rangusest

Tema kähe hääl suutis selle stseeni meie jaoks ellu äratada: vana naine köögilaua taga, hõredad juuksed trikotaažist turbani all; proua Lisbon kinni pigistatud suu ja sünge ilmega tema vastas toolil; ja neli patukahetsejat, pead norgus, näperdavad nipsasju ja portselankujusid. Ei toimu mingit arutlust teemal, mida nemad tunnevad või mida nad elult ootavad; eksisteerivad ainult elluvussuhted - vanaema, ema, tütred - ja vihmane õu ning hooletusse jäetud juurviljaaed.

Jeffrey Eugenides "Süütud enesetapud"

Selle raamatuga ja sellest tehtud filmiga on küll olukord seekord veidi teisiti kui varem: enne nägin ma ära filmi (ammu-ammu), siis lugesin raamatu (nüüd) ja vaatasin kuu aega hiljem filmi (IMDb-s) uuesti üle. Kunagi jättis film väga mõjuva mälestuse just meelisklev-magusa müstika tõttu, mis kogu lugu läbis, nüüd aga andis film juurde mingid hetked, mis täiendasid raamatut, muus plaanis oli see lihtne liikuvate piltidega raamatuillustratsioon, mille pärast ma näiteks Harry Potteri filme nii kõrgelt hindan. :)

Magus-mõru nagu pärnaõietee oli ka raamat.

Kui jätta kõrvale veidi kipakas ülesehitus - miks see "elu armastuse" kutt enam selle Lisboni-tüdrukuga ei kohtunud, miks ei tekkinud kolmikus-nelikus siiski lööva massi tõttu kunagi tõsist vastupanu, miks vanemad pärast esimest enesetappu käitumist ei muutnud, miks ülejäänud tänava rahvas asja vaid omavahel sosistades jälgis -, siis oli see raamat igavesti nauditav lugemine. Kardetavasti on ka paljudel vanematel palju kõrva taha panna, et ranguse ja autoritaarsusega vaevalt et kaugele jõuab. Ja andis see ka tagapõhja, miks Ameerika filmitööstus kubiseb linateostest, kus värskelt täisikka jõudnud lollusi teevad.

idast

Inimmass magab. Ainus uus heli pimeduses on mälumine: ajalehel lamanud mees on end küünarnukile püsti ajanud, avanud konservikarbi ja sööb lõmpsides nagu inimene, kel pole enam eriti hambaid suus. Sulguva plekk-kaane inetu krigin toob mu näole grimassi. Mees heidab taas pikali, otsib paberikrabinal mugavamat asendit ja hakkab peagi norskama. Üritasin küll hinnangulisust vältida, kuid asjatult, viha ja kaastunne võtavad mu üle võimust. Mõtlen inimmagmale, kes hingab seal nagu üks mees, mõtlen tema alistumusele, kuidas ta on unustanud kõik mugavused, talub seda absurdset olukorda. Kuus tundi hilinemist. Pööran end ringi, silmitsen hämarusse vajunud ootesaali. Nad võiksid siin mitu ööd veeta. Nad võiksid koguni siia elama jäädagi! Just nii, laialilaotatud ajalehele, selg vastu radiaatorit, ainsaks toiduks karp konservi. See oletus näis mulle täiesti tõepärane. Elu nendes tsivilisatsioonist tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvates alevites koosnebki ju ootamisest, leppimisest, saabaste niiskest soojusest. Ja see lumetormist ümberpiiratud jaamahoone pole muud kui kokkuvõte selle maa ajaloost. Tema sügavamast olemusest. Need avarused, mis muudavad absurdseks igasuguse tegutsemise. Liiga suured avarused, mis neelavad endasse aja, nullivad kõik tähtajad, kestused ja plaanid. Homme tähendab "võib-olla kunagi", siis, kui avarused, lumed, saatus seda võimaldavad. Fatalism...

Andreï Makine "Ühe elu muusika"

Väga sarnane Krimmiga, kus võetakse täiesti uskumatuid asju väga iseenesest mõistetavana. Okei, päris seda ei kohanud, et inimesed söögikohas lusikaga keeduviinerit haukavad, aga üllatavaid asju küll kuhjakaupa. Näiteks seda, et poodi minnes pannakse kotid enne turva nõudmisel poe eesruumis olevasse kappi luku taha. Või et halva tujuga ei ole probleem klientide peal end välja elada. Uskumatu ikka, KUI palju on pärast iseseisvuse tulekut siin muutunud - absurdne suhtumine ei olnud ju eelkõige midagi Venemaale omast, vaid midagi ajastule omast. Ega samas ei tahaks rohkem ka seda nõukogude ajastut uurima minna, korrast täiesti piisab. Aga kurb siiski.

põnevatest mõttekäikudest

Oma elu hetkesündmusi kaaludes kõigume me pidevalt juhusesse uskumise ja paratamatu ettemääratuse vahe. Ent niipea kui tegemist on minevikuga, pole meil enam mingit kahtlust: meile tundub, et kõik läks nii, nagu see pidigi tõepoolest minema.

Michel Houellebecq "Elementaarosakesed"

[kommentaarita]

erinevustest

"Mak, miks ta nii naljakalt räägib?" Ma lihtsalt ei saa seda küsimata jätta, kui asju tassides mehele järgneme.
Ema naeratab ja selgitab: "Sel moel, sõnu venitades, räägitakse Battambangi provintsi ümbruses."
"See kõlab naljakalt," ütlen naeru alla surudes ja võtan teadmiseks, et on ka khmeere, kes kõnelevad sõnu venitades. Olgu olukord kui tahes sünge, aga seda meest on ikkagi väga raske tõsiselt võtta.
"Seltsimehed, siia jäätegi elama," lausub külajuht nelja kõrge varjulise puu all seistes.
Olen šokeeritud. Lootsin näha mingeid varjualuseid, onne, voodeid, kus magada. Siin aga pole midagi peale puude. Näib, et selles paigas pole küll kunagi keegi elanud. Rohelus ja vaikus - loodus oma loomulikus alastuses. Puud on mulle seinaks ja taevas katuseks.
"Seltsimehed, siin lähedal on üks tiik," näitab mees käega. Enam ta hääl mind naerma ei aja.
Mõne päeva pärast tuuakse meile bambust ja palmilehti ning värskelt maha võetud puid. Puud ja põõsad raiuti maha selleks, et teha ruumi ootamatult kohale voolanud inimestele. Siia ja ümberkaudsetesse küladesse on mõne päevaga saabunud sadu inimesi.

Chanrithy Him "Mõranenud klaas kerkib pinnale. Minu lapsepõlv punaste khmeeride võimu all"

Suhteliselt valimata valitud lõik raamatu keskpaigast.

PÖFF hakkab omadega lõpusirgele jõudma. Dokumelntaalainesega filmide all on aga nähtud juba selliseid filme, et ausalt öeldes on egoistlikult hea meel, et elan just siin, mitte näiteks Aafrikas (kus valitsusvastased koolitavad lapsi välja suvalisi külaelanikke "hoiatuseks" tapma - seejuures neil käsi otsast raiudes, et nood ei saaks hääletada / Newton I. Aduaka "Ezra"), 80-ndate Iirimaal (vangid korraldavad surmani kestvaid näljastreike, et saada minimaalseidki inimõigusi / Steve McQueeni "Hunger"), Brasiilias (igapäevased inimröövid, mis on vaesemate piirkondade ümberasujate ainuke sissetulekuallikas, innustamaks sugulasi maksma saadetakse neile sageli tükk ohvrist / Jason Kohni "Send a Bullet") ega Venemaal (pole iseenesest vahet, kas kosmosesse saadetakse koer või inimene - inimese pluss on see, et ta oskab läbielatust rääkida / Aleksei German Jr.-i "Paper Soldier"). Täna Poola film "Katõn", mille tausta eitab Venemaa siiamaani.

Selle kõrval on eestlaslik ingumine, et teised teenivad rohkem või ei saa uut autot liisida, täiesti ivatu. Mille üle on siin tegelikult kurta?

(sisemistest) mägedest

Niisuguseid mägesid ja mägedes rändajaid ning sündmusi, mis nendega juhtuvad, ei leidu ainult zen-kirjanduses, vaid iga suurema religiooni lugudes. Füüsiline mägi, mis kehastab iga hinge ja tema eesmärgi vahel seisvat vaimset mäge, on lihtne ja loomulik allegooria. Niisamuti nagu nendel, kes viibivad meie selja taga orus, on enamikul inimestest vaimsed silmad eluaeg silme ees, aga nad ei lähe kunagi sinna, rahuldudes seal käinud inimeste kuulamisega ja vältides sel moel raskusi. Mõned rändavad mägedesse kogenud giidi saatel, kes teavad parimaid ja kõige vähem ohtlikke teid, mis sihtpunkti viivad. Teised, kogenumad ja umbusklikud, püüavad leida oma tee. Vähestel neist läheb see korda, kuid vahetevahel, puhtalt tänu tahtejõule, õnnele ja armule, saavad nad sellega hakkama. Pärale jõudes mõistavad nad paremini kui keegi teine, et teid ei ole ainult üks või kindel arv. Teid on sama palju kui hingi.

Robert M. Pirsig "Zen ja mootorratta hooldamise kunst. Mõlgutus väärtuste teemal"

Praktilise poole pealt on niii palju tuttavat selles teiste kuulamisega leppimises ja teiste usaldamises reisil olles. Nüüd on aga esimene päris ISE kavandatud-teostatud reis selja taga ja üllatavalt hea tunne on sees. Esmalt oli küll raske ette kujutada, et peaks ise kõik kodutöö tegemise enda kanda võtma, aga nüüd ühtäkki see enam ei loe - sest kohad, mis ette jäid, olid enda valitud, ja aeg, mis ühest kohast teise jõudmiseks kulus, oli enda aeg. Mõnus...

Kui aga nüüd endasse süveneda, siis... Mägesid on alati olnud, neid on praegugi ja neid ka on kõvasti ees. Aga kes ei roni - suurepärane kui üksi ja parim kui kaksi! - see ka mäest üle ei saa. Ja tavaliselt K2-tüüpi mägesid ette ei satu, ikka väiksemad mäed ees, mis suuremaks kasvavad. Rassimist on, aga parem ronida ja sellega endasse süveneda, kui minna kõrvalt ringiga mööda, sest muidu juhtub, et ühtäkki polegi enam teed, vaid ainult mäed.

pinkidest

Ma olen alati armastanud pinke. Pingid on tagasitõmbumise kohaks, kust elu kõrvalt vaadata, olla rahulikult maailma äärel. Nad on vaatlemise priviliegeeritud kohad, omamoodi varjupaigad, teeäärsed puhkepaigad neile, kes oskavad peatuda. Ma olen veetnud pinkidel pikki tunde maailma jälgides. Mõned pingid on suurepärased, mõned ei sobi oma kohale, mõned on täiesti uskumatus kohas, nende leidmine on nagu avastus. Pingil istuv inimene asub väljaspool reaalsust või siis eemaldub sellest. Siin istumisega kaasneb poeedi staatus ja laienenud vaatenurk elule. Kui on mõni koht, mida tormihood ei puuduta, siis on see pink.

Laurent Graff "Õnnelikud päevad"

Pink Vabaduse väljakul otse Jaani kiriku kõrval. Ideaalne raamatu lugemiseks, kuni oodatu kohale jõuab. Rohkelt varblaste ja tuvidega kaunistatud.
Pink Ateenas Lykovittose mäel, päris seal tipu juures, aga enne restorani joont. Veidi kiibakas, ümber ohakad, palavus lämmatav, linn rohkem kui lämmatav - kümneid kilomeetreid kaugusse. Aga päikeseloojang Pireuse poolega vaatega on seda ronimist ja veekulu väärt. Vist - pole proovinud.
Pink ehk pigem poeesine põikpuu Naxóse läänerannikul ranna ääres. Hirmus tolmune, nii et tolmuvarjuks sellele asetatud niiske rätt saab hallid triibud külge. Aga kui põnev vaadata, mis ümber toimub, kes mööda sõidab, kuidas tolmavat liivateed veega üle kastetakse, et see teeäärsete poepidajate kaubale tolmuga üks-null ei teeks!

kombeerinevustest

Kui üritan ühel esimestest nädalatest oma umbkeelsele korterinaabrile Jorgele ja tema sõbrale Carlosele sõnaraamatu abiga selgitada, et see musitamise komme on minu jaoks natuke imelik, ei saa nad minust aru.
"Aga mismoodi siis teie tervitate?" küsivad nad suurte silmadega.
"Me anname üksteisele kätt. Või kui kohtun hea sõbraga, keda ma pole kaua näinud, siis kallistame," selgitan mina. "Mõnikord kui kohtun omavanuse inimesega, kes on rohkem nagu tuttav, mitte sõber, siis ei anna isegi kätt."
"Aga kas seal on vahet ka, kes kallistavad ja kuidas?" uurib Jorge edasi.
"Kui on kaks kutti, siis nad kallistavad ainult väga erilistel puhkudel. Näiteks kui ühel on sünnipäev või nad on tõesti väga lähedased sõbrad, kes pole ammu kohtunud," tutvustan külmade eestlaste hingeelu. "Kallistatakse rohkem siis, kui kohtuvad kaks tüdrukut või tüdruk ja poiss."
"Te, eestlased, olete ikka puhta imelikud inimesed," arvavad noormehed seepeale. See, et nende musitamine võiks muule maailmale veider tunduda, neile pähe ei tule.

Liis Kängsepp "Minu Argentina. Vabatahtlikuna getos"

Siiani minu meelest "Minu ..." sarja parim raamat. Mõnus, süvitsi minev ja kaasa elama panev värk. Eelkõige tundub rolli mängivat just süvenemine kohalikku ellu, mis reisiraamatute juures tihtipeale kipub pealiskaudseks jääma. See on kindlasti põnev, kuidas siinne inimene sealset eluolu tajub, aga sellise tõsisema, uue mõõtme tunduvad andvat kohalikust elust rääkivad lõigud. Samal põhjusel olen vist jäänud ka Ühel Teljel Ümber Planeedi blogi lugejaks.

kivistumisest

Salk inimesi liiikus paigalt ning siis nägi Gabriel ema, kes istus baari tagumises otsas laua taga. Ta oli ühe mehega: Gabrieli isaga.
Gabriel vahtis neid kaht harilikku inimest, kes nõjatusid lauale ja ajasid juttu. Tema isa, sitke mees, kes tavaliselt näis olevat pinges, paistis end mõnusalt tundvat. Ühel hetkel sirutas Gabrieli ema käe välja, ütles midagi ja silitas isa kätt. See oli nagu vana foto, kivistunud kujutis möödanikust. Hetkeks nägi Gabriel, kuidas nad olid teineteisele kunagi ammu meeldinud.

Hanif Kureishi "Gabrieli and"

Päris mõni kord, kui mitte sagedamini on juhtunud, et jään seltskonnas olles või kuskil sõites kedagi silmanurgast piiluma. Omamoodi alateadlikult kõrvaltvaataja pilguga vaatama ja ehk omaette mõistatama, kes võib olla see inimene, või need inimesed, kes on nii, välja näha. Tuttavate puhul on tihti tajuda mitutpidi käitumist - ühes kohas üks, teises kohas teine. Omavahel olles on käitumine siiram, julgetakse teisele oma mõtteid kohati kärtsakaltki avaldada, seevastu "avalikkuse" ees võetakse mask. Mask, et hoolitakse teisest. Mis sest et muidu ollakse karvupidi koos või tehakse teisele haiget.
Miks peaks sellist teatrit tegema?

üleolekust

Ma muigan sellepärast, et alati, kui meie jutt puudutab raamatut, mille ta ükskord kirjutada kavatseb, omandavad asjad kohatu aspekti. Maksab tal vaid öelda "minu raamat", kui maailm kahaneb silmapilkselt Van Norden ja Co privaatmõõtmeteni. See raamat peab tulema absoluutselt originaalne ja täiuslik. See on muuhulgas üks põhjus, miks ta seda alustatud ei saa. Niipea kui tal tekib idee, hakkab ta selles kahtlema. Talle meenub, et seda on kasutanud Dostojevski, või Hamsun, või keegi teine. "Ma ei ütle, et ma tahan olla parem kui nemad, aga ma tahan olla teistsugune," seletab ta. Ja niisiis, selle asemel et asuda oma raamatu kallale, loeb ta läbi ühe kirjaniku teise järel, et olla absoluutselt kindel, et ta nende valdusi ei riiva. Ja mida rohkem ta loeb, seda põlastavamaks ta muutub. Ükski neist ei kõlba; ükski neist pole saavutanud sellist täiuslikkuse astet, nagu ta enese jaoks on eesmärgiks seadnud. Ja täiesti unustades, et ta ise pole kirjutanud ainsatki peatükki, kõneleb ta neist üleolevalt, nagu oleks olemas terve riiulitäis tema nime kandvaid raamatuid, raamatuid, mida igaüks tunneb ja mille pealkirjade nimetamine on seetõttu ülearune.

Henry Miller "Vähi pöörijoon"

Lugesin just paar päeva tagasi trollis Loomingut, kus keegi prantsuse kirjanik oli kirja pannud novellilaadse jupikese, ja ei suutnud kuidagi ära imestada, mida moodi ikkagi raamatut kirjutatakse. Okei, paned paika põhitegelased ja loo üldise käigu, siis lisad paralleelliine ja kõrvaltegelasi ja siis täpsustused ja... Aga paratamatult tekib ühel hetkel sein, lihtsa kirjeldamise-äraütlemise voog, kus sisu, keelemängu, lugemise naudingut ei ole, on ainult kulgemine. Ja kui teemaks veel midagi sellist, mida pole kunagi kogenud, aga mille jaoks pole ka ajaloolist tausta võtta (nt tegelaste psühholoogia)... Kirjanikuanne on ikka uskumatu asi.

kirjanikuandest

F. ütleb, et peamine halb asi trükitud raamatute juures on see, et niipea kui igaüks saab lugeda, mida aga tahab, otsustavad kõik ka ise kirjanikuks hakata. Ta on juba väsinud amatööridest - erus maadeuurijatest, sõduritest, prelaatidest, saadikutest, ämmaemandatest, kurtisaanidest, tennisemängijatest, armukestest, mõõgameestest, kokkadest, kuningatest (rääkimata kuninga sugulastest) - kes kogu oma elu jooksul pole lugenud midagi muud kui palveraamatuid, arveraamatuid, tosin kirja ja ühe almanahhi ja siis istuvad maha raamatut kirjutama. Just nagu nende arvamused oleks kellegi jaoks - peale nende endi - rohkem väärt kui angerja vunts.

Douglas Glover "Temake"

Raamatupoes ringikäimine on viimasel ajal osutunud üllatavalt tüütuks tegevuseks. Igasugust pahna antakse lihtsalt nii palju välja, et selle vahel mingi asjaliku ilukirjanduse leidmine võtab röögatult palju aega. Avaletil näiteks laiutavad suurte piltidega ... khm ... elulooraamatud. Või kuidas neid maireaunastete ja itaeverite enne jõule ilmuvat kammaijaad nimetataksegi? Psühholoogias tuleb aga läbi murda 10-võimalust-kuidas-tööl-edu-saavutada ja lihtne-tee-täiusliku-abieluõnne-poole üllitistest. Väliskeelses kirjanduses aga uputab Coelho ja Tolkieniga, sest seda vist keskmine eestlane võõrkeelse kirjanduse alt otsima tuleb. Nii ongi targem kohe kaduda filosoofiasse, sest imelik küll, aga sinna pole rahahimu mingil imelikul põhjusel jõudnud.

Tegelikult on muidugi põnev lugeda, mida kalur majandusest ning õpetaja kokandusest arvab, aga ainult vahelduse mõttes.

Raamatukogudes on selles mõttes hea, et riiulitele jääb tolmama vähe mõnusam kraam - pildiraamatud ju laenutatakse järjekorraga välja...