Nagu ühele britile kohane, tegi ta oma parima, et päästa tüütuks kätte kippuvat õhtusööki, ning õpetas neile mängu, mille ta enda väitel oli ise leiutanud ja mille nimi oli "Tolakstegemine". Ma kinnitasin talle, et ma olen abielus selle ala maailmameistriga, aga ei, ütles tema, seda mängu saab võita vaid iseennast tolaks tehes. Asja iva on selles, et igaüks nimetab ühe raamatu, mida ta ei ole lugenud, kuid mida tema arvates on lugenud kõik teised, ning saab siis punkti igaühe eest, kes seda raamatut lugenud on. Jõudis kohale? Noh, Howard Ringbaumile igatahes ei jõudnud. Tead ju küll, missugune Howard on - tal on haiglane vajadus olla edukas ning haiglane hirm, et teda võidakse pidada ebakultuurseks, ning see mäng seadis tema kaks sundmõtet teineteisega sõjajalale, sest mängus võis võita üksnes tingimusel, et paljastad mõne lünga oma kultuuritundmises. Algul ei suutnud tema psüühika seda paradoksi üldse omaks võtta ja ta nimetas mingi sedavõrd vähetuntud kaheksateistkümnenda sajandi raamatu, et mul ei tule isegi selle nimi meelde. Muidugi jäi ta punktide jagamisel viimaseks ja vajus mossi. See on rumal mäng, ütles ta, ja keeldus järgmist ringi kaasa tegemast. "Mina passin, mina passin," ütles ta põlastavalt, täpselt nagu proua Elton Box Hillil. Aga ma nägin, kui tähelepanelikult ta mängu jälgis, kuidas kulme kibrutas ja salvrätti sõrmede vahel keerutas, kuidas mängu mõte talle koitma hakkas. Tegelikult on see täitsa lahe mäng, umbes nagu intellektuaalne lahtiriietumisega pokker. Näiteks tuli välja, et Luke Hogan ei ole lugenud "Taasleitud paradiisi". Ma tahan öelda, et ma tean küll, et see ei ole tema rida, aga lihtsalt avastus, et keegi võib saada inglise keele ja kirjanduse osakonna juhatajaks Eufoorias, ilma et ta oleks lugenud "Taasleitud paradiisi", paneb mõtlema küll, või kuidas? Ma nägin, kuidas Howard seda seedis ja näost pisut kahvatuks läks, kui taipas, et Luke räägib tõtt. Noh, kolmandal ringil, kui juhtis Sy "Hiawathaga" ja härra Swallow oli ainus peale tema, kes seda lugenud ei olnud, raksas Howard korraga rusika lauale, küünitas lõua umbes kuus jalga ette ja põrutas: ""Hamlet"!"
David Lodge "Ühest kohast teise"
Hirmus lahe idee lihtsalt, muud midagi. Lodge tundub esmapilgul olevat värske ja meeletult põnev, lugedes kipub aga kinnistuma tunne, et tegemist on Pratchettiga - lugu küll erinev, aga üldplaanis sama, ikka ja uuesti.
