mängulisusest

Üldsegi mitte tähelepanuta ei saa jätta osutust, et Berliinis võiks olla inimesi ja kahtlemata ka neid, kes loevad renessansiteatri plakatit, kuid kahtlevad selle tõesuses, mitte plakati olemasolu tõesuses, vaid selle trükitähtedega esitatud sisu tõesuses ja ka tähtsuses. Nad võiksid õdutult, halva tundega ja tõrkumisi, vahest vihagagi lugeda sealt nendingut, et komöödia "Ärtusoldat" on võluv komöödia; keda ta võlub, mida ta võlub, millega ta võlub, kuidas nad jõuavad selleni, et mind võluda, pole mul tarvis end võluda lasta. Neid võib panna huuli rangelt kokku litsuma, kui nad loevad, et selles komöödias liitub veetlev huumor sügavama tähendusega. Nad ei taha veetlevat huumorit, neil on tõsine eluhoiak, meelelaad on murelik, kuid väärikas, nende sugulaste hulgas on esinenud paar surmajuhtumit. Nad ei lase end ka lollitada osutusest, et sügavam tähendus on liitunud kahetsusväärselt veetleva huumoriga. Sest nende arvates ei või veetleva huumori kahjutuks tegemine, neutraliseerimine üldse mitte teoks saada. Sügavam tähendus peab iga kord eraldi esinema. Veetlev huumor tuleb kõrvaldada, nagu roomlased kõrvaldasid Kartaago või muid linnu muul moel, mida nad enam ei suuda mäletada. Mõned inimesed ei usu üldse tükis "Ärtusoldat" peituvat sügavamat tähendust, mida ülistavad plakatitulbad. Sügavam tähendus: miks sügavam ja mitte sügav? Kas sügavam peab olema sügavam kui sügav? Nii nad norivad.

Alfred Döblin "Berliin, Alexanderplatz"

Jõulud said just justkui läbi. Mängulisuse ja mängimise aeg - vähemasti nende jaoks, kes leiavad, et punase mantliga pika habemega mees on täies elujõus ja silkab ringi. Eks see näitlemine ole lõbus nendegi jaoks, kes on avastanud midagi muud, millesse uskuda. Lastega suheldes märkab ikka üllatavalt tihti, et lapsepõlv, mis ei peaks justnagu nõnda kaugel minevikus olemagi, kipub mälestustes olevat ikka imelikult tuhmunud. Aga eks sellega ole nagu jalgrattasõiduga, või no vähemasti nii on sellega varem olnud. Unistamine on lahe, aga seda pikas plaanis vaid siis, kui tegelikkus ka ikka meeles püsib. Tsiteeriks Lotmani, kui meelde tuleks. :)

puhkusest

Miski ei masendanud teda rohkem kui mõte suvepuhkusest: see tähendas kaht nädalat sunnitud tegevusetusest, vedelemisest mõnes vihmases Inglise merekuurordis või mingigi varju otsimist hõõguval Vahemere rannal. Juba nädalavahetused olid piisavalt masendavad. Pühapäeviti igatses ta sel pärastlõunasel ajal alati pääseda tagasi tehasesse.

David Lodge "Väärt töö"

Kohati tahaks nagu nõustuda, kohati üldse mitte. Puhkus kuskil eemal võib tõepoolest üllatavalt tüütav olla, kui minna puhkama kuhugi, kus tegevusvariante on täpselt nii palju: a) magamine rannas/toas, b) välja söömaminek, c) päevitamine, d) ujumine, e) mõttetute turisminännide ostmine, f) karjale suu ammuli turistidele mõeldud "atraktsioonil" osalemine. Ja igav hakkab isegi siis, kui tegemist Bali või Madagaskari kõige šikima rannaga! Seikluspuhkaja olen, mis teha.

Teisalt jälle olen endki mingi aja tagant tabanud vabal ajal mõtlemas, et ah, midagi peaks tegema, aeg saab otsa - ja siis rabelen "puhata" mitmes suunas ja korraga ning puhkust nagu polegi olnud, tülpind tunne vaid. Õnneks on see puhata oskamatus väikse harjutamise peale peaaegu kadunud. Kahju vaid neist, kes rabelevad raha pärast (mida nad ei suudagi kuhugi kulutada, sest aega pole) end haigeks ja suudavad ka puhkuse ajal vaid töö jutuks võtta.

tolakstegemisest

Nagu ühele britile kohane, tegi ta oma parima, et päästa tüütuks kätte kippuvat õhtusööki, ning õpetas neile mängu, mille ta enda väitel oli ise leiutanud ja mille nimi oli "Tolakstegemine". Ma kinnitasin talle, et ma olen abielus selle ala maailmameistriga, aga ei, ütles tema, seda mängu saab võita vaid iseennast tolaks tehes. Asja iva on selles, et igaüks nimetab ühe raamatu, mida ta ei ole lugenud, kuid mida tema arvates on lugenud kõik teised, ning saab siis punkti igaühe eest, kes seda raamatut lugenud on. Jõudis kohale? Noh, Howard Ringbaumile igatahes ei jõudnud. Tead ju küll, missugune Howard on - tal on haiglane vajadus olla edukas ning haiglane hirm, et teda võidakse pidada ebakultuurseks, ning see mäng seadis tema kaks sundmõtet teineteisega sõjajalale, sest mängus võis võita üksnes tingimusel, et paljastad mõne lünga oma kultuuritundmises. Algul ei suutnud tema psüühika seda paradoksi üldse omaks võtta ja ta nimetas mingi sedavõrd vähetuntud kaheksateistkümnenda sajandi raamatu, et mul ei tule isegi selle nimi meelde. Muidugi jäi ta punktide jagamisel viimaseks ja vajus mossi. See on rumal mäng, ütles ta, ja keeldus järgmist ringi kaasa tegemast. "Mina passin, mina passin," ütles ta põlastavalt, täpselt nagu proua Elton Box Hillil. Aga ma nägin, kui tähelepanelikult ta mängu jälgis, kuidas kulme kibrutas ja salvrätti sõrmede vahel keerutas, kuidas mängu mõte talle koitma hakkas. Tegelikult on see täitsa lahe mäng, umbes nagu intellektuaalne lahtiriietumisega pokker. Näiteks tuli välja, et Luke Hogan ei ole lugenud "Taasleitud paradiisi". Ma tahan öelda, et ma tean küll, et see ei ole tema rida, aga lihtsalt avastus, et keegi võib saada inglise keele ja kirjanduse osakonna juhatajaks Eufoorias, ilma et ta oleks lugenud "Taasleitud paradiisi", paneb mõtlema küll, või kuidas? Ma nägin, kuidas Howard seda seedis ja näost pisut kahvatuks läks, kui taipas, et Luke räägib tõtt. Noh, kolmandal ringil, kui juhtis Sy "Hiawathaga" ja härra Swallow oli ainus peale tema, kes seda lugenud ei olnud, raksas Howard korraga rusika lauale, küünitas lõua umbes kuus jalga ette ja põrutas: ""Hamlet"!"

David Lodge "Ühest kohast teise"

Hirmus lahe idee lihtsalt, muud midagi. Lodge tundub esmapilgul olevat värske ja meeletult põnev, lugedes kipub aga kinnistuma tunne, et tegemist on Pratchettiga - lugu küll erinev, aga üldplaanis sama, ikka ja uuesti.

ülevusest

Siis juhtus minuga midagi imelist: mu vaim läks teisele poole üle. Korraga polnud ma enam aheldatud. Tõusin püsti. Olin vaba. Kunagi varem polnud ma olnud nii vaba. Kõndisin klaasakna juurde. Valgustatud linn oli väga kaugel all. Ma valitsesin maailma. Ma olin Jumal. Et olla tema vääriline, heitsin oma pilgu aknast välja. Kustutasin neoontuled. Kaugetest linnatuledest piisas, et kõik oleks hästi näha. Läksin kööki ja tõin ühe koka, mille ma ühe sõõmuga ära jõin. Tagasiteel raamatupidamisosakonda sõlmisin kingapaelad lahti ja lennutasin kingad eemale. Hüppasin kirjutuslauale, seejärel ühelt laualt teisele ja karjusin rõõmust. Olin nii kerge, et riided vaevasid mind. Võtsin need ükshaaval seljast ja loopisin enda ümber laiali. Kui olin alasti, tegin tiritamme - mina, kes ma polnud kunagi selleks võimeline olnud. Kõndisin käte peal üle üksteisega külgnevate laudade. Seejärel, pärast üht täiuslikku kukerpalli, lendasin õhku nagu põrkepall ja maandusin oma ülemuse kohale. Fubuki, ma olen Jumal. Isegi kui sa minusse ei usu, olen ma Jumal. Sina annad käske, mis ei oma suurt tähtsust. Mina valitsen. Võim ei huvita mind. Valitsemine on niivõrd palju kaunim. Sul pole aimugi, mida mu hiilgus tähendab. Hiilgus on hea. See on trompetimuusika, mida inglid minu auks mängivad. Iial varem pole mu hiilgus olnud nii võimas kui täna öösel. Kõik tänu sulle. Kui sa teaksid, et töötad minu auks!

Amélie Nothomb "Jahmatus ja värinad"

Remargi mõttes: hästi meeldivalt überirooniline raamat tegelikult.

Ah, tegelikult tuli just neid ridasid lugedes meelde üks hetk aasta 2000 juulist. Olin just peda peahoone kolmandalt korruselt alla tulnud ja astunud uue tunde saamise mõttes Kadrioru poole mitte otse tänavalt, vaid keeltemaja kaudu. Peamaja kolmanda korruse keskel, seal, kus on suured-suured klaasid, oli seinal üks hirmus pikk nimekiri. Neist, kes konkureerisid pedasse eesti filoloogiat õppima. Konkurss oli 1:15. Meeletu rodu 7. realt leidsin otsitava nime. Milline kergendus pärast seda, kui kunstiajaloo konkurss nädal tagasi nii aia taha läks (kuigi sealne numbrite suhtarv oli midagi hoopis muud)! Õues paistis päike, Eestimaa suvinäitas oma kollast poolt. Naeratus lihtsalt tekkis näole, sest viimaks oli selge, et siit enam väljajäämist karta pole, on vaid võita-võita-võita! Selle päevaga ja kõige sellega, mis järgnes, olen ma tegelikult väga rahul.

Hea on olla rahul õigete otsustega.

hetkest

Pühapäevahommikuses rongis oli vaid kolmene grupp vanamutikesi. Kui ma rongi astusin, mõõtsid mutikesed pika pilguga mind ja nartsisse mu peos. Üks neist vaatas mulle otsa ja naeratas. Naeratasin vastu. Istusin siis kõige tagumisele istmele ja silmitsesin akna taga mööda vilksatavaid vanu maju. Rong sõitis majadel nii lähedal, et puudutas peaaegu nende räästaid. Ühe maja verandal oli koguni kümme potti tomateid, nende kõrval peesitas päikese käes suur must kass. Paistsid õue peal seebimulle puhuvad pisikesed lapsed. Kuskilt kostis Ishida Ayumi laul. Isegi karri lõhn hõljus õhus. Rong liikus mööda intiimset eeslinna vilkalt nagu õmblusmasin. Tee peal tuli veel inimesi peale, aga kolm mutikest arutasid väga innukalt midagi edasi, ilma et neil oleks küll saanud.

Haruki Murakami "Norra mets"

Pakkisin täna hommikul kaasa paar purki, et minna vaatama, kas rohelise mõtlemise oaas pea maja kõrval on miraaž või rõõmus reaalsus. Üle hulga aja paistis taas päike, tänavad olid küll niisked, aga värsked. Putka juures andis pudeleid ära onkel, jäin ootele. Kohale lonkis vene tädi pisikese uudishimuliku taksiga, kes ahmis kõiki enda ümber olevaid (veidi OH-hõngulisi) lõhnu, nagu oleks ta esimest korda turvalisest kodust väljas. Tädi pöördus mu poole säravas eesti keeles - ega ta ei saaks vahele, tal ainult kaks pudelit. Taara vastuvõtja tegi nüüd juba vene keeles tädiga juttu, tundus, et tädi käigud on igapäevased. Et taksiga väljas ja et on alles kena ilm. Jätsid hüvasti ja oligi minu kord.

...

hirmust

See kord kui me läksime Larkini tänavale prantsuse kinno Vogue ja vaatasime "Sügavuse põhja", käest kinni hoidsime, suitsu tõmbasime end nii lähedastena tundsime - kuigi väljas Turu tänaval ei lubanud ta mul ennast käevangu võtta kartes, et inimesed tänaval hakkavad teda siis libuks pidama, mis olekski niimoodi paistnud ja ma olin sellest marus aga lasin tal oma tahtmist saada ja me kõndisime edasi, ma tahtsin kuhugi baari astuda ja klaasi veini võtta, tema tundis leti äärde rivistunud kaabukandjate ees hirmu, nüüd nägin ma tema neegrihirmu Ameerika ühiskonna ees millest ta alati kõneles aga käegakatsutavalt, tänavatel see ei teinud mulle kunagi muret - püüdsin teda lohutada, talle näidata et minuga koos võib ta teha mida iganes, "Tegelikult, kallim, saan ma kuulsaks meheks ja sina saad olema kuulsa mehe väärikas abikaasa nii et ära muretse" aga tema ütles "Sa ei saa aru" aga tema pisiplikalik hirm nii ahvatlev, nii söödav, me läksime koju vastu õrnade armustseenidele, kahekesi koos oma isiklikus ja salajases pimeduses -

Jack Kerouac "Pilvealused

Kui mingi aja tagant tiritakse taas lagedale homoteema, on emotsioonid ausalt öeldes samasugused. Iseenesest võiks mõelda, et ju siis eestlastel on nii meeletult palju vaba aega, et enda viha niimoodi kirja panna (kommentaatorid veebis) ja sõnastada (noor Helme "Kahvlis" tuleb meelde). Kommentaare lugedes/kuuldes tundub see viha olevat hoopis varjatud hirm selle v õ õ r a ees, seejuures hirmul endal ei tundu praegu mingit alust olevat. Demagoogia argumentum'ite jaoks lähevad utoopilised õudusmudelid aga käiku kui soe sai. Järgmise paraadini, jah? :)

progressist

Ta kuulab, kuidas Schubert sulnilt hääbub ja paisub. Tänav on tore ja linn, elavate ja kõigi millalgi siin elanud surnute suurejooneline saavutus, on samuti tore ning elujõuline. See ei lase end hõlpsasti hävitada. See on liiga hea, et minna lasta. Enamiku inimeste jaoks on elu sajandite jooksul järjest paremaks läinud, hoolimata praegustest narkomaanidest ja kerjustest. Õhk on parem ja Thamesis hüppavad lõhed ja saarmad tulevad tagasi. Igal tasemel, materiaalsel, meditsiinilisel, intellektuaalsel, meelelisel, on elu enamiku inimeste jaoks paremaks läinud.
Õppejõud, kes Daisyt ülikoolis harisid, arvasid, et progressiidee on vanamoeline ja naeruväärne. Nördinult haarab Perowne parema käega roolist kõvemini kinni. Talle tuleb meelde paar rida Medawarilt, mehel, keda ta imetleb: "Progressilootuse põlastamine on suurim aplus, vaimuvaesuse ja mõttenigeluse viimane sõna." Jah, ta rumal, ta laseb sellel saja-aasta-väitel end lollitada.
Daisy viimasel semestril käis ta tema kolledžis avatud uste päeval. Sealsetele noortele õppejõududele meeldib moodsat elu dramatiseerida katastroofide jadana. See on nende stiil, nende laad etendada õpetust. Et oleks popp ega professionaalne pidada moodsa eluseisundi osaks rõugete väljajuurimist. Või demokraatia levikut viimasel ajal. Õhtul pidas üks neist loengu meie tehnoloogilise tarbijatsivilisatsiooni väljavaadetest: pole head. Ent kui praegune elukorraldus nüüd minema pühitakse, vaatab tulevik meile kindlasti kui jumalatele, vähemalt selles linnas, õnnelikele jumalatele, keda on õnnistatud supermarketite küllusesarvedega, kättesaadava teabe voogudega, soojade riietega, mis midagi ei kaalu, kauakestva elueaga, imetabaste masinatega.

Ian McEwan "Laupäev"

Nojah, kümme punkti ja täistabamus. Mida ma lõputöös paljude muude oluliste asjade kõrval tõestasingi? Õige!

Tegelikult tuleb kohati ka McEwani "väikse inimesega" nõustuda, aga veidike piire ületades. Noo, võtaks midagi sellist maist. Näiteks autod. Lähevad aina paremaks, turvalisemaks ja kiiremaks. Samas aga hukub Eestis liikluses kohutav kogus inimesi just seetõttu, et ollakse autole liiga kindlad, unustades, et rooli ja tooli vahel on inimene ikka selliseks jäänud nagu auto loomise aegadest alates. Või siis riided-kodutarbed: valikut nagu on, aga samas lõpeb kõik otsatus ostuhüsteerias, mis kulmineerub hullude päevade ja ennastunustava ostmise öödega.

Eks rohelisus ole aga ka omamoodi progress, kui võtta aluseks musta kulla ümber toimunu. Kas aga selles plaanis oldaks sinnamaani jõutud, kui nafta ei lõppeks ja Maa pealt saaks jääke kuhugi mujale (segamatusse) kohta kupatada?

Mnjaa. Progress.

must be'st

Reeglid on keerulised, neil on mitu vormi. Lisaks töötamisele tuleb kindlasti sooritada sisseostud, rahaautomaatidest tuleb võtta raha (ja sageli peate enne tükk aega ootama). Ja eelkõige peate vaatama, et oleks makstud ametiasutustele, kes korraldavad teie elu mitmesuguseid tahke. Tagatipuks võite te haigeks jääda, mis toob kaasa lisakulutusi ja uusi formaalsusi.
Ometigi jääb teile ka vaba aega. Mida sellega peale hakata? Kuidas seda kulutada? Kas pühendada see ligimestele? Kuid ausalt öeldes ei huvita ligimesed teid mitte sugugi. Kuulata muusikat? See oli lahendus, kuid pikapeale tuleb teil tunnistada, et muusika liigutab teid üha vähem.
Majapidamistööd, selle kõige laiemas tähenduses, võib olla väljapääs. Kuid ometi ei suuda miski välistada üha sagenevaid hetki, mil omavahel segunevad täielik üksindus, universaalse tühjuse tunnetamine ja aimdus, et teie elu sarnaneb üha enam valulise ja pöördumatu läbikukkumisega, ja see tekitab teile tõelisi kannatusi.
Ja ometigi ei taha te veel ära surra.

Michel Houellebecq "Võitlusvälja laienemine"

Huh, loodetavasti ei jõua ma nende ridadega kunagi ühele meelele. Tegelikult tundub see meenutavat The Simsi, kus elu kiirendatud kujul tähendab töö leidmist, enda oskuste lihvimist, samal ajal sõpradega social skill'i arendamist, mõnega lähedasemaks saamist, armastuse leidmist, laste saamist, töötamist, et saada paremaid asju, veel töötamist, veel töötamist, vananemist, surma. Whoa! Inimene polegi masinast nii kaugel. Vähemasti mängus! (Ja loodetavasti mitte päriselus.)

mõtlematusest

See oli teisipäev. See oli lihtsalt üks teisipäev. Magnus teab, et enam ei tule ühtki lihtsalt üht teisipäeva. Vanasti olid nädalas lihtsalt päevad, kus kõik tundus olevat normaalne. Nüüd on selle tunde peale hämmastav mõelda. Nad läksid mööda koridori, läksid lihtsalt peatrepist alla ja siis mööda koridori, nagu oleks parajasti iga teine vana hea teisipäev. Magnusel oli seljas see, mis ta hommikul selga oli pannud. Need olid lihtsalt riided. Tollal ei tähendanud riided midagi muud kui riideid. Kas ta kandis noid sokke? Ta teab, et noid pükse kandis ta küll. Ta kandis raudselt noid kingi. Need on tema koolipüksid. Need on tema koolikingad. See oli lihtsalt nali. Nad kõik naersid, kui naljakas see olema hakkab. Tema ise naeris. Tema oli see, kes ukse lahti lükkas. Ta tunneb ikka veel, kuidas see uks nüüd talle oma tulekindlate hingede küljes tugevalt vastu surub. Nad kasutasid üht uut skännerit. Aga sellega oleks hakkama saanud isegi laps, isegi vana masinaga. See oli täiesti kerge protseduur. Aga nad mõlemad olid arvutivõhikud. Nad ei oleks osanud seda teha, kui ta poleks neile näidanud. Kõigepealt skännisid nad tüdruku sisse. Siis skännisid nad sisse teise pildi. Siis vedasid nad pea teisele pildile. Siis meilisid nad jpeg meililistile. Siis nad tegid edasi oma asju, riided, kingad, koolikoridorid, kodu, nädalapäevad, päev päeva järel, päevade kaupa. Ühel sellisel päeval tappis tüdruk ennast ära.

Ali Smith "Juhuslik"

Tegelikult on mõtlematute tegudega hakkama saanud ju igaüks. Kes kergemal, kes raskemal kujul. Ja päris raskel. Kergema vastupanu teed minejad muidugi toovad ettekäändeks/vabanduseks saatuse. Kavalad. Tõesta seda samamoodi kui jumala olemasolekut/puudumist! ;) Ah, ausalt öeldes tunduvad mõtlematud teod olevat seotud kas halva enesetundega või siis puhtakujulise egoismiga (mis muidugi on mingist piirist alates juba vägagi teadlik tegevus, aga senimaani...). Põhimõtteliselt on lihtne öelda, et olgem teiste vastu hoolivamad ja mõelgem enne, kui midagi ütleme-teeme. Samas ei tundugi see rohujuure tasandilt vaadates nii erilisel raske olevat ju...?

sügisballist

Ta elas Mustamäe keskel, kuuendal korrusel suures paneelmajas keset samasuguseid maju, ühes majas koos mitmesaja teise inimesega. Ta ei tundnud neid inimesi, kui välja arvata mõned väliselt huvitavamad, isikupärasemad inimesed, kes talle meelde jäid kas maja ees tänaval, õues või liftis. (Ühe abielupaariga oli ta kord kaheks tunniks lifti kinni jäänud, tundnud nii ühist õhupuudust kui ka ühist kusehäda, mis on veel piinlikum.) Kõik need nägupidi-tuttavad tundsid tedagi, aga nad ei andnud seda kuidagi väliselt mõista ja Eero vastas neile samaga. Oli küll üks eriliselt sümpaatne vanamees, keda Eero oli algul püüdnud visalt teretada, ei tea miks, aga vanamees oli umbusklik, ei vastanud, ja Eero loobus peagi - milleks kena vanameest teretamisega hirmutada?

Mati Unt "Sügisball"

Veider asi see inimese üksiolek. Filmi vaadates võib vähegi depressiivsema laadiga inimene endale tõepoolest otsa peale teha, samas oli filmis üksioleku teema äärmuseni tiritud, nagu Lasnamäegi. Tuuline-vesine sügis ei sobi ei Lasnamäele ega inimese hinge. Lasta end filmidel või muusikal või kirjandusel endasse sügist tuua tundub olevat laskja nõrkus. Kuigi eks selliseid meeleolusid on kohati väga tervendav endast läbi lasta. Nagu "Sügisballigi", mille järel tahaks end kuhugi krõnksu tõmmata ja lohutamatult nutta või testida Pirital külme tuule käes seistes, kui palju külma jõuab enne kannatada, kui... Jah, mis kui. Ei tea isegi.

pühast

Ning kui te otsite Püha ja tahate eemalduda Rõve-Rüvedast, siis palun, pakun teile mõningaid oma lemmikuid: Püha vahetuimaks ilminguks on siiski Looming. Maalikunstist: ikoonid nii Bütsantsis kui Venemaal, Andrei Rubljof, ja edasi: da Vinci, Botticelli, El Greco, Monet, van Gogh, Gauguin, Picasso, Vlaminck. Metafüüsiline maal. Strindbergi nägemused. Luule: Homeros, Vergilius, Byron, Goethe, Hölderlin, Baudelaire (mitte ajada segi Rõveda varjuga!). Filmikunstis on püha puudutanud Tarkovski, Kurosawa, Scorsese, Pasolini, kuigi tema on rüve ja see-eest on tema pärast-elu raske. Heliloomingus Bach (Brandenburg), Beethoven (5. ja 9.), Chopin (sonaadid). Kirjanduses Dickens, Marquez, Borges, Bulgakov, Dostojevski, Gide, Joyce. Aga seda on teile vist palju. Hea, kui te Kenderist aru saate.

Jan Kaus "Õndsate tund"

Ikka ja jälle eristatakse madalat ja kõrget kultuuri, halbu ja häid kirjanikke, halbu ja häid muusikuid, kunstnikke, meediategelasi, poliitikuid... Mis parata, isegi teen mõnikord vahet sellel, mida hinnatakse kõrgemalt ja mida madalamalt. Paljude "võrdlejatega" võrreldes olen aga olnud ehk ausam - tunnistanud, et Harry Potter (originaalis) on mulle läbivalt meeldinud ja kohati jääb taldriku taga ette ka "Vaprate ja ilusate" tegevusrohke muinasjutumaailm. Palju on aga neid, kes vihkavad avalikult Coelhot, SL Õhtulehte, Kruudat jne, kuid tegelikult hoiavad end salamisi vihatuga kursis, on omaette küsimus.

iseolekust

"Kuule, miks see kõik, mida nimetatakse kõrgeks kunstiks," viipasin ma Kusturica filmi suunas, "peab jääma tavalisele vaatajale arusaamatuks?"
"Miks sa seda arvad?" küsis Aa-bee ja kohendas oma kleiti. Mu pilk uitas raamatuid täispressitud riiulitel. "Kogemuse põhjal, erinevad kunstialad kaugenevad üha rohkem tavalisest vaatajast või kuulajast. Kunstialad nii-öelda spetsialiseeruvad, nõuavad üha rohkem vaimset kujundujumist, eelteadmisi, ettevalmistust. Kas see pole häiriv? Kas see ei tee sind murelikuks, et kas või sinu näidendite mõistmiseks peab vaataja teadma pisut põhjalikumalt näiteks ajalugu?"
"Ei, ei tee." Aa-bee kehitas õlgu. "Minu meelest ei peaks inimene, kes ei tunne ajaloo või ühiskonna vastu huvi, üleüldse oma nina teatrisse pistma. Või ükskõik kuhu mujale."
"Seda ma ütlengi, et sinu teater või sinu arusaam teatrist eeldab mingit eristaatust. Pühendunute lõbu. See on nagu kaasaegne kontseptuaalne kunst, mingid performansid ja installatsioonid, mida saadab mingi arusaamatu prantsuse mõtlejate abrakadabra: kõlab ilusti, aga aru ei saa ka hambaarsti ähvardusel. Galeriides kondavad ringi ainult pikkade seelikutega kunstitudengid või kuivetud kunstikriitikud. Või need, kes käivad ainult avamisel, sest siis saab tasuta veini ja viinamarju, mis on ju iseenesest üks ja seesama.

Jan Kaus "Tema"

Just nüüd hiljuti lugesin Postimehes "Sügisballi" arvustust, kus kommentaatorid järjest hurjutasid, et midagi ei saa aru ja tuleb ikka normaalsele inimesele, mitte elitaarsele filmikriitikkonnale kirjutada. Samuti naerdi limpsikinos selliste kohtade peal, mis olid tegelikult pisaramaigulised. Ja paar aastat tagasi nõuti, et Sirp värviliseks muutuks - sest kes neid mustvalgel kukkuvaid tekstiplokke ikka lugeda viitsib.

Muidugi ei tohi kunstil-kirjandusel lasta kaduda omaette nišši, kus liikumist mõistavad vaid need, kes asjaga süvitsi tegelevad. Teisalt ei tohiks ka liigselt läheneda keskmisele inimesele. Et oleks latt, kust saaks üle hüpata, et oleks arenemise ruum. Tekiks küsimus, mida see tähendab, mitte käega löömise tunne - niikuinii aru ei saa... Samas - looming on ikka selline, nagu looja seda endast väljutab, lootuses, et on keegi, kes näeb, vaatab, vaimustub.

muusikast

Kongide lähedalt kostab täna õhtul Muzakit. See surub ka minu pikali ja matab mu sõprade kõrvale, kurat võtaks. See laulab: "I beg your par-den, I never promised you a rose gar-den." Kuumad ilmad toovad need va kuradi hitid endaga kaasa, alati ühtemoodi taustamuusika ja monosaundina. Saatus. Nagu - pange tähele - siis, kui miskit su elus juhtub, armud kellessegi või miskit, haagib end alati mingi lauluviis külge. Saatuse lauluviisid. Olge selle värgiga ettevaatlikud.

DBC Pierre "Väike jumal Texasest"

Noh. Tõepoolest, kui meenutama hakata, meenub mõndagi, ja just muusika kipub meenutama. Eric Benét' ja Faith Evansi "Georgy Porgy" kuskil Hollywoodi suitsuhaisustes saalides aastal 2000 midagi. Siis The Verve'i "Bitter Sweet Symphony", The Banglesi "Eternal Flame", All Saintsi "Never Ever". Airi kolme kauamängiva kompott päikeseloojangu ajal Tallinna suunas sõites. Roxette'i ja The Prodigy plaadid, kui klassiga kuskile Lõuna-Eesti rappa sõidetud. Roppröögatu arv vene pophitte Krimmis, ime küll, et nendega võis isegi harjuda. The Beatles Kesk-Türgis Ankarasse logistades. Ivo Linna nädal hiljem sealsamas. Ja muidugi lugematud kontserdid ja esinejad, kes meelde kõlama jäänud.

Imelik asi on see muusikaline mälu.

kuulamisest

Moed on muutunud ja jutu kuulamise kunst on Euroopast kadunud. See on veel alles Aafrika pärismaalastel, kes ei oska lugeda; kui hakkad neile pajatama: "Oli kord mees, kes läks tasandikule ja sai seal kokku teise mehega," koondub kogu nende tähelepanu sinule ja nende mõte liigub koos meestega mööda tundmatut tasandikurada. Valged inimesed aga ei suuda pajatust kuulata, isegi kui tunnevad, et peaksid kuulama. Kui nad just ei hakka nihelema ja meenutama tegemata töid, jäävad nad magama. Needsamad inimesed küsivad sinult midagi lugemiseks ja võivad kogu õhtuks süüvida mis tahes trükisesse, mis neile on antud; nad võivad lugeda isegi kõnet. Nad on harjunud saama muljeid silmaga.

Karen Blixen "Aafrika äärel"

See on kirjutatud 20. sajandi alguses. Veider, eksole, kuidas aeg muutub, aga millegagi nõustumine pea sajand hiljem ei tundugi nii utoopiline. Sama veider on see, et isegi ju lugude kuulamisest üle saadud - lapsena õhinal räägitud sõnu ahminud, aga hiljem muutunud aina kannatamatumaks, sest aeg ju teatavasti raha ning suulisena liigub mõte palju aeglasemalt kui kirjalikult.

Teine, aga sama lugu filmide-raamatutega. Kui paljud on hüljanud lugemise ja vaatavad selle asemel filme, tuues põhjenduseks, et - raamatute lugemine võtab aega! Filmis kõik kenasti portsus koos, poolteist-kaks tundi kontsentreeritud tähelepanu ja info käes. Jälle nähtud, linnuke kirjas.