iseolekust

"Kuule, miks see kõik, mida nimetatakse kõrgeks kunstiks," viipasin ma Kusturica filmi suunas, "peab jääma tavalisele vaatajale arusaamatuks?"
"Miks sa seda arvad?" küsis Aa-bee ja kohendas oma kleiti. Mu pilk uitas raamatuid täispressitud riiulitel. "Kogemuse põhjal, erinevad kunstialad kaugenevad üha rohkem tavalisest vaatajast või kuulajast. Kunstialad nii-öelda spetsialiseeruvad, nõuavad üha rohkem vaimset kujundujumist, eelteadmisi, ettevalmistust. Kas see pole häiriv? Kas see ei tee sind murelikuks, et kas või sinu näidendite mõistmiseks peab vaataja teadma pisut põhjalikumalt näiteks ajalugu?"
"Ei, ei tee." Aa-bee kehitas õlgu. "Minu meelest ei peaks inimene, kes ei tunne ajaloo või ühiskonna vastu huvi, üleüldse oma nina teatrisse pistma. Või ükskõik kuhu mujale."
"Seda ma ütlengi, et sinu teater või sinu arusaam teatrist eeldab mingit eristaatust. Pühendunute lõbu. See on nagu kaasaegne kontseptuaalne kunst, mingid performansid ja installatsioonid, mida saadab mingi arusaamatu prantsuse mõtlejate abrakadabra: kõlab ilusti, aga aru ei saa ka hambaarsti ähvardusel. Galeriides kondavad ringi ainult pikkade seelikutega kunstitudengid või kuivetud kunstikriitikud. Või need, kes käivad ainult avamisel, sest siis saab tasuta veini ja viinamarju, mis on ju iseenesest üks ja seesama.

Jan Kaus "Tema"

Just nüüd hiljuti lugesin Postimehes "Sügisballi" arvustust, kus kommentaatorid järjest hurjutasid, et midagi ei saa aru ja tuleb ikka normaalsele inimesele, mitte elitaarsele filmikriitikkonnale kirjutada. Samuti naerdi limpsikinos selliste kohtade peal, mis olid tegelikult pisaramaigulised. Ja paar aastat tagasi nõuti, et Sirp värviliseks muutuks - sest kes neid mustvalgel kukkuvaid tekstiplokke ikka lugeda viitsib.

Muidugi ei tohi kunstil-kirjandusel lasta kaduda omaette nišši, kus liikumist mõistavad vaid need, kes asjaga süvitsi tegelevad. Teisalt ei tohiks ka liigselt läheneda keskmisele inimesele. Et oleks latt, kust saaks üle hüpata, et oleks arenemise ruum. Tekiks küsimus, mida see tähendab, mitte käega löömise tunne - niikuinii aru ei saa... Samas - looming on ikka selline, nagu looja seda endast väljutab, lootuses, et on keegi, kes näeb, vaatab, vaimustub.