mõtlematusest

See oli teisipäev. See oli lihtsalt üks teisipäev. Magnus teab, et enam ei tule ühtki lihtsalt üht teisipäeva. Vanasti olid nädalas lihtsalt päevad, kus kõik tundus olevat normaalne. Nüüd on selle tunde peale hämmastav mõelda. Nad läksid mööda koridori, läksid lihtsalt peatrepist alla ja siis mööda koridori, nagu oleks parajasti iga teine vana hea teisipäev. Magnusel oli seljas see, mis ta hommikul selga oli pannud. Need olid lihtsalt riided. Tollal ei tähendanud riided midagi muud kui riideid. Kas ta kandis noid sokke? Ta teab, et noid pükse kandis ta küll. Ta kandis raudselt noid kingi. Need on tema koolipüksid. Need on tema koolikingad. See oli lihtsalt nali. Nad kõik naersid, kui naljakas see olema hakkab. Tema ise naeris. Tema oli see, kes ukse lahti lükkas. Ta tunneb ikka veel, kuidas see uks nüüd talle oma tulekindlate hingede küljes tugevalt vastu surub. Nad kasutasid üht uut skännerit. Aga sellega oleks hakkama saanud isegi laps, isegi vana masinaga. See oli täiesti kerge protseduur. Aga nad mõlemad olid arvutivõhikud. Nad ei oleks osanud seda teha, kui ta poleks neile näidanud. Kõigepealt skännisid nad tüdruku sisse. Siis skännisid nad sisse teise pildi. Siis vedasid nad pea teisele pildile. Siis meilisid nad jpeg meililistile. Siis nad tegid edasi oma asju, riided, kingad, koolikoridorid, kodu, nädalapäevad, päev päeva järel, päevade kaupa. Ühel sellisel päeval tappis tüdruk ennast ära.

Ali Smith "Juhuslik"

Tegelikult on mõtlematute tegudega hakkama saanud ju igaüks. Kes kergemal, kes raskemal kujul. Ja päris raskel. Kergema vastupanu teed minejad muidugi toovad ettekäändeks/vabanduseks saatuse. Kavalad. Tõesta seda samamoodi kui jumala olemasolekut/puudumist! ;) Ah, ausalt öeldes tunduvad mõtlematud teod olevat seotud kas halva enesetundega või siis puhtakujulise egoismiga (mis muidugi on mingist piirist alates juba vägagi teadlik tegevus, aga senimaani...). Põhimõtteliselt on lihtne öelda, et olgem teiste vastu hoolivamad ja mõelgem enne, kui midagi ütleme-teeme. Samas ei tundugi see rohujuure tasandilt vaadates nii erilisel raske olevat ju...?

sügisballist

Ta elas Mustamäe keskel, kuuendal korrusel suures paneelmajas keset samasuguseid maju, ühes majas koos mitmesaja teise inimesega. Ta ei tundnud neid inimesi, kui välja arvata mõned väliselt huvitavamad, isikupärasemad inimesed, kes talle meelde jäid kas maja ees tänaval, õues või liftis. (Ühe abielupaariga oli ta kord kaheks tunniks lifti kinni jäänud, tundnud nii ühist õhupuudust kui ka ühist kusehäda, mis on veel piinlikum.) Kõik need nägupidi-tuttavad tundsid tedagi, aga nad ei andnud seda kuidagi väliselt mõista ja Eero vastas neile samaga. Oli küll üks eriliselt sümpaatne vanamees, keda Eero oli algul püüdnud visalt teretada, ei tea miks, aga vanamees oli umbusklik, ei vastanud, ja Eero loobus peagi - milleks kena vanameest teretamisega hirmutada?

Mati Unt "Sügisball"

Veider asi see inimese üksiolek. Filmi vaadates võib vähegi depressiivsema laadiga inimene endale tõepoolest otsa peale teha, samas oli filmis üksioleku teema äärmuseni tiritud, nagu Lasnamäegi. Tuuline-vesine sügis ei sobi ei Lasnamäele ega inimese hinge. Lasta end filmidel või muusikal või kirjandusel endasse sügist tuua tundub olevat laskja nõrkus. Kuigi eks selliseid meeleolusid on kohati väga tervendav endast läbi lasta. Nagu "Sügisballigi", mille järel tahaks end kuhugi krõnksu tõmmata ja lohutamatult nutta või testida Pirital külme tuule käes seistes, kui palju külma jõuab enne kannatada, kui... Jah, mis kui. Ei tea isegi.

pühast

Ning kui te otsite Püha ja tahate eemalduda Rõve-Rüvedast, siis palun, pakun teile mõningaid oma lemmikuid: Püha vahetuimaks ilminguks on siiski Looming. Maalikunstist: ikoonid nii Bütsantsis kui Venemaal, Andrei Rubljof, ja edasi: da Vinci, Botticelli, El Greco, Monet, van Gogh, Gauguin, Picasso, Vlaminck. Metafüüsiline maal. Strindbergi nägemused. Luule: Homeros, Vergilius, Byron, Goethe, Hölderlin, Baudelaire (mitte ajada segi Rõveda varjuga!). Filmikunstis on püha puudutanud Tarkovski, Kurosawa, Scorsese, Pasolini, kuigi tema on rüve ja see-eest on tema pärast-elu raske. Heliloomingus Bach (Brandenburg), Beethoven (5. ja 9.), Chopin (sonaadid). Kirjanduses Dickens, Marquez, Borges, Bulgakov, Dostojevski, Gide, Joyce. Aga seda on teile vist palju. Hea, kui te Kenderist aru saate.

Jan Kaus "Õndsate tund"

Ikka ja jälle eristatakse madalat ja kõrget kultuuri, halbu ja häid kirjanikke, halbu ja häid muusikuid, kunstnikke, meediategelasi, poliitikuid... Mis parata, isegi teen mõnikord vahet sellel, mida hinnatakse kõrgemalt ja mida madalamalt. Paljude "võrdlejatega" võrreldes olen aga olnud ehk ausam - tunnistanud, et Harry Potter (originaalis) on mulle läbivalt meeldinud ja kohati jääb taldriku taga ette ka "Vaprate ja ilusate" tegevusrohke muinasjutumaailm. Palju on aga neid, kes vihkavad avalikult Coelhot, SL Õhtulehte, Kruudat jne, kuid tegelikult hoiavad end salamisi vihatuga kursis, on omaette küsimus.

iseolekust

"Kuule, miks see kõik, mida nimetatakse kõrgeks kunstiks," viipasin ma Kusturica filmi suunas, "peab jääma tavalisele vaatajale arusaamatuks?"
"Miks sa seda arvad?" küsis Aa-bee ja kohendas oma kleiti. Mu pilk uitas raamatuid täispressitud riiulitel. "Kogemuse põhjal, erinevad kunstialad kaugenevad üha rohkem tavalisest vaatajast või kuulajast. Kunstialad nii-öelda spetsialiseeruvad, nõuavad üha rohkem vaimset kujundujumist, eelteadmisi, ettevalmistust. Kas see pole häiriv? Kas see ei tee sind murelikuks, et kas või sinu näidendite mõistmiseks peab vaataja teadma pisut põhjalikumalt näiteks ajalugu?"
"Ei, ei tee." Aa-bee kehitas õlgu. "Minu meelest ei peaks inimene, kes ei tunne ajaloo või ühiskonna vastu huvi, üleüldse oma nina teatrisse pistma. Või ükskõik kuhu mujale."
"Seda ma ütlengi, et sinu teater või sinu arusaam teatrist eeldab mingit eristaatust. Pühendunute lõbu. See on nagu kaasaegne kontseptuaalne kunst, mingid performansid ja installatsioonid, mida saadab mingi arusaamatu prantsuse mõtlejate abrakadabra: kõlab ilusti, aga aru ei saa ka hambaarsti ähvardusel. Galeriides kondavad ringi ainult pikkade seelikutega kunstitudengid või kuivetud kunstikriitikud. Või need, kes käivad ainult avamisel, sest siis saab tasuta veini ja viinamarju, mis on ju iseenesest üks ja seesama.

Jan Kaus "Tema"

Just nüüd hiljuti lugesin Postimehes "Sügisballi" arvustust, kus kommentaatorid järjest hurjutasid, et midagi ei saa aru ja tuleb ikka normaalsele inimesele, mitte elitaarsele filmikriitikkonnale kirjutada. Samuti naerdi limpsikinos selliste kohtade peal, mis olid tegelikult pisaramaigulised. Ja paar aastat tagasi nõuti, et Sirp värviliseks muutuks - sest kes neid mustvalgel kukkuvaid tekstiplokke ikka lugeda viitsib.

Muidugi ei tohi kunstil-kirjandusel lasta kaduda omaette nišši, kus liikumist mõistavad vaid need, kes asjaga süvitsi tegelevad. Teisalt ei tohiks ka liigselt läheneda keskmisele inimesele. Et oleks latt, kust saaks üle hüpata, et oleks arenemise ruum. Tekiks küsimus, mida see tähendab, mitte käega löömise tunne - niikuinii aru ei saa... Samas - looming on ikka selline, nagu looja seda endast väljutab, lootuses, et on keegi, kes näeb, vaatab, vaimustub.

muusikast

Kongide lähedalt kostab täna õhtul Muzakit. See surub ka minu pikali ja matab mu sõprade kõrvale, kurat võtaks. See laulab: "I beg your par-den, I never promised you a rose gar-den." Kuumad ilmad toovad need va kuradi hitid endaga kaasa, alati ühtemoodi taustamuusika ja monosaundina. Saatus. Nagu - pange tähele - siis, kui miskit su elus juhtub, armud kellessegi või miskit, haagib end alati mingi lauluviis külge. Saatuse lauluviisid. Olge selle värgiga ettevaatlikud.

DBC Pierre "Väike jumal Texasest"

Noh. Tõepoolest, kui meenutama hakata, meenub mõndagi, ja just muusika kipub meenutama. Eric Benét' ja Faith Evansi "Georgy Porgy" kuskil Hollywoodi suitsuhaisustes saalides aastal 2000 midagi. Siis The Verve'i "Bitter Sweet Symphony", The Banglesi "Eternal Flame", All Saintsi "Never Ever". Airi kolme kauamängiva kompott päikeseloojangu ajal Tallinna suunas sõites. Roxette'i ja The Prodigy plaadid, kui klassiga kuskile Lõuna-Eesti rappa sõidetud. Roppröögatu arv vene pophitte Krimmis, ime küll, et nendega võis isegi harjuda. The Beatles Kesk-Türgis Ankarasse logistades. Ivo Linna nädal hiljem sealsamas. Ja muidugi lugematud kontserdid ja esinejad, kes meelde kõlama jäänud.

Imelik asi on see muusikaline mälu.