painavusest

Naljakas, et nende kahe kuu jooksul ei pea ta kordagi sõrmeküüsi lõikama. Ta kärbib, tõstab, kaevab. Ta külvab üheaastasi taimi seemnepakkidest, mida vana daam talle annab - mungalilled, moonid, lillherned, petuunias. Talle meeldib kõplaga mullasõmerat vaoharja seemnetele peale keerata. Pitseerituna ei kuulu nad enam talle. Lihtsus. Millestki vabanemine teda tema enese hoolde jättes. Jumal Ise pakitud tillukesse võimsasse struktuuri, üksnes sellest enesest tingitud plahvatuste sarja, suurde aeglasse korjumisse veest ja õhust ja ränist: seda on ümmarguse kõplavarre pöördumisest peos sõnadeta tunda.
John Updike "Jookse, Jänku"

Painav raamat. Algus läks kuidagi väga raskelt, siis jäi ootele mõneks ajaks ja siis tuli lõpuspurt. Ma ei oska nimetada väga palju raamatuid, mis toovad mingid tumedad pooled endas välja, jättes pärast lõpetamist lagedale hingetuse, väsimuse ja tülpimuse tunde. See on üks teist raamatutest. Nagu mõningatest (painavatest) filmidest, mille äravaatamise üle on küll väga hea meel, aga mida enam kunagi uuesti vaadata ei taha.

kaootilisusest

Itaallased on ka horoskoobi-, numbrite- ning unenäo-usku rahvas, eelkõige Lõuna-Itaalias ning eriti Napolis. Unenägude nägemine on omakorda tihedalt seotud teise Lõuna-Itaaliale omase kultuurijoonega, milleks on üliaktiivne lotomängimine, kusjuures lotonumbrite valik sõltub paljuski sellest, mida lõunaitaallane unes nägema juhtub. Reaalselt juhtunud asjadel või teatud unenägudel - neid on umbes 90 kategooriat - on oma number ning mingit asja unes näinud napollane kasutab seda numbrit lotomängus. Itaalia kultuuris nimetatakse seda la Smorfia'ks ehk unenäonumbrite seletajaks. Unenäonumbritega lotomängimist nimetatakse ka cabala'ks.

Kristiina Praakli "Minu Itaalia. Kõige kirglikum ja kaootilisem"

Naljakas, kuidas see on esimene "Minu ..." sarja raamat, kust ei kõla läbi pea üldse armastust selle riigi vastu. Kui kolmandik raamatut oli läbi loetud, tundsin ikka veel, et miski nagu rõhub, ei ole päris õige, ja, mõtisklenud veidi asja üle, avastasin, et loen kiretut (eestlaslikku? soomlaslikku?) kirjeldust. Asja võttis kokku järelsõna, kus mõtted veel kinnitust said. Siia juurde lisada veel juba tavapärane vähene toimetamistöö ja rohkelt kirjavigu ja ei oskagi teha muud, kui õlgu kehitada.

välismaalusest

Ühel päeval tuli meie Kentmanni tänava maja kõrval minu juurde üks vanem nahksoniga mees ja tahtis mulle midagi öelda. Ta oli küürus ja käis kepiga. Vanamehel oli tihe valge vunts ning tema silmis sädeles rahulolematus.
Kui ta oleks eesti keelt kõnelnud, oleksin ma võinud talle öelda, et mul pole aimugi, millest ta räägib. Oleksin võinud seletada, et olen Ameerikast ja räägin vaid "hästi natukene eesti keel". Ent tema rääkis vene keelt, nii et mul jäi üle vaid talle vastu jõllitada nagu kurttumm.
"Bla-bla-bla, bla-bla-bla bla-bla?" küsis ta.
Ma ei vastanud midagi.
"Bla-bla! Bla-bla bla-bla?" Tema häälde sigines ärritus.
"Ma ei saa aru. Mina olen ameeriklane," ütlesin eesti keeles. Võib-olla oskas ta pisut eesti keelt. Ta elas ju ometi Tallinnas, Eesti pealinnas. Kahjuks paistis mu eesti keel teda vaid vihastavat.
"Bla-bla!" röökis ta mulle vastu ja žestikuleeris ägedalt oma kepiga. "Bla-bla-bla!"

Justin Petrone "Minu Eesti. Kas lubate elada? 1. osa"

Eks igaüks oskab tuua näiteid, kuidas keelebarjääri tõttu on tekkinud mingid jamad. Aga nii üllatav, kui see ka pole, on puueestlastel (nagu mina) võimalik täiesti mõistlikult vestelda puuvenelastega - inglise keeles. Lasnamäel käis juba aastaid koos Cartooni levikuga eestlaste ja venelaste inglisekeelekümblus, probleeme ei olnud, sai natukene selgeks eesti keelt, vene keelt ja päris palju arendada inglise keelt. Nüüd piiri ääres spaas ei olnud ka probleemi inglise keelele üle minna. Seejuures ei ole juttugi rahvustevahelisest vaenust või millestki seesugusest. Huvitav, palju üldse tekitab pimedat viha lihtsalt see, et inimesed ei saa teise keelest aru?

juurviljadest

Of course it coildn't last. I should have known that such an unnatural state of affairs had to give away, yield to the natural order of things. After all, I lived in a city where mayhem was like the sunshine, always right behind the next cloud.

Jeff Lindsay "Dearly Devoted Dexter"

Tegelikult võinuks siit näiteks võtta palju eee ... noh, paremaid kohti, aga ei tahtnud. Eks iga asjaga on kord võimalus elus midagi päris uut kogeda - selle raamatuga olid need siis õudusunenäod. Huilgavate juurviljadega peaosas. Ülekantud tähenduses.

elektrist

Maia soovil põigati ka Suurekaselt läbi - ta polnud suvilasse veel tagasi sattunudki. Nad laadisid vankrile mõndagi, mis oluline oli või laadimist vääris. Külmkapis hukkaläinu tuli ära visata ning kauasäiliv söödav-joodav kaasa võtta, sinna, kus kindlam, vanasse talumajja. Hoopis isemoodi talv oli tulekul ning suvemõis ei olnud enam in. Arvutiguru sulges hoolikalt ukse: raamatuid ja mõndagi isiklikku jäi sinna veel varjule. Paljugi tahtis sortimist, kuid polnud sobiv aeg ning Miira oli niigi väsinud. Arvutid ja ekraanid lesisid pimedatena laudadel, läbisegi ketaste ja manuaalidega, kõik aegunud nagu vibupüss tuumasõjas, selle rämpsu võis rahuliku südamega jätta tolmuma, hiirtelgi polnud neist midagi võtta. "Peab vist tõesti taluperenaiseks hakkama," tegi mõistus Maiaga võllanalja.

Enn Kasak "Vaba pattulangemise seadus"

Mul on Kasakuga mingi "värk" olnud juba siis, kui sai vabakuulajana pedas viimasel kooliaastal loenguid kuulamas käidud. Ja hiljem mingil kohalikul teadus-filosoofiakonverentsil veel ka. Temas on see mingi maagia, mis paneb asjadele veidi teise nurga alt vaatama. Samas eks seal ole ka sellist jutuvestmisoskuse meistriklassi, et kuulaja nõustub paratamatult kõigega, mida talle räägitakse, sest jutu ülesehitus on nii loogiline ja terviklik. Nüüd on muidugi veidi naiivsuse nurki maha lihvitud ja saab asjadele kainemana vaadata. Seetõttu oli seda raamatut kuidagi eriliselt nostalgiline lugeda, see võtab suuresti teaduse-kui-religiooni ning jumala-kuradi teema kokku, vahel on mördina igati asjalik lookangas. Márquezilikus võtmes.

pööratud mõtetest

Oleks naiivne arvata, et infoeeliseid kuritarvitavad ainult eksperdid või vahendajad. Maaklerid ja spetsialistid on ju lõpuks samuti ainult inimesed - aga see tähendab, et ka meie oleme valmis infot kuritarvitama, kas siis tõde rääkimata jättes või edastatavat infot olukorrale vastavaks "toimetades". Kinnisvaramaakler võib väljendit "heas korras" kuuldes silma pilgutada ja noogutada, aga oma paroolid on tegelikult meil kõigil.

Mõelge, kuidas end tööintervjuul kirjeldate, ja võrrelge seda sõnadega, mida kasutate esimesel kohtingul. (Et asi oleks veelgi naljakam, võrrelge esimesel kohtingul öeldut sellega, mida räägite samale inimesele pärast kümneaastast abielu.) Või mõelge, kuidas end tutvustaksite, kui peaksite esimest korda riigitelevisioonis esinema. Millist muljet tahaksite jätta? Võib-olla tahate mõjuta targa või kenana; ilmselt ei taha te meelde jääda õelda või kitsarinnalisena.

Steven D. Levitt, Stephen J. Dubner

"Freakonomics. Hullumajandus. Ketserist majandusteadlane uurib igapäevaelu varjatud külgi"

Esmapilgul jäi asjast täitsa pädev mulje, et jah, tõesti, nii võib olla. Samas oli täiendatud trükil õnneks olemas selline imeline lisa nagu kriitika, mis annab asjast vähekene tasakaalustatuma pildi. Samas on põnev, et asju saab nõnda seletada, eriti kuna alguses liiga pöörane seletus võib ka tegelikult õige olla. Huvitav, mismoodi autorid läheneksid vaktsineerimisele, n-ö vähempakkumistele jne? ;)

kehastumisest

Ma ei ole kunagi näinud naist, kes ei oleks paks ega inetu. Jah, mõned neist olid üsna kuradi kondised ja päris silmipimestava välimusega, aga kusagil seal ideaalsete puusade, saleda keskkoha ja ilusate rindade taga oli ikka peidus see tüse ja kohmakas siseminea "mina", kes ilmus alati välja siis, kui oli vaja ennast süüdistada või mind õigustada. Jumala eest, ma ei saa aru inimestest, kes ütlevad, et ainult sisemine ilu loeb. Niipalju, kui ma olen üldse naisi näinud, on nad seestpoolt olnud sellised Godzillad, et ka kõige inetum mees tunneks ennast nende kõrval hästi. Ja seda just naiste endi nägemuses, mida vähemalt mina ei ole suutnud küll kunagi mõjutada.

Birk Rohelend "Mu sõraline sõber"

See raamat hakkas enne silma üldse telesaatest. "OP-is" nimelt tutvustati. Meelde jäi märge, et tekstis olevad suuremad tähed ja muud märgendid ning kogu ülesehitus peaks raamatus olema selline, et kui see poes kätte võtta, oleks võimalik kohe ka lugeda ja süüvida. Noh, õnneks on olemas raamatukogud. :)

Süvenemise poole pealt oli asi eeskujulik - tekst lausa lendas käes ja igav ei hakanud. Noh, eks selline kenderlik stiil selline olegi. Aga. Kui esmalt püüdis kinni hea minekuga tekst ja uudsus (pole vist palju naiskirjanikke, kes nii hea sisseelamisega on - mehed võivad muidugi vaielda!), siis mingil hetkel tekkis "Ameerika psühho" lugemise tunne oma otsatu raevu ja mõnitamisega, seejärel aga asi kuidagi hakkas taas vedama. Ühesõnaga tubli "kolm".

Kujunduse eest aga veidi enam hinnet, Eesti raamatuturg vajab hädasti põnevalt kujundatud teoseid. Ja kui raamatul on peale tähtede vaadata ka muud, siis pole nagu häda miskit. :)

seesmusest

Arstliku komisjoni tõend vabastas Aliide aastaks ka kergemast tööst. Kui olukord seda nõuab, võib vabastust aasta pärast pikendada.

Kui Aliide astmaatiku paberid sai, sööstis õhk hooga ta kopsudesse, hapnik tegi purju, samuti pojengide joovastav lõhn, värske muru, isegi lahjad kesalilled kohisesid rinnus. Kõrvades ei vasardanud ei lindude kime kädin ega vareste kraaksumine sünnikuhunnikul. Aliide tiirutas õues, kuni nägi tähti ja talle meenus, milline oli olnud olemine kunagi kaua aega tagasi, kuidas oli tunda kergus, saaks seda ainult kogu aeg tunda. Hiisu istus, kõrvad kikkis, oma kausi juures lauda uksel ja ootas, et saaks pärast lüpsi kapatäie piimapära ja piimavahtu. Ilm hakkas paremaks minema. Halva ilmaga läks Hiisu piim alati hapuks.

Sofi Oksanen "Puhastus"

Võpsikus, kuhu metsavahelt ja üle oja hüpanuna lumes sumbates saabume, paistab esmalt vaid lumine küngas. Seejärel avaneb lume all olev katusega vundament. Paar meetrit kõrge, väike trepp viimas sisse, võlvide alla, kust vaatab vastu jäine pind. Lagunenud lukukivi ukseaval. Okastraat vedelemas. Ja taamal teine, suurem, kahe eraldi keldriga vundament, nii kõrge, et kätt välja sirutades selle ülaserva puudutada ei saa. Laotud suurtest lohmakatest kividest. Vaatab üle lumise välja. Maha jäetud.

ostuteadusest

Raamatupoodide riiulikorraldusele on tüüpiline üks ja sama viga, nimelt näeb see välja fantaasiavaene ja kohmakas. Isegi klaustrofoobiat tekitav. Kuidas võisid tüüpiliseks saada kõrged kastikonstruktsioonid? Kas seepärast, et inimesed paigutavad oma raamatuid kodus nii? Totter põhjendus - mõelge, kui kodukaupade müüjad või rõivapoodnikud otsustaksid sama mõtteviisi omaks võtta. Siis peaksime me koorimisnoa ostmiseks läbi sorima köögisahtleid või kaevama kampsuni leidmiseks kappides. Kõrgete riiulite vahele tekkinud kitsad reavahed on kõige halvem väljapanekusüsteem, mida inimene võib üldse välja mõelda.

Paco Underhill "Miks me ostame. Ostuteadus"

Järjekordne mõnus ostmist ja turundust käsitlev raamat. Samas paneb ikka mõtlema küll, kui poes ringi käia. Miks peab otsima odavamat või erilisemat kraami kõige alumistelt ja ülemistelt riiulitelt? Mismoodi mõjub valikut tehes see, kui kahe samalaadse toote juures on neist ühe hinnal punane kastike tekstiga "hea hind" vms ümber? Miks peab leivaletti jõudmiseks läbima kogu poe? Mis põhjusel hakkavad esimesena silma modellidele selga pandud riided ja viimasena jõuab tähelepanu kokkuvolditud ning laudadele asetatud asjadele? Teadlikule poes käimisele andis see igatahes mõnusa mõõtme juurde, eks näeb, mida Kleini "No logo" lisada suudab. :)

ajast

Üheksale tunnile meie teadliku infotarbimise potentsiaalist konkureerib meedia kaudu meeletu hulk reklaami, uudiseid, tarbetekste ja audiovisuaalset materjali. Igas ajaühikus tekib meie tähelepanule pretendeerivat nii ema- kui ka võõrkeelset utilitaarset infot megaühikutes juurde. Isegi tugeva huvi korral oleme sunnitud oma infotarbimises tegema valikuid, sest kõike lihtsalt ei jõua jälgida. Seega on inimeste tähelepanu infoühiskonnas kõige väärtuslikum ressurss. Siinkohal on sobilik meenutada veel Briti kirjaniku John Braine'i sädelevat kalambuuri: aeg on nagu pangalaen, mida sulle antakse ainult siis, kui sul endal on nii palju, et sa seda ei vaja.

Ivo Rull "Meediamängud" (peatükk "Võitlus tähelepanu eest")

Huvitava tekstiga mees, samas tekitab lugemine veidi või enam ettevaatlikkust, sest võimekas mõistus võib teatavasti igast' trikke teha. Nii ka eile korduses nähtud "Vabariigi kodanikes", kus Rull isukalt Ühtse Eesti vastu sõna võttis, rünnates otse ja kaude Semperit. Kui on välja käidud, et testitakse mitmesuguseid demagoogia võtteid, siis ei saa ometigi eeldada, et Ühtse Eesti seltskond mängib kahtepidi: ühel hetkel "näitleb", teisel hetkel aga asetab end asjast eemale ja kommenteerib seda. Rullil tundus väga raske olla aru saavat, et kui, siis juba.

(kommentaar lisatud 5.04)