(sisemistest) mägedest

Niisuguseid mägesid ja mägedes rändajaid ning sündmusi, mis nendega juhtuvad, ei leidu ainult zen-kirjanduses, vaid iga suurema religiooni lugudes. Füüsiline mägi, mis kehastab iga hinge ja tema eesmärgi vahel seisvat vaimset mäge, on lihtne ja loomulik allegooria. Niisamuti nagu nendel, kes viibivad meie selja taga orus, on enamikul inimestest vaimsed silmad eluaeg silme ees, aga nad ei lähe kunagi sinna, rahuldudes seal käinud inimeste kuulamisega ja vältides sel moel raskusi. Mõned rändavad mägedesse kogenud giidi saatel, kes teavad parimaid ja kõige vähem ohtlikke teid, mis sihtpunkti viivad. Teised, kogenumad ja umbusklikud, püüavad leida oma tee. Vähestel neist läheb see korda, kuid vahetevahel, puhtalt tänu tahtejõule, õnnele ja armule, saavad nad sellega hakkama. Pärale jõudes mõistavad nad paremini kui keegi teine, et teid ei ole ainult üks või kindel arv. Teid on sama palju kui hingi.

Robert M. Pirsig "Zen ja mootorratta hooldamise kunst. Mõlgutus väärtuste teemal"

Praktilise poole pealt on niii palju tuttavat selles teiste kuulamisega leppimises ja teiste usaldamises reisil olles. Nüüd on aga esimene päris ISE kavandatud-teostatud reis selja taga ja üllatavalt hea tunne on sees. Esmalt oli küll raske ette kujutada, et peaks ise kõik kodutöö tegemise enda kanda võtma, aga nüüd ühtäkki see enam ei loe - sest kohad, mis ette jäid, olid enda valitud, ja aeg, mis ühest kohast teise jõudmiseks kulus, oli enda aeg. Mõnus...

Kui aga nüüd endasse süveneda, siis... Mägesid on alati olnud, neid on praegugi ja neid ka on kõvasti ees. Aga kes ei roni - suurepärane kui üksi ja parim kui kaksi! - see ka mäest üle ei saa. Ja tavaliselt K2-tüüpi mägesid ette ei satu, ikka väiksemad mäed ees, mis suuremaks kasvavad. Rassimist on, aga parem ronida ja sellega endasse süveneda, kui minna kõrvalt ringiga mööda, sest muidu juhtub, et ühtäkki polegi enam teed, vaid ainult mäed.