sügavamast vaatest

Hakkasime meiegi liikuma, päeva käes närtsinud, ostsime Vatikani külje alt Ingelliku tänava juurest putkast head jahedat, peaaegu ingellikkult kosutavat peaaegu-kodumaist, st Saksa õlut, jõime selle tänaval kõndides ära ja astusime metrootrepist alla. 
Olime väsinud ja kuidagi pettunud – Rooma käis meile kuidagi üle jõu, me ei saanud talle pihta. Ta lihtsalt väsitas.

Aare Pilv "Ramadaan. Vahtsõliinah, Lillekülas, in Matiano, a Roma"

Selliseid raamatuid nagu see on lihtsalt rõõm lugeda. Kui veidi meelevaldne üldistus teha, siis oli seda umbkaudu sama hea lugeda kui “Seitset maailma”. Miks?

Tundub, et siinses reisikirjanduses – kui üheülbaliselt seda teost just sellesse jaotusse arvata – on puudu sügavamast sissevaatest, ka edasivaatest pealispinna alla. Selles aga peitub nii selle teose pluss- kui ka miinuspool, halvasti mõtlemata. Nimelt on see “taskutellis”, nagu autor seda ise nimetanud on, keeruline ühe portsuna läbi lugeda. Mind motiveeris öökapil järge ootav teine raamat, aga kui seda ei ole, pole mingi küsimus lugemist kuude peale venitada. Ja kas see olekski halb?

Läbiva loo punktid on autor ja tema kaaslane, asukoht muutub vähe, ongi just mõnus vahetevahel ampsata. Oma kogemusest võib öelda, et eriti mõnus on seda lugeda hommikuti trollis, kui päike on pilvepiirilt veidi kiikama hakanud, tõstes tõsisemate hammustuste vahepeal pilgu varakevadisse Tallinnasse. Ja siis sukeldudes taas varasügisesse Itaaliasse. Igavesti mõnus.

ajas tagasiminekust

Kui valitsuse hoone ja suuremate katedraalide esised välja arvata, et kühvelda Chisinaus talviti keegi tänavaid lumest puhtaks. Pärast lumetormi, mil Chisinau kesklinna suured puud lume all on justkui Narnia metsast pärit, astub julgem oma sammudega lihtsalt teistele raja sisse. Siis ei maksa unistadagi, et saad lapsekäruga õue jalutama minna. Hullem on, kui kogu see kuumaastik libedaks muutub. 
Just sellepärast proovin Chisinau talvistel tänavatel kepikõndi. Poisikesed naeravad mu üle avalikult, kui konarlikul ja libedal maastikul suusakeppidega tasakaalu püüan hoida. 
"Hee-hee! Kuhu suusad jäid?" hõikavad nad julgelt. 
Isegi naabrimees Pertu, kellel on kehalise kasvatuse alalt ülikoolidiplom, ei usu, et kepikõnd on Põhjamaades populaarne spordiala:
"Ei ole võimalik!"

Marje Aksli "Minu Moldova. Diplomaadi naisena Euroopa vaeseimas riigis"

Värskelt sai vaadatud mullust USA koolisüsteemist tehtud dokumentaalfilmi “Waiting for Superman”. Kui võrdlustesse minna, siis erinevused Eesti ja mõne muu maailma riigiga näitavad siinset maalapikest ikka väga heas valguses. Noh, USA-ga võrreldes tulevad erinevused sisse küll põhihariduses (millest ka see film), kuid pöörduvad Eesti kahjuks jälle kõrghariduses. Miks üldse nii palju vastandama peab? Miks püüelda pidevalt mingi niikuinii kättesaamatu üli-ideaali poole? Miks mitte leppida lihtsalt väga hea eesmärgiks seadmisega? On see eestlaste “viga”?

See “Minu …” sarja raamat jääb minu jaoks viimaseks. Särts on kadunud, uudsust ja põnevust enam neis raamatutes ei näe - teisalt olen ma siiani kindel, et Argentina raamat oleks ka praegu väga hea lugemine -, seega ongi kõik.

külmast riigist, iseloomukast stiilist

Ärkan vähem kui tunni aja pärast. Merevesi loksub ümber kivi. 
"Hmm, minu arust siin ei olnud enne vett," arutlen endamisi, kui märkan, et vesi suundub kiirel tempol lahesopi suunas. 
"Huvitav, miks ta nii kiiresti voolab?" tekib mul järgmine küsimus ning kulub umbes kümme sekundit, et mõistaksin olukorra tõsidust. 
"Tõusuvesi!"
Haaran oma kotid-riided ja märkan, et vähem kui tund aega tagasi kuival jalal läbitud maa on minust sadakonna meetri kauguseni vee all. Kuna aega pole kulunud palju, kohendan plätusid ja astun jäisesse vette õndsas usus, et mind ootab jalutuskäik ehk pahkluudeni ulatuvas vees. Tegelikkuses on aga vesi vähem kui tunniga tõusnud üle kahe jala ning mu püksid on peagi hargivaheni märjad. 
Alguses näpistab varbaid külm, seejärel muutuvad jalad lihtsalt tuimaks. Ma kõnnin, kannatan, vaarun, otsin ebatasasel põhjal korralikku tuge ning sajatan vaheldumisi iseennast, päikest, külma vett ja Alaskat üleüldiselt. Kui vandumisest piisaks, et keha soojaks teha, võiksin mureta olla, kahjuks aga külmetavad mu varbad tulisele keelekasutusele vaatamata. 
"Kurat, pead sa nii külm olema, vuffel selline!" kajab org eestikeelsest sõimust.

Maria Kupinskaja "Minu Alaska. Kasvatamas kelgukoeri ja iseennast"

Polegi ammu üht raamatut 24 tunni jooksul läbi ahminud. Üle mõne aja üks korralik hingega "Minu ..." sarja raamat. Tundub, et ka vist esimene, mis keskendub nii jäägitult kohaliku loodusele ja seal tehtavale tööle, mitte sealsetele inimestele - väga meeldiv vaheldus. Ja hea on tunda seda tekstist õhkuvat enda sees olevat, kui teada,  k u i  raske selle kirjapanek olla võib. Lugemisrõõm.

Kui aga läheneda selle nurga alt, mis on või ei ole enda jaoks võimatu, siis - kas olen mina nn ebanormaalne või on seda teised - mulle selline käik ei tundu uskumatult tohutu julgustükk. Ehk on süüdlaseks liigne enesekindlus ja viimase kümne aasta jooksul tohutu sisemine küpsemine (rohelisest muu värvini jääb muidugi alatiti ruumi)? Veidi kommentaare ja arvamusi uurinuna tundub, et paljude jaoks siiski on. Mis siin rääkida, paljude jaoks on Euroopas puhkuse organiseerimiseks ise lennupiletite ostmine ja ööbimiskohtade broneeriminegi tohutu eneseületamine. Samas aga ei tahaks kindlasti kahandada selle raamatu väärtust, eriti kui ka autor ise on maininud, et tema seda väga eriliseks ei pea. Kui see ehk aitab kellegi "ree peale" ja enda unistusi teoks tegema, siis on selle raamatu ilmutamine ju vägevasti korda läinud.

Miinuseks vaid see, nagu selle sarja raamatutele kurvastavalt sagedalt omane, et keeletoimetamine ja lihtlabane korrektuur on ikka uskumatult nõrk. Ei osanud ma arvata, et loen raamatut, kus keeletoimetaja nimi ära trükitud ja esineb sõna "töödatakse". Ausalt. Okei, tähtajad olid ehk lühikesed nagu ikka ning materjali tuli ehk ebaproportsionaalsete portsudena, aga see ei seleta kindlasti seda, miks raamat on  l ä b i v a l t  täis toimetades sisse jäänud ja maharookimist vajavaid käändelõppe, sõnu ja kohati suisa keelelisi roppusi. Hakka või ennast oma töökoormusele vaatamata keeletoimetajaks pakkuma, ausalt. Urr.

sügavusest

See vanamees ei ütle mulle midagi. Kas lähen viinaga või viinata, tema ei ütle, sest ta teab, et kui jõuan oletatavalt tõeliste luudeni, lööb mul veri pähe ning ma unustan kõik tõotused. Räägin välja, annan üles, tahan hauaplatsi teha või sammast panna, ja siis on avameelitseja õnnetuse ise kohale kutsunud. Minu isa haud on tema õnnetus.

Ene Mihkelson "Ahasveeruse uni"

Väiksena sattusin maal sügavamal metsas käies mitu korda ka ühe metsavendade punkri juurde, mis oli vaataja silmade eest puudega maskeeritud, laudadest vooderdisega ja muidu üllatavalt hästi säilinud. Saateks jutt, et olid sellised ajad, mil osa rahvast pidi metsas olema, aga käidi talude juures ka, suvel tehti põllutöid jne, aga üldiselt kodus ei oldud. Ega selle kohta suurt midagi öelda ega arvata ei osanud, suurte inimeste värk. Põnev oli mõelda küll. Mitu-mitu aastat tagasi oli Harjumaal mingi turismitalu juures metsas "avatud" atraktsioon - metsavendade punker. N-ö ekskursioon möödus sellest rohke kilkamise ja kommenteerimisega.

Nüüd, üle-eelmisel aastal sai jälle selle üksiku punkri juures käidud. Punkrikoha leiab üles vaid see, kes kohta mäletab, sest loodus on teinud oma töö, kunagisest korrapärast on saanud ebakorrapärane küngas, milles oleva augu poolitab viltu vajunud puu.  

Pärast selle raamatu lugemistjäi sees kuidagi vaikseks. Ei oska nagu midagi öelda enam. Uudistada. Midagi sai ühtäkki selgeks - ja läks samamoodi igasugusest selgusest kaugele.

Selle raamatu võiks arvata siin kohustusliku kirjanduse hulka. Aga mitte (kesk)kooli, vaid hilisema aja oma sekka.

jutustamisest

ANTOINE: Ma ei taha siin olla. Sa hakkad mulle nüüd rääkima, tahad mulle rääkida, ja ma pean kuulama ja mul ei ole tahtmist sind kuulata. Ma ei taha. Ma kardan. Teie peate kõik alati rääkima, alati kogu aeg, ikka ja alati. Teie räägite ja mina pean kuulama.
Te arvate, et kui inimene midagi ei ütle, siis ta tahabki lihtsalt kuulata, aga sageli, sa ei tea seda, sageli ma vaikisin selleks, et teile eeskuju anda. 

Jean-Luc Lagarce ""Meie, kangelased", "Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama", 

"Kauge maa"" (katkend "Kaugest maast")

Mõned raamatud on sellised, et lugedes ei taha seda nagu lugeda, sest kuidagi ebamugav on, aga teisalt ei saa ka kuidagi pooleli jätta, sest siis tundub, nagu oleks millestki ilma jäänud. See raamat on kindlasti üks neist. Läbi nende kolme näidendi jäi minu jaoks kõlama selline eriline prantslaslik külmus, mis tundub eestlasele õige tuttav. Külm ollakse nii enda mõtete avaldamise, teiste kommenteerimise kui ka inimsuhete pinnal. Tundub, et sellega, et välja paista kellegi muuna, lastakse oma elu luhta ("Meie, kangelased"). Teisalt kaob see ka siis, kui elada avatuna ("Kauge maa"), sest omad ei tule enda kookonist välja, kartes ehk ühiskonna? teiste? hukkamõistu. Nõnda tekibki kolm tekstitervikut, kus dialoogi selle sügavas tähenduses näeb vaid hetkiti.

enda eest põgenemisest

Hiljem mõtlesin, et see on suur vedamine, et meie teadvus on blokeerinud kogu selle valu, mida oleme oma elu jooksul tundnud, sest kui see valu tabaks meid ühekorraga, saaksime ilmselt šoki ja sureksime kurbuse kätte. Õnneks murravad mineviku valusööstud vaid haruharva teadvuse blokaadist läbi. Võib-olla peitub siin vastus küsimusele, miks inimesed ei suuda mäletada oma eelmisi elusid. Nad ei kannataks neis sisalduvat valu lihtsalt välja.

Ülo Mattheus "India fragmendid"

Miks inimesed valivad enda sees rahu leidmiseks Indiasse pühamutesse rändamise tee? Kas ei ole see tegelikult enda eest põgenemine? Kas mingis uues kohas leiab endaga parema üksmeele kui enda harjumuspärases keskkonnas tõsiselt enda sisse vaadates?

Värskelt sai (õigustatud üliskeptilise eelhäälestusega) vaadatud "Söö, palveta, armasta" filmi, kus peategelane nendele küsimustele vastust ei otsi. Tundub, et ta isegi ei küsi neid küsimusi. Ta tunneb end naljakalt nii USA-s (krišnaiitide) palvetamise-laulmise ajal saalis kaasa õõtsudes kui ka Indias, kui juhtub hommikuse palve ajaks häälestatud äratuskella mitte kinni lööma ja ikkagi saali vantsima. Mina nägin seal sügavalt õnnetut valget naist, kes püüdis matkides hinge selguseni jõuda, sest KOHT oli ju see, kus seda peaks saama teha. Lihtsamalt kui kodus enda vastu viimaks aus olles. No ei olnud seal veenvat lahendust, imiteeriv puhastuja jäi lõpuni. Ja õnn tundus tal jäävatki leidmata. Ehk annab aeg ... midagi?

See raamat oli tõsisema tooniga ja läks rohkem "kohale". Seda kirjutab inimene, kel on kaine meel - mida ma teen siin Indias, kus elu on unenäoline ja ma ei pruugi endasse pärale jõuda -, mida samas jõudumööda püüab üle võtta hingega sisse elav pool. Ausus enda ees oli olemas. Tunnistamine, et ehk ei muutugi midagi, aga katsetada ju võiks. Ilus lugemine.

vaimust ja haigusest

Alkoholism on väga huvitav haigus. Kohutavate tagajärgedega. Ammendamatu materjal. Ole joomisega väga ettevaatlik. Purjus peaga pole Sinagi andekam kui meist keegi. Kui ma kolm kuud järjest kaine olin, tegin huvitavaid tähelepanekuid. Koos oli tore juua, kellega siis iganes, kes jõi mida iganes, mina jõin apelsinimahla. Ma panin tähele, et ükski vestluskaaslane, kes tasapisi purju jäi, ei hakanud tasapisi rääkima huvitavamat, vaimukamat, põnevamat juttu. Ei. Parimad neist rääkisid purjus peaga täpselt sama juttu, mida kainenagi. Suurem osa aga hakkas tasapisi suust välja ajama aina lollimat jura. 

Jüri Ehlvest "Palverännak"

Sellest raamatust on raske kirjutada. Kui üldiselt olen ma ajahüpped ja reaalsuse-fiktsiooni kenasti lahti hammustanud, siis siin ma jäin suhteliselt kiiresti jänni. Aga nii hea asi ka ei tundunud, et tahaks üle lugeda. Aga siiski... Kõlama jäi mõte, et kui pidevalt ja püsivalt süveneda mingitesse nüanssidesse, pisiasjadesse, siis ei pruugi sellest alguse saada mitte midagi head, vaid hoopis halba. No midagi sellist, mis tipneb esmalt kalli inimese lahkumise ja seejärel sõiduga hullumajja. Samas, kui nüüd panna kõnelema muu loetu, ei tohiks olla ka pealiskaudne, pidevalt andestav, pehmete servadega kivi nii-öelda. Hmh, piir on jätkuvalt õbluke.

kolmandast maailmast

Kiiresti hoogu koguva liikumise hüüdlause on mõneti ootamatu: "Korporatsioonid avalikuks!". Selle peamine nõue ülikoolidele rõivaid tootvatele firmadele on soov saada teada kõigi nende vabrikute nimed ja asukohad ning hakata ise neil silma peal hoidma. See, kes valmistab meile rõivad, ei pea olema saladus, ütlevad tudengid. Nad kinnitavad, et kui tekstiilitööstus on muutunud globaalseks alltöövõtjaid kasutavaks rägastikuks, siis on just firmadel kohustus tõestada, et nad (IT) ei (/IT) valmista oma tooteid orjatöövabrikutes, mitte ei pea aktivistid näitama, et neid seal valmistatakse. 

Naomi Klein "No logo. Sihikule on võetud brändihiiglased"

Varem on rõivastel hinnasildid silma alla sattunud siis, kui miskil värskelt ostetul tarvis neid ära lõigata. Senised "made in [kolmas maailm]" sildid pole tekitanud muud kui õlakehitust - muidugi, tootmine on sealkandis ju odavam, kapitalistlik loogiline käik. Nüüd aga... Esprit' poes sai kohe huviga vaadatud, kus miski on tehtud - tuli välja, et omajagu kraami Euroopas. Okei, ehk on ajad muutunud. Mötivi - "made in Turkey/Tunesia" seelikul. Monton hiilgas üldse Inglismaal toodetud tükiga (varasemast on jäänud meelde muud riigid...). Nüüd värskelt kohviubade ja laste orjatöö vabrikute filmi vaadatuna võib muidugi esialgse eufooria maha matta - ka kümme aastat pärast seda, kui see raamat välja anti, on suurkorporatsioonidel (vähemasti osal neist!) siiani ükskõik, peaasi et käive oleks korralik.

Ja millisel kohal siin on Eesti, kus meedias võetakse rõõmurõkatustega vastu järgmisi suurfirmasid, kes on otsustanud siia ehitada oma tootekoostetehased? Pessimist pakuks, et keskel - teel lääneriikidest itta-lõunasse.

loogikale allumatusest

Tegime Mo'ga väikese ringi kõrvalasuvate tänavate kaudu, et jõuda auto juurde. Ristmikul seisid sõjamasinad. Astusin USA sõduri juurde ja küsisin, kas võime autoga lahkuda. Küsisin igaks juhuks, et mitte tekitada segadust, sest tsiviilautod olid neile alati kahtlased. 
"Tahate ära minna? Aga äkki tahaksite hoopis appi jääda?"
"Appi jääda?! Meid sunniti plahvatuspaigast lahkuma, isegi kui me saaks kuidagi aidata, ei luba teie sõdurid seda."
"Ja-jaa... kuradi ajakirjanik! Said oma loo kätte, jah! Ja nüüd kaod!"
Olin ameeriklase käitumisest hämmeldunud, täielik kontrast mõnikümmend minutit enne otse plahvatuspaigal kohatud sõdurite käitumisega. Oleksin nagu hakkama saanud millegi äärmiselt alatuga. Jänki pidanuks ju teadma, et ajakirjanikel ega suvalistel tsiviilisikutel ei lubata sellistes operatsioonides osaleda. Tõenäoliselt oli mees pingest närvis ega hoolinud viisakusest. 

Ivar Soopan "Tappev uudishimu. Viis aastat Iraagi sõda - ajakirjaniku jutustus tööst kriisikoldes"

Rohkete piltidega nõrgalt ühendatud juhtumistest koostatud tekst, mis annab Iraagist kindlasti huvitava, aga minu meelest kokkuvõttes veidi liiga ühest nurgast loodud pildi. Kuhu on jäänud kohaliku elu kirjeldused? Kokkuvõttes, kui tekst läbi, oli sisse tekkinud arusaam, et tegemist on tohutult ohtliku riigiga, kuhu pole mõtet (kunagi?) minna, kui elu armas. Eks sellised kirjeldused kindlasti n-ö müüvad, aga kas see ongi kõik? Kahelda tasub alati... Kõrvale loetud blogis värskelt (teist korda) Iraani läbinute reisist kõlab aina ja aina mõte, et riigist on loodud ühtpidi mulje, aga kui inimestega suhelda, kohtab hoopis teist pilti. Kas kõrval asuv Iraan on siis nii erinev?

Tegelikult oli raamat hea, aga eestlane on selline kahtlustav juba...

analoogiast

Ja ometi on see ahvatlev mäng, mille võlule anname iga kord, kui selleks võimalus tekib, peaaegu vastupandamatult järele (kas pole nii, et reisiv Lääne inimene tunneb rõõmu, tundes idamaades ära "keskaja", Esimese maailmasõja eelses Pekingis "Louis XIV ajastu" ning austraalia või uus-guinea pärismaalaste juures "kiviaja"?), erakordselt ohtlik. Kadunud tsivilisatsioonidest tunneme vaid mõningaid aspekte, ja neidki on seda vähem, mida iidsem on vaadeldav tsivilisatsioon, sest meile on ju teada üksnes niisugused aspektid, mis on suutnud aja hävitustööle vastu panna. Niisiis kaldutakse pidama osa tervikuks, järeldama, et kui kahe (ühe praeguse ja teise kadunud) tsivilisatsiooni teatavate aspektide vahel on sarnasusi, siis valitseb analoogia kõigi aspektide vahel. Selline mõttekäik aga ei ole mitte üksnes loogiliselt põhjendamatu, vaid paljudel juhtudel kõnelevad ka faktid sellele vastu. 

Claude Lévi-Strauss "Rass ja ajalugu"

Pärast Angkoris olemist hakkas see mõte nüüd lugedes kohe eriti eredalt silma. Erinevalt Kreeka ja Rooma arhitektuurimälestistest on sealse kandi kohta infot säilinud just nii palju, kui kivisse raiutuna või teiste riikide diplomaatide kirjutistena seda on lastud säilida - ehk siis ülivähe. Ja nii ebamugav, kui see ka Lääne inimese jaoks ei ole, jääb enamik infot üldse teadmata. Nii et oli kord väga mõjukas tsivilisatsioon, kes kadus ajalukku... Selle võrra ebameeldivam on kas või Euroopas ringi liikudes vaadata neid poseerivaid "galdiaatoreid", "roomlasi" ja "muistseid ateenlasi", rääkimata T-särkidest jms turisminännist. Samas hoiab see elus omamoodi paralleelreaalsust tollest ajast, ja mida enam midagi korrata, seda enam kasvab arusaam, et nii ongi. Kui sellelt edasi astuda, siis on Lévi-Straussil kultuuride isolatsioonide koha pealt enam õigus, kui ehk võiks eeldada.

vägivallast

I looked around the store and what I saw was not encouraging. There were rows and rows of violent toys, almost as if I had wandered into a store designed for the children of the old Dexter. There were swords, knives, light sabers, machine guns, bombs, pistols and rifles that shot plastic bullets and paintballs and Nerfs, rockets that blew up your friends or your friends' whole city - aisle after aisle of training devices for recreational slaughter. No wonder our world was such a mean and violent place - and no wonder the people like I had been. If we teach children that killing is fun, can we really be surprised if now and then someone is smart enough to learn?

Jeff Lindsay "Dexter is Delicious"

Täiesti tüüpiline vaade mänguasjapoes Tallinnas: tüdrukutele nukkude ja karvaste loomade virnade kõrval kokandus-, heegeldus-, kodundusnodi, poistele peale konstruktorite jms ränk valik erinevaid tapariistu. Eri suuruses püssid, granaadid, leegiheitjad... Jääb vaid küsimus, mis toimub selle riiuli ees seisva vanema peas, kes selle meetrise mängu-tulirelva ostmise kasuks otsustab.

kitsedest

"Ma mõtlen," ütles Nils, "et põhimõtteliselt tahab Ameerika pidada end heaks - et kõiges, mida me teeme, on meil põhimõtteliselt õigus ning et meil lasub raske kohustus kaitsta kogu vaba maailma. Neile tulemustele vastamine teeb murelikuks, sest kui selgub, et Ameerikal on ka pahupool, siis ähvardab see minu senist arusaamist Ameerikast, see on nagu avastada: "Mis! Kui ma võtan ära Ameerika eneseteadvuse ühe alussamba, kas siis kõik ülejäänu vajub kaardimajana kokku? Kas see tõepoolest ähvardab Ameerika alusmüüri?""

Jon Ronson "Mehed, kes jõllitavad kitsesid"

Pärast filmi nägemist muutus kogu see maailma aina kentsakamaks. Ja huvitav, et kui Ameerikas hoiti seda arusaadavatel põhjustel vaka all, siis näiteks Moskvas oli olemas vastav (kõrg?)haridust pakkuv instituut, kus õppejõududeks Venemaal tunnustatud sensitiivid. Huvitav, kas Eesti inimeste ülejäänud Euroopaga võrreldes kõvasti kõrgem alternatiivteadustesse (sic!) uskumise tase on seotud siinse nn Vene perioodiga?

eestlaslikust vaimust

- Päevast, ütles tüdruk, kui oli jõudnud tema juurde ja võtnud istet just sealsamas, kus tema ennist. - Ma olen Tume, lisas ta pärast väikest pausi. 
- Päevast, Tume.
- Mul on lihtsalt nimi niisugune, vanemad panid. 
- Nii ma aru saingi, vastas tema ja pühkis käeseljaga laubalt higi. 
Tume oli hetke vait, ainult vaatas. 
- Ma tean sind, ütles ta natukese aja pärast. - Sa kõndisid Villa terrassi alt läbi sel päeval, kui niisama ere päike nagu täna pööras hetkega metsikuks rajuks. 
- Ja sina olid esimene inimene siin linnas, kes mind tervitas, noogutas vend. - Tõstsid mu saabumise auks klaasi vahuveini. 
- Ma ei mõelnud seda nii.
- Muidugi, naeris vend. - Aga näed, nii tuli välja. 
- Tuli vist tõesti, nõustus Tume. 

Rein Raud "Vend"

Praegu ei tule meelde ühtegi raamatut, mis nõnda meenutaks mõnda eesti filmi või siis Vallaku novelle, mis ülikooli ajal üksipulgi lahti harutatud, või ise suvisel ajal loetud Eesti autorite novelle, mille peategelastel olid alati hästi imelikud nimed. Raamatu sündmustiku kulgemine on selline tume, natukene ebamaine, filmilik. Reisiraamatuna haakus ta üksikul saarel hüti ees võrkkiiges õõtsumisega väga hästi, ainukene häda - nagu reisiraamatute juures ikka - liigne lühidus (tundub, et liiga mahukad raamatud "tasuvad" kaasa tassida enam ära).

Paneb mõtlema sellele, kuivõrd me oma kujutame ette erilisemana, kui see on, ja kuivõrd see seda ka tegelikult on. Sest kui jätta kõrvale see venna-nüanss, on sisu ju väga me-kõik-võiksime-seal-osaleda laadis. Ning eimillestki miskit keerutada ning, vastupidi, võimetus enda tundeid kirjas väljendada, tunduvad olevat ühe mündi kaks tahku. Kui klišeelt tõukuda.

Mitte'st

Kuuekümneaastane vahva vunts elab praegu sisuliselt oma kunstitöö peal. Trepi põhitooniga harmoneeruvate erkpunaste bokserite ja plätudega, palja karvase rinnaga kõhukas kogu vedeleb päevad otsa trepil või selle kõrval mõnel pingil, kui ta just parajasti ei kõnni tähtsa näoga mööda treppi üles-alla, turistidega nagu juhuslikult jutuotsa üles võttes. 
"Aa, Eestist olete. Vaat kui tore, mina olen Tšiilist. Kunstnik olen muidu, jah, kui huvitab," poetab ta mokaotsast. Ja lööb mõnust vaat et nurru, kui kuulajalt järgneb ootuspärane reaktsioon: "Oot, et... seesama, kes selle siin valmis tegi?"

Mele Pesti ja Kristjan Jansen "Mate ja miljon mahla. 

Üheksa kuud Lõuna-Ameerikas: Argentiina, Paraguai, Boliivia, Tšiili, Brasiilia"

Enne lugemist sattus kuidagi erandlikult ette kumu ja mõtteid raamatu kohta. Oli kuulda, et pidi veidi külma kulgemisega olema, et on täiesti teistmoodi reisiraamat jne. Ise asja ette ja läbi võtnuna saab natukene nõustuda ja natukene vastu vaielda.

Esmalt stiil. Alguses kulgeb kõik kenasti lineaarselt, seejärel hakkab lisanduma ajakirjanduslikke infokaste ja ei saagi nagu aru, kas seda raamatut on autorid mõtelnud lugemismaterjalina (mida keskel ja teisel poolel olevad peaaegu et listid sama lõhuvad) või siis reisiteatmikuna (mille funktsioon jääb ähmaseks, sest seotud teksti on suhteliselt keeruline infoks lõhustada). Selle poole pealt saab kindlasti nõustuda, et sellist reisiraamatut varem ilmunud ei ole. Noh, kuigi kui järele mõelda, tuleb meelde "Minu ..." sarjast raamatuid, kus listid samamoodi sees.

Teiseks toon. On näha, et autor(id) on püüdnud vältida hinnangute andmist erinevat tüüpi reisijatele, aga seda on olnud väga keeruline vaka all hoida. Ja kohati, ning eriti nn lõppsõnas, paistab traagelniitide tagant üht ja teist. Ühes ja teises kohas läbi libisev vastandus "turistid käivad siin" / "meie läksime kohe kaugemale, sest meie ei ole ometi tüüpilised" jääb kuidagi õrnukeseks, eriti kui teisalt lastakse end täie rõõmuga üksikuplaneedi soovitustes olevatesse kohtadesse vedada. Ja kas ka ebatüüpilisus (kuigi mitte selline punktide kirjasaamine, nagu viimases peatükis kirjeldatud) ei ole ka praegu, mil tohutult keskkonna- ja kultuuriteadlikke inimesi rändab aastaid ringi, juba tüüpilisus?

Kolmandaks kirjutamise vaim. Mulle tundub, et filoloogid ei pruugi väga õnnestunult millegi kohta kirjutada, sest nad kipuvad liiga palju mõtlema ja end maha toimetama. Lugedes tekkis kohe peaaegu algusest alates paralleel "Minu Itaaliaga", mis oli samuti informatiivne ja jutustav ... aga samas tohutult kärbitud ja kammitsetud.

Kokkuvõttes - tore lugemine, aga kui soov lugeda tõesti teistmoodi reisiraamatut, siis on "Seitse maailma" ikka ostmiseks-laenamiseks olemas... ;)

mentaalrännakutest

"Mõnes mõttes olete te ka väga õnnelikud, et teid rööviti. Mõelge, kui palju suurenes seeläbi teie vabadus. Kui inimesed reisivad, siis nad mõtlevad, et saavutavad vähemalt mõneks ajaks vabadusetunde. Aga kõik materiaalselt väärtuslikud asjad, mida nad pidevalt endaga kaasas kannavad, teataval määral juba piiravadki vabadust. Ei saa jalutada üksinda tühjal tänaval, sest äkki tuleb keegi ja võtab mu kalli fotoka. Peale selle armastatakse end plaanidega piirata. Ei saa astuda sisse mõne külalislahke perekonna uksest, sest plaanide järgi on vaja minna järgmist vaatamisväärsust kaema. Mida rohkem on neid asjus, mille pärast muretseda, mida rohkem on neid konstrueeritud reegleid ja kunstlikke vajadusi, mida järgida, seda piiratum on inimene."

Patrick surus kulbi jälle supi sisse ja keerutas seda veidi. Nora oli mõttesse vajunud. Ja Patrick jätkas:

"Aga miks üldse mõeldakse nii palju omamise peale? Kõik tahavad aina rohkem saada, rohkem asju, rohkem. Aga need asjad, mida sa omad, ei jäta ju kunagi jälge sinust. Keegi ei imetle paarikümne aasta pärast sinust maha jäänud autot või telefoni. Ainult andmine on viis, kuidas teatud mõttes saavutada surematus. Vaadake, ma jutustan teile siin neid lugusid, teie jutustate neid kellelegi edasi ja võib-olla see omakordagi... Ja mina elan igavesti edasi nende lugude kaudu. Ma kandun edasi mälu kaudu. Ma elan edasi oma laste mälus ja oma lastelaste mälus ja võimalik, et veel omakorda nende laste mälus. Andmine on surematutele, saamine jääb surelike pärusmaaks."

Berit Renser, Terje Toomistu "Seitse maailma. Reisiromaan"

Kuidas seda raamatut kirjeldadagi... Noh, ma leidsin ta täitsa lampi raamatupoest, teadmata avantyristidest midagi enamat, kui et on kaks tsikki, kes suht lõdvalt ringi liiguvad ja et nad ajasid Relve hirmsasti marru. Tavaliselt ma ju raamatuid ei osta, aga Õnnepaluga koos ta kuidagi kätte tükkis ning koju kaasa jõudis. Lugemiseks läks aega julgelt üle 2 kuu, aga on need vast vägevad kuud olnud!

Raamat algas igati tüüpiliselt: kaks õhinal reisijat röövitakse lihtlabaselt paljaks kohe reisi alguses. Selle sündmusega luuakse ehk ebateadlikult alguspunkt ja läbiv joon kogu tekstis, millest ka vast just selle lõigu valik tekkis. Edasine läheb mõistest "reisiromaan" ja eriti "reisiromaan Eestis kui "Minu ..." sari" mõõõnusalt kaugele. Ausalt öeldes polegi sellist suunda värskemas kohalikus kirjanduses leidnud. Väga positiivne!

Teisalt ma tõesti ei tahaks, et nad veel midagi kirjutaksid. Mitte paha pärast, vaid sellega on lihtsalt nagu mingi koha esmakordse avastamisega - järgmised korrad tagasi pöördudes ei ole seda enam võimalik endast läbi tajuda selle eheduse ja üllatusega...

segiajamisest

"Kes seletaks ära, mida tähendab olla loll?"  
"Inimkonna auväärt ajaloo vältel on vaid usumehed ja väga kõlbelised inimesed märganud seda häbiväärset segiajamist ja nad on kuulutanud, et vaenegi on inimene ja et vaeselgi on oma tarkus, arupidamine ja süda. Kui härra Hans Hansen näeb vaest meest, hakkab tal temast kahju. Küllap ei hakka ta otsekohe mõtlema, et vaene inimene on tahtejõuetu, joodik ja lollpea, kes on oma võimalused käest lasknud."  
"Härra Hanseni kohta ei oska ma öelda, aga küllap mõtleb nõnda tänapäeval igaüks, kui ta vaest inimest näeb."  
"Olge nii lahked ja kuulake mind ära," palus tulihingeline kurdinooruk. "Ma ei kavatse pikalt rääkida. Üksikuid vaeseid ehk haletsetaksegi, aga kui rahvas on vaene, mõtleb kogu maailm esimese jutiga, et see on loll ja nürimeelne rahvas ning et selle esindajad on nürid ja räpased laiskvorstid. Neid ei haletseta, vaid nende üle naerdakse. Naeruväärseks peetakse nende kultuuri, kombeid ja käitumist. Aga ühel päeval hakkavad nad oma suhtumist häbenema ja jätavad naermise järele. Ja kui sellelt vaeselt maalt tulnud võõrtöölised pühivaid nende põrandaid ja teevad kõige vastikumaid töid, hakkavad nad teesklema, nagu oleks selle rahva kultuur neile huvitav ja isegi nende omaga võrdväärne, sest nad kardavad võõrtööliste mässu."

Orhan Pamuk "Lumi"

Ma ei ole mõistnud neid "kaltsupeade" vihkajaid. Ausalt. Miks peaks elu endale nii keeruliseks mõtlema, enda niigi vähest aega raiskama millegi vihkamisele? Olemata samas üldse vihkamisalustega kokkugi puutunud, aga, ikkagi...

kohtumatusest

Ühe käega Mari külge klammerdudes vinnas ta end ülimalt ettevaatlikult rattale. Viimaks oli ta sadulas.
"Lase mind ometi lahti, laps!" karjus ta, kuid kaunis asjatult, sest Mari käsi oli preili Kjæri raudhaardes täiesti tundetuks muutunud.
"Lase ise lahti, " luksatas Mari.
"Ma lasen. Nüüd!"
Preili Kjær lasi lahti, haaras lenkstangist kinni, asetas jalad pedaalidele ning istus silmapilgu täiesti liikumatult. Sellel hetkel peatus maailm. Nii pilved taevas, vihm, teeäärsed puud kui ka mootorrattaprillide, kiivri, rattalõksudega pükste ja hallide läbimärgade juustega daam muutusid pildiks.
Seda mäletan ma terve elu, mõtles Mari.
Siis see lõppes. Preili Kjær libises ratta seljast uuesti maha ja pilved taevas jätkasid oma teekonda.

Klaus Hagerup "Üle kõige maailmas"

Kui mõnus on rattaga minna välja siis, kui on veidi tibutamist! Tumedad kummid sahisevad silme ees mööda leherägust asfalti, sekka tuleb suhinaid lombist läbisõitmisest, õhk on karge, värske, vaid ninalt tuleb näkku peksvaid piisku maha pühkida.

Rattasõit tundub mõnikord olevat pea sama mõnus kui kiikumine.

Lapsepõlvest külge jäänud?

juurdumusest

Ühe väga aukliku teelõigu ääres oli aset võtnud suur hulk lapsi lamedate, liivaga täidetud korvidega. Meie lähenedes tõstsid nad oma korvid demonstratiivselt üles, näitamaks, et olid just äsja lagunenud teed parandanud ja ootasid nüüd tasu tehtu eest. Kui Veassnar kiirust ei vähendanud, moonutas nende nägusid raev, nad tormasid kisaga meile järele ning mul tekkis tunne, et asi on tõsine ja üldse mitte laste mäng.

Carsten Jensen "Ma nägin maailma algust" (peatükk "Kambodža. Tiigritund.")

Raamat ise jäi ajapuudusel ja kohati ka huvipuudusel läbi lugemata, aga oma ajastu (reis toimus aastal 1997) taustal on seda päris põnev kõrvutada muude, varasemate ja hilisemate tekstidega. Hirmutekitavalt palju ühispunkte on, ka sellega, mis kirjutatud vaid viis aastat tagasi. Mingil määral tekib sarnaseid jooni Angkôri kohta loetuga - mis peitub nende inimeste sees, kes unustavad tuhatkond aastat ajalugu Kagu-Aasia ühe suurema impeeriumina? Ja teisalt - mis peitub nende inimeste sees, kes suudavad enda rahvale niimoodi teha? Ja ... kes on see rahvas, kes suudab seda alandlikul moel kannatada ja ka hiljem süüdlasi otsides vaadata hoopis teiste poole?

Huvitav, kas saab seda näha, mingil määral samamoodi, kui selle raamatu autor lootis näha punase khmeeri näol varjamatut julmust. Ja kas üldse tahaks?

filmilikkusest

Peitu, ütlesin endale.
Pöörasin kõrvale, ratas sõitis vastu kivi, tõusis õhku ja ma lendasin vilja sisse nagu ristilöödu. Auto oli vähem kui kahesaja meetri kaugusel.
Käula vedeles tee ääres. Haarasin esirattast kinni ja sikutasin ratta enda juurde. Surusin end maadligi. Hingamata. Liigutamata. Paludes Jeesuslapsukeselt, et nad mind ei näeks.
Jeesuslapsuke võttis mu palvet kuulda.
Kõrte vahel lamades ja, käed kuumas mullas, end parmudel süüa lastes nägin, kuidas minust möödus pruun 127.
Niccolò Ammaniti "Ma ei karda"

Naljakas raamat oli see. Esmapilgul püüdis pilgu kenasti kinni, tundus olevat ivakas, läbilugemine läks mõnusalt, aga pärast viimase lehekülje lõpetamist tekkis ahah-tunne. Et siis selline raamat. Süžeearenduse, põnevuse, tabavate kirjelduste, kulminatsiooniga. Moraaliga. Autori stiili on nimetatud filmilikuks - mida see otse loomulikult on, pilte tekib silme ette palju ja need on agarad vahetuma -, kuid ma julgeks öelda, et vähemasti selle romaani põhjal on tegemist lihtsakoeliste noortefilmidega, kus antakse pea kõik jooned ette.

painavusest

Naljakas, et nende kahe kuu jooksul ei pea ta kordagi sõrmeküüsi lõikama. Ta kärbib, tõstab, kaevab. Ta külvab üheaastasi taimi seemnepakkidest, mida vana daam talle annab - mungalilled, moonid, lillherned, petuunias. Talle meeldib kõplaga mullasõmerat vaoharja seemnetele peale keerata. Pitseerituna ei kuulu nad enam talle. Lihtsus. Millestki vabanemine teda tema enese hoolde jättes. Jumal Ise pakitud tillukesse võimsasse struktuuri, üksnes sellest enesest tingitud plahvatuste sarja, suurde aeglasse korjumisse veest ja õhust ja ränist: seda on ümmarguse kõplavarre pöördumisest peos sõnadeta tunda.
John Updike "Jookse, Jänku"

Painav raamat. Algus läks kuidagi väga raskelt, siis jäi ootele mõneks ajaks ja siis tuli lõpuspurt. Ma ei oska nimetada väga palju raamatuid, mis toovad mingid tumedad pooled endas välja, jättes pärast lõpetamist lagedale hingetuse, väsimuse ja tülpimuse tunde. See on üks teist raamatutest. Nagu mõningatest (painavatest) filmidest, mille äravaatamise üle on küll väga hea meel, aga mida enam kunagi uuesti vaadata ei taha.