erinevustest

"Mak, miks ta nii naljakalt räägib?" Ma lihtsalt ei saa seda küsimata jätta, kui asju tassides mehele järgneme.
Ema naeratab ja selgitab: "Sel moel, sõnu venitades, räägitakse Battambangi provintsi ümbruses."
"See kõlab naljakalt," ütlen naeru alla surudes ja võtan teadmiseks, et on ka khmeere, kes kõnelevad sõnu venitades. Olgu olukord kui tahes sünge, aga seda meest on ikkagi väga raske tõsiselt võtta.
"Seltsimehed, siia jäätegi elama," lausub külajuht nelja kõrge varjulise puu all seistes.
Olen šokeeritud. Lootsin näha mingeid varjualuseid, onne, voodeid, kus magada. Siin aga pole midagi peale puude. Näib, et selles paigas pole küll kunagi keegi elanud. Rohelus ja vaikus - loodus oma loomulikus alastuses. Puud on mulle seinaks ja taevas katuseks.
"Seltsimehed, siin lähedal on üks tiik," näitab mees käega. Enam ta hääl mind naerma ei aja.
Mõne päeva pärast tuuakse meile bambust ja palmilehti ning värskelt maha võetud puid. Puud ja põõsad raiuti maha selleks, et teha ruumi ootamatult kohale voolanud inimestele. Siia ja ümberkaudsetesse küladesse on mõne päevaga saabunud sadu inimesi.

Chanrithy Him "Mõranenud klaas kerkib pinnale. Minu lapsepõlv punaste khmeeride võimu all"

Suhteliselt valimata valitud lõik raamatu keskpaigast.

PÖFF hakkab omadega lõpusirgele jõudma. Dokumelntaalainesega filmide all on aga nähtud juba selliseid filme, et ausalt öeldes on egoistlikult hea meel, et elan just siin, mitte näiteks Aafrikas (kus valitsusvastased koolitavad lapsi välja suvalisi külaelanikke "hoiatuseks" tapma - seejuures neil käsi otsast raiudes, et nood ei saaks hääletada / Newton I. Aduaka "Ezra"), 80-ndate Iirimaal (vangid korraldavad surmani kestvaid näljastreike, et saada minimaalseidki inimõigusi / Steve McQueeni "Hunger"), Brasiilias (igapäevased inimröövid, mis on vaesemate piirkondade ümberasujate ainuke sissetulekuallikas, innustamaks sugulasi maksma saadetakse neile sageli tükk ohvrist / Jason Kohni "Send a Bullet") ega Venemaal (pole iseenesest vahet, kas kosmosesse saadetakse koer või inimene - inimese pluss on see, et ta oskab läbielatust rääkida / Aleksei German Jr.-i "Paper Soldier"). Täna Poola film "Katõn", mille tausta eitab Venemaa siiamaani.

Selle kõrval on eestlaslik ingumine, et teised teenivad rohkem või ei saa uut autot liisida, täiesti ivatu. Mille üle on siin tegelikult kurta?

(sisemistest) mägedest

Niisuguseid mägesid ja mägedes rändajaid ning sündmusi, mis nendega juhtuvad, ei leidu ainult zen-kirjanduses, vaid iga suurema religiooni lugudes. Füüsiline mägi, mis kehastab iga hinge ja tema eesmärgi vahel seisvat vaimset mäge, on lihtne ja loomulik allegooria. Niisamuti nagu nendel, kes viibivad meie selja taga orus, on enamikul inimestest vaimsed silmad eluaeg silme ees, aga nad ei lähe kunagi sinna, rahuldudes seal käinud inimeste kuulamisega ja vältides sel moel raskusi. Mõned rändavad mägedesse kogenud giidi saatel, kes teavad parimaid ja kõige vähem ohtlikke teid, mis sihtpunkti viivad. Teised, kogenumad ja umbusklikud, püüavad leida oma tee. Vähestel neist läheb see korda, kuid vahetevahel, puhtalt tänu tahtejõule, õnnele ja armule, saavad nad sellega hakkama. Pärale jõudes mõistavad nad paremini kui keegi teine, et teid ei ole ainult üks või kindel arv. Teid on sama palju kui hingi.

Robert M. Pirsig "Zen ja mootorratta hooldamise kunst. Mõlgutus väärtuste teemal"

Praktilise poole pealt on niii palju tuttavat selles teiste kuulamisega leppimises ja teiste usaldamises reisil olles. Nüüd on aga esimene päris ISE kavandatud-teostatud reis selja taga ja üllatavalt hea tunne on sees. Esmalt oli küll raske ette kujutada, et peaks ise kõik kodutöö tegemise enda kanda võtma, aga nüüd ühtäkki see enam ei loe - sest kohad, mis ette jäid, olid enda valitud, ja aeg, mis ühest kohast teise jõudmiseks kulus, oli enda aeg. Mõnus...

Kui aga nüüd endasse süveneda, siis... Mägesid on alati olnud, neid on praegugi ja neid ka on kõvasti ees. Aga kes ei roni - suurepärane kui üksi ja parim kui kaksi! - see ka mäest üle ei saa. Ja tavaliselt K2-tüüpi mägesid ette ei satu, ikka väiksemad mäed ees, mis suuremaks kasvavad. Rassimist on, aga parem ronida ja sellega endasse süveneda, kui minna kõrvalt ringiga mööda, sest muidu juhtub, et ühtäkki polegi enam teed, vaid ainult mäed.

pinkidest

Ma olen alati armastanud pinke. Pingid on tagasitõmbumise kohaks, kust elu kõrvalt vaadata, olla rahulikult maailma äärel. Nad on vaatlemise priviliegeeritud kohad, omamoodi varjupaigad, teeäärsed puhkepaigad neile, kes oskavad peatuda. Ma olen veetnud pinkidel pikki tunde maailma jälgides. Mõned pingid on suurepärased, mõned ei sobi oma kohale, mõned on täiesti uskumatus kohas, nende leidmine on nagu avastus. Pingil istuv inimene asub väljaspool reaalsust või siis eemaldub sellest. Siin istumisega kaasneb poeedi staatus ja laienenud vaatenurk elule. Kui on mõni koht, mida tormihood ei puuduta, siis on see pink.

Laurent Graff "Õnnelikud päevad"

Pink Vabaduse väljakul otse Jaani kiriku kõrval. Ideaalne raamatu lugemiseks, kuni oodatu kohale jõuab. Rohkelt varblaste ja tuvidega kaunistatud.
Pink Ateenas Lykovittose mäel, päris seal tipu juures, aga enne restorani joont. Veidi kiibakas, ümber ohakad, palavus lämmatav, linn rohkem kui lämmatav - kümneid kilomeetreid kaugusse. Aga päikeseloojang Pireuse poolega vaatega on seda ronimist ja veekulu väärt. Vist - pole proovinud.
Pink ehk pigem poeesine põikpuu Naxóse läänerannikul ranna ääres. Hirmus tolmune, nii et tolmuvarjuks sellele asetatud niiske rätt saab hallid triibud külge. Aga kui põnev vaadata, mis ümber toimub, kes mööda sõidab, kuidas tolmavat liivateed veega üle kastetakse, et see teeäärsete poepidajate kaubale tolmuga üks-null ei teeks!

kombeerinevustest

Kui üritan ühel esimestest nädalatest oma umbkeelsele korterinaabrile Jorgele ja tema sõbrale Carlosele sõnaraamatu abiga selgitada, et see musitamise komme on minu jaoks natuke imelik, ei saa nad minust aru.
"Aga mismoodi siis teie tervitate?" küsivad nad suurte silmadega.
"Me anname üksteisele kätt. Või kui kohtun hea sõbraga, keda ma pole kaua näinud, siis kallistame," selgitan mina. "Mõnikord kui kohtun omavanuse inimesega, kes on rohkem nagu tuttav, mitte sõber, siis ei anna isegi kätt."
"Aga kas seal on vahet ka, kes kallistavad ja kuidas?" uurib Jorge edasi.
"Kui on kaks kutti, siis nad kallistavad ainult väga erilistel puhkudel. Näiteks kui ühel on sünnipäev või nad on tõesti väga lähedased sõbrad, kes pole ammu kohtunud," tutvustan külmade eestlaste hingeelu. "Kallistatakse rohkem siis, kui kohtuvad kaks tüdrukut või tüdruk ja poiss."
"Te, eestlased, olete ikka puhta imelikud inimesed," arvavad noormehed seepeale. See, et nende musitamine võiks muule maailmale veider tunduda, neile pähe ei tule.

Liis Kängsepp "Minu Argentina. Vabatahtlikuna getos"

Siiani minu meelest "Minu ..." sarja parim raamat. Mõnus, süvitsi minev ja kaasa elama panev värk. Eelkõige tundub rolli mängivat just süvenemine kohalikku ellu, mis reisiraamatute juures tihtipeale kipub pealiskaudseks jääma. See on kindlasti põnev, kuidas siinne inimene sealset eluolu tajub, aga sellise tõsisema, uue mõõtme tunduvad andvat kohalikust elust rääkivad lõigud. Samal põhjusel olen vist jäänud ka Ühel Teljel Ümber Planeedi blogi lugejaks.

kivistumisest

Salk inimesi liiikus paigalt ning siis nägi Gabriel ema, kes istus baari tagumises otsas laua taga. Ta oli ühe mehega: Gabrieli isaga.
Gabriel vahtis neid kaht harilikku inimest, kes nõjatusid lauale ja ajasid juttu. Tema isa, sitke mees, kes tavaliselt näis olevat pinges, paistis end mõnusalt tundvat. Ühel hetkel sirutas Gabrieli ema käe välja, ütles midagi ja silitas isa kätt. See oli nagu vana foto, kivistunud kujutis möödanikust. Hetkeks nägi Gabriel, kuidas nad olid teineteisele kunagi ammu meeldinud.

Hanif Kureishi "Gabrieli and"

Päris mõni kord, kui mitte sagedamini on juhtunud, et jään seltskonnas olles või kuskil sõites kedagi silmanurgast piiluma. Omamoodi alateadlikult kõrvaltvaataja pilguga vaatama ja ehk omaette mõistatama, kes võib olla see inimene, või need inimesed, kes on nii, välja näha. Tuttavate puhul on tihti tajuda mitutpidi käitumist - ühes kohas üks, teises kohas teine. Omavahel olles on käitumine siiram, julgetakse teisele oma mõtteid kohati kärtsakaltki avaldada, seevastu "avalikkuse" ees võetakse mask. Mask, et hoolitakse teisest. Mis sest et muidu ollakse karvupidi koos või tehakse teisele haiget.
Miks peaks sellist teatrit tegema?

üleolekust

Ma muigan sellepärast, et alati, kui meie jutt puudutab raamatut, mille ta ükskord kirjutada kavatseb, omandavad asjad kohatu aspekti. Maksab tal vaid öelda "minu raamat", kui maailm kahaneb silmapilkselt Van Norden ja Co privaatmõõtmeteni. See raamat peab tulema absoluutselt originaalne ja täiuslik. See on muuhulgas üks põhjus, miks ta seda alustatud ei saa. Niipea kui tal tekib idee, hakkab ta selles kahtlema. Talle meenub, et seda on kasutanud Dostojevski, või Hamsun, või keegi teine. "Ma ei ütle, et ma tahan olla parem kui nemad, aga ma tahan olla teistsugune," seletab ta. Ja niisiis, selle asemel et asuda oma raamatu kallale, loeb ta läbi ühe kirjaniku teise järel, et olla absoluutselt kindel, et ta nende valdusi ei riiva. Ja mida rohkem ta loeb, seda põlastavamaks ta muutub. Ükski neist ei kõlba; ükski neist pole saavutanud sellist täiuslikkuse astet, nagu ta enese jaoks on eesmärgiks seadnud. Ja täiesti unustades, et ta ise pole kirjutanud ainsatki peatükki, kõneleb ta neist üleolevalt, nagu oleks olemas terve riiulitäis tema nime kandvaid raamatuid, raamatuid, mida igaüks tunneb ja mille pealkirjade nimetamine on seetõttu ülearune.

Henry Miller "Vähi pöörijoon"

Lugesin just paar päeva tagasi trollis Loomingut, kus keegi prantsuse kirjanik oli kirja pannud novellilaadse jupikese, ja ei suutnud kuidagi ära imestada, mida moodi ikkagi raamatut kirjutatakse. Okei, paned paika põhitegelased ja loo üldise käigu, siis lisad paralleelliine ja kõrvaltegelasi ja siis täpsustused ja... Aga paratamatult tekib ühel hetkel sein, lihtsa kirjeldamise-äraütlemise voog, kus sisu, keelemängu, lugemise naudingut ei ole, on ainult kulgemine. Ja kui teemaks veel midagi sellist, mida pole kunagi kogenud, aga mille jaoks pole ka ajaloolist tausta võtta (nt tegelaste psühholoogia)... Kirjanikuanne on ikka uskumatu asi.

kirjanikuandest

F. ütleb, et peamine halb asi trükitud raamatute juures on see, et niipea kui igaüks saab lugeda, mida aga tahab, otsustavad kõik ka ise kirjanikuks hakata. Ta on juba väsinud amatööridest - erus maadeuurijatest, sõduritest, prelaatidest, saadikutest, ämmaemandatest, kurtisaanidest, tennisemängijatest, armukestest, mõõgameestest, kokkadest, kuningatest (rääkimata kuninga sugulastest) - kes kogu oma elu jooksul pole lugenud midagi muud kui palveraamatuid, arveraamatuid, tosin kirja ja ühe almanahhi ja siis istuvad maha raamatut kirjutama. Just nagu nende arvamused oleks kellegi jaoks - peale nende endi - rohkem väärt kui angerja vunts.

Douglas Glover "Temake"

Raamatupoes ringikäimine on viimasel ajal osutunud üllatavalt tüütuks tegevuseks. Igasugust pahna antakse lihtsalt nii palju välja, et selle vahel mingi asjaliku ilukirjanduse leidmine võtab röögatult palju aega. Avaletil näiteks laiutavad suurte piltidega ... khm ... elulooraamatud. Või kuidas neid maireaunastete ja itaeverite enne jõule ilmuvat kammaijaad nimetataksegi? Psühholoogias tuleb aga läbi murda 10-võimalust-kuidas-tööl-edu-saavutada ja lihtne-tee-täiusliku-abieluõnne-poole üllitistest. Väliskeelses kirjanduses aga uputab Coelho ja Tolkieniga, sest seda vist keskmine eestlane võõrkeelse kirjanduse alt otsima tuleb. Nii ongi targem kohe kaduda filosoofiasse, sest imelik küll, aga sinna pole rahahimu mingil imelikul põhjusel jõudnud.

Tegelikult on muidugi põnev lugeda, mida kalur majandusest ning õpetaja kokandusest arvab, aga ainult vahelduse mõttes.

Raamatukogudes on selles mõttes hea, et riiulitele jääb tolmama vähe mõnusam kraam - pildiraamatud ju laenutatakse järjekorraga välja...

[pealkirjata]

Skorpion

Naxós, Plaka rand, hommik nii kella 8 paiku. Keerame suurelt teelt kõrvale ranna liivavaalude vahele, kus veel madalal olev päike on tekitanud pikad varjud. Düüni päikselisel poolel lösutab kodutu, kes teeb silmad päris kiiresti lahti, kui kaks põhjamaist inimest rattaid liivas suhistades mööda lähevad. Teispool on aga mõnusa kallakuga liivamägi, mille alla just hea ennast rätiku peale lösutama sättida vaatega sinisele veele. Maas on veidrad jäljed. Nagu siblimine, aga teistmoodi, juures pikemad kriipsud. Pärast mõningat ringisiiberdamist ja feta-salaamivõileiva näksimist eksib pilk kaugemale. Silmanurgast võib ühtäkki märgata kiiret-kiiret liikumist ja otse rätikute kõrval oleva pisikese põõsa alla. Liivavärvi pisikene skorpion otsib palava päikese eest varju.

Tuut

Naxós, Hora, õhtu kella 22 ajal. Voodis hakkab uni vaikselt võimust võtma, kui tüüpilise kiirendamise-pidurdamise-tuututamise vahele lükkub midagi muud. Kaugusest tundub lähenevat sõiduk, mis laseb nii 5-10 sekundi tagant signaali. Meie majast läheb samuti huilates mööda. Rollerijuht kasutab lihtsalt ennetamistaktikat - enne tänavanurgani jõudmist laseb signaali, et teiselt poolt tulev sõiduk teaks, et siit nüüd tuleb ja ei tasu ette sõita. Hora tänavad, nagu saarte tänavad üldiselt, on aga lühikesed, kitsukesed ja äravahetamiseni sama laiusega...

Tuuleveski

Mykonos, Hora (?), kella 16 ajal päeval. Võileib on otsustavalt meeltesse pugenud, aga niisama keset tänavat trepi peal süüa on nagu niru, mis sest et trepid kutsuvad sõbralikult nagu alati. Rohelust on vaja. Laevalt oli nagu näha, et keset linna midagi rohelist on, aga kitsukesed tänavad visklevad ühele ja teisele poole ning puid kätte ei anna. Seegi, mis leitud, on piiratud hoonetega ja nimetatud mingi hotelli siseõueks. No hoidku siis endale. Varasem reisitarkus ütleb, et kui minna mäge mööda üles (= linnast välja), siis varem või hiljem tekivad pea kohale puud. Järsud trepid ja kentsakad kõrvaltänavad võtavadki ühel hetkel suuna sinna, kust paistab midagi vaatega ja sööma-istumise-kõlbulisega. Tuuleveski. Kaugel veel teinegi. Mis kõrgemal, sel parem vaade. Istume tuuleveski lävepakule maha - vaevalt, et siin nüüd jahvatamiseks läheb, hea varju ja tuulevaikust ära kasutada. Pea kolmanda ampsu pealt astub ligi vanamees, kõlistab käes võtmekimpu. Kõrval pinkidel istudes avaneb kogu Kreeka tuuleveskite esmapilgul ebaloogiline maailm - keskelt jooksvate nööride küljest seob vanamees lahti purjed ja kinnitab need paelaga serva külge, ükshaaval, esmalt vähe, siis - vaadates, kuidas tuul tundub - veidi rohkem. Töö tehtud, toetab ta veski ääres süvendil end vastu valget hoonet, kutsub enda juurde truult tema kannul käinud punaka kassi ja jääb mõnusalt unelema, loom silitava käe all nurrumas.

Leto Svet

Paros, Parikia kõrvaltänavad, kella 14 paiku. Turismitsoon tundub olevat juba päris kaugele jäänud olevat, sest mahajäetud maju on aina enam. Sellele vaatamata paistab kogu kompott väga mõnus - valgetelt seintelt kaarduvad alla/üles metsviinapuuväädid, põõsad õitsevad erkroosalt ja kiviteed on jätkuvalt valgete ringidega kaetud. Ainult et majadel on luugid läbipaistvad, krohv veidi maha kukkunud ja kohati pole katuseid. Ühtäkki, just möödumise ajal, hakkab ühes aknataguses hõiskama: "Le-to svet! Eto leto svet!"

Ärge ainult lahkuge!

Naxós, Hora, kalarestoran Meze2, kella 22 paiku. "Palun, kas te saaksite arve anda?" "Jaa, muidugi, aga ma ütlen teile praegu ainult numbri, mul on väga kiire. Aga vaadake, et te siis kohe ära ei lähe, ma saadan teile lauda kaks kitron'it!" Saame numbri kätte, hakkame raha otsima. Kõik klapib, summa kenasti koos, tippi ei julge aga jätta, sest kõrvallauas seesama turske mees patsutas meespoole õlale ja lükkas igasuguse jootraha tagasi. Nüüd läheneb ta uuesti, sest on juhtunud sealtsamast just mööda minema. "Vaadake, ma nüüd võtan selle raha siit kaasa, seda 40 senti ma ei taha, las olla täpne summa, vahet pole. Ärge kindlasti nüüd ära minge, vaid oodake joogid ära, eks!"

Ja ei oskagi veel keelt?

Ateena, restoran Plaka servas otse akropoli all, kella 19 paiku. Lauda ilmub noor kutt tellimust võtma ja pöördub meie poole kreeka keeles. Me kehitame õlgu, küsime, et mis-mis, tema vastab - kreeka keeles. Ja jääb küsivalt meie poole vaatama. Teeme kiire ümberarvestuse ja uurime, kas inglise keel sobiks ehk paremini, sest oleme küll siin kolm nädalat juba olnud, aga keeleoskust veel tulnud pole. Kreeklane imestab kelmikalt, seekord inglise keeles: kuidas te siis ikka veel kreeka keelt ei oska?!

ettekujutusvõimest

Ükskõik kui palju ja kui kõvasti ma teda lõin, ta oli nii purjus, et ei tundnud mingit valu. Lõpuks lõin ma ta täiesti oimetuks. Kui ta seal räpasel kõnniteel lebas, nägu verine ja lõhki, kõht paljas, oleksin ma tahtnud iseendale ühe täie anda.
Varsti pärast seda tuli Sarah ja triikis mu siledaks, pressis minust kogu selle karmi värgi välja. Alles siis sain ma aru, miks oli alati nii lihtne inimesi lüüa. Sellepärast, et mul puudus kujutlusvõime. Inimese tee kaastunde või osavõtlikkuse juurde on konarlik, aga see on ainus võimalus. Et mõista oma tegude tagajärgi, peame kasutama kujutlusvõimet. Me otsustame, et teisele inimesele pudeliga pähe virutada pole hea mõte, sest me asetame ennast tema olukorda ja kujutame ette, et meile lüüakse pudeliga pähe, oh issand, oleks see vast valus! Me poeme teise inimese nahka. Kui sa seda teed - kui sa s u u d a d seda teha -, siis muutub vägivald või haiget tegemine sinu jaoks aina võimatumaks. Sa hoiad vinnas revolvrit teise meelekohal. Kui sa suudad ette näha, mis sellest peast saab, siis on sõna otseses mõttes võimatu päästikule vajutada. Ma olin inimestele rõõmsalt haiget teinud, sest mul puudus kujutlusvõime.

Robert McLiam Wilson "Eureka street"

Kõrvalt poksimist või MMA-d vaadates ikka mõtlen, et no mida - mida see pakub? Okei, professionaalsel lööja tasemel on preemiaks mõnusad sponsorlepingud, kuulsus ja raha, aga tänaval oma probleeme lahendades? Rõõm, et nüüd on kellelegi "ära tehtud"?

Mingis tõsielusarjas oli ka just meeste vahel ütlemist. Mingil hetkel viskasid mõlemad asjaosalised sajatuste saatel riided maha ja olid valmis asju selgeks ... kaklema. Teised õnnetuseks lahutasid nad enne tõsist suhtlemisse süvenemist, nii et seekord jäid vist mõlemad kaotajaks. Mis oleks aga olnud peksmise tulemus? Isased oleks ehk oma hierarhia selgeks saanud ja välja mõelnud (pro: peksnud), kellel ikkagi õigus on?

Kurat, oskaks ma mehelikult mõelda, mõtlen ma mõnikord.

tööst

Esimene tüdruk, kellele ma hoidjakoha suhtes helistasin, oli vaimustusest oimetu. "Oo mu jumal!" üürgas ta, kui palusin tal büroosse vestlusele tulla. "Oo mu jumal! Kas see on tõsi? Oo mu jumal!" "Eee... on see ei või jaa?" "Taevake, jaa. Jah, jah, jah. Runwaysse? Oo mu jumal. Kui ma sellest oma tuttavatele räägin. Nad kukuvad pikali. Nad surevad ära. Öelge, kuhu ma pean tulema ja millal?" "Te mõistate, et Miranda viibib praegu välismaal ega saa teiega isiklikult kohtuda?" "Jah. Täiesti." "Ja te teate, et jutt käib lapsehoidja kohast Miranda kahele tütrele? Et sellel pole vähimatki pistmist ajakirjaga?" Piiga ohkas, nagu harjutaks end selle kurva tõsiasjaga. "Jah, muidugi. Lapsehoidja, ma saan aru." Noh, ei saanud ta aru tuhkagi, sest vaatamata vastavale välimusele (pikk, laitmatult hoolitsetud, küllaldase elegantsiga riietatud ja tõsise alatoitumuse all kannatav) esitas ta pidevalt küsimusi selle kohta, millised tööülesanded nõuavad tema kohalolekut büroos. Kostitasin teda pilvise pilguga, kuid ta ei paistnud hoomavat. "Eee... mitte ükski. Mäletate, me rääkisime sellest juba. Ma valin vestluse põhjal Mirandale kandidaate välja ja juhuse tahtel teen seda büroos, aga sellega asi piirdub. Kaksikud ei ela siin." "Õigus, õigus," pomises ta, aga ma olin ta juba maha kandnud.

Lauren Weisberger "Saatan kannab Pradat"

Mõnikord juhtub sekka ka selliseid raamatuid, mille lugemist ei taha väga ausalt kohe tunnistada, aga samas on neil selline taust, et peaks ikka vist lugema, saab siis vähemasti irvitada. Nagu Coelhoga lugu on näiteks. Ja Pratchettiga.

Aga kui tööst rääkida, siis ... läks mõtte selle peale, kuidas endal samuti esimese hooga on juhe kokku jooksnud, sees vaid tunne, mida lisaraha kuu kohta aasta eest teeb, ja ise valmis asja pikalt mõtlemata vastu võtma. Siiani on õnneks (või kahjuks, mõnikord) mõistus rahanumbrite nägemisest võitu saanud ja olen mõtlemisaja võtnud. Kohati on juhtunud ka seda, et olen hiljem kahetsenud, aga samas on jälle tunne hea - jääb küll mingi summa tulemata, aga eelarvega olen niikuinii plussis ja selle asemel on vaba aeg. Muidugi on ka pangetamisi olnud, palju õnne mulle tasuta tööna tehtud kolme raamatu eest, kurask. Jajah...