ülevusest

Siis juhtus minuga midagi imelist: mu vaim läks teisele poole üle. Korraga polnud ma enam aheldatud. Tõusin püsti. Olin vaba. Kunagi varem polnud ma olnud nii vaba. Kõndisin klaasakna juurde. Valgustatud linn oli väga kaugel all. Ma valitsesin maailma. Ma olin Jumal. Et olla tema vääriline, heitsin oma pilgu aknast välja. Kustutasin neoontuled. Kaugetest linnatuledest piisas, et kõik oleks hästi näha. Läksin kööki ja tõin ühe koka, mille ma ühe sõõmuga ära jõin. Tagasiteel raamatupidamisosakonda sõlmisin kingapaelad lahti ja lennutasin kingad eemale. Hüppasin kirjutuslauale, seejärel ühelt laualt teisele ja karjusin rõõmust. Olin nii kerge, et riided vaevasid mind. Võtsin need ükshaaval seljast ja loopisin enda ümber laiali. Kui olin alasti, tegin tiritamme - mina, kes ma polnud kunagi selleks võimeline olnud. Kõndisin käte peal üle üksteisega külgnevate laudade. Seejärel, pärast üht täiuslikku kukerpalli, lendasin õhku nagu põrkepall ja maandusin oma ülemuse kohale. Fubuki, ma olen Jumal. Isegi kui sa minusse ei usu, olen ma Jumal. Sina annad käske, mis ei oma suurt tähtsust. Mina valitsen. Võim ei huvita mind. Valitsemine on niivõrd palju kaunim. Sul pole aimugi, mida mu hiilgus tähendab. Hiilgus on hea. See on trompetimuusika, mida inglid minu auks mängivad. Iial varem pole mu hiilgus olnud nii võimas kui täna öösel. Kõik tänu sulle. Kui sa teaksid, et töötad minu auks!

Amélie Nothomb "Jahmatus ja värinad"

Remargi mõttes: hästi meeldivalt überirooniline raamat tegelikult.

Ah, tegelikult tuli just neid ridasid lugedes meelde üks hetk aasta 2000 juulist. Olin just peda peahoone kolmandalt korruselt alla tulnud ja astunud uue tunde saamise mõttes Kadrioru poole mitte otse tänavalt, vaid keeltemaja kaudu. Peamaja kolmanda korruse keskel, seal, kus on suured-suured klaasid, oli seinal üks hirmus pikk nimekiri. Neist, kes konkureerisid pedasse eesti filoloogiat õppima. Konkurss oli 1:15. Meeletu rodu 7. realt leidsin otsitava nime. Milline kergendus pärast seda, kui kunstiajaloo konkurss nädal tagasi nii aia taha läks (kuigi sealne numbrite suhtarv oli midagi hoopis muud)! Õues paistis päike, Eestimaa suvinäitas oma kollast poolt. Naeratus lihtsalt tekkis näole, sest viimaks oli selge, et siit enam väljajäämist karta pole, on vaid võita-võita-võita! Selle päevaga ja kõige sellega, mis järgnes, olen ma tegelikult väga rahul.

Hea on olla rahul õigete otsustega.

hetkest

Pühapäevahommikuses rongis oli vaid kolmene grupp vanamutikesi. Kui ma rongi astusin, mõõtsid mutikesed pika pilguga mind ja nartsisse mu peos. Üks neist vaatas mulle otsa ja naeratas. Naeratasin vastu. Istusin siis kõige tagumisele istmele ja silmitsesin akna taga mööda vilksatavaid vanu maju. Rong sõitis majadel nii lähedal, et puudutas peaaegu nende räästaid. Ühe maja verandal oli koguni kümme potti tomateid, nende kõrval peesitas päikese käes suur must kass. Paistsid õue peal seebimulle puhuvad pisikesed lapsed. Kuskilt kostis Ishida Ayumi laul. Isegi karri lõhn hõljus õhus. Rong liikus mööda intiimset eeslinna vilkalt nagu õmblusmasin. Tee peal tuli veel inimesi peale, aga kolm mutikest arutasid väga innukalt midagi edasi, ilma et neil oleks küll saanud.

Haruki Murakami "Norra mets"

Pakkisin täna hommikul kaasa paar purki, et minna vaatama, kas rohelise mõtlemise oaas pea maja kõrval on miraaž või rõõmus reaalsus. Üle hulga aja paistis taas päike, tänavad olid küll niisked, aga värsked. Putka juures andis pudeleid ära onkel, jäin ootele. Kohale lonkis vene tädi pisikese uudishimuliku taksiga, kes ahmis kõiki enda ümber olevaid (veidi OH-hõngulisi) lõhnu, nagu oleks ta esimest korda turvalisest kodust väljas. Tädi pöördus mu poole säravas eesti keeles - ega ta ei saaks vahele, tal ainult kaks pudelit. Taara vastuvõtja tegi nüüd juba vene keeles tädiga juttu, tundus, et tädi käigud on igapäevased. Et taksiga väljas ja et on alles kena ilm. Jätsid hüvasti ja oligi minu kord.

...

hirmust

See kord kui me läksime Larkini tänavale prantsuse kinno Vogue ja vaatasime "Sügavuse põhja", käest kinni hoidsime, suitsu tõmbasime end nii lähedastena tundsime - kuigi väljas Turu tänaval ei lubanud ta mul ennast käevangu võtta kartes, et inimesed tänaval hakkavad teda siis libuks pidama, mis olekski niimoodi paistnud ja ma olin sellest marus aga lasin tal oma tahtmist saada ja me kõndisime edasi, ma tahtsin kuhugi baari astuda ja klaasi veini võtta, tema tundis leti äärde rivistunud kaabukandjate ees hirmu, nüüd nägin ma tema neegrihirmu Ameerika ühiskonna ees millest ta alati kõneles aga käegakatsutavalt, tänavatel see ei teinud mulle kunagi muret - püüdsin teda lohutada, talle näidata et minuga koos võib ta teha mida iganes, "Tegelikult, kallim, saan ma kuulsaks meheks ja sina saad olema kuulsa mehe väärikas abikaasa nii et ära muretse" aga tema ütles "Sa ei saa aru" aga tema pisiplikalik hirm nii ahvatlev, nii söödav, me läksime koju vastu õrnade armustseenidele, kahekesi koos oma isiklikus ja salajases pimeduses -

Jack Kerouac "Pilvealused

Kui mingi aja tagant tiritakse taas lagedale homoteema, on emotsioonid ausalt öeldes samasugused. Iseenesest võiks mõelda, et ju siis eestlastel on nii meeletult palju vaba aega, et enda viha niimoodi kirja panna (kommentaatorid veebis) ja sõnastada (noor Helme "Kahvlis" tuleb meelde). Kommentaare lugedes/kuuldes tundub see viha olevat hoopis varjatud hirm selle v õ õ r a ees, seejuures hirmul endal ei tundu praegu mingit alust olevat. Demagoogia argumentum'ite jaoks lähevad utoopilised õudusmudelid aga käiku kui soe sai. Järgmise paraadini, jah? :)

progressist

Ta kuulab, kuidas Schubert sulnilt hääbub ja paisub. Tänav on tore ja linn, elavate ja kõigi millalgi siin elanud surnute suurejooneline saavutus, on samuti tore ning elujõuline. See ei lase end hõlpsasti hävitada. See on liiga hea, et minna lasta. Enamiku inimeste jaoks on elu sajandite jooksul järjest paremaks läinud, hoolimata praegustest narkomaanidest ja kerjustest. Õhk on parem ja Thamesis hüppavad lõhed ja saarmad tulevad tagasi. Igal tasemel, materiaalsel, meditsiinilisel, intellektuaalsel, meelelisel, on elu enamiku inimeste jaoks paremaks läinud.
Õppejõud, kes Daisyt ülikoolis harisid, arvasid, et progressiidee on vanamoeline ja naeruväärne. Nördinult haarab Perowne parema käega roolist kõvemini kinni. Talle tuleb meelde paar rida Medawarilt, mehel, keda ta imetleb: "Progressilootuse põlastamine on suurim aplus, vaimuvaesuse ja mõttenigeluse viimane sõna." Jah, ta rumal, ta laseb sellel saja-aasta-väitel end lollitada.
Daisy viimasel semestril käis ta tema kolledžis avatud uste päeval. Sealsetele noortele õppejõududele meeldib moodsat elu dramatiseerida katastroofide jadana. See on nende stiil, nende laad etendada õpetust. Et oleks popp ega professionaalne pidada moodsa eluseisundi osaks rõugete väljajuurimist. Või demokraatia levikut viimasel ajal. Õhtul pidas üks neist loengu meie tehnoloogilise tarbijatsivilisatsiooni väljavaadetest: pole head. Ent kui praegune elukorraldus nüüd minema pühitakse, vaatab tulevik meile kindlasti kui jumalatele, vähemalt selles linnas, õnnelikele jumalatele, keda on õnnistatud supermarketite küllusesarvedega, kättesaadava teabe voogudega, soojade riietega, mis midagi ei kaalu, kauakestva elueaga, imetabaste masinatega.

Ian McEwan "Laupäev"

Nojah, kümme punkti ja täistabamus. Mida ma lõputöös paljude muude oluliste asjade kõrval tõestasingi? Õige!

Tegelikult tuleb kohati ka McEwani "väikse inimesega" nõustuda, aga veidike piire ületades. Noo, võtaks midagi sellist maist. Näiteks autod. Lähevad aina paremaks, turvalisemaks ja kiiremaks. Samas aga hukub Eestis liikluses kohutav kogus inimesi just seetõttu, et ollakse autole liiga kindlad, unustades, et rooli ja tooli vahel on inimene ikka selliseks jäänud nagu auto loomise aegadest alates. Või siis riided-kodutarbed: valikut nagu on, aga samas lõpeb kõik otsatus ostuhüsteerias, mis kulmineerub hullude päevade ja ennastunustava ostmise öödega.

Eks rohelisus ole aga ka omamoodi progress, kui võtta aluseks musta kulla ümber toimunu. Kas aga selles plaanis oldaks sinnamaani jõutud, kui nafta ei lõppeks ja Maa pealt saaks jääke kuhugi mujale (segamatusse) kohta kupatada?

Mnjaa. Progress.

must be'st

Reeglid on keerulised, neil on mitu vormi. Lisaks töötamisele tuleb kindlasti sooritada sisseostud, rahaautomaatidest tuleb võtta raha (ja sageli peate enne tükk aega ootama). Ja eelkõige peate vaatama, et oleks makstud ametiasutustele, kes korraldavad teie elu mitmesuguseid tahke. Tagatipuks võite te haigeks jääda, mis toob kaasa lisakulutusi ja uusi formaalsusi.
Ometigi jääb teile ka vaba aega. Mida sellega peale hakata? Kuidas seda kulutada? Kas pühendada see ligimestele? Kuid ausalt öeldes ei huvita ligimesed teid mitte sugugi. Kuulata muusikat? See oli lahendus, kuid pikapeale tuleb teil tunnistada, et muusika liigutab teid üha vähem.
Majapidamistööd, selle kõige laiemas tähenduses, võib olla väljapääs. Kuid ometi ei suuda miski välistada üha sagenevaid hetki, mil omavahel segunevad täielik üksindus, universaalse tühjuse tunnetamine ja aimdus, et teie elu sarnaneb üha enam valulise ja pöördumatu läbikukkumisega, ja see tekitab teile tõelisi kannatusi.
Ja ometigi ei taha te veel ära surra.

Michel Houellebecq "Võitlusvälja laienemine"

Huh, loodetavasti ei jõua ma nende ridadega kunagi ühele meelele. Tegelikult tundub see meenutavat The Simsi, kus elu kiirendatud kujul tähendab töö leidmist, enda oskuste lihvimist, samal ajal sõpradega social skill'i arendamist, mõnega lähedasemaks saamist, armastuse leidmist, laste saamist, töötamist, et saada paremaid asju, veel töötamist, veel töötamist, vananemist, surma. Whoa! Inimene polegi masinast nii kaugel. Vähemasti mängus! (Ja loodetavasti mitte päriselus.)