kehastumisest

Ma ei ole kunagi näinud naist, kes ei oleks paks ega inetu. Jah, mõned neist olid üsna kuradi kondised ja päris silmipimestava välimusega, aga kusagil seal ideaalsete puusade, saleda keskkoha ja ilusate rindade taga oli ikka peidus see tüse ja kohmakas siseminea "mina", kes ilmus alati välja siis, kui oli vaja ennast süüdistada või mind õigustada. Jumala eest, ma ei saa aru inimestest, kes ütlevad, et ainult sisemine ilu loeb. Niipalju, kui ma olen üldse naisi näinud, on nad seestpoolt olnud sellised Godzillad, et ka kõige inetum mees tunneks ennast nende kõrval hästi. Ja seda just naiste endi nägemuses, mida vähemalt mina ei ole suutnud küll kunagi mõjutada.

Birk Rohelend "Mu sõraline sõber"

See raamat hakkas enne silma üldse telesaatest. "OP-is" nimelt tutvustati. Meelde jäi märge, et tekstis olevad suuremad tähed ja muud märgendid ning kogu ülesehitus peaks raamatus olema selline, et kui see poes kätte võtta, oleks võimalik kohe ka lugeda ja süüvida. Noh, õnneks on olemas raamatukogud. :)

Süvenemise poole pealt oli asi eeskujulik - tekst lausa lendas käes ja igav ei hakanud. Noh, eks selline kenderlik stiil selline olegi. Aga. Kui esmalt püüdis kinni hea minekuga tekst ja uudsus (pole vist palju naiskirjanikke, kes nii hea sisseelamisega on - mehed võivad muidugi vaielda!), siis mingil hetkel tekkis "Ameerika psühho" lugemise tunne oma otsatu raevu ja mõnitamisega, seejärel aga asi kuidagi hakkas taas vedama. Ühesõnaga tubli "kolm".

Kujunduse eest aga veidi enam hinnet, Eesti raamatuturg vajab hädasti põnevalt kujundatud teoseid. Ja kui raamatul on peale tähtede vaadata ka muud, siis pole nagu häda miskit. :)