Mitte'st

Kuuekümneaastane vahva vunts elab praegu sisuliselt oma kunstitöö peal. Trepi põhitooniga harmoneeruvate erkpunaste bokserite ja plätudega, palja karvase rinnaga kõhukas kogu vedeleb päevad otsa trepil või selle kõrval mõnel pingil, kui ta just parajasti ei kõnni tähtsa näoga mööda treppi üles-alla, turistidega nagu juhuslikult jutuotsa üles võttes. 
"Aa, Eestist olete. Vaat kui tore, mina olen Tšiilist. Kunstnik olen muidu, jah, kui huvitab," poetab ta mokaotsast. Ja lööb mõnust vaat et nurru, kui kuulajalt järgneb ootuspärane reaktsioon: "Oot, et... seesama, kes selle siin valmis tegi?"

Mele Pesti ja Kristjan Jansen "Mate ja miljon mahla. 

Üheksa kuud Lõuna-Ameerikas: Argentiina, Paraguai, Boliivia, Tšiili, Brasiilia"

Enne lugemist sattus kuidagi erandlikult ette kumu ja mõtteid raamatu kohta. Oli kuulda, et pidi veidi külma kulgemisega olema, et on täiesti teistmoodi reisiraamat jne. Ise asja ette ja läbi võtnuna saab natukene nõustuda ja natukene vastu vaielda.

Esmalt stiil. Alguses kulgeb kõik kenasti lineaarselt, seejärel hakkab lisanduma ajakirjanduslikke infokaste ja ei saagi nagu aru, kas seda raamatut on autorid mõtelnud lugemismaterjalina (mida keskel ja teisel poolel olevad peaaegu et listid sama lõhuvad) või siis reisiteatmikuna (mille funktsioon jääb ähmaseks, sest seotud teksti on suhteliselt keeruline infoks lõhustada). Selle poole pealt saab kindlasti nõustuda, et sellist reisiraamatut varem ilmunud ei ole. Noh, kuigi kui järele mõelda, tuleb meelde "Minu ..." sarjast raamatuid, kus listid samamoodi sees.

Teiseks toon. On näha, et autor(id) on püüdnud vältida hinnangute andmist erinevat tüüpi reisijatele, aga seda on olnud väga keeruline vaka all hoida. Ja kohati, ning eriti nn lõppsõnas, paistab traagelniitide tagant üht ja teist. Ühes ja teises kohas läbi libisev vastandus "turistid käivad siin" / "meie läksime kohe kaugemale, sest meie ei ole ometi tüüpilised" jääb kuidagi õrnukeseks, eriti kui teisalt lastakse end täie rõõmuga üksikuplaneedi soovitustes olevatesse kohtadesse vedada. Ja kas ka ebatüüpilisus (kuigi mitte selline punktide kirjasaamine, nagu viimases peatükis kirjeldatud) ei ole ka praegu, mil tohutult keskkonna- ja kultuuriteadlikke inimesi rändab aastaid ringi, juba tüüpilisus?

Kolmandaks kirjutamise vaim. Mulle tundub, et filoloogid ei pruugi väga õnnestunult millegi kohta kirjutada, sest nad kipuvad liiga palju mõtlema ja end maha toimetama. Lugedes tekkis kohe peaaegu algusest alates paralleel "Minu Itaaliaga", mis oli samuti informatiivne ja jutustav ... aga samas tohutult kärbitud ja kammitsetud.

Kokkuvõttes - tore lugemine, aga kui soov lugeda tõesti teistmoodi reisiraamatut, siis on "Seitse maailma" ikka ostmiseks-laenamiseks olemas... ;)