Jüri Ehlvest "Palverännak"
Sellest raamatust on raske kirjutada. Kui üldiselt olen ma ajahüpped ja reaalsuse-fiktsiooni kenasti lahti hammustanud, siis siin ma jäin suhteliselt kiiresti jänni. Aga nii hea asi ka ei tundunud, et tahaks üle lugeda. Aga siiski... Kõlama jäi mõte, et kui pidevalt ja püsivalt süveneda mingitesse nüanssidesse, pisiasjadesse, siis ei pruugi sellest alguse saada mitte midagi head, vaid hoopis halba. No midagi sellist, mis tipneb esmalt kalli inimese lahkumise ja seejärel sõiduga hullumajja. Samas, kui nüüd panna kõnelema muu loetu, ei tohiks olla ka pealiskaudne, pidevalt andestav, pehmete servadega kivi nii-öelda. Hmh, piir on jätkuvalt õbluke.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar