Kongide lähedalt kostab täna õhtul Muzakit. See surub ka minu pikali ja matab mu sõprade kõrvale, kurat võtaks. See laulab: "I beg your par-den, I never promised you a rose gar-den." Kuumad ilmad toovad need va kuradi hitid endaga kaasa, alati ühtemoodi taustamuusika ja monosaundina. Saatus. Nagu - pange tähele - siis, kui miskit su elus juhtub, armud kellessegi või miskit, haagib end alati mingi lauluviis külge. Saatuse lauluviisid. Olge selle värgiga ettevaatlikud.
DBC Pierre "Väike jumal Texasest"
Noh. Tõepoolest, kui meenutama hakata, meenub mõndagi, ja just muusika kipub meenutama. Eric Benét' ja Faith Evansi "Georgy Porgy" kuskil Hollywoodi suitsuhaisustes saalides aastal 2000 midagi. Siis The Verve'i "Bitter Sweet Symphony", The Banglesi "Eternal Flame", All Saintsi "Never Ever". Airi kolme kauamängiva kompott päikeseloojangu ajal Tallinna suunas sõites. Roxette'i ja The Prodigy plaadid, kui klassiga kuskile Lõuna-Eesti rappa sõidetud. Roppröögatu arv vene pophitte Krimmis, ime küll, et nendega võis isegi harjuda. The Beatles Kesk-Türgis Ankarasse logistades. Ivo Linna nädal hiljem sealsamas. Ja muidugi lugematud kontserdid ja esinejad, kes meelde kõlama jäänud.
Imelik asi on see muusikaline mälu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar