

Selle raamatuga on selline lugu, et esimest korda kuulsin ma sellest PÖFFi ajal, kui näidati filmi nimega "Post mortem. Opowiesc katynska" (ehk "Katõn", IMDb-s). Kirjastuse tädid tegid eessõnas kõvasti reklaami, et vaat selline raamat ja väga hea tõlge ja... Kuna film nähtud, tundus ka raamatu lugemine hea idee.

Noh... Esimene ja kõige suurem viga on raamjutustusega liialdamine, kohati tüüpsüžeesse kaldumine. Naine sõidab rongiga Katõni poole, veeretab käes padrunikesta, loeb isa päevikut, vaatab vahepeal kaugusse ... ja jääb silma vastas istuvale mehele, kes teda salamahti ajalehe varjus piilub, ise mõeldes, kes on küll see naine, mida ta teeb. Kui see ei ole klišee, siis mina ei tea, mis seda võiks olla.

Samuti jäävad kõrvaltegelased, olgu siis vaimulikud või muud vene võimuga seotud, väga ühekülgseks. Sama viga oli tegelikult ka filmis, et tegelased kas olid läbivalt head/halvad või nad siis liikusid väga kiiresti ühest seisundist teise. Ka teine peategelane, Anna mehe saatusekaaslane, on kuidagi tahumata kuju, kelle sisepiinad jäävadki õhku rippuma, samuti ei ole võimalik suhestuda Vene võimu seostega.

Positiivset? Raamat ja film kindlasti täiendavad teineteist, aga ma ei kujuta ette, kas oleks väga hea idee enne raamatut lugeda. Film on eraldi ja üksi vaadatuna terviklikum, mõjuvam, eriti algus - sillal kohtuvad põgenikud, kes põgenevad venelaste ja sakslaste eest - ja lõpp, kui jõutakse tapmiste näitamise näol kulminatsiooni. Raamatu äratundmismomendid, et ah, see oli ju see kõrvaltegelane filmist, vms, on sellele head täiendused, aitavad asjal sügavamalt seeduda.

Ja lõppeks, keel kipub sellistel kiiresti (arvata võib, et PÖFFi ajaks sooviti valmis jõuda) tõlgitud raamatutel ikka kannatama. Kuigi talutavalt.

otsimistest

Veronika naeris. Ta oleks otsekui püüdnud jututeemat vahetada. Ta lausus: "Ega sa ometi arvanud, et ma sind tol korral Youngstorgetil ei NÄINUD? Sinu pärast ma seal olingi."
Sellest ei saanud ma aru. Minu meelest rääkis ta mõistatuste keeles.
Kuid ta jätkas: "Kõigepealt kohtusime Frogneri trammis. Seejärel nuhkisin ma linnas pisut ringi ja sain teada, kus kohvikus sa armastad käia. Ma polnud seal kunagi varem käinud, kuid ühel päeval seadsin end sinna istuma, olles enne ostnud raamatu hispaania kunstniku Velásquezi maalidega. Ma lihtsalt istusin, lehitsesin raamatut ja ootasin."
"Mind?" Teadsin, et see oli loll küsimus.
Ta vastas peaaegu ärritunult: "Ega sa ometi arva, et sina oled ainuke, kes OTSIB? Ka mina olen osa sellest loost. Endastmõistetavalt pole ma lihtsalt liblikas, keda sina võid püüda."

Jostein Gaarder "Apelsinitüdruk"

Kunagi keskkooli ajal mainis ajalooõpetaja mitu ja mitu korda, et filosoofiast arusaamisele aitab kõvasti kaasa Jostein Gaarderi "Sophie maailma" lugemine, sest seal on kogu raamatutes raskekoeliselt kujutatu kirjas mõnusalt ja loetavalt. Kohalikus raamatukogus aga seda raamatut polnud (ja polnud ka kolm nädalat hiljem), nii et tuli millegi muuga leppida. (Remargi korras: ma ei ole loobunud!)

See "muu" pole aga midagi tüütut või igavat, mis nii paljude ühe teosega nime teinud autoreid iseloomustab. "Apelsinitüdruk" on ausalt öeldes üks igavesti vahva raamat. Tea, kas peaks seda nukratele sõpradele või halli sügise-talve-varakevade all kannatajaile kinkima hakkama?

Väga mõnusalt kirjutatud ja hea minekuga loos hakkab juba alguses nagu midagi kuskil koitma, aga "poindile" päris pihta ei saa. Ja siis mingil hetkel võtab raamat nii mõnusalt-mõnusalt ümbert kinni, et enne käest ei raatsi panna, kui see on läbi. Seejuures ei ole see lihtne hea tuju raamat, vaid paneb sügavalt kaasa mõtlema.

Kui palju juhuseid on selle taga, et SINA siia ilma tulid? :)

detektiiviromaanidest

"Kas ma võiksin helistada Dembremonti?"
"Mis maakond?"
"Vosges."
"Dambremonti?" kordas ametnik. "See peaks käima Gérardmeri alla. Sel juhul..." Ta pöördus kolleegi poole. "Sa peaksid teadma... Dambremont, Vosges... Härra soovib helistada."
Teine teenistuja tõstis pea. "Dambremont? Sakslased pommitasid selle maatasa... Milleks?"
"Ühe sünnitunnistuse asjus," vastas Flavières.
"Seal ei ole enam linnavalitsust, mitte midagi ei ole... Ainult üks kivihunnik."
"Mida siis teha?"
Mees kehitas õlgu ja hakkas uuesti kirjutama. Flavières lahkus kassa juurest. Ei ole arhiive. Ei ole elanikkonna registrit. Mitte midagi peale isikutunnistuse, mis oli välja antud 1944. aasta novembris. Kas see isikutunnistus tähendas midagi? See on tõend, ainus tõend, et Renée elas samal ajal kui Madeleine... Ta kõndis kurvalt trepist alla. Tõendil oli kriips peal. Keegi ei saa kunagi tõestada, et nad elasid samal ajal, et neid oli kaks. Aga kui neid ei olnud kaks...

Pierre Boileau, Thomas Narcejac "Vertigo"

Mõnikord juhtub, et raamatukogus hakkab silma üks igavesti mõnusa näoga raamat, mille pealkiri on ka kuidagi tuttav, autor meenutab ka midagi - ja võtan selle ära ning ... khm, saan kodus kreepsu, MIS imelooma ma nüüd endaga kaasa tarinud olen.

"Vertigo" on viisakas kriminaalromaan, millest Alfred Hichcock 1958. aastal filmi tegi (IMDb-s). Ja mina sain kord üle kümne aasta taas lugeda täitsa klassikalist krimkat, kust ei puudunud imeilus müstiline naine, rivaalitsevad mehed, mõrv ja kalmistu. Iseenesest väga karm katsumus ei olnudki, aga no loodetavasti nüüd järgnevad kümmekond aastat ehk seda näppu ei satu.

Õhustiku loomise poole pealt oli vaimusilmas tekkinud pilt midagi Londoni äärelinna crescent'ide sarnast, õhustik väga Pariisi moodi ja maapiirkonnas ringilogistamised Eestile omased. Intsident kirikutornis toimus ilmselgelt Kõpu tuletornis, aga selle ümbrus oli metsasem. Väga mõnus jalutuskäik, kui teada, et Londonis ega Pariisis pole ma käinud. :)