Ta kuulab, kuidas Schubert sulnilt hääbub ja paisub. Tänav on tore ja linn, elavate ja kõigi millalgi siin elanud surnute suurejooneline saavutus, on samuti tore ning elujõuline. See ei lase end hõlpsasti hävitada. See on liiga hea, et minna lasta. Enamiku inimeste jaoks on elu sajandite jooksul järjest paremaks läinud, hoolimata praegustest narkomaanidest ja kerjustest. Õhk on parem ja Thamesis hüppavad lõhed ja saarmad tulevad tagasi. Igal tasemel, materiaalsel, meditsiinilisel, intellektuaalsel, meelelisel, on elu enamiku inimeste jaoks paremaks läinud.
Õppejõud, kes Daisyt ülikoolis harisid, arvasid, et progressiidee on vanamoeline ja naeruväärne. Nördinult haarab Perowne parema käega roolist kõvemini kinni. Talle tuleb meelde paar rida Medawarilt, mehel, keda ta imetleb: "Progressilootuse põlastamine on suurim aplus, vaimuvaesuse ja mõttenigeluse viimane sõna." Jah, ta rumal, ta laseb sellel saja-aasta-väitel end lollitada.
Daisy viimasel semestril käis ta tema kolledžis avatud uste päeval. Sealsetele noortele õppejõududele meeldib moodsat elu dramatiseerida katastroofide jadana. See on nende stiil, nende laad etendada õpetust. Et oleks popp ega professionaalne pidada moodsa eluseisundi osaks rõugete väljajuurimist. Või demokraatia levikut viimasel ajal. Õhtul pidas üks neist loengu meie tehnoloogilise tarbijatsivilisatsiooni väljavaadetest: pole head. Ent kui praegune elukorraldus nüüd minema pühitakse, vaatab tulevik meile kindlasti kui jumalatele, vähemalt selles linnas, õnnelikele jumalatele, keda on õnnistatud supermarketite küllusesarvedega, kättesaadava teabe voogudega, soojade riietega, mis midagi ei kaalu, kauakestva elueaga, imetabaste masinatega.
Ian McEwan "Laupäev"
Nojah, kümme punkti ja täistabamus. Mida ma lõputöös paljude muude oluliste asjade kõrval tõestasingi? Õige!
Tegelikult tuleb kohati ka McEwani "väikse inimesega" nõustuda, aga veidike piire ületades. Noo, võtaks midagi sellist maist. Näiteks autod. Lähevad aina paremaks, turvalisemaks ja kiiremaks. Samas aga hukub Eestis liikluses kohutav kogus inimesi just seetõttu, et ollakse autole liiga kindlad, unustades, et rooli ja tooli vahel on inimene ikka selliseks jäänud nagu auto loomise aegadest alates. Või siis riided-kodutarbed: valikut nagu on, aga samas lõpeb kõik otsatus ostuhüsteerias, mis kulmineerub hullude päevade ja ennastunustava ostmise öödega.
Eks rohelisus ole aga ka omamoodi progress, kui võtta aluseks musta kulla ümber toimunu. Kas aga selles plaanis oldaks sinnamaani jõutud, kui nafta ei lõppeks ja Maa pealt saaks jääke kuhugi mujale (segamatusse) kohta kupatada?
Mnjaa. Progress.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar