sügavamast vaatest

Hakkasime meiegi liikuma, päeva käes närtsinud, ostsime Vatikani külje alt Ingelliku tänava juurest putkast head jahedat, peaaegu ingellikkult kosutavat peaaegu-kodumaist, st Saksa õlut, jõime selle tänaval kõndides ära ja astusime metrootrepist alla. 
Olime väsinud ja kuidagi pettunud – Rooma käis meile kuidagi üle jõu, me ei saanud talle pihta. Ta lihtsalt väsitas.

Aare Pilv "Ramadaan. Vahtsõliinah, Lillekülas, in Matiano, a Roma"

Selliseid raamatuid nagu see on lihtsalt rõõm lugeda. Kui veidi meelevaldne üldistus teha, siis oli seda umbkaudu sama hea lugeda kui “Seitset maailma”. Miks?

Tundub, et siinses reisikirjanduses – kui üheülbaliselt seda teost just sellesse jaotusse arvata – on puudu sügavamast sissevaatest, ka edasivaatest pealispinna alla. Selles aga peitub nii selle teose pluss- kui ka miinuspool, halvasti mõtlemata. Nimelt on see “taskutellis”, nagu autor seda ise nimetanud on, keeruline ühe portsuna läbi lugeda. Mind motiveeris öökapil järge ootav teine raamat, aga kui seda ei ole, pole mingi küsimus lugemist kuude peale venitada. Ja kas see olekski halb?

Läbiva loo punktid on autor ja tema kaaslane, asukoht muutub vähe, ongi just mõnus vahetevahel ampsata. Oma kogemusest võib öelda, et eriti mõnus on seda lugeda hommikuti trollis, kui päike on pilvepiirilt veidi kiikama hakanud, tõstes tõsisemate hammustuste vahepeal pilgu varakevadisse Tallinnasse. Ja siis sukeldudes taas varasügisesse Itaaliasse. Igavesti mõnus.

ajas tagasiminekust

Kui valitsuse hoone ja suuremate katedraalide esised välja arvata, et kühvelda Chisinaus talviti keegi tänavaid lumest puhtaks. Pärast lumetormi, mil Chisinau kesklinna suured puud lume all on justkui Narnia metsast pärit, astub julgem oma sammudega lihtsalt teistele raja sisse. Siis ei maksa unistadagi, et saad lapsekäruga õue jalutama minna. Hullem on, kui kogu see kuumaastik libedaks muutub. 
Just sellepärast proovin Chisinau talvistel tänavatel kepikõndi. Poisikesed naeravad mu üle avalikult, kui konarlikul ja libedal maastikul suusakeppidega tasakaalu püüan hoida. 
"Hee-hee! Kuhu suusad jäid?" hõikavad nad julgelt. 
Isegi naabrimees Pertu, kellel on kehalise kasvatuse alalt ülikoolidiplom, ei usu, et kepikõnd on Põhjamaades populaarne spordiala:
"Ei ole võimalik!"

Marje Aksli "Minu Moldova. Diplomaadi naisena Euroopa vaeseimas riigis"

Värskelt sai vaadatud mullust USA koolisüsteemist tehtud dokumentaalfilmi “Waiting for Superman”. Kui võrdlustesse minna, siis erinevused Eesti ja mõne muu maailma riigiga näitavad siinset maalapikest ikka väga heas valguses. Noh, USA-ga võrreldes tulevad erinevused sisse küll põhihariduses (millest ka see film), kuid pöörduvad Eesti kahjuks jälle kõrghariduses. Miks üldse nii palju vastandama peab? Miks püüelda pidevalt mingi niikuinii kättesaamatu üli-ideaali poole? Miks mitte leppida lihtsalt väga hea eesmärgiks seadmisega? On see eestlaste “viga”?

See “Minu …” sarja raamat jääb minu jaoks viimaseks. Särts on kadunud, uudsust ja põnevust enam neis raamatutes ei näe - teisalt olen ma siiani kindel, et Argentina raamat oleks ka praegu väga hea lugemine -, seega ongi kõik.

külmast riigist, iseloomukast stiilist

Ärkan vähem kui tunni aja pärast. Merevesi loksub ümber kivi. 
"Hmm, minu arust siin ei olnud enne vett," arutlen endamisi, kui märkan, et vesi suundub kiirel tempol lahesopi suunas. 
"Huvitav, miks ta nii kiiresti voolab?" tekib mul järgmine küsimus ning kulub umbes kümme sekundit, et mõistaksin olukorra tõsidust. 
"Tõusuvesi!"
Haaran oma kotid-riided ja märkan, et vähem kui tund aega tagasi kuival jalal läbitud maa on minust sadakonna meetri kauguseni vee all. Kuna aega pole kulunud palju, kohendan plätusid ja astun jäisesse vette õndsas usus, et mind ootab jalutuskäik ehk pahkluudeni ulatuvas vees. Tegelikkuses on aga vesi vähem kui tunniga tõusnud üle kahe jala ning mu püksid on peagi hargivaheni märjad. 
Alguses näpistab varbaid külm, seejärel muutuvad jalad lihtsalt tuimaks. Ma kõnnin, kannatan, vaarun, otsin ebatasasel põhjal korralikku tuge ning sajatan vaheldumisi iseennast, päikest, külma vett ja Alaskat üleüldiselt. Kui vandumisest piisaks, et keha soojaks teha, võiksin mureta olla, kahjuks aga külmetavad mu varbad tulisele keelekasutusele vaatamata. 
"Kurat, pead sa nii külm olema, vuffel selline!" kajab org eestikeelsest sõimust.

Maria Kupinskaja "Minu Alaska. Kasvatamas kelgukoeri ja iseennast"

Polegi ammu üht raamatut 24 tunni jooksul läbi ahminud. Üle mõne aja üks korralik hingega "Minu ..." sarja raamat. Tundub, et ka vist esimene, mis keskendub nii jäägitult kohaliku loodusele ja seal tehtavale tööle, mitte sealsetele inimestele - väga meeldiv vaheldus. Ja hea on tunda seda tekstist õhkuvat enda sees olevat, kui teada,  k u i  raske selle kirjapanek olla võib. Lugemisrõõm.

Kui aga läheneda selle nurga alt, mis on või ei ole enda jaoks võimatu, siis - kas olen mina nn ebanormaalne või on seda teised - mulle selline käik ei tundu uskumatult tohutu julgustükk. Ehk on süüdlaseks liigne enesekindlus ja viimase kümne aasta jooksul tohutu sisemine küpsemine (rohelisest muu värvini jääb muidugi alatiti ruumi)? Veidi kommentaare ja arvamusi uurinuna tundub, et paljude jaoks siiski on. Mis siin rääkida, paljude jaoks on Euroopas puhkuse organiseerimiseks ise lennupiletite ostmine ja ööbimiskohtade broneeriminegi tohutu eneseületamine. Samas aga ei tahaks kindlasti kahandada selle raamatu väärtust, eriti kui ka autor ise on maininud, et tema seda väga eriliseks ei pea. Kui see ehk aitab kellegi "ree peale" ja enda unistusi teoks tegema, siis on selle raamatu ilmutamine ju vägevasti korda läinud.

Miinuseks vaid see, nagu selle sarja raamatutele kurvastavalt sagedalt omane, et keeletoimetamine ja lihtlabane korrektuur on ikka uskumatult nõrk. Ei osanud ma arvata, et loen raamatut, kus keeletoimetaja nimi ära trükitud ja esineb sõna "töödatakse". Ausalt. Okei, tähtajad olid ehk lühikesed nagu ikka ning materjali tuli ehk ebaproportsionaalsete portsudena, aga see ei seleta kindlasti seda, miks raamat on  l ä b i v a l t  täis toimetades sisse jäänud ja maharookimist vajavaid käändelõppe, sõnu ja kohati suisa keelelisi roppusi. Hakka või ennast oma töökoormusele vaatamata keeletoimetajaks pakkuma, ausalt. Urr.

sügavusest

See vanamees ei ütle mulle midagi. Kas lähen viinaga või viinata, tema ei ütle, sest ta teab, et kui jõuan oletatavalt tõeliste luudeni, lööb mul veri pähe ning ma unustan kõik tõotused. Räägin välja, annan üles, tahan hauaplatsi teha või sammast panna, ja siis on avameelitseja õnnetuse ise kohale kutsunud. Minu isa haud on tema õnnetus.

Ene Mihkelson "Ahasveeruse uni"

Väiksena sattusin maal sügavamal metsas käies mitu korda ka ühe metsavendade punkri juurde, mis oli vaataja silmade eest puudega maskeeritud, laudadest vooderdisega ja muidu üllatavalt hästi säilinud. Saateks jutt, et olid sellised ajad, mil osa rahvast pidi metsas olema, aga käidi talude juures ka, suvel tehti põllutöid jne, aga üldiselt kodus ei oldud. Ega selle kohta suurt midagi öelda ega arvata ei osanud, suurte inimeste värk. Põnev oli mõelda küll. Mitu-mitu aastat tagasi oli Harjumaal mingi turismitalu juures metsas "avatud" atraktsioon - metsavendade punker. N-ö ekskursioon möödus sellest rohke kilkamise ja kommenteerimisega.

Nüüd, üle-eelmisel aastal sai jälle selle üksiku punkri juures käidud. Punkrikoha leiab üles vaid see, kes kohta mäletab, sest loodus on teinud oma töö, kunagisest korrapärast on saanud ebakorrapärane küngas, milles oleva augu poolitab viltu vajunud puu.  

Pärast selle raamatu lugemistjäi sees kuidagi vaikseks. Ei oska nagu midagi öelda enam. Uudistada. Midagi sai ühtäkki selgeks - ja läks samamoodi igasugusest selgusest kaugele.

Selle raamatu võiks arvata siin kohustusliku kirjanduse hulka. Aga mitte (kesk)kooli, vaid hilisema aja oma sekka.

jutustamisest

ANTOINE: Ma ei taha siin olla. Sa hakkad mulle nüüd rääkima, tahad mulle rääkida, ja ma pean kuulama ja mul ei ole tahtmist sind kuulata. Ma ei taha. Ma kardan. Teie peate kõik alati rääkima, alati kogu aeg, ikka ja alati. Teie räägite ja mina pean kuulama.
Te arvate, et kui inimene midagi ei ütle, siis ta tahabki lihtsalt kuulata, aga sageli, sa ei tea seda, sageli ma vaikisin selleks, et teile eeskuju anda. 

Jean-Luc Lagarce ""Meie, kangelased", "Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama", 

"Kauge maa"" (katkend "Kaugest maast")

Mõned raamatud on sellised, et lugedes ei taha seda nagu lugeda, sest kuidagi ebamugav on, aga teisalt ei saa ka kuidagi pooleli jätta, sest siis tundub, nagu oleks millestki ilma jäänud. See raamat on kindlasti üks neist. Läbi nende kolme näidendi jäi minu jaoks kõlama selline eriline prantslaslik külmus, mis tundub eestlasele õige tuttav. Külm ollakse nii enda mõtete avaldamise, teiste kommenteerimise kui ka inimsuhete pinnal. Tundub, et sellega, et välja paista kellegi muuna, lastakse oma elu luhta ("Meie, kangelased"). Teisalt kaob see ka siis, kui elada avatuna ("Kauge maa"), sest omad ei tule enda kookonist välja, kartes ehk ühiskonna? teiste? hukkamõistu. Nõnda tekibki kolm tekstitervikut, kus dialoogi selle sügavas tähenduses näeb vaid hetkiti.

enda eest põgenemisest

Hiljem mõtlesin, et see on suur vedamine, et meie teadvus on blokeerinud kogu selle valu, mida oleme oma elu jooksul tundnud, sest kui see valu tabaks meid ühekorraga, saaksime ilmselt šoki ja sureksime kurbuse kätte. Õnneks murravad mineviku valusööstud vaid haruharva teadvuse blokaadist läbi. Võib-olla peitub siin vastus küsimusele, miks inimesed ei suuda mäletada oma eelmisi elusid. Nad ei kannataks neis sisalduvat valu lihtsalt välja.

Ülo Mattheus "India fragmendid"

Miks inimesed valivad enda sees rahu leidmiseks Indiasse pühamutesse rändamise tee? Kas ei ole see tegelikult enda eest põgenemine? Kas mingis uues kohas leiab endaga parema üksmeele kui enda harjumuspärases keskkonnas tõsiselt enda sisse vaadates?

Värskelt sai (õigustatud üliskeptilise eelhäälestusega) vaadatud "Söö, palveta, armasta" filmi, kus peategelane nendele küsimustele vastust ei otsi. Tundub, et ta isegi ei küsi neid küsimusi. Ta tunneb end naljakalt nii USA-s (krišnaiitide) palvetamise-laulmise ajal saalis kaasa õõtsudes kui ka Indias, kui juhtub hommikuse palve ajaks häälestatud äratuskella mitte kinni lööma ja ikkagi saali vantsima. Mina nägin seal sügavalt õnnetut valget naist, kes püüdis matkides hinge selguseni jõuda, sest KOHT oli ju see, kus seda peaks saama teha. Lihtsamalt kui kodus enda vastu viimaks aus olles. No ei olnud seal veenvat lahendust, imiteeriv puhastuja jäi lõpuni. Ja õnn tundus tal jäävatki leidmata. Ehk annab aeg ... midagi?

See raamat oli tõsisema tooniga ja läks rohkem "kohale". Seda kirjutab inimene, kel on kaine meel - mida ma teen siin Indias, kus elu on unenäoline ja ma ei pruugi endasse pärale jõuda -, mida samas jõudumööda püüab üle võtta hingega sisse elav pool. Ausus enda ees oli olemas. Tunnistamine, et ehk ei muutugi midagi, aga katsetada ju võiks. Ilus lugemine.

vaimust ja haigusest

Alkoholism on väga huvitav haigus. Kohutavate tagajärgedega. Ammendamatu materjal. Ole joomisega väga ettevaatlik. Purjus peaga pole Sinagi andekam kui meist keegi. Kui ma kolm kuud järjest kaine olin, tegin huvitavaid tähelepanekuid. Koos oli tore juua, kellega siis iganes, kes jõi mida iganes, mina jõin apelsinimahla. Ma panin tähele, et ükski vestluskaaslane, kes tasapisi purju jäi, ei hakanud tasapisi rääkima huvitavamat, vaimukamat, põnevamat juttu. Ei. Parimad neist rääkisid purjus peaga täpselt sama juttu, mida kainenagi. Suurem osa aga hakkas tasapisi suust välja ajama aina lollimat jura. 

Jüri Ehlvest "Palverännak"

Sellest raamatust on raske kirjutada. Kui üldiselt olen ma ajahüpped ja reaalsuse-fiktsiooni kenasti lahti hammustanud, siis siin ma jäin suhteliselt kiiresti jänni. Aga nii hea asi ka ei tundunud, et tahaks üle lugeda. Aga siiski... Kõlama jäi mõte, et kui pidevalt ja püsivalt süveneda mingitesse nüanssidesse, pisiasjadesse, siis ei pruugi sellest alguse saada mitte midagi head, vaid hoopis halba. No midagi sellist, mis tipneb esmalt kalli inimese lahkumise ja seejärel sõiduga hullumajja. Samas, kui nüüd panna kõnelema muu loetu, ei tohiks olla ka pealiskaudne, pidevalt andestav, pehmete servadega kivi nii-öelda. Hmh, piir on jätkuvalt õbluke.

kolmandast maailmast

Kiiresti hoogu koguva liikumise hüüdlause on mõneti ootamatu: "Korporatsioonid avalikuks!". Selle peamine nõue ülikoolidele rõivaid tootvatele firmadele on soov saada teada kõigi nende vabrikute nimed ja asukohad ning hakata ise neil silma peal hoidma. See, kes valmistab meile rõivad, ei pea olema saladus, ütlevad tudengid. Nad kinnitavad, et kui tekstiilitööstus on muutunud globaalseks alltöövõtjaid kasutavaks rägastikuks, siis on just firmadel kohustus tõestada, et nad (IT) ei (/IT) valmista oma tooteid orjatöövabrikutes, mitte ei pea aktivistid näitama, et neid seal valmistatakse. 

Naomi Klein "No logo. Sihikule on võetud brändihiiglased"

Varem on rõivastel hinnasildid silma alla sattunud siis, kui miskil värskelt ostetul tarvis neid ära lõigata. Senised "made in [kolmas maailm]" sildid pole tekitanud muud kui õlakehitust - muidugi, tootmine on sealkandis ju odavam, kapitalistlik loogiline käik. Nüüd aga... Esprit' poes sai kohe huviga vaadatud, kus miski on tehtud - tuli välja, et omajagu kraami Euroopas. Okei, ehk on ajad muutunud. Mötivi - "made in Turkey/Tunesia" seelikul. Monton hiilgas üldse Inglismaal toodetud tükiga (varasemast on jäänud meelde muud riigid...). Nüüd värskelt kohviubade ja laste orjatöö vabrikute filmi vaadatuna võib muidugi esialgse eufooria maha matta - ka kümme aastat pärast seda, kui see raamat välja anti, on suurkorporatsioonidel (vähemasti osal neist!) siiani ükskõik, peaasi et käive oleks korralik.

Ja millisel kohal siin on Eesti, kus meedias võetakse rõõmurõkatustega vastu järgmisi suurfirmasid, kes on otsustanud siia ehitada oma tootekoostetehased? Pessimist pakuks, et keskel - teel lääneriikidest itta-lõunasse.

loogikale allumatusest

Tegime Mo'ga väikese ringi kõrvalasuvate tänavate kaudu, et jõuda auto juurde. Ristmikul seisid sõjamasinad. Astusin USA sõduri juurde ja küsisin, kas võime autoga lahkuda. Küsisin igaks juhuks, et mitte tekitada segadust, sest tsiviilautod olid neile alati kahtlased. 
"Tahate ära minna? Aga äkki tahaksite hoopis appi jääda?"
"Appi jääda?! Meid sunniti plahvatuspaigast lahkuma, isegi kui me saaks kuidagi aidata, ei luba teie sõdurid seda."
"Ja-jaa... kuradi ajakirjanik! Said oma loo kätte, jah! Ja nüüd kaod!"
Olin ameeriklase käitumisest hämmeldunud, täielik kontrast mõnikümmend minutit enne otse plahvatuspaigal kohatud sõdurite käitumisega. Oleksin nagu hakkama saanud millegi äärmiselt alatuga. Jänki pidanuks ju teadma, et ajakirjanikel ega suvalistel tsiviilisikutel ei lubata sellistes operatsioonides osaleda. Tõenäoliselt oli mees pingest närvis ega hoolinud viisakusest. 

Ivar Soopan "Tappev uudishimu. Viis aastat Iraagi sõda - ajakirjaniku jutustus tööst kriisikoldes"

Rohkete piltidega nõrgalt ühendatud juhtumistest koostatud tekst, mis annab Iraagist kindlasti huvitava, aga minu meelest kokkuvõttes veidi liiga ühest nurgast loodud pildi. Kuhu on jäänud kohaliku elu kirjeldused? Kokkuvõttes, kui tekst läbi, oli sisse tekkinud arusaam, et tegemist on tohutult ohtliku riigiga, kuhu pole mõtet (kunagi?) minna, kui elu armas. Eks sellised kirjeldused kindlasti n-ö müüvad, aga kas see ongi kõik? Kahelda tasub alati... Kõrvale loetud blogis värskelt (teist korda) Iraani läbinute reisist kõlab aina ja aina mõte, et riigist on loodud ühtpidi mulje, aga kui inimestega suhelda, kohtab hoopis teist pilti. Kas kõrval asuv Iraan on siis nii erinev?

Tegelikult oli raamat hea, aga eestlane on selline kahtlustav juba...

analoogiast

Ja ometi on see ahvatlev mäng, mille võlule anname iga kord, kui selleks võimalus tekib, peaaegu vastupandamatult järele (kas pole nii, et reisiv Lääne inimene tunneb rõõmu, tundes idamaades ära "keskaja", Esimese maailmasõja eelses Pekingis "Louis XIV ajastu" ning austraalia või uus-guinea pärismaalaste juures "kiviaja"?), erakordselt ohtlik. Kadunud tsivilisatsioonidest tunneme vaid mõningaid aspekte, ja neidki on seda vähem, mida iidsem on vaadeldav tsivilisatsioon, sest meile on ju teada üksnes niisugused aspektid, mis on suutnud aja hävitustööle vastu panna. Niisiis kaldutakse pidama osa tervikuks, järeldama, et kui kahe (ühe praeguse ja teise kadunud) tsivilisatsiooni teatavate aspektide vahel on sarnasusi, siis valitseb analoogia kõigi aspektide vahel. Selline mõttekäik aga ei ole mitte üksnes loogiliselt põhjendamatu, vaid paljudel juhtudel kõnelevad ka faktid sellele vastu. 

Claude Lévi-Strauss "Rass ja ajalugu"

Pärast Angkoris olemist hakkas see mõte nüüd lugedes kohe eriti eredalt silma. Erinevalt Kreeka ja Rooma arhitektuurimälestistest on sealse kandi kohta infot säilinud just nii palju, kui kivisse raiutuna või teiste riikide diplomaatide kirjutistena seda on lastud säilida - ehk siis ülivähe. Ja nii ebamugav, kui see ka Lääne inimese jaoks ei ole, jääb enamik infot üldse teadmata. Nii et oli kord väga mõjukas tsivilisatsioon, kes kadus ajalukku... Selle võrra ebameeldivam on kas või Euroopas ringi liikudes vaadata neid poseerivaid "galdiaatoreid", "roomlasi" ja "muistseid ateenlasi", rääkimata T-särkidest jms turisminännist. Samas hoiab see elus omamoodi paralleelreaalsust tollest ajast, ja mida enam midagi korrata, seda enam kasvab arusaam, et nii ongi. Kui sellelt edasi astuda, siis on Lévi-Straussil kultuuride isolatsioonide koha pealt enam õigus, kui ehk võiks eeldada.