vägivallast

I looked around the store and what I saw was not encouraging. There were rows and rows of violent toys, almost as if I had wandered into a store designed for the children of the old Dexter. There were swords, knives, light sabers, machine guns, bombs, pistols and rifles that shot plastic bullets and paintballs and Nerfs, rockets that blew up your friends or your friends' whole city - aisle after aisle of training devices for recreational slaughter. No wonder our world was such a mean and violent place - and no wonder the people like I had been. If we teach children that killing is fun, can we really be surprised if now and then someone is smart enough to learn?

Jeff Lindsay "Dexter is Delicious"

Täiesti tüüpiline vaade mänguasjapoes Tallinnas: tüdrukutele nukkude ja karvaste loomade virnade kõrval kokandus-, heegeldus-, kodundusnodi, poistele peale konstruktorite jms ränk valik erinevaid tapariistu. Eri suuruses püssid, granaadid, leegiheitjad... Jääb vaid küsimus, mis toimub selle riiuli ees seisva vanema peas, kes selle meetrise mängu-tulirelva ostmise kasuks otsustab.

kitsedest

"Ma mõtlen," ütles Nils, "et põhimõtteliselt tahab Ameerika pidada end heaks - et kõiges, mida me teeme, on meil põhimõtteliselt õigus ning et meil lasub raske kohustus kaitsta kogu vaba maailma. Neile tulemustele vastamine teeb murelikuks, sest kui selgub, et Ameerikal on ka pahupool, siis ähvardab see minu senist arusaamist Ameerikast, see on nagu avastada: "Mis! Kui ma võtan ära Ameerika eneseteadvuse ühe alussamba, kas siis kõik ülejäänu vajub kaardimajana kokku? Kas see tõepoolest ähvardab Ameerika alusmüüri?""

Jon Ronson "Mehed, kes jõllitavad kitsesid"

Pärast filmi nägemist muutus kogu see maailma aina kentsakamaks. Ja huvitav, et kui Ameerikas hoiti seda arusaadavatel põhjustel vaka all, siis näiteks Moskvas oli olemas vastav (kõrg?)haridust pakkuv instituut, kus õppejõududeks Venemaal tunnustatud sensitiivid. Huvitav, kas Eesti inimeste ülejäänud Euroopaga võrreldes kõvasti kõrgem alternatiivteadustesse (sic!) uskumise tase on seotud siinse nn Vene perioodiga?

eestlaslikust vaimust

- Päevast, ütles tüdruk, kui oli jõudnud tema juurde ja võtnud istet just sealsamas, kus tema ennist. - Ma olen Tume, lisas ta pärast väikest pausi. 
- Päevast, Tume.
- Mul on lihtsalt nimi niisugune, vanemad panid. 
- Nii ma aru saingi, vastas tema ja pühkis käeseljaga laubalt higi. 
Tume oli hetke vait, ainult vaatas. 
- Ma tean sind, ütles ta natukese aja pärast. - Sa kõndisid Villa terrassi alt läbi sel päeval, kui niisama ere päike nagu täna pööras hetkega metsikuks rajuks. 
- Ja sina olid esimene inimene siin linnas, kes mind tervitas, noogutas vend. - Tõstsid mu saabumise auks klaasi vahuveini. 
- Ma ei mõelnud seda nii.
- Muidugi, naeris vend. - Aga näed, nii tuli välja. 
- Tuli vist tõesti, nõustus Tume. 

Rein Raud "Vend"

Praegu ei tule meelde ühtegi raamatut, mis nõnda meenutaks mõnda eesti filmi või siis Vallaku novelle, mis ülikooli ajal üksipulgi lahti harutatud, või ise suvisel ajal loetud Eesti autorite novelle, mille peategelastel olid alati hästi imelikud nimed. Raamatu sündmustiku kulgemine on selline tume, natukene ebamaine, filmilik. Reisiraamatuna haakus ta üksikul saarel hüti ees võrkkiiges õõtsumisega väga hästi, ainukene häda - nagu reisiraamatute juures ikka - liigne lühidus (tundub, et liiga mahukad raamatud "tasuvad" kaasa tassida enam ära).

Paneb mõtlema sellele, kuivõrd me oma kujutame ette erilisemana, kui see on, ja kuivõrd see seda ka tegelikult on. Sest kui jätta kõrvale see venna-nüanss, on sisu ju väga me-kõik-võiksime-seal-osaleda laadis. Ning eimillestki miskit keerutada ning, vastupidi, võimetus enda tundeid kirjas väljendada, tunduvad olevat ühe mündi kaks tahku. Kui klišeelt tõukuda.

Mitte'st

Kuuekümneaastane vahva vunts elab praegu sisuliselt oma kunstitöö peal. Trepi põhitooniga harmoneeruvate erkpunaste bokserite ja plätudega, palja karvase rinnaga kõhukas kogu vedeleb päevad otsa trepil või selle kõrval mõnel pingil, kui ta just parajasti ei kõnni tähtsa näoga mööda treppi üles-alla, turistidega nagu juhuslikult jutuotsa üles võttes. 
"Aa, Eestist olete. Vaat kui tore, mina olen Tšiilist. Kunstnik olen muidu, jah, kui huvitab," poetab ta mokaotsast. Ja lööb mõnust vaat et nurru, kui kuulajalt järgneb ootuspärane reaktsioon: "Oot, et... seesama, kes selle siin valmis tegi?"

Mele Pesti ja Kristjan Jansen "Mate ja miljon mahla. 

Üheksa kuud Lõuna-Ameerikas: Argentiina, Paraguai, Boliivia, Tšiili, Brasiilia"

Enne lugemist sattus kuidagi erandlikult ette kumu ja mõtteid raamatu kohta. Oli kuulda, et pidi veidi külma kulgemisega olema, et on täiesti teistmoodi reisiraamat jne. Ise asja ette ja läbi võtnuna saab natukene nõustuda ja natukene vastu vaielda.

Esmalt stiil. Alguses kulgeb kõik kenasti lineaarselt, seejärel hakkab lisanduma ajakirjanduslikke infokaste ja ei saagi nagu aru, kas seda raamatut on autorid mõtelnud lugemismaterjalina (mida keskel ja teisel poolel olevad peaaegu et listid sama lõhuvad) või siis reisiteatmikuna (mille funktsioon jääb ähmaseks, sest seotud teksti on suhteliselt keeruline infoks lõhustada). Selle poole pealt saab kindlasti nõustuda, et sellist reisiraamatut varem ilmunud ei ole. Noh, kuigi kui järele mõelda, tuleb meelde "Minu ..." sarjast raamatuid, kus listid samamoodi sees.

Teiseks toon. On näha, et autor(id) on püüdnud vältida hinnangute andmist erinevat tüüpi reisijatele, aga seda on olnud väga keeruline vaka all hoida. Ja kohati, ning eriti nn lõppsõnas, paistab traagelniitide tagant üht ja teist. Ühes ja teises kohas läbi libisev vastandus "turistid käivad siin" / "meie läksime kohe kaugemale, sest meie ei ole ometi tüüpilised" jääb kuidagi õrnukeseks, eriti kui teisalt lastakse end täie rõõmuga üksikuplaneedi soovitustes olevatesse kohtadesse vedada. Ja kas ka ebatüüpilisus (kuigi mitte selline punktide kirjasaamine, nagu viimases peatükis kirjeldatud) ei ole ka praegu, mil tohutult keskkonna- ja kultuuriteadlikke inimesi rändab aastaid ringi, juba tüüpilisus?

Kolmandaks kirjutamise vaim. Mulle tundub, et filoloogid ei pruugi väga õnnestunult millegi kohta kirjutada, sest nad kipuvad liiga palju mõtlema ja end maha toimetama. Lugedes tekkis kohe peaaegu algusest alates paralleel "Minu Itaaliaga", mis oli samuti informatiivne ja jutustav ... aga samas tohutult kärbitud ja kammitsetud.

Kokkuvõttes - tore lugemine, aga kui soov lugeda tõesti teistmoodi reisiraamatut, siis on "Seitse maailma" ikka ostmiseks-laenamiseks olemas... ;)

mentaalrännakutest

"Mõnes mõttes olete te ka väga õnnelikud, et teid rööviti. Mõelge, kui palju suurenes seeläbi teie vabadus. Kui inimesed reisivad, siis nad mõtlevad, et saavutavad vähemalt mõneks ajaks vabadusetunde. Aga kõik materiaalselt väärtuslikud asjad, mida nad pidevalt endaga kaasas kannavad, teataval määral juba piiravadki vabadust. Ei saa jalutada üksinda tühjal tänaval, sest äkki tuleb keegi ja võtab mu kalli fotoka. Peale selle armastatakse end plaanidega piirata. Ei saa astuda sisse mõne külalislahke perekonna uksest, sest plaanide järgi on vaja minna järgmist vaatamisväärsust kaema. Mida rohkem on neid asjus, mille pärast muretseda, mida rohkem on neid konstrueeritud reegleid ja kunstlikke vajadusi, mida järgida, seda piiratum on inimene."

Patrick surus kulbi jälle supi sisse ja keerutas seda veidi. Nora oli mõttesse vajunud. Ja Patrick jätkas:

"Aga miks üldse mõeldakse nii palju omamise peale? Kõik tahavad aina rohkem saada, rohkem asju, rohkem. Aga need asjad, mida sa omad, ei jäta ju kunagi jälge sinust. Keegi ei imetle paarikümne aasta pärast sinust maha jäänud autot või telefoni. Ainult andmine on viis, kuidas teatud mõttes saavutada surematus. Vaadake, ma jutustan teile siin neid lugusid, teie jutustate neid kellelegi edasi ja võib-olla see omakordagi... Ja mina elan igavesti edasi nende lugude kaudu. Ma kandun edasi mälu kaudu. Ma elan edasi oma laste mälus ja oma lastelaste mälus ja võimalik, et veel omakorda nende laste mälus. Andmine on surematutele, saamine jääb surelike pärusmaaks."

Berit Renser, Terje Toomistu "Seitse maailma. Reisiromaan"

Kuidas seda raamatut kirjeldadagi... Noh, ma leidsin ta täitsa lampi raamatupoest, teadmata avantyristidest midagi enamat, kui et on kaks tsikki, kes suht lõdvalt ringi liiguvad ja et nad ajasid Relve hirmsasti marru. Tavaliselt ma ju raamatuid ei osta, aga Õnnepaluga koos ta kuidagi kätte tükkis ning koju kaasa jõudis. Lugemiseks läks aega julgelt üle 2 kuu, aga on need vast vägevad kuud olnud!

Raamat algas igati tüüpiliselt: kaks õhinal reisijat röövitakse lihtlabaselt paljaks kohe reisi alguses. Selle sündmusega luuakse ehk ebateadlikult alguspunkt ja läbiv joon kogu tekstis, millest ka vast just selle lõigu valik tekkis. Edasine läheb mõistest "reisiromaan" ja eriti "reisiromaan Eestis kui "Minu ..." sari" mõõõnusalt kaugele. Ausalt öeldes polegi sellist suunda värskemas kohalikus kirjanduses leidnud. Väga positiivne!

Teisalt ma tõesti ei tahaks, et nad veel midagi kirjutaksid. Mitte paha pärast, vaid sellega on lihtsalt nagu mingi koha esmakordse avastamisega - järgmised korrad tagasi pöördudes ei ole seda enam võimalik endast läbi tajuda selle eheduse ja üllatusega...

segiajamisest

"Kes seletaks ära, mida tähendab olla loll?"  
"Inimkonna auväärt ajaloo vältel on vaid usumehed ja väga kõlbelised inimesed märganud seda häbiväärset segiajamist ja nad on kuulutanud, et vaenegi on inimene ja et vaeselgi on oma tarkus, arupidamine ja süda. Kui härra Hans Hansen näeb vaest meest, hakkab tal temast kahju. Küllap ei hakka ta otsekohe mõtlema, et vaene inimene on tahtejõuetu, joodik ja lollpea, kes on oma võimalused käest lasknud."  
"Härra Hanseni kohta ei oska ma öelda, aga küllap mõtleb nõnda tänapäeval igaüks, kui ta vaest inimest näeb."  
"Olge nii lahked ja kuulake mind ära," palus tulihingeline kurdinooruk. "Ma ei kavatse pikalt rääkida. Üksikuid vaeseid ehk haletsetaksegi, aga kui rahvas on vaene, mõtleb kogu maailm esimese jutiga, et see on loll ja nürimeelne rahvas ning et selle esindajad on nürid ja räpased laiskvorstid. Neid ei haletseta, vaid nende üle naerdakse. Naeruväärseks peetakse nende kultuuri, kombeid ja käitumist. Aga ühel päeval hakkavad nad oma suhtumist häbenema ja jätavad naermise järele. Ja kui sellelt vaeselt maalt tulnud võõrtöölised pühivaid nende põrandaid ja teevad kõige vastikumaid töid, hakkavad nad teesklema, nagu oleks selle rahva kultuur neile huvitav ja isegi nende omaga võrdväärne, sest nad kardavad võõrtööliste mässu."

Orhan Pamuk "Lumi"

Ma ei ole mõistnud neid "kaltsupeade" vihkajaid. Ausalt. Miks peaks elu endale nii keeruliseks mõtlema, enda niigi vähest aega raiskama millegi vihkamisele? Olemata samas üldse vihkamisalustega kokkugi puutunud, aga, ikkagi...

kohtumatusest

Ühe käega Mari külge klammerdudes vinnas ta end ülimalt ettevaatlikult rattale. Viimaks oli ta sadulas.
"Lase mind ometi lahti, laps!" karjus ta, kuid kaunis asjatult, sest Mari käsi oli preili Kjæri raudhaardes täiesti tundetuks muutunud.
"Lase ise lahti, " luksatas Mari.
"Ma lasen. Nüüd!"
Preili Kjær lasi lahti, haaras lenkstangist kinni, asetas jalad pedaalidele ning istus silmapilgu täiesti liikumatult. Sellel hetkel peatus maailm. Nii pilved taevas, vihm, teeäärsed puud kui ka mootorrattaprillide, kiivri, rattalõksudega pükste ja hallide läbimärgade juustega daam muutusid pildiks.
Seda mäletan ma terve elu, mõtles Mari.
Siis see lõppes. Preili Kjær libises ratta seljast uuesti maha ja pilved taevas jätkasid oma teekonda.

Klaus Hagerup "Üle kõige maailmas"

Kui mõnus on rattaga minna välja siis, kui on veidi tibutamist! Tumedad kummid sahisevad silme ees mööda leherägust asfalti, sekka tuleb suhinaid lombist läbisõitmisest, õhk on karge, värske, vaid ninalt tuleb näkku peksvaid piisku maha pühkida.

Rattasõit tundub mõnikord olevat pea sama mõnus kui kiikumine.

Lapsepõlvest külge jäänud?

juurdumusest

Ühe väga aukliku teelõigu ääres oli aset võtnud suur hulk lapsi lamedate, liivaga täidetud korvidega. Meie lähenedes tõstsid nad oma korvid demonstratiivselt üles, näitamaks, et olid just äsja lagunenud teed parandanud ja ootasid nüüd tasu tehtu eest. Kui Veassnar kiirust ei vähendanud, moonutas nende nägusid raev, nad tormasid kisaga meile järele ning mul tekkis tunne, et asi on tõsine ja üldse mitte laste mäng.

Carsten Jensen "Ma nägin maailma algust" (peatükk "Kambodža. Tiigritund.")

Raamat ise jäi ajapuudusel ja kohati ka huvipuudusel läbi lugemata, aga oma ajastu (reis toimus aastal 1997) taustal on seda päris põnev kõrvutada muude, varasemate ja hilisemate tekstidega. Hirmutekitavalt palju ühispunkte on, ka sellega, mis kirjutatud vaid viis aastat tagasi. Mingil määral tekib sarnaseid jooni Angkôri kohta loetuga - mis peitub nende inimeste sees, kes unustavad tuhatkond aastat ajalugu Kagu-Aasia ühe suurema impeeriumina? Ja teisalt - mis peitub nende inimeste sees, kes suudavad enda rahvale niimoodi teha? Ja ... kes on see rahvas, kes suudab seda alandlikul moel kannatada ja ka hiljem süüdlasi otsides vaadata hoopis teiste poole?

Huvitav, kas saab seda näha, mingil määral samamoodi, kui selle raamatu autor lootis näha punase khmeeri näol varjamatut julmust. Ja kas üldse tahaks?

filmilikkusest

Peitu, ütlesin endale.
Pöörasin kõrvale, ratas sõitis vastu kivi, tõusis õhku ja ma lendasin vilja sisse nagu ristilöödu. Auto oli vähem kui kahesaja meetri kaugusel.
Käula vedeles tee ääres. Haarasin esirattast kinni ja sikutasin ratta enda juurde. Surusin end maadligi. Hingamata. Liigutamata. Paludes Jeesuslapsukeselt, et nad mind ei näeks.
Jeesuslapsuke võttis mu palvet kuulda.
Kõrte vahel lamades ja, käed kuumas mullas, end parmudel süüa lastes nägin, kuidas minust möödus pruun 127.
Niccolò Ammaniti "Ma ei karda"

Naljakas raamat oli see. Esmapilgul püüdis pilgu kenasti kinni, tundus olevat ivakas, läbilugemine läks mõnusalt, aga pärast viimase lehekülje lõpetamist tekkis ahah-tunne. Et siis selline raamat. Süžeearenduse, põnevuse, tabavate kirjelduste, kulminatsiooniga. Moraaliga. Autori stiili on nimetatud filmilikuks - mida see otse loomulikult on, pilte tekib silme ette palju ja need on agarad vahetuma -, kuid ma julgeks öelda, et vähemasti selle romaani põhjal on tegemist lihtsakoeliste noortefilmidega, kus antakse pea kõik jooned ette.

painavusest

Naljakas, et nende kahe kuu jooksul ei pea ta kordagi sõrmeküüsi lõikama. Ta kärbib, tõstab, kaevab. Ta külvab üheaastasi taimi seemnepakkidest, mida vana daam talle annab - mungalilled, moonid, lillherned, petuunias. Talle meeldib kõplaga mullasõmerat vaoharja seemnetele peale keerata. Pitseerituna ei kuulu nad enam talle. Lihtsus. Millestki vabanemine teda tema enese hoolde jättes. Jumal Ise pakitud tillukesse võimsasse struktuuri, üksnes sellest enesest tingitud plahvatuste sarja, suurde aeglasse korjumisse veest ja õhust ja ränist: seda on ümmarguse kõplavarre pöördumisest peos sõnadeta tunda.
John Updike "Jookse, Jänku"

Painav raamat. Algus läks kuidagi väga raskelt, siis jäi ootele mõneks ajaks ja siis tuli lõpuspurt. Ma ei oska nimetada väga palju raamatuid, mis toovad mingid tumedad pooled endas välja, jättes pärast lõpetamist lagedale hingetuse, väsimuse ja tülpimuse tunde. See on üks teist raamatutest. Nagu mõningatest (painavatest) filmidest, mille äravaatamise üle on küll väga hea meel, aga mida enam kunagi uuesti vaadata ei taha.