rangusest

Tema kähe hääl suutis selle stseeni meie jaoks ellu äratada: vana naine köögilaua taga, hõredad juuksed trikotaažist turbani all; proua Lisbon kinni pigistatud suu ja sünge ilmega tema vastas toolil; ja neli patukahetsejat, pead norgus, näperdavad nipsasju ja portselankujusid. Ei toimu mingit arutlust teemal, mida nemad tunnevad või mida nad elult ootavad; eksisteerivad ainult elluvussuhted - vanaema, ema, tütred - ja vihmane õu ning hooletusse jäetud juurviljaaed.

Jeffrey Eugenides "Süütud enesetapud"

Selle raamatuga ja sellest tehtud filmiga on küll olukord seekord veidi teisiti kui varem: enne nägin ma ära filmi (ammu-ammu), siis lugesin raamatu (nüüd) ja vaatasin kuu aega hiljem filmi (IMDb-s) uuesti üle. Kunagi jättis film väga mõjuva mälestuse just meelisklev-magusa müstika tõttu, mis kogu lugu läbis, nüüd aga andis film juurde mingid hetked, mis täiendasid raamatut, muus plaanis oli see lihtne liikuvate piltidega raamatuillustratsioon, mille pärast ma näiteks Harry Potteri filme nii kõrgelt hindan. :)

Magus-mõru nagu pärnaõietee oli ka raamat.

Kui jätta kõrvale veidi kipakas ülesehitus - miks see "elu armastuse" kutt enam selle Lisboni-tüdrukuga ei kohtunud, miks ei tekkinud kolmikus-nelikus siiski lööva massi tõttu kunagi tõsist vastupanu, miks vanemad pärast esimest enesetappu käitumist ei muutnud, miks ülejäänud tänava rahvas asja vaid omavahel sosistades jälgis -, siis oli see raamat igavesti nauditav lugemine. Kardetavasti on ka paljudel vanematel palju kõrva taha panna, et ranguse ja autoritaarsusega vaevalt et kaugele jõuab. Ja andis see ka tagapõhja, miks Ameerika filmitööstus kubiseb linateostest, kus värskelt täisikka jõudnud lollusi teevad.