harimisest

Boussenard ja Jules Verne ei jätnud kasutamata ühtki võimalust, et lugeja teadmisi täiendada: kõige kriitilisemal momendil katkestasid nad jutulõnga, et innukalt kirjeldada mõnd mürgist taime, mõnd pärismaalaste kehakatet. Lugejana jätsin ma need õpetlikud kohad vahele, autorina toppisin oma romaanid neid täis; minu pretensiooniks oli harida oma kaasaegseid kõiges, millest ma ise midagi ei teadnud, olgu need Tulemaa elanike kombed, Aafrika taimeriik või kõrbekliima. Ootamatu juhuse läbi teineteisest lahutatud, siis enese teadmata samale pargasele sattunud ja sama laevahuku ohvriteks osutunud liblikakorjaja ja tema tütar klammerdusid sama päästerõnga külge. "Daisy!" - "Papa!" Kui oh häda! Üks haikala oli värske liha jahil väljas, ta tuli ikka lähemalt, tema kõht helkis lainetes. Kas õnnetud pääsevad surmast? Läksin võtsin "Suure Larousse'i" köite Pr-Z, tassisin selle kuhugi oma lauale, lõin õigest kohast lahti ja kirjutasin sõna-sõnalt lõikude kaupa maha: "Haid on [---]"

Jean-Paul Sartre "Sõnad"

Pisikene ääremärkus: Sartre oli selliseid teoseid luues vaid ligi 12-aastane. Kui irooniline, et matkimisega unustatakse ära arendamine, viimistlemine - kui ikka ise sellised detailid pinget ei paku, pole tarvis ka kujuteldavat lugejat - keda ta vaid ette kujutas, üldjuhul ta lõi lihtsalt loomiseks - nendega piinata.

Verne'i ma tegelikult just sel põhjusel ei olegi sallinud. Oleks ju lihtne leheküljed vahele jätta, aga vaat seda ei ole ka kunagi osanud teha. Tundub nagu petmisena, iseenda petmisena. Nii siis ongi etem lihtsalt "Seiklusjutte ..." riiulilt vaadata. Ilusad kuldsed tähed. :)

parimast filmist

Siis kuulsid nad operaatori hüüatust, too puhkes korraga nutma. Ta oli unustanud filmi kaamerasse panna. See ei saanud olla võimalik. See ei saanud olla tõsi. Kuid see oli tõsi. Kõik oli tühja läinud. Iga pilk, iga ainumaski liigutus oli liiva jooksnud, kadunud, otsekui poleks nad kunagi aset leidnud, otsekui oleks kõik, mis pole filmilindile jäädvustatud, ebatõenäoline, ebareaalne, olematu. Lavastaja tõusis, jäi samale kohale seisma, istus siis uuesti maha ja peitis näo kätesse. Keegi ei julgenud sõnagi lausuda. Ja Vana, kes tookord oli olnud noor, Noor, kaunis ja ihaldatud, oli ainus, kes oli julgenud häält tõsta. - Me teeme seda lihtsalt veel üks kord, ütles ta. Kuid see ei läinud läbi. Seda ei olnud võimalik korrata. Nad pidid leidma midagi muud, uue pealkirja, teise loo. Ükskõik, mida nad ka ette ei võtnud, võrdlesid nad seda sellega, mis oli jäänud üles võtmata, ja nad ei jäänud kunagi rahule. Need ei olnud kunagi paremad kui see, mida polnud olemas. See oli asja lõpp, mõtleb Vana, ja võdiseb taas. Parim film ei olnud mitte ainult tumm, see oli ka nähtamatu.

Lars Saabye Christensen "Poolvend"

"Poolvend" on üks selle aasta põnevamaid leide. Esmapilgul ehmatas küll ära, sest mahtu on päris palju (700 lk kandis), formaat veidi suurem ja dialoogid märgitud ühes lõigus, samuti teeb mind ettevaatlikuks ühe-perekonna-lugu-läbi-mitme-sugupõlve märge, aga mingil hetkel hakkas päris hästi kulgema ja lõpuks sai ootamatult otsa.

Nüüd juba päris mitu norra autori raamatut läbi lugenuna võib juba veidi-veidi üldistama hakata, mis mulje moodne norra kirjandus jätab. "Poolvenna" järgi saab öelda, et tekstid on suhteliselt reserveeritud ja külmad, kohati süngedki, aga kujutatavad suhted, dialoogid, käigud jne mõnusalt soojad, samas pole ma siiani kohanud mingit pulbitsevat tundepuhangut või lihtsaid rangeid konstanteeringuid. Põhjamaise hõnguga on küll, aga niuksuga.

ühendamata

Lastele mõeldud turismitööstus on ikka meeletu, mõtlen edasi. See on vaid üks paljudest-paljudest idakalda lõbustus- ja veeparkidest. Iga lapsevanem pingutab, et oma võsukesele seda parimat võimaldada. Näen, kuidas üks ema loeb raha ja otsib kärust lisadollarit, et kõrval kekslevale lapsele 6-dollarilist õhupalli osta.

Epp Petrone "Minu Ameerika. Reportaaže ja pihtumusi 2003-2006. 1. osa"

Ühel hommikul istusin rõdul ja meie kirikukellad hakkasid lööma, nagu nad ikka igal hommikul löövad. Ja järsku tulid mu juurde hetked teistest kirikukelladest. Mitte üks hetk, vaid palju, erinevatest aegadest ja erinevatest kohtadest. Mõtlesin, et näed, selline ongi tunne, kui sa oled vana. Ükspuha, mis juhtub - sul on selle hetkega seotud mingisugused muud kihid, emotsioonid, mälestused.

Epp Petrone "Minu Ameerika 2. Ülestähendusi unelmatemaalt 2003-2007. 2. osa"

Ausõna, ei osanud ühisosa leida. Või, siiski, ehk "USA-st"? Põnev see nägemuse muutumine tegelikult nagu lapsepõlves, kui toad olid suuremad ja asjad sügavamad. Nüüd võib rõõmuga/kurbusega tõdeda, et jah, selleks, et asjade muutumist tajuda, polegi vaja võrdlust lapsepõlvega, piisab ka kõigest paarist aastast.

Iseenesest pole ma Ameerikast senini suurt midagi pidanud. See tähendab siis, et Põhja-Ameerikast. Noh, suur riik, turumajandus, mäkdoonaldsid, Suur kanjon jne. Nii neli-viis aastat tagasi tekkis juurde uus mõõde - Muir Woods, sekvoiad, loodus. Aga siiski koos sellega tõdemus, et tõesti, nii nagu asi filmides tundub olevat, on see ka tegelikult, ei midagi väljamõeldut.

Nüüd aga, pärast selle kaksiküllitise lugemist, võib öelda, et ega väga sinna ei kisu küll. Või noh, kisub ikka, (kohati teoreetiline) reisimisnarkomaan nagu ma olen, aga alles pärast džungleid, ehitusimesid ja muud miljonid erilisused, mis tundub meerikamaa imed üle trumpavat. Niuts. :)