pinkidest

Ma olen alati armastanud pinke. Pingid on tagasitõmbumise kohaks, kust elu kõrvalt vaadata, olla rahulikult maailma äärel. Nad on vaatlemise priviliegeeritud kohad, omamoodi varjupaigad, teeäärsed puhkepaigad neile, kes oskavad peatuda. Ma olen veetnud pinkidel pikki tunde maailma jälgides. Mõned pingid on suurepärased, mõned ei sobi oma kohale, mõned on täiesti uskumatus kohas, nende leidmine on nagu avastus. Pingil istuv inimene asub väljaspool reaalsust või siis eemaldub sellest. Siin istumisega kaasneb poeedi staatus ja laienenud vaatenurk elule. Kui on mõni koht, mida tormihood ei puuduta, siis on see pink.

Laurent Graff "Õnnelikud päevad"

Pink Vabaduse väljakul otse Jaani kiriku kõrval. Ideaalne raamatu lugemiseks, kuni oodatu kohale jõuab. Rohkelt varblaste ja tuvidega kaunistatud.
Pink Ateenas Lykovittose mäel, päris seal tipu juures, aga enne restorani joont. Veidi kiibakas, ümber ohakad, palavus lämmatav, linn rohkem kui lämmatav - kümneid kilomeetreid kaugusse. Aga päikeseloojang Pireuse poolega vaatega on seda ronimist ja veekulu väärt. Vist - pole proovinud.
Pink ehk pigem poeesine põikpuu Naxóse läänerannikul ranna ääres. Hirmus tolmune, nii et tolmuvarjuks sellele asetatud niiske rätt saab hallid triibud külge. Aga kui põnev vaadata, mis ümber toimub, kes mööda sõidab, kuidas tolmavat liivateed veega üle kastetakse, et see teeäärsete poepidajate kaubale tolmuga üks-null ei teeks!