üleolekust

Ma muigan sellepärast, et alati, kui meie jutt puudutab raamatut, mille ta ükskord kirjutada kavatseb, omandavad asjad kohatu aspekti. Maksab tal vaid öelda "minu raamat", kui maailm kahaneb silmapilkselt Van Norden ja Co privaatmõõtmeteni. See raamat peab tulema absoluutselt originaalne ja täiuslik. See on muuhulgas üks põhjus, miks ta seda alustatud ei saa. Niipea kui tal tekib idee, hakkab ta selles kahtlema. Talle meenub, et seda on kasutanud Dostojevski, või Hamsun, või keegi teine. "Ma ei ütle, et ma tahan olla parem kui nemad, aga ma tahan olla teistsugune," seletab ta. Ja niisiis, selle asemel et asuda oma raamatu kallale, loeb ta läbi ühe kirjaniku teise järel, et olla absoluutselt kindel, et ta nende valdusi ei riiva. Ja mida rohkem ta loeb, seda põlastavamaks ta muutub. Ükski neist ei kõlba; ükski neist pole saavutanud sellist täiuslikkuse astet, nagu ta enese jaoks on eesmärgiks seadnud. Ja täiesti unustades, et ta ise pole kirjutanud ainsatki peatükki, kõneleb ta neist üleolevalt, nagu oleks olemas terve riiulitäis tema nime kandvaid raamatuid, raamatuid, mida igaüks tunneb ja mille pealkirjade nimetamine on seetõttu ülearune.

Henry Miller "Vähi pöörijoon"

Lugesin just paar päeva tagasi trollis Loomingut, kus keegi prantsuse kirjanik oli kirja pannud novellilaadse jupikese, ja ei suutnud kuidagi ära imestada, mida moodi ikkagi raamatut kirjutatakse. Okei, paned paika põhitegelased ja loo üldise käigu, siis lisad paralleelliine ja kõrvaltegelasi ja siis täpsustused ja... Aga paratamatult tekib ühel hetkel sein, lihtsa kirjeldamise-äraütlemise voog, kus sisu, keelemängu, lugemise naudingut ei ole, on ainult kulgemine. Ja kui teemaks veel midagi sellist, mida pole kunagi kogenud, aga mille jaoks pole ka ajaloolist tausta võtta (nt tegelaste psühholoogia)... Kirjanikuanne on ikka uskumatu asi.